Mingem eluga edasi
Kuulates prohveteid, pidades silmas igavest perspektiivi, uskudes ja olles rõõmsad – nii paneme vastu ootamatutele väljakutsetele.
Minu nõbu Lachelle’i lapsepõlvehommikud möödusid vanaema seltsis. Nende koosveedetud tundide tõttu valitses nende kahe vahel eriline side. Kui Lachelle viieaastaseks sai, pidi ta kooli minema. Nende viimasel ühisel hommikul luges vanaema Squire oma lapselapsele raamatut ja kiigutas teda oma suures kiiktoolis. „Meil on kahekesi olnud nii tore, Lachelle,” ütles ta, „ja nüüd lähed sa kooli! Sa oled mulle nii kallis! Mis ma küll ilma sinuta peale hakkan?”
Lachelle vaatas oma suurte pruunide silmadega vanaema otsa ja lausus viieaastase kohta erakordse arukusega: „Vanaema, ka sina oled mulle kallis, aga ma pean oma eluga edasi minema!”
See on hea nõuanne meile kõigile. Ka meie peame „oma eluga edasi minema”. Enamik meist ei otsi ega soovi oma ellu dramaatilisi muutusi. Kuid muutused on need, mis kogemusi annavad.
Muutused saadavad meid kogu meie elu, kui me oma loomulikku maist elurada tallame. Meie elu muutub, kui lapsepõlvest noorusaega, noorusajast täiskasvanuellu ning lõpuks vanadusse jõuame. Kool, misjon, abielu, töö, pensionipõlv – kõik need eluetapid toovad kaasa muutusi.
Liiga sageli siseneme me järgmisesse etappi vastumeelselt. Järgmine etapp – need on uued väljakutsed. Võib-olla oleme liiga mugavad, arad või napib meil usku. Vanaema süli on mõnusam paik kui lasteaed. Oma tuba vanematekodus, kus on lugematul hulgal videomänge, võib olla ahvatlevam kui ülikool, abielu või karjäär.
Kuidas saame kõige paremini valmistuda muutusteks, millega eluteel vältimatult kokku puutume?
Esiteks – järgige prohveteid. Kuulake vendade nõuandeid ja talitage nende järgi. Prohvetid tõstavad sageli hoiatavalt häält, kuid annavad ka praktilist nõu, mis aitab meil karastuda elutormides. Õpetuse ja lepingute avaosas meenutab meile Issand: „olgu minu enda hääle või minu teenijate häälega, see on sama”. (ÕL 1:38.) Prohvetid aitavad meil toime tulla muutuste ja väljakutsetega, millega me pidevalt kokku puutume. Algühingu tuntud-teatud laul „Järgi Prohvetit” tuletab meile seda olulist põhimõtet meelde: „Me saame juhatust kogu aeg me teel, kui kuulame prohveteid – kui teeme, mis nad ütlevad.” (Children’s Songbook, lk 111)
Teiseks – pidage silmas igavikulist perspektiivi. Ärge unustage, et muutused ja väljakutsed on osa Jumala plaanist. Seatud on, et see surelik aeg, mis meile on antud, on järelekatsumise aeg, ehk aeg „näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib” (Aabraham 3:25). Et panna proovile meile Jumala antud vaba tahe, pannakse meid surelikena kogema paljusid muutusi, väljakutseid, katsumusi ja ahvatlusi. Ainult nii saame me järele katsutud. Teisest Nefi raamatust loeme: „Sest nii peab olema, et kõigis asjades on vastandlikkus. Kui see nii ei oleks … siis ei saaks olla ei õigsust ega pahelisust, ei pühadust ega viletsust, ei head ega halba” (2. Nefi 2:11).
Väljakutsete ja muutuste läbi võime kasvada, kui kasutame oma vaba tahet ja teeme õigeid otsuseid.
Kolmandaks – uskuge! President Gordon B. Hinckley julgustas alati Kiriku liikmeid liikuma edasi usus. (Vt God Hath Not Given Us the Spirit of Fear. – Ensign, okt 1984, lk 4) Puutudes kokku igapäevase negativismiga, võib meie südamesse pugeda kahtlus, argus ja isegi hirm. President Thomas S. Monson andis meile nõu, öeldes et: „Meie mõtteis ei saa olla korraga nii usk kui ka kahtlused, sest üks hajutab teise.” (Come unto Him in Prayer and Faith. – Liahona, märts 2009, lk 6) Moroni raamatust loeme, et „ilma usuta ei või olla lootust”. (Moroni 7:42) Me peame uskuma ning minema julgelt vastu väljakutsetele ja muutustele, mida elu pakub. Nii me õpime ja areneme.
Neljandaks – olge rõõmsad! Paljud Kiriku liikmed kogu maailmas on raskustes, olgu majanduslikes või mis tahes muudes. Sellistel aegadel on kerge masendusse sattuda ja ennast mahajäetuna tunda. Varastel, Kirikule rasketel aegadel andis Issand pühadele nõu olla rõõmsad. „Olge rõõmsad, väikesed lapsed, sest mina olen teie keskel ja ma ei ole teid hüljanud” (ÕL 61:36).
Oma viimases konverentsikõnes kuus kuud tagasi õpetas vanem Joseph B. Wirthlin, kuidas reageerida raskustele. Muuhulgas soovitas ta: „Järgmine kord, kui teil on kiusatus ohata, võiksite proovida selle asemel hoopiski naeratada. See pikendab teie elu ja muudab lähikondsetegi elu meeldivamaks.” (Come What May, and Love It. – Liahona, nov 2008, lk 26) Naer ja huumorimeel võivad elutee jõnkse õgvendada.
Oleks ju kena, kui võiksime ette näha kõiki muutusi, mis elu toob. Mõnesid muutusi näeme. Kõiki viimse aja pühade noori mehi valmistatakse ette põhimisjoniks – kogemuseks, mis muudab kogu nende elu. Iga vääriline noor vallaline täiskasvanu mõistab, kui oluline on leida õige abikaasa ja saada pühas templis pitseeritud. Me teame, et need muutused tulevad ja mõtleme juba ette, kuidas nendega paremini toime tulla. Kuid kuidas on muutustega, mis tabavad meid ootamatult? Esmapilgul pole meil selliste muutuste üle mingit kontrolli. Majanduslangus, töötus, raskest haigusest või vigastusest tingitud invaliidsus, lahutus, surm – need on muutused, mida me ei arva tulevat, mida me ei oota ja mille üle me ei rõõmusta. Kuidas tuleme toime selliste ootamatustega eluteel?
Vastus on sama. Kuulake prohveteid, pidage silmas igavest perspektiivi, uskuge ja olge rõõmsad – nii paneme vastu ootamatutele väljakutsetele ja läheme „oma eluga edasi”!
Varased teerajajad on meile suurepäraseks eeskujuks, kuidas toime tulla muutustega ja hakkama saada väljakutsete ja raskustega.
Robert Gardner noorem ristiti Kirikusse 1845. a jaanuaris Ida-Kanada metsades jäätunud tiigis. Ustav ja töökas, jõudis ta raskuste kiuste oma perega Nauvoosse ja saabus 1847. a oktoobris Soolajärve orgu. Seal lõid nad kohas, mille nimi oli Old Fort – mõne kvartali kaugusel praegusest konverentsikeskusest – üles telgi. Robert Gardner on pannud kirja oma loo: „Ma köitsin lahti oma härjad, istusin katkisele vankriaisale ja ütlesin, et ei suuda enam ühtegi päeva niiviisi jätkata.” (Robert Gardner Jr – Self History and Journal. – Church History Library, lk 23)
Alustades tühja koha pealt, hakkas Robert rajama uut elu endale ja oma perele. Esimesed aastad olid rasked, kuid aegamisi hakkas olukord paranema, eriti pärast seda, kui ta oma venna Archibaldiga Mill Creekis Jordani jõel veskit pidama hakkas. Mõned aastad hiljem õnn pöördus. Vesi, mis tema veski tööle pani, pöörati vastupidi jooksma ja temapoolne jõeharu jäi kuivaks. Katse ehitada veskini 10-kilomeetrine kanal nurjus. Tsiteerin Robert Gardner noorema päevaraamatut:
„Kanal vajus kokku, kuni asja sellest enam ei saanudki. Minu saak hävis, veski seisis. Mu kari oli läinud. Ma olin pankrotis”. (Robert Gardner Jr – Self History and Journal. – Church History Library, lk 26)
Ja nagu sellest veel küllalt poleks olnud, loeme päevaraamatust edasi, et pärast kõiki neid katsumusi kutsuti Gardner Kanadasse misjonile. Mõned kuud hiljem lahkuski ta oma pere juurest ja rändas teiste misjonäride seltsis käsikärude, aurulaeva ja rongiga uuele tööpõllule.
Ta teenis oma misjoniaja ära, naasis pere juurde ning sai raske töö ja usinusega jälle jalad alla. Sest peale saatis teda jälle edu.
Mõned aastad hiljem võõrustas vend Gardner Soolajärve orus oma Millcreeki talus lähemaid sõpru. Keegi ütles: „Tore, et sa oled nii hästi kosunud. Sa oled peaaegu sama rikas, kui enne oma vara kaotamist ja misjonile minekut.” Robert on oma päevaraamatusse kirjutanud:
„Ma vastasin talle: „Jah, ma olin kunagi rikas ja kaotasin kõik ja nüüd ma peaaegu kardan, et mind uuesti misjonile kutsutakse. Mõned tunnid hiljem astus sisse üks mu naabritest, kes Salt Lake City’s koosolekul oli käinud ja ütles, et minu nimi oli olnud nende seas, kes kutsuti lõunasse misjonile, et seal uus asundus rajada ja puuvilla kasvatama hakata. Me pidime kohe teele asuma.” Robert jätkas: „Ma vaatasin ja sülitasin maha, võtsin kaabu peast, kratsisin kukalt, mõtlesin hetke ja ütlesin: „Hästi!” (Robert Gardner Jr. – Self History and Journal, lk 35)
Robert Gardner teadis, mida tähendab elumuutustega toime tulla. Ta järgis vendade nõuandeid ja võttis vastu kutsed, isegi kui need tulid ebasobival ajal. Tal oli suur armastus Issanda vastu ja ta näitas tugevat, vankumatut usku erakordse huumori ja rõõmsa meelega. Robert Gardner nooremast sai juhtiv teerajaja lõuna Utah koloniseerimisprogrammis. Tema ja lugematu arv temasuguseid teerajajaid on need, kes innustavad meid jätkama ja seisma kartmatult silmitsi paljude meie ellu tulevate muutuste ja väljakutsetega. Et me edasi rännates ja „eluga edasi liikudes” oleksime kuulekad, ustavad ja rõõmsad – seda ma palun Jeesuse Kristuse nimel, aamen.