Austus ja aupaklikkus
Me peame … oma kodudes ja klassides arendama austust üksteise ja aupaklikkust Jumala vastu.
Johannese evangeeliumi viimane peatükk sisaldab üht eriliselt südantliigutavat mõttevahetust Peetruse ja ülestõusnud Kristuse vahel. Päästja küsib kolmel korral: “Siimon, Joona poeg, kas ma olen sulle armas?” Iga kord, kui Peetrus Talle oma armastust kinnitab, vastab Jeesus: “Sööda mu tallekesi! … Sööda mu lambaid”1
Tänapäeva maailmas on vajalik toita laste ja noorukite hingi elava vee2 ja eluleivaga3. Sarnaselt Peetrusele armastame meiegi Issandat ning kaasaja lapsevanemad ja juhid töötavad usinalt selle nimel, et igasse südamesse võiks juurduda tunnistus Jeesusest Kristusest ja Tema evangeeliumist. Me õpetame nii kodudes, misjonäride vestlustel kui ka kogudusehoonetes. Me valmistume tundma Vaimu ning palume Temalt juhatust. Kuid selleks, et suudaksime Tema lambaid ja tallekesi tunnistuse ja Vaimuga toita, peame oma kodudes ja klassides arendama austust üksteise ja aupaklikkust Jumala vastu.
Minu tänane eesmärk on kutsuda lapsevanemaid, õpetajaid ja juhte tegema koostööd selle nimel, et õpetada ja julgustada lapsi ja noorukeid olema austavamad ja aupaklikumad ning olla selles ka ise heaks eeskujuks. See tugevdab neid ning kutsub meie kodudesse ja kogudusehoonetesse jumalakummardamise Vaimu.
Ma leian, et meie võime üles näitada aupaklikkust Jumala vastu on seda suurem, mida rohkem me üksteist austame. Tänapäeva ühiskonnas rünnatakse sündsust, väärikust ja viisakust igast suunast ning paljudes erinevates meediakanalites. Meie kui lapsevanemate ja juhtide eeskuju austuse väljendamisel üksteise vastu on meie noorukite ja laste jaoks äärmiselt tähtis, sest nende pilgud pole suunatud üksnes meediale, vaid ka meile. Kas meie eeskuju on selline, nagu see peaks olema?
Küsige endalt: Kas see viis, kuidas ma kodus oma kõige kallimaid inimesi kohtlen, on eeskujuks austusest? Kuidas ma käitun spordiüritustel? Kui mu lapsel on erimeelsusi mõne õpetaja, treeneri või eakaaslasega, kas ma kuulan ära mõlemad pooled? Kas ma austan teiste omandit ning hoolitsen ühtlasi enda oma eest? Kuidas reageerin, kui ma ei nõustu kellegi usuliste või poliitiliste vaadete või elustiiliga.
Kui lapsevanemad ja juhid õpetavad üksteist austama ning elavad ise selle põhimõtte järgi, siis tunnevad meie lapsed oma südames, et nad on tõepoolest Jumala lapsed ning igavesti õed ja vennad. Selle asemel, et otsida erinevusi, keskendume hoopis sarnasusele – meie südameheadusele, mis liidab Jumala pere ühte.
Austus teiste ning aupaklikkus Jumala vastu on lähisugulased. Need saavad alguse alandlikkusest ja armastusest. President David O. McKay ütles et “aupaklikkus on sügav austus ning armastus”4, ning vanem L. Tom Perry õpetas, et “aupaklikkus lähtub meie imetlusest ja austusest Jumaluse vastu”5. Algühingu lapsed õpivad seda üht Algühingu laulu lauldes:
Aupaklikkus on enamat kui lihtsalt vaikselt istumine:
See on mõtlemine Isale kõrges,
tunne, mis tekib, kui mõtlen Ta õnnistustest.
Olen aupaklik, sest aupaklikkus on armastus.6
Ometi pole aupaklik käitumine enamikule lastest loomuomane. See on väärtus, mida vanemad ja juhid annavad edasi oma eeskuju ja kasvatusega. Kuid pidagem meeles, et aupaklikkus lähtub armastusest ning samuti ka selle õpetamine. Karmus sünnitab pahameelt, mitte aupaklikkust. Seega alustage varakult ning seadke mõistlikke ootusi! Mudilane suudab oma käsi ristata ja palveks valmistuda. Kuid selle õpetamine võtab aega, kannatlikkust ning järjepidavust. Pidagem meeles, et lisaks esimesele aupaklikkuse õppetunnile on see lapse jaoks ka esimene katse iseennast distsiplineerida.
See õpetamise ja enesedistsiplineerimise protsess jätkub rida rea peale, õpetus õpetuse peale. Laps õpib seeläbi palvete ning sakramendi ajal aupaklik olema. Ta istub koosolekute ajal oma vanemate kõrval. Seejärel õpib ta end paremini vaos hoidma, hiljem ka paastuma, kuuletuma Tarkuse Sõnale, tegema häid valikuid Internetis ning pidama kinni kõlbluse seadusest. Meie kõigi võimed ja mõistmine suurenevad ajapikku. Selle protsessi käigus oma lapsi ja noorukeid õpetades ja julgustades õnnistame neid, sest enesevalitsemine pole pelgalt enesest lugupidamise aluseks, vaid oluline veel ka seepärast, et kutsub Vaimu, mis õpetab, kinnitab ja tunnistab.
Mulle meenub vanem Boyd K. Packeri peaaegu 20 aasta tagune üldkonverentsi kõne teemal Aupaklikkus aitab saada ilmutusi7. See fraas on mul kõik need aastad meeles püsinud. See meenutab mulle, et me peame oma südame, kodud ja koosolekud muutma aupaklikeks, et seal võiks viibida lohutav, juhatav, õpetav ja tunnistav Vaim. Kui Vaim igaühele meist tunnistab, et Jumal on meie Isa ja Jeesus Kristus meie Päästja, siis just see ilmutus kutsub esile tõelise aupaklikkuse, mis saab alguse armastusest ja sügavast austusest.
Mida saame teha meie kui lapsevanemad ja juhid? Me saame olla aupaklikkuse eeskujuks, kui me palvetame alandlikult pöördudes Jumala poole austusega, ning kasutame Jumaluse nimesid sündsalt. Me saame suhtuda pühakirjadesse austusega ning õpetada nendest veendumusega.
Aupaklikkus suureneb, kui väljendame austust mitte üksnes üldjuhtide, vaid ka kohalike preesterluse ja abiorganisatsioonide juhtide vastu. Minu vaia juhataja on olnud mu sõber rohkem kui 30 aastat ning sõpradena kutsume teineteist eesnime pidi. Kuna ta teenib preesterluse juhina, siis otsustasin teda avalikult ning mõistagi kirikus kutsuda vend Porteriks. Aupaklikkus suureneb, kui õpetame oma lastele ja noorukitele, et juhtide poole pöördudes kutsutakse neid juhatajateks, koguduse juhatajaks, vennaks ja õeks. Siis nad ei unusta, et juhid on kutsutud Jumala poolt ning neile on antud püha vastutus.
Me peame lapsevanemate ja juhtidena olema Kiriku koosolekutel aupaklikkuse eeskujuks. Meie kogudusehooned täidavad mitmeid eri ülesandeid, kuid pühapäeviti on need Jumala kummardamise kohad. Me koguneme, et uuendada lepinguid, mis tervendavad meie hinge. Me tuleme kirikusse, et saada õpetust ning tugevdada tunnistust. Misjonärid toovad endaga kaasa Kirikuga tutvujaid. Ainult aupaklikkuses saab Vaim Jumala sõna, muusika, tunnistuste ja palve kaudu kinnitada evangeeliumi tõdesid.
Me oleme sõbralikud inimesed ja armastame üksteist, kuid aupaklikkus suureneks veelgi, kui meie jutud saaksid räägitud koridoris ning sakramendikoosoleku alguseks peetaks muusikalist eelmängu, mitte palvet. Aupaklikkuse õhkkonda suurendaks ka see, kui viime nutva lapse sakramendisaalist välja ning leiame mõne muu ruumi, kus saame kuulata koosolekut seni, kuni beebi või mürgeldav mudilane rahuneb. Aupaklikkuse juurde kuulub oma telefoni ja muude seadmete väljalülitamine. Sõnumite saatmine ja e-kirjade lugemine Kiriku koosolekute ajal pole ainult lugupidamatu, vaid ka häiriv ning ebaviisakas kaasinimeste suhtes. Seega oleme heaks eeskujuks aupaklikkusest, kui osaleme koosolekutel, kuulame kõnelejaid ja laulame koos kirikulaule.
Meie Algühingu, pühapäevakooli ja noorte õpetajatel on hea võimalus õpetada austusest ja aupaklikkusest ning ka ise eeskujuks olla. Lubage mul anda teile mõningaid soovitusi.
Esiteks, armastage neid, keda õpetate! Sageli vajab tundi segav laps just kõige enam teie armastust.
Võtke aega selleks, et selgitada, mida aupaklikkus endast kujutab ning miks on see oluline. Näidake pilti Päästjast. Seletage lahti, milline käitumine on sobilik, ning julgustage neid ja oodake neilt sellist käitumist, olles ise samal ajal armastav, kuid järjekindel.
Olge tunniks valmis! Valmistage ette nii tunni materjal kui ka iseennast, et suudaksite õpetada Vaimuga. Paljusid probleeme saab ära hoida, kui õppetund on hästi ette valmistatud, nii et õpilased saavad sellest aktiivselt osa võtta.
Rääkige puuetega laste vanematega, et mõista, mida võiks nende lapselt oodata, sest iga laps väärib võimalust areneda.
Kasutage abi saamiseks koguduses olevaid võimalusi. Sageli pole aupaklikkusega probleeme ainult lastel või noorukitel, vaid see võib olla terve koguduse nõrk koht. Võtke see teema üles koguduse nõukogus, kus juhid saavad austuse ja aupaklikkuse suurendamise nimel koostööd teha koguduse igal tasandil.8
Aastaid tagasi lubas vanem Packer neile, kes Jumalat aupaklikult kummardavad, Issanda õnnistusi. Need lubadused kehtivad ka tänapäeval. “Kuigi me ei pruugi näha kohest imepärast muutust, siis nii kindlasti, kui Issand elab, hakkavad väiksed erinevused ilmnema. Iga liikme elus ja Kirikus tervikuna hakkab suurenema vaimne vägi. Issand valab meie peale oma Vaimu veelgi külluslikumalt. Me oleme vähem murelikud ja segaduses. Me saame ilmutusi isiklike ja pereprobleemide lahendamiseks.”9
Mina usun prohveti lubadusi! Ma tean, et mul on armastav Taevane Isa ja et Tema Poeg, Jeesus Kristus, on minu Päästja. Ma palvetan, et suurenenud aupaklikkus peegeldaks meie sügavaimat armastust Nende vastu ning tugevdaks meie soovi toita Tema lambaid. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.