Ole usklikele eeskujuks
Nendest väikestest ja lihtsatest asjadest, mida te täna teete, saavad homme suured ja hiilgavad õnnistused.
Ma olen rõõmus, et saan olla täna õhtul siin koos teiega! Teie headusele mõtlemine muudab mind alandlikuks. Te pakute hingestavat ja ilusat vaatepilti. Ma loodan, et mu ema või õde Dalton kinnitab mu Isikliku Arengu teadmiste väärtuse neljandat kogemust oma allkirjaga, sest see kõne peaks vastama nõudele, milleks on viieminutiline kõne mõnel evangeeliumiteemal (vt Noorte Naiste Isiklik Areng, 2002, lk 35).
Ma armastan noori naisi, ma armastan oma noori naisi ja ma armastan Noorte Naiste programmi. Kui ma noor tütarlaps olin, oli Noorte Naiste programmil ja ühisüritustel minu elus tähtis osa. Mulle meeldisid mu sõbrad, meie õppetunnid, noortekonverentsid ja laager.
Minu juhid armastasid mind ja õpetasid mulle evangeeliumi tõdesid. Nad olid otsekui teiseks tunnistajaks evangeeliumi põhimõtetele, mida olid õpetanud mu vanemad.
Minu vanemad, mu piiskop ja mu kallid Noorte Naiste juhid olid „usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses” (1. Timoteosele 4:12). Ma järgisin hea meelega nende eeskuju, sest tahtsin olla nende sarnane.
Mõeldes tagasi ajale, mil ma olin noor naine, tunnistan ma, et ei mõistnud tollal selle tähtsust, mis mu elus aset leidis. Ma ei mõistnud, et minu osavõtt kõigest, mis seondus Kirikuga, aitas mul välja kujundada eluaegse plaani ja võtta endale eluaegne kohustus järgida Jeesuse Kristuse õpetusi. Ma ei mõistnud, et mind valmistatakse ette tulevaseks eluks inimese, abikaasa, ema ja juhina. Ma ei saanud aru, et püüdes teha seda, mis on õige, austasin ma oma ristimislepingut, rakendasin usku, sain vooruslikumaks ja valmistusin minema templisse. Tookord ma seda kõike ei näinud, küll aga sai minust samm sammu järel usklik ja usklikele eeskuju.
Kuigi meil polnud tollal sellist Isikliku Arengu programmi nagu on täna teil, oli meil midagi väga sellesarnast. Selle juurde kuulusid õppimis- ja harjutamisvõimalused ning aruandmine oma edusammudest evangeeliumi põhimõtete järgi elamisel. Mul oli hiljuti võimalus neid kogemusi meelde tuletada, kui minu sõber ja eeskuju, õde Kathy Andersen näitas mulle oma „Mesipuutüdrukute käsiraamatut”. Ma tahaksin rääkida teile mõnest asjast õde Anderseni üsna rääma loetud raamatust:
Peatükis „Armasta tõde“ soovitati:
„1. Ole tunnis viisakas ja tähelepanelik.
2. Ole aus kõikides oma tegemistes. Teadmiste omandamine koolis on tähtis, kuid tähtis on ka olla aus ja ausameelne ning pettusest prii. Kui sa eksamid „sooritad” ja iseloomuomaduste poolest „läbi kukud”, sest pole aus, pole sa saanud selgeks, mis on tõde.
3. Ära levita selle kuu jooksul ega võta kuulda kuulujutte. Saagu sellest sulle harjumus kogu eluks.
4. Märka oma pereliikmete ja sõprade häid külgi ja räägi neile sellest ausalt ja siiralt. Nad hakkavad sinust rohkem lugu pidama. Pea meeles – ei mingeid keelitusi ega meelitusi!” (Beehive Girl’s Handbook, 1967–1968, lk 59)
Kuigi see, mida ma just lugesin, võib tunduda iganenuna, sisaldab see tõde. Noored usklikud naised peavad olema viisakad ja ausad, rääkima kenasti ja olema siirad. Need asjad võivad näida väikeste ja tühistena, aga Mormoni Raamatu prohvet Alma õpetas: „Nüüd sa võid arvata, et see on minust rumal, aga vaata, ma ütlen sulle, et väikeste ja lihtsate asjadega saadetakse korda suuri asju ja paljudel juhtudel ajavad väikesed vahendid targad segadusse” (Alma 37:6).
Viimasel ajal olen ma järginud meie elavaid prohveteid, tegeledes Noorte Naiste Isikliku Arengu uue väärtuse – voorusega. Ma tunnistan, et selle väärtuse kolmandal kogemusel, olgugi et näiliselt väikesel ja lihtsal, on juba olnud minu elus suur mõju. Kogemus nõuab, et te uuriksite Alma 5. peatükki ja paneksite seejärel kirja, mida te teete, et valmistuda templisse minema ja saama õnnistusi, mida Taevane Isa on lubanud (vt Noorte Naiste Isiklik Areng, lisaleht, 2009, lk 3).
Uurides Alma sõnu, muutusin ma alandlikuks, kui sain teada nendest paljudest asjadest, mida ma pean tegema, et võiksin kuuluda Hea Karjase karja hulka. Ma kirjutasin oma päevikusse järgmist:
„Pean vaimselt sündima Jumalast ja saama Tema peegelpildi oma näoilmesse (vt s 14).
Pean rakendama usku oma Looja lunastusse (vt s 15).
Pean välja astuma paheliste hulgast ja seisma eraldi (vt s 57).
Pean vabanema uhkusest, olema piisavalt alandlik ning elama Jumala ees laitmatuna (vt s 27–28).
Pean end muutma, parandama meelt ning võtma vastu Issanda kutse tulla Tema juurde ja süüa elupuu vilja (vt s 34).”
Ma võtsin endale oma päevikus järgmised kohustused. Nüüd, kus need on täidetud, peegeldub neist nii mõndagi, mis mulle endale raskusi valmistab:
lugeda pühakirju ja järgida neid veelgi enam;
olla positiivne, mitte viriseda;
olla aupaklik ja mitte pilgata teisi;
väljendada tänulikkust – iseäranis neile, kes on mulle kõige lähedasemad;
olla korralikum, et kutsuda Vaimu oma koju ja oma ellu;
parandada meelt, olla alandlik ja mõtiskleda oma südame vaimse seisukorra üle.
Alma sõnu enda jaoks tõlgendades ma muudan end. Ma otsustan rohkem pühenduda kohustusele olla usklikele eeskujuks.”
Kuna ma võtsin osa sellest Isikliku Arengu väikesest ja lihtsast tegevusest, kasvas minu tunnistus prohvetitest ja mu pühendumus Jeesuse Kristuse järgimisele. Selle eesmärgi täitmine aitab mul iga järgmise kiriku- ja templikülastuse ajal olla Vaimule vastuvõtlikum. Ma tunnen iga kord Vaimu, kui oma päeviku sissekannet loen ja mulle meenub, mis tunne mind valdas, kui selle kogemusega köögilaua ääres tegelesin. Alma viies peatükk on nüüd üks mu kõige armastatumaid peatükke. Seda omaenda Isikliku Arengu kogemust täites sain ma tõeliselt palju õnnistusi.
Ma mainisin varem õde Anderseni ja tema Mesipuutüdrukute käsiraamatut. Ta on ema ja vanaema ning tema abikaasa on vanem Neil L. Andersen Seitsmekümne juhatusest. Mulle meeldib mõte, et kuigi ta on nii palju kolinud, on ta alati teadnud, kus on tema Mesipuutüdrukute käsiraamat ja saavutuste aulint. Õde Andersen on seisnud oma abikaasa kõrval ja õpetanud evangeeliumi kogu maailmas. Ustava Kiriku liikmena on ta olnud naisena ja oma headusega suureks eeskujuks.
11-aastase tütarlapsena ei jõudnud õde Andersen Noorte Naiste programmiga ühinemist ära oodata. Kui tema sünnipäev lõpuks saabus, anti talle Mesipuutüdrukute käsiraamat. Õde Andersen selgitab:
„Kohe raamatu alguses on kirjas: „Sea endale kõrged eesmärgid nii mesipuutüdrukuna kui kogu oma ülejäänud eluks.” (Beehive Girls Handbook, lk 12) Ma teadsin, et sellest kujuneb minu jaoks suur seiklus. Ma võtsin raamatu koju kaasa ja lugesin kohe kaanest kaaneni läbi, et saada teada, millised eesmärgid tuleb mul kahe eeloleva aastaga täita.
Ma avastasin, et valida on kaheksakümne võimaliku eesmärgi seast. Ma olin põnevil, kui võtsin vastu otsuse, et kui teen kõvasti tööd, võin täita kõik raamatus loetletud eesmärgid – peale ühe: „minna templisse ja teha ristimisi surnute eest” (Beehive Girls Handbook, lk 140). Ma ei saanud teha surnute eest ristimisi, sest Floridas ei olnud templit!”
Õde Andersen otsustas sellest oma isaga rääkida. Tema kiri läheb edasi:
„Isa kõhkles vaid hetke. Meil ei olnud Läänes pereliikmeid ega olnud ka ühtegi teist põhjust Utah’ osariiki sõitmiseks. Isa ütles mõtlikult: „Kathy, kui sa täidad kõik ülejäänud eesmärgid, mis sinu Mesipuuraamatus kirjas on, viime me su 4000 km kaugusele templisse Salt Lake Citys, et sa saaksid teha ristimisi surnute eest ja täita oma viimase eesmärgi.”
Ma töötasin Mesipuuraamatu eesmärkidega kaks aastat ja täitsin neist 79. Minu isa töötas kaks aastat, et koguda piisavalt raha templisseminekuks. Isa pidas mulle antud lubadust.
Lendamine oli tollal meie perele liiga kallis ja nii me sõitsime 8000 kilomeetrit autoga Salt Lake Citysse ja tagasi, et saaksin täita oma viimase Mesipuu eesmärgi. Millist rõõmu ma tundsin, kui sisenesin Soolajärve templisse ja mu isa ristis mind asemikuna! See oli kogemus, mida ma kunagi ei unusta.
Ma jään igavesti tänulikuks oma ema ja isa soovile, et templil oleks minu elus tähtis koht … Nad olid targad mõistmaks, et töötades Noorte Naiste eesmärkidega, muutub minu usk tugevamaks. Mu vanemate usk ja ohverdus, võtta ette pikk teekond Salt Lake Citysse, mõjutasid mind ja järeltulevaid põlvi oluliselt.” („I Can Complete All of the Goals—Except One,” avaldamata käsikiri)
Õde Andersen püüdis teha noore tütarlapsena väikseid ja lihtsaid asju, mis aitaksid tal saada eeskujulikuks naiseks – usklikele eeskujuks – ja selleks ta ka sai. Ka teil kõigil on see võimalus. Nendest väikestest ja lihtsatest asjadest, mida te täna teete, saavad homme suured ja hiilgavad õnnistused. Kui te olete iga päev usklikele eeskujuks, aitab see teil olla õnnelik ja enesekindlam. See tugevdab teie tunnistust, aitab teil kinni pidada ristimislepingutest ja valmistab teid ette saama osa templiõnnistustest, et saaksite lõpuks naasta oma Taevase Isa juurde.
Püüdkem kõik saada usklikele eeskujuks. Elagem Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi ja tehkem kõik, mida meilt palutakse, ning tehkem seda usus, ilma kahtlusteta, puhta ja voorusliku südamega – see on minu siiras ja alandlik palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.