Meil on suur töö teha ja me ei saa tulla
Me ei peaks ega tohiks lasta oma tähelepanu kõrvale juhtida oma pühadest kohustustest. Me peaksime keskenduma kõige tähtsamale.
Mu kallid vennad! Ma olen juba mitu kuud teadnud, millest ma tahan teile täna rääkida. Nende kuude jooksul olen otsinud lugu, mis võiks minu sõnumit illustreerida. Ma otsisin lugu põlluharimisest. Ma otsisin lugu loomadest. Austusest vanem Scotti vastu otsisin lugu tuumafüüsika vallast ja austusest president Monsoni vastu tuvide kasvatamisest.
Lõpuks tuli mulle üha uuesti ja uuesti meelde üks lugu – lugu, mis on minu meeles mõlkunud juba palju, palju aastaid. See lugu ei räägi põlluharimisest, loomadest, tuumafüüsikast ega tuvidest. See lugu on, nagu te ehk juba ära arvasite – lennundusest. Ma kutsun seda „Elektripirni looks“.
Lugu elektripirnist ehk võimetus näha seda, mis on kõige tähtsam
Kolmkümmend kuus aastat tagasi kukkus ühel pimedal detsembriõhtul lennuk Lockheed 1011 Floridas Evergladesi kohal alla. Surma sai üle 100 inimese. See kohutav lennuõnnetus oli üks ohvriterohkemaid Ameerika Ühendriikide ajaloos.
Veider on selle õnnetuse juures asjaolu, et lennuki kõik elutähtsad osad ja süsteemid töötasid laitmatult. Lennuk oleks võinud turvaliselt maanduda oma sihtpunktis Miamis, mis oli vaid 30 kilomeetri kaugusel.
Kuid maandumisrajale lähenedes märkasid meeskonnaliikmed, et üks roheline tuli ei töötanud – tuli, mis oleks pidanud näitama, kas lennuki ninas asuv maandumisratas on korralikult välja tulnud. Piloodid katkestasid maandumise, lülitasid sisse automaatpiloodi ning lennuk hakkas kottpimeda Evergladesi kohal tiirutama. Nemad pühendasid kogu tähelepanu põhjuse väljaselgitamisele.
Nad olid täielikult keskendunud vea otsimisele ning ei märganud, et lennuk laskub vähehaaval üha lähemale ja lähemale nende all laiuvale tumedale soole. Selleks ajaks, kui keegi toimuvat märkas, oli juba võimatu õnnetust vältida.
Pärast õnnetust püüdsid uurijad selle põhjust välja selgitada. Maandumisratas oli siiski korralikult välja tulnud. Lennuk oli tehniliselt ideaalselt korras. Kõik töötas nagu kellavärk – kõik, peale ühe asja! Ühe läbipõlenud elektripirni. See pisike pirn, mille hind on vaid mõni kroon, vallandas sündmusteahela, mis lõppes enam kui 100 inimese traagilise surmaga.
Loomulikult ei põhjustanud õnnetust läbipõlenud elektripirn. See juhtus, kuna meeskonnaliikmed keskendusid millelegi, mis tundus hetkel väga tähtis, ja lasid silmist kõige tähtsama.
Pöörake rohkem tähelepanu sellele, mis on kõige tähtsam
Kalduvus keskenduda millelegi ebaolulisele, jättes kõige tähtsama unarusse, ei ole omane üksnes pilootidele, vaid igaühele. See oht varitseb meid kõiki. Liiklusele keskenduval autojuhil on palju suurem võimalus ohutult sihtkohta jõuda, kui juhil, kes sõidu ajal mobiiltelefoniga sõnumit saadab.
Meie teame, mis on elus kõige tähtsam – Kristuse valgus õpetab seda igaühele. Meie kui ustavatel viimse aja pühade pidevaks kaaslaseks on Püha Vaim, kes õpetab meile igavese väärtusega asju. Ma arvan, et iga preesterluse hoidja, kes mind täna kuulab, võiks pidada teemal „Mis on kõige tähtsam“ suurepärase kõne, kui teda vaid palutaks. Meie nõrkuseks on suutmatus tegutseda vastavalt oma südametunnistusele.
Peatuge hetkeks, et kontrollida, mis teie südames toimub ja kus on teie mõtted! Kas olete keskendunud asjadele, mis on kõige tähtsamad? Vastus võib peituda selles, kuidas te oma vaba aega veedate. Millele te mõtlete, kui kõik kiireloomulised tööd tehtud saavad? Kas teie mõtted ja süda on keskendunud põgusatele asjadele, mis on vaid hetkel tähtsad või sellele, mis on kõige tähtsam?
Kas kannate endas vimma? Mis on see ettekääne, mille taha te varjute, mis takistab teil olemast selline abikaasa, isa, poeg ja preesterluse hoidja nagu te olema peaksite? Millised asjaolud segavad teid teie ülesannete täitmisel ega lase teil anda oma kutses endast parimat, olles veelgi usinam?
Mõnikord pole asjad, mis meid segavad, iseenesest halvad. Aeg-ajalt aitavad nad meil ennast isegi hästi tunda. Liialdada on võimalik isegi heade asjadega. Üheks näiteks võib tuua vanaisa, kes tegeleb tundide kaupa sugupuu-uurimisega või oma blogi loomisega, jättes samas oma lapsed ja lapselapsed ilma oma tähelepanust ning unustades nendega sisukalt ja mõtekalt aega veeta. Teiseks näiteks võib olla aednik, kes kitkub päevade viisi oma aias umbrohtu, pööramata tähelepanu vaimsele umbrohule, mis ähvardab tema hinge lämmatada.
Isegi mõnedest Kiriku programmidest võivad saada tähelepanu kõrvalejuhtijad, kui me nendega liiale läheme ja kogu oma aja neile pühendame ning laseme oma tähelepanu kõrvale juhtida kõige tähtsamalt. Me vajame elus tasakaalu!
Meie Taevast Isa ja Tema lapsi tõeliselt armastades näitame neile seda armastust oma tegude kaudu. Me andestame üksteisele ja püüame teha head, sest „meie vana inimene on ühes [Kristusega] risti löödud“1. Me „[hoolitseme] vaeslaste ja lesknaiste eest“ ja hoiame ennast „maailmast reostamatuna“2.
Mu kallid preesterluse vennad! Me elame viimsetel aegadel. Jeesuse Kristuse evangeelium on maa peal taastatud. Meestele on taas antud Jumala preesterluse võtmed. Me elame ootusäreval ja ettevalmistuste tegemise ajal. Jumal on usaldanud meid, et valmistaksime ennast, oma peresi ja maailma ette lähenevaks koidikuks – päevaks, mil Jumala Poeg „tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga“3 ja algab Tema tuhandeaastane valitsemisaeg.
Meile on usaldatud püha preesterlus ning vastutus, vägi ja õigus tegutseda Taevase Kuninga esindajatena.
Need on kõige tähtsamad asjad. Meie tähelepanu väärivad igavese väärtusega asjad.
Me ei peaks ega tohiks lasta oma tähelepanu kõrvale juhtida nendest pühadest kohustustest. Me peame keskenduma kõige tähtsamale.
Nehemja
Vanas Testamendis on Nehemja suurepäraseks eeskujuks keskendumisest ja tähtsale ülesandele pühendumisest. Nehemja oli iisreallane, kes elas pagulasena Babülonis ja teenis kuningat joogikallajana. Ühel päeval küsis kuningas, miks on Nehemja nii kurb? Nehemja vastas: „Miks ma ei peaks olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?“5
Seda kuuldes läks kuninga süda härdaks ja ta andis Nehemjale loa minna Jeruusalemma linna taastama. See plaan ei rõõmustanud siiski mitte kõiki. Tegelikult kurvastasid mitmed Jeruusalemma lähedal elavad valitsejad väga, “et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele“5. Need mehed olid väga pahased ja pilkasid juute.6
Kartmatu Nehemja ei lasknud vastuseisul ennast heidutada. Vastupidi, ta kogus kokku varustuse ja mehed ning hakkas linna taastama, sest rahvas oli südamega töö juures.7
Aga niipea, kui linnmüür hakkas kerkima, tugevnes ka vastuseis. Nehemja vaenlased ähvardasid, pidasid salanõu ja pilkasid. Nende ähvardused olid tõsiseltvõetavad ja muutusid nii hirmuäratavaks, et Nehemja pihtis: „Nad kõik tahtsid meid hirmutada“8. Töö jätkus ähvardustest ja kallaletungiohust hoolimata. See oli pingeline aeg! Igal ehitajal oli ehitades „oma viskoda paremas käes“10.
Mida rohkem töö edenes, seda pöörasemaks muutusid Nehemja vaenlased. Neljal korral palusid nad tüli lahendamise ettekäändel, et Nehemja tuleks linna kaitsvate müüride vahelt välja ja kohtuks nendega, kuid Nehemja teadis, et tegelikult soovisid nad talle halba teha. Iga kord, kui nad teda anusid, vastas Nehemja samamoodi: „Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla.“10
Milline imeline vastus! Sellise selge ja muutumatu sihi tõttu nende südames ja meeltes, sellise suure kindlameelsuse tõttu kerkis Jeruusalemma müür 52 päevaga!11
Nehemja ei lasknud millelgi oma tähelepanu kõrvale juhtida sellelt, mida Issand tahtis, et ta teeks.
Me ei saa tulla
Mind julgustavad ja inspireerivad paljud ustavad preesterluse hoidjad, kellel on tänapäeval samasugune süda ja meel. Nehemja sarnaselt armastate te Issandat ja püüate oma preesterlust paremini kasutada. Issand armastab teid ja on teadlik teie südamepuhtusest ning vankumatust otsusekindlusest. Ta õnnistab teid, kui olete truu, juhatab teid ning kasutab teie ande ja talente oma kuningriigi ehitamiseks siin maa peal.
Siiski pole kõik Nehemja sarnased. Alati saab paremini!
Mu kallid preesterluse vennad! Ma mõtlen, mida kõike me suudaksime teha, kui me kõik oleksime nagu Nehemja rahvas – südamega töö juures! Ma mõtlen, mida kõike me suudaksime teha, kui „[hülgaksime] selle, mis on omane väetimale lapsele“12, ja annaksime iseendid, oma südame ja hinge selle nimel, et meist saaksid väärilised preesterluse hoidjad ja Issanda Jeesuse Kristuse ustavad esindajad.
Mõelge hetkeks, mida kõike me suudaksime teha isiklikus elus, töökohal, oma peres, oma koguduses. Mõelge sellele, kuidas Jumala kuningriik leviks üle kogu maailma. Kujutage ette, kui palju paremaks muutuks maailm, kui iga mees, kes hoiab Jumala preesterlust, vöötaks oma niuded ja elaks vastavalt oma tõelisele potentsiaalile, oleks kogu hingest pöördunud, truu ja ustav preesterluse hoidja, kes on pühendunud Jumala kuningriigi ehitamisele.
Kerge on lasta ennast segada, keskenduda ühele läbipõlenud elektripirnile või ebasõbralike inimeste ebaviisakatele tegudele, mis iganes nende motiiviks ka poleks. Kuid mõelge väele, mis meil üksikisikute ja preesterluskonnana oleks, kui vastaksime iga kord, kui tekib kiusatus tähelepanul hajuda lasta või käitumisnorme, Jumala antud käitumisnorme alandada: „Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla!“
Me elame suurte raskuste ja suurte võimaluste ajal. Issand otsib Nehemja-taolisi mehi – ustavaid vendi, kes täidavad preesterluse vannet ja lepingut. Ta otsib abiks laitmatuid hingi, kes töötavad usinalt Jumala kuningriigi ehitamisel, neid, kes ütleksid vastuseisu ja kiusatusi kohates oma südames: „Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla!“
Raskusi ja kannatusi kohates vastavad nad: „Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla!“
Kui neid naeruvääristatakse ja neile tehakse etteheiteid, kuulutavad nad: „Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla!“
Meie Taevane Isa otsib neid, kes ei lase tühistel asjadel nurjata oma igavesi püüdlusi. Ta otsib neid, kes ei lähe kergema vastupanu teed ega lase vastase lõksudel end segada, vaid jätkavad tööd, mille Jumal on neile teha andnud. Ta otsib neid, kelle teod ja sõnad on kooskõlas – neid, kes ütlevad veendunult: „Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla!“
Ma tunnistan pühalikult, et Jumal elab ja hoolib meist igaühest. Ta sirutab käe ja toetab neid, kes tõusevad ja hoiavad preesterlust au sees, sest neil viimsetel päevadel on Tal meie jaoks varuks suur töö.
Evangeelium ei tule inimestelt. Kiriku õpetus ei ole koostatud kellegi parima äranägemise järgi, vastavalt tema arusaamisele muistsetest pühakirjadest. See on taevane tõde, mille on ilmutanud Jumal ise. Ma tunnistan, et Joseph Smith nägi seda, mida ta väitis end olevat näinud. Ta vaatas tõesti taevastesse ning suhtles Jumala Isa ja Poja ning inglitega.
Ma tunnistan, et Taevane Isa räägib nendega, kes otsivad Teda tões ja vaimus. Ma olen oma silmaga näinud ja tunnistan rõõmuga, et meie päevil räägib Jumal oma prohveti, nägija ja ilmutaja, nimelt Thomas S. Monsoni kaudu.
Mu kallid vennad! Sarnaselt Nehemjale on meil teha suur töö. Me seisame ja vaatleme oma ajastu silmapiiri. Ma palvetan tulihingeliselt, et me ei alandaks hoolimata kiusatustest oma käitumisnorme ega laseks segavatel asjaoludel, mis need ka poleks, takistada meid keskendumast kõige tähtsamale, et võiksime seista kindlameelselt koos, õlg õla kõrval, hoides vapralt üleval Issanda Jeesuse Kristuse lippu.
Ma palvetan, et me oleksime meestele antud Kõikvõimsa Jumala püha preesterluse väärilised ning tõstaksime oma pea ja kuulutaksime maailmale kõhklematul häälel: „Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla!“ Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.