Saagem kokkuhoidlikeks hoolekandjaiks nii vaimses kui ka ajalises mõttes
Elades kokkuhoidlikult, võime hoolt kanda enda ja oma pere eest ning järgida teiste teenimisel ja õnnistamisel Päästja eeskuju.
Me oleme väga õnnistatud, et meid juhib elav prohvet! Kasvades üles suure majanduslanguse ajal, õppis president Thomas S. Monson, kuidas teisi teenida. Tema ema palus tal tihtipeale puudustkannatavatele naabritele toitu viia ning andis tööd kodututele meestele. Tasuks said nad kodus valmistatud toitu. Hiljem õpetas vanem J. Reuben Clark talle kui noorele piiskopile järgmist: “Ole lahke lese vastu ning hoolitse vaeste eest” (Thomas S. Monson. A Provident Plan – A Precious Promise.– Ensign, mai 1986, lk 62). President Monson kandis hoolt 84 lese eest kuni nende elu lõpuni. Aastaid on ta teeninud liikmeid ja ligimesi üle kogu maailma ning saanud seeläbi teenimise etaloniks. Me oleme tänulikud tema eeskuju eest. Tänan Sind, president Monson!
Vennad ja õed, sarnaselt president Monsonile kasvavad ka meie lapsed üles majanduslanguse perioodil. Samamoodi, nagu meie vanavanemad ja vanavanavanemad said majanduskriisi ajal elulisi õppetunde, võib see, mida meie praegustes oludes õpime, õnnistada meid ja meie järglasi tulevaste põlvkondade vältel.
Täna ma räägin kõigist neist, kelle minevikus tehtud kehvad valikud varjutavad tänast valikuvabadust. Ma keskendun neile valikutele, mis on ikestanud meid võlaorjusesse ja sõltuvusse toidust, narkootikumidest, pornograafiast ja muudest mõtte- ja tegevusmudelitest, mis nõrgendavad meie eneseväärikust. Sellist laadi liialdused mõjutavad kahjustavalt nii meid isiklikult kui ka meie peresuheteid. Mõistagi võib hariduse omandamiseks, tagasihoidliku kodu või auto soetamiseks võetud võlg osutuda pere loomisel vajalikuks. Aga kui me ei suuda oma soove ja ihasid kontrolli all hoida, võib võlakoorem veelgi suureneda. Nii võla kui ka sõltuvuse puhul on lootusrikas lahendus sama – me peame pöörduma Issanda poole ja järgima Tema käske. Meie suurimaks sooviks peab olema muuta oma elu nii, et võiksime end välja murda sellest võla ning oma kontrollimatute soovide nõiaringist. Ma palvetan, et võiksite nii järgnevate minutite kui ka terve selle konverentsi jooksul täituda lootusega meie Päästjasse Jeesusesse Kristusesse ning leida lootust Tema taastatud evangeeliumi õpetustest.
Meie katsumused, kaasa arvatud need, mida me ise oma valikutega endale tekitame, on osa surelikkuse proovilepanekust. Lubage mul teile kinnitada, et teie olukord pole väljaspool Päästja võimete piire. Tänu Temale võib iga heitlus anda meile kogemusi ja olla meile kasulik (vt ÕL 122:7). Iga kiusatus, millest jagu saame, on meie tugevdamiseks, mitte hävitamiseks. Issand ei lase meil kunagi kannatada rohkem, kui me suudame taluda (vt 1. korintlastele 10:13).
Me peame meeles pidama, et vastane tunneb meid ülimalt hästi. Ta teab, kus, kunas ja kuidas meid kiusata. Kui oleme kuulekad Püha Vaimu õhutustele, võime õppida vastase ahvatlusi ära tundma. Me peame õppima enne kiusatusele järele andmist otsusekindlalt keelduma: “Tagane minust, saatan!” (Matteuse 16:23).
Meie edu ei olene sellest, kui tugevalt meid kiusatakse, vaid sellest, kui ustavalt me reageerime. Me peame paluma abi meie Taevaselt Isal ning otsima lepituse kaudu jõudu Tema Pojalt, Jeesuselt Kristuselt. Saades sedalaadi jumalikku abi nii ajalikes kui ka vaimsetes asjades, võivad meist saada kokkuhoidlikud hoolekandjad nii iseendi kui ka teiste eest.
Kes on kokkuhoidlik hoolekandja?
Meie kõik oleme kohustatud iseendi ja oma perekondade eest ajaliselt ning vaimselt hoolt kandma. Kokkuhoidlikult hoolt kandes peame elama kokkuhoiu põhimõtete järgi. See tähendab, et elame rõõmsalt oma võimete piires — oleme rahul sellega, mis meil on, väldime liigset võlga, säästame usinalt ning valmistume “mustadeks päevadeks”. Elades kokkuhoidlikult, võime hoolt kanda enda ja oma pere eest ning järgida teiste teenimisel ja õnnistamisel Päästja eeskuju.
Olles kokkuhoidlikud hoolekandjad peame täitma üht olulist käsku: “Sa ei tohi himustada” (2. Moosese 20:17). Tänapäeva maailm on haaratud omandihimust. Mõned meist tunnevad piinlikkust, häbi ning isegi alaväärsust, kui nende peres pole kõike seda, mis naabritel on. Selle tulemusena võetakse võlgu, et osta asju, mida endale lubada ei suudeta ning mida tegelikult ei vajatagi. Selliselt toimides vaesume nii ajaliselt kui ka vaimselt. Me loobume oma hindamatust valikuvabadusest ning ikestame end vabatahtlikult orjusesse. See raha, millega oleksime võinud enda ja teiste eest hoolitseda, kulub nüüd võlgade tasumiseks. Ülejäägist ei piisa sageli isegi põhivajaduste rahuldamiseks. Toimetuleku piiril elades muututakse masendunuks, enesehinnang langeb ning suhted pereliikmete, sõprade, naabrite ja Issandaga nõrgenevad. Puudub aeg, energia või huvi vaimsete asjadega tegelemiseks.
Kuidas vältida võlga ja sõltuvust maistest asjadest või kuidas nendest probleemidest jagu saada? Lubage mul tuua kokkuhoidliku elu kohta kaks õpetlikku näidet, mis võivad aidata meist igaüht. Need ja paljud teised tähtsad õppetunnid mu elus andis mulle mu abikaasa ja igavene kaaslane. Sain need õppetunnid kahel korral meie abielu jooksul. Mõlemal korral tahtsin talle kinkida midagi erilist.
Esimesel korral olime just abiellunud ning meil oli väga vähe raha. Ma teenisin õhujõududes ja seetõttu ei saanud me jõulude ajal koos olla. Ma olin välislähetusel. Kui koju sain, nägin poeaknal ilusat kleiti ning lubasin oma naisele, et kui see talle meeldib, võin selle talle osta. Mary läks poe riietuskabiini. Mõne hetke pärast tuli müüja, möödus minust ning pani kleidi poeaknale tagasi. Poest väljudes küsisin Marylt: „Mis juhtus?” Ta vastas: „See on ilus kleit, kuid me ei saa seda endale lubada!” Need sõnad läksid mulle südamesse. Olen õppinud, et kolm kõige armastavamat sõna on „ma armastan sind” ja kuus kõige hoolivamat sõna, mida meil on öelda meile kallitele inimestele, on „me ei saa seda endale lubada”.
Teise õppetunni sain mõned aastad hiljem, kui olime majanduslikult paremal järjel. Pulma-aastapäev oli lähenemas ning ma tahtsin osta Maryle elegantset mantlit, et väljendada talle oma armastust ja tänu koosveedetud õnnelike aastate eest. Kui temalt küsisin, mida ta sellest mantlist arvab, vastas ta jälle sõnadega, mis tungisid mulle südamesse ja jäid alatiseks meelde. „Kus ma seda kandma hakkan?” küsis ta. (Sel ajal oli ta koguduse Abiühingu juhataja ning aitas hoolt kanda puudustkannatavate perede eest.)
Ta andis mulle unustamatu õppetunni! Ta vaatas mulle sügavalt silma ning küsis armsasti: „Kas sa ostaksid selle mulle või endale?” Ehk teisiti öeldes: „Kas selle kingituse eesmärk on väljendada mulle armastust või näidata, kui tubli ülalpidaja sa oled ning tõestada seega midagi maailmale?” Ma juurdlesin tema küsimuse üle ning mõistsin, et ma ei mõelnud niivõrd tema ja meie pere, kuivõrd enda peale.
Pärast seda oli meil tõsine ja elukäiku muutev jutuajamine kokkuhoidlikust elust. Me mõlemad nõustusime, et parem oleks raha kasutada kodulaenu tasumiseks ning lastele kooliraha kogumiseks.
Need kaks õppetundi on kokkuhoidliku elu olemus. Kui meie ees seisab valik, kas osta, tarbida või osaleda ilmalikes asjades ja tegevustes, siis peame kõik õppima ütlema: „Me ei saa seda endale lubada, kuigi me seda tahame,” või „Me saame seda lubada, kuid me ei vaja ning tegelikult ei tahagi seda.”
Neist õppetundidest omandame veel ühe olulise põhimõtte: abikaasadega suheldes võib palju õppida! Perenõukogudel koos arutades võime aidata üksteisel saada kokkuhoidlikeks hoolekandjateks ning õpetada ka oma lapsi elama kokkuhoidlikult.
Kokkuhoidliku elu aluseks on kümnise seadus. Selle seaduse peamine eesmärk on aidata meil suurendada usku meie Taevasesse Isasse ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse. Kümnis aitab meil üle saada maiste asjade ihalemisest ja tuua meelsasti ohvreid teiste hüvanguks. Kümnise seadus on õiglane seadus, sest olenemata sellest, kui rikkad või vaesed me oleme, maksame samamoodi “igal aastal [ühe kümnendiku oma] sissetulekust” (vt ÕL 119:4) ning me kõik pälvime “õnnistust küllastuseni” (Malakia 3:10).
Lisaks kümnise maksmisele peaksime olema eeskujuks ka paastuannetusi tehes. Paastuannetus on vähemalt kahe söögikorra pealt kokku hoitud summa, mille säästame igakuiselt paastudes. Neid kahte toidukorda vahele jättes on meil võimalus alandlikkuses ja palves Issandale lähemal olla ning annetada anonüümselt, et õnnistada vendi ja õdesid kogu maailmas.
Veel üks võimalus lastele kokkuhoidlikku hoolekannet õpetada on pere eelarve koostamine. Me peaksime perenõukogu koosolekutel regulaarselt üle vaatama oma pere sissetuleku, säästud ja planeeritud kulutused. See õpetab lastele soovide eristamist vajadustest ning pere vahendite arukat planeerimist.
Kui meie pojad olid noored, seadsime perenõukogus eesmärgiks sõita unelmate puhkusele Colorado jõe äärde. Kui keegi meist tahtis selle aasta jooksul midagi osta, siis küsisime üksteiselt: „Kas me tõesti tahame seda asja praegu või tahame hiljem oma unelmate puhkusele sõita?” See oli suurepärane õppetund kokkuhoidliku elu valimisest! Hoides kokku hetkesoovide pealt, saime vastutasuks ihaldatud võimaluse perega koos olla ning rohkelt armsaid mälestusi.
Iga kord, kui soovime kogeda või omada midagi, mis mõjutab meid ja meie materiaalseid vahendeid, võiksime endalt küsida: „Kas saadav kasu on ajutine või igavikulise väärtuse ja tähtsusega?” Neile küsimustele ausalt vastamine võib olla abiks liigse võla ja sõltuvusliku käitumise vältimisel.
Võlast ning sõltuvustest vabaneda püüdes peaksime meeles pidama, et sõltuvus on inimese loomupärane iha, see ei saa kunagi täielikult rahuldatud. See on täitmatu isu. Sõltuvuses olles otsime maist vara või füüsilist naudingut, mis näib meid ahvatlevat. Kuid Jumala lastena peaksime tegelikult otsima seda, mida ainult Issand suudab anda – Tema armastust, väärikustunnet, turvalisust, enesekindlust, tuleviku lootust ning kindlustunnet, mida Tema armastus meile annab ning mis toob meile igavest rõõmu.
Me peaksime üle kõige tahtma täita Taevase Isa tahet ning kandma kokkuhoidlikult hoolt enda ja teiste eest. Me peaksime ütlema samamoodi, nagu kuningas Lamooni isa: „Ma loobun kõikidest oma pattudest, et sind tunda,” (Alma 22:18). Seejärel võime minna Tema juurde vankumatu otsusekindlusega ning lubada Talle, et „ma olen valmis tegema ükskõik mida.” Tänu palvele, paastumisele, käskudele kuuletumisele, preesterluse õnnistustele ja Tema lepitusohvrile võime oma elus tunda Tema armastust ja väge. Me saame Temalt Püha Vaimu õhutuste kaudu vaimset juhatust ja jõudu. Ainult tänu Issanda lepitusele võib toimuda vägev muutus meie südameis (vt Moosia 5:2; Alma 5:14) ja vägev muutus ka sõltuvuslikus käitumises.
Ma kutsun teid kogu selle armastusega, mis minus on ning Päästja armastusega tulema Tema juurde ning kuulama Tema sõnu: „Sellepärast, ärge raisake raha selleks, mis on väärtusetu, ega oma tööd selleks, mis ei rahulda. Kuulake mind hoolega ja pidage meeles neid sõnu, mida ma rääkisin; ja tulge Iisraeli Püha juurde ja toituge rõõmuga sellest, mis ei hävi, ega saa rikneda, ja laske oma hingel heameelt tunda rammususest” (2. Nefi 9:51).
Ma tunnistan, et himust omada maiseid asju saab lahti vaid siis, kui pöördume Issanda poole. Sõltuvusnälga võib asendada vaid meie armastus Tema vastu. Tema on valmis aitama meist igaüht. „Ärge kartke,” ütles Ta, „sest te olete minu, ja mina olen võitnud maailma” (ÕL 50:41).
Ma tunnistan, et lepituse kaudu on Ta võitnud kõike. Ma palvetan alandlikult, et igaüks meist võiks maailma ahvatlused ära võita, tulles Tema juurde ning saades kokkuhoidlikeks hoolekandjaiks iseendi ning teiste eest nii ajalises kui ka vaimses mõttes. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.