Usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse
Usklike peres poale mingit vajadust karta ega kahelda. Elage usus ja ärge kartke!
Ma palun alandlikult Püha Vaimu oma kaaslaseks, kui hakkan käsitlema üht olulisimat evangeeliumi põhimõtet: usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Ma tunnustan sügava tänu ja armastusega neid, kes on mulle oma suure usu ja ustavusega tõeliseks eeskujuks olnud. Ma väljendan sügavaimat armastust ja tänu headele vanematele, preesterluse juhtidele, armastatud misjonäridele, oma suurepärastele lastele ja kallile igavesele kaasale. Kristuse jüngri ja tunnistajana tunnistan ma oma vajadust ja soovi suurema usu järele. Minu elus pole olnud kunagi suuremat vajadust usu järele kui praegu.
Vanematena on meie kohus õpetada oma lapsi „mõistma õpetust … usust elava Jumala Pojasse Kristusesse”. (ÕL 68:25) See nõuab rohkem kui pelgalt möönmist, et usk on evangeeliumi põhimõte. „Usk tähendab usaldust millegi või kellegi vastu.” (Faith. Bible Dictionary, lk 669) Tõeline usk peab olema keskendunud Jeesusele Kristusele. „Usk on tegutsemise ja väe põhialus.” (Bible Dictionary, lk 670) See nõuab tegusid, mitte paljalt uskumist. Usk on vaimne and Jumalalt, mis tuleb Püha Vaimu kaudu. See nõuab õigeid teadmisi ja arusaamist Jeesusest Kristusest, Tema jumalikust olemusest ja õilsast loomusest, Tema õpetustest, lepitusest, ülestõusmisest ja preesterluse väest. Kuulekus nendele põhimõtetele tähendab usaldust Tema ja Ta pühitsetud teenijate vastu ja usku Tema lubatud õnnistustesse.
Pole ühtegi muud asja, milles me veel nii kindlad võiksime olla. Pole ühtegi muud sellist allikat, mis tooks samasugust rahu, rõõmu ja lootust. Muutlikel ja rasketel aegadel on usk vaimne kingitus, mille nimel pole ükski pingutus liiga suur. Me võime võimaldada oma lastele haridust, tegelemist spordiga, osasaamist kunstist ja materiaalset heaolu, kuid ilma usuta Kristusesse on neile sellest vähe.
„Usk lööb lõkkele, kui võetakse kuulda nende tunnistust, kellel on usk.” (Bible Dictionary, lk 669; vt ka Roomlastele 10:14–17) Kas teie lapsed teavad, et teie teate? Kas nad näevad ja tunnevad teie veendumust? „Tugevat usku kujundab kuulekus Jeesuse Kristuse evangeeliumile.” (Bible Dictionary, lk 669) Vanem Bruce R. McConkie õpetas: „Usk on and, mille Jumal annab tasuks õigemeelsuse eest. Usku antakse neile, kes on õigemeelsed ja mida andunumalt kuuletutakse Jumala seadustele, seda rohkem seda antakse.” (Mormon Doctrine, 2. tr, 1966, lk 264) Kui soovime rohkem usku, peame olema kuulekamad. Kui me lastele omaenda käitumise või sõnadega näitame, et suhtume Jumala käskudesse vabalt või vastavalt olukorrale, siis võtame neilt ära võimaluse saada seda olulist vaimset andi. Usk nõuab kuulekust ka kõige väiksemates ja lihtsamates asjades.
Soov on usuaatom, mis hakkab meis kasvama, kui saame teada jumalikust tõest. See on nagu vaimne fotosüntees. Talitades kõikides inimestes olemas oleva Kristuse Valguse mõjul, tekitab Püha Vaim keemilisele reaktsioonile sarnaneva hingevärina, südamemuutuse või teadmishimu. Lootus tekib siis, kui usuaatomid ühinevad molekulideks ja tärkab soov elada õigete põhimõtete järgi.
Kui kuulekus saab harjumuseks, kaasnevad sellega õnnistused ning lõpuks tekib usaldus. Soov, lootus ja usaldus on usu vormid, kuid usk kui vägi tekib järjekestva kuuleka käitumise ja hoiaku tulemusel. Õigemeelsus on valik. Usk on Jumala and ja see, kellel see on olemas, võib saada tohutu vaimse väe.
Usu kujunemine jätkub, kui keskendume kogu südamest, väest, meelest ja jõust. Seda võib lugeda ja tunda hea misjonäri, vapra ja voorusliku noore naise ja õigemeelse ema, isa ning vanavanema silmist. Seda võib märgata nii noorte kui vanade elus, igal maal ja igas kultuuriruumis, sõltumata sellest, mis keeles kõneldakse, millistes oludes või millisel arenguastmel elatakse. See on „usu silm”, millest räägib prohvet Alma (vt Alma 5:15–26) – võime keskenduda ja olla vankumatu, pidada vähimagi kõhkluseta kinni õigetest põhimõtetest isegi siis, kui nägemist takistab paks pimeduseudu. Sellisel usul on tohutu vägi.
Ometi „peab olema, et kõigis asjades on vastandlikkus … Sellepärast Issand Jumal andis inimesele vabaduse ise tegutseda. Sellepärast, inimene ei saanud ise tegutseda, ilma et ta oleks ahvatletud ühest või teisest.” (2. Nefi 2:11, 16) Nõnda on see ka usuga. Usu asemel võidakse valida kahtlused ja usaldamatuse. Kui Jeesus naasis pärast inimmõistust ületavat kogemust Kirgastamise mäelt, tuli Tema juurde meeleheitel isa, kelle poeg vajas abi. Isa anus: „Kui sa kuidagi võid, siis olgu sul meist hale meel ning aita meid!”
Jeesus vastas: „Kõik on võimalik sellele, kes usub!”
Ja poisi isa hüüdis läbi pisarate: „Ma usun, aita mu uskmatust!” (Markuse 9:22–24)
Usk ja hirm ei saa eksisteerida üheskoos. Üks välistab teist. Lihtne tõsiasi on see, et kõik me peame oma usku pidevalt tugevdama ja saama jagu uskmatuse allikatest. Päästja õpetus, kus võrreldakse usku sinepiivakesega, kinnitab selle paikapidavust (vt Matteuse 13:31–32). Arutlegem: meile jääb meie usk, kui ütleme lahti kahtlustest ja hävitame uskmatuse allikad. Ja nüüd küsigem endalt: „Kuidas on lood minu usuga? Kas see on olemas?” Kui teie usk ületab kahtlused ja uskmatuse, on vastus tõenäoliselt jaatav. Kui lasete kahtlustel ja uskmatusel end juhtida, võib vastus olla eitav.
Meil on võimalus valida. Me saame selle, millele me järjekestvalt keskendume. Kuna kõikidel asjadel on vastasrind, siis on olemas jõud, mis õõnestab usku. Ühe osa sellest moodustab Saatana otsene mõju, kuid teise osa puhul saame süüdistada vaid iseennast. See tuleneb meie kalduvustest, hoiakutest ja harjumustest, mis aga on ometi ümberõpitavad. Ma nimetan neid kuueks hukutavaks elemendiks. Kuulake ja mõelge, millist mõju need avaldavad teile ja teie lastele.
Esimene neist on kahtlus. Kahtlus ei ole evangeeliumi põhimõte. See ei tulene Kristuse valgusest ega Püha Vaimu mõjust. Kahtlus on hirmuga seotud negatiivne aisting. Selle põhjuseks on vähene enesekindlus või kahtlemine oma võimetes. See ei sobi kokku meie jumaliku identiteediga Jumala lastena.
Kahtlus tekitab peataolekut. Peataolek tekib siis, kui ootused ei täitu. Krooniline peataolek muudab väiksemaks meie ootused, kahaneb soov ja tahe, tekivad raskused Vaimu tundmise ja järgimisega (vt Jutlusta minu evangeeliumit, 2004, lk 10). Peataolek ja meeleheide on usu antipoodid.
Peataolek hajutab tähelepanu , takistab keskendumist. Tähelepanu hajudes kaob võime usaldava silmaga vaadata ja näha. Peataolek ja tähelepanu hajumine on Saatana tõhusamad tööriistad, aga ühtlasi ka halvad harjumused.
Tähelepanu hajumine viib hooletuseni, mis nõrgestab meie pühendumist usule ega lase raskuste ja pettumuste kiuste lõpuni edasi liikuda. Pettumusi tuleb elus ette ikka, ometi ei pea need viima kahtluse, peataoleku, tähelepanu hajumise või hooletuseni.
Kui sellelt rajalt tagasi ei pööra, viib see lõpuks sõnakuulmatuseni, mis õõnestab usu alustugesid. Selle tulemuseks on sageli uskmatus – teadlik või ebateadlik usust lahti ütlemine.
Pühakirjades kirjeldatakse uskmatust kui seisundit, mis tekib siis, kui süda kõvaks teha. See on tundetus.
Need kuus hukutavat elementi: kahtlus, peataolek, tähelepanu hajumine, hooletus, sõnakuulmatus ja uskmatus – õõnestavad ja hävitavad meie usku. Meie teha on neist hoiduda ja jagu saada.
Probleemsed ajad nõuavad suuremat vaimset väge. Mõelgem Päästja lubadusele: „Kui teil on usku minusse, on teil võim teha mis iganes on sobilik minus.” (Moroni 7:33)
Ma teatan alandlikult, et Jumal, meie Taevane Isa elab ja armastab kõiki oma lapsi. Jeesus Kristus on meie Päästja ja Lunastaja. Ta elab ja juhib oma Kirikut võitud prohveti, president Monsoni kaudu. Kuna Ta elab, särab meie ees lootus hele. Usklike peres pole mingit vajadust karta ega kahelda. Elage usus ja ärge kartke! Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.