Jõu leidmine rasketel aegadel
Isikliku inspiratsiooni saamise võime on eesseisvatel päevadel hädavajalik.
Vanem Andersen, me armastame ja toetame Sind ja palume Sulle õnnistusi selles uues kutses. Vennad ja õed, praegune aeg paneb proovile nii üksikisikud kui ka perekonnad kogu maailmas. Kuigi ma ei kahtle, et meil seisab ees tõsiseid katsumusi, usun ma siiski, et praegu on tore aeg elamiseks, eriti noortele. Ma näen, kuidas mu lapsed ja lapselapsed elavad meelepärast ja täisväärtuslikku elu, isegi kui teinekord tuleb ette katsumusi, tagasilööke või takistusi.
Praegu on ettekuulutuste täitumise aeg. Me elame aegade täiuse ajajärgul, mil tuleb valmistuda Päästja teiseks tulekuks. Ühtlasi on praegu aeg teenida välja oma päästmine.
Kui tuul puhub ja vihma sajab, siis puhub ja sajab kõikide peale. Erinevalt nendest, kes on rajanud oma vundamendi liivale, elavad tormid üle need, kes on ehitanud kaljule.1 Kaljule ehitamise oskuse annab sügav isiklik pöördumine Jeesuse Kristuse evangeeliumi poole ning teadmine, kuidas saada ilmutust. Me peame teadma ning teadma, et me teame. Me peame seisma vaimselt ja ajaliselt sõltumatuna kõigest ilmalikust.2 See eeldab, et me mõistame, et Jumal Isa on meie vaimude isa, et Ta armastab meid; et Jeesus Kristus on meie Lunastaja ja Päästja ning et Püha Vaim võib meie meelte ja südame kaudu meiega suhelda.3 Me peame õppima, kuidas seda märgata ja järgida.
Kui ma noor olin ja keskkoolis käisin, oli mu kireks Ameerika jalgpall. Olin keskkaitsja. Treener nägi palju vaeva, et meile jalgpalli põhitõdesid õpetada. Me harjutasime ja harjutasime, kuni kõik meie liigutused muutusid vabaks ja automaatseks. Ühe mängu ajal meie olulisima vastasega sain ma kogemuse, mis on mind edaspidi palju aidanud. Olime kaitses. Mul oli teada vastasmängija, keda pidin katma. Mäng algas. Minu vastane liikus keskjoonel minust paremale. Mängijate ja fännide kisa oli vali. Tegutsesin nii nagu treener oli õpetanud ning järgnesin oma vastasele teadmata, kas pall on üldse tema käes. Oma üllatuseks tundsin järsku, et pall oleks nagu juba peaaegu mu enda käes. Ma sikutasin seda, kuid vastane ei andnud järele. Kui me sedasi mõlemad sikutasime, kuulsin ühtäkki, kuidas keegi hüüdis: „Packer, löö ta pikali!” Sellest piisas, et mulle aru pähe panna, ja ma tegin nagu kästud.
Ma imestasin hiljem korduvalt, kuidas ma sellises lärmis üldse midagi võisin kuulda. Treeneri hääl oli mulle tuttav ja ma olin õppinud seda usaldama. Ma teadsin, et see, mida ta õpetab, on õige.
Me peame Püha Vaimu õhutusi tundma õppima ning evangeeliumi õpetusi järgima seni, kuni oskus neid asju teha muutub vabaks ja automaatseks. Nendest õhutustest saab meie tunnistuse alusmüür. Seejärel võime tänu oma tunnistusele olla rasketel aegadel rõõmsad ja kaitstud.
Vanem Dallin H. Oaks defineeris tunnistust järgmiselt: „Tunnistus evangeeliumist on Pühalt Vaimult saadud kinnitus meie hingele, et teatud igavikulise tähtsusega faktid on tõesed ning et me teame seda.”4 Ühel teisel korral on vanem Oaks öelnud: „Tunnistus seisneb teadmises ja tundmises, pöördumine aga tegemises ja muutumises.”5
Selleks et tõeliselt pöörduda ja jumalikku ilmutust saada, peame ühtteist tegema. Esiteks peab meil olema soov. Alma ütles: „Sest ma tean, et ta annab inimestele vastavalt nende soovidele, olgu see siis surmaks või eluks; … vastavalt nende soovidele.”6
Teiseks kutsus Alma meid üles sõna proovile panema: „Nüüd, me võrdleme sõna seemnega. Nüüd, kui te annate koha, et seeme võiks saada istutatud teie südamesse, vaata, kui see on õige seeme ehk hea seeme ja kui te oma uskmatuse tõttu ei viska seda välja, nii et te panete vastu Issanda Vaimule, vaata, see hakkab teie rinnas paisuma; ja kui te tunnete neid paisumise liigutusi, siis te hakkate isekeskis ütlema – Peab olema, et see on hea seeme või et sõna on hea, sest see hakkab avardama mu hinge; jah, see hakkab valgustama mu arusaamist; jah, see hakkab olema mulle isuäratav.”7
Järgmine etapp on uurimine ja õppimine. See tähendab mõtisklemist, mis avardab meie tunnistust ja muudab seda sügavamaks. „Aga vaata, ma ütlen sulle, et sa pead selle läbi mõtlema oma meeles; seejärel pead sa küsima minu käest, et kas see on õige.”8
Me võime õppida, kuidas vastused inspiratsiooni kaudu tulevad. Need tulevad mõtete ja tunnetena meie meeltesse ja südamesse.9 Aeg-ajalt võivad vastused meie südame põlema panna. Eelija õpetas, et vastused tulevad kui „vaikne, tasane sahin.”10 Issand ütles: „ja kui see on õige, panen ma su südame sinu sees põlema; seepärast, sa tunned, et see on õige. ”11
Joseph Smith käskis meil olla tähelepanelikud ja otsida vastuseid mõtete ja tunnete kaudu, mis meie meeltesse tulevad. Peagi õpime neid õhutusi märkama.
Ta ütles: „Inimene võib kasu saada, märgates ilmutuse vaimu esimest ilmnemist; näiteks kui te tunnete teisse voogavat puhast arukust, võib see teile anda äkilisi ideede sähvatusi. See võib tekitada teis äkilisi mõttevälgatusi, nii et neid tähele pannes võite näha, kuidas need samal päeval või peatselt täide lähevad; See tähendab, et need asjad, mida Jumala Vaim teie meelde kandis, lähevad täide. Seega, kui me õpime Jumala Vaimu tundma ja mõistma, võime saada selgeks ilmutuse põhimõtte, kuniks saame täiuslikuks Kristuses Jeesuses.”12
See oskus aitab meil saada tunnistust ning see saab vahendiks, mille kaudu hiljem inspiratsiooni lisaks saada.
Kuigi tunnistus võib tulla võimsa ilmutuse kaudu, siis alati see nõnda ei juhtu. Mõned inimesed arvavad, et nad peavad tunnistuse saamiseks kogema sama, mida koges Joseph Smith esimest nägemust saades. Kui meie ootused selle suhtes, kuidas, kunas ja kus vastuseid saada, on ebarealistlikud, võivad vastused, mis tulevad vaiksete kinnitavate tunnete ja mõtetena, märkamata jääda. Enamasti tulevad need pärast palvetamist, sellal, kui tegeleme millegi muuga. Sellisedki vastused võivad olla sama veenvad ja vägevad.
Ajapikku saame oma vastused ja õpime, kuidas inspiratsiooni saada. Seda õpib iga inimene ise.
Edasi, küsides tõe kohta tunnistust, saame inspiratsiooni. Palve on kõige tavalisem ja võimsam viis inspiratsiooni saada. Me saame inspiratsiooni isegi siis, kui esitame küsimuse ainuüksi oma mõtteis.13 Pühakirjad õpetavad: „Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile.”14
Ka Jeesus õpetas meile, kuidas õpetusi ellu rakendada: „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast või kas mina räägin iseenesest.”
Isiklik tunnistus tuleb aja jooksul ja siis me teame ning teame, et me teame. Siis oleme sõltumatud kõigist teistest maistest asjadest, sest “Püha Vaimu võimu läbi või[me me] teada tõde kõigist asjadest,”16 mis on õiglased17 ja meile kasuks18. Meil on siis jõudu, lohutust ja abi, et teha häid otsuseid ja rasketel aegadel enesekindlalt tegutseda.19
Seda tunnistust ei saa mitte ainult juhid, seda võivad saada kõik mehed, kõik naised, kõik noorukid ja isegi väikesed lapsed. Isikliku inspiratsiooni saamise võime on eesseisvatel päevadel hädavajalik.
Noorukina õppisin, et mu tunnistus kasvab, kui täidan oma preesterluse kohustusi. Mul oli soov teada. Ma uurisin ja mõtisklesin. Ma palvetasin, et vastuseid saada. Ühel päeval, istudes preestrina sakramendilaua taga, ma tundsin ja teadsin.
Praegune aeg on elamiseks suurepärane! Issand vajab igaüht meist. See on meie päev, see on meie aeg! Ühes meie kirikulaulus on öeldud:
“Tõuskem, oo Jumala mehed (ja ma lisan siia: ka naised)!
Tühised asjad nüüd jätkem,
ning kogu hingest, jõust ja meelest
Kuningate Kuningat teenigem.”20
Ma tunnistan meie Taevasest Isast, kõikide vaimude Isast; Jeesusest Kristusest, meie Lunastajast ja Päästjast; ja Pühast Vaimust, kelle kaudu me saame jumalikku juhatust. Ma tunnistan, et me võime saada isiklikku inspiratsiooni. Minu palve on, et võiksime tunda seda häält, mille kaudu inspiratsioon tuleb. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.