Preesterluse kohustused
Preesterluse hoidjatena saame me mõjutada teiste elu.
Vanem Andersen, ma tahan sulle seitsmekümnete nimel öelda, et armastame sind ja toetame sind südamest ja usuga. Mu kallid vennad, Issanda kuninglikku sõjaväkke kuulumine on püha eesõigus.1 Ma seisan alandlikult teie ees, mõeldes sellele, kuidas te üle kogu maailma kokku olete tulnud.
Ülemaailmsel juhtkonna koolituskoosolekul 21. juunil 2003. aastal õpetas president Gordon B. Hinckley meile, et preesterluse hoidjatena on meil kohustusi neljas valdkonnas. Ta ütles: „Igaühel meist on neli kohustuste valdkonda. Esiteks on meil kohustused oma pere ees. Teiseks on meil kohustused oma tööandjate ees. Kolmandaks on meil kohustused Issanda töö tegemisel. Neljandaks on meil kohustused iseendi ees.”2
Need neli kohustuste valdkonda on elulise tähtsusega.
President Hinckley ütles: „On äärmiselt vajalik, et me ei jätaks hooletusse oma perekondi. Pole olemas midagi hinnalisemat kui perekond!”3
Meie kohustus isadena on juhatada oma perekonda tegema iga päev perepalveid, uurima iga päev pühakirju ja pidama pereõhtuid. Kõik see on ääretult tähtis, et ehitada ja kindlustada oma pere vaimset alusmüüri. President Hinckley ütles: „Ärge laske ennast millelgi segada. Pidage seda pühaks.”4
Ta ütles seoses pereõhtuga: „Hoidke esmaspäevaõhtut pühana pereõhtu tarbeks.”5
Aeg esitab meie lastele nagu lapsevanematelegi igas eluvaldkonnas oma nõuded. Nende tegemised on seotud kiriku, kooli ja sõpradega. Paljud meie lapsed käivad koolides, kus nad on vähemuses. Koolides toimuvad esmaspäeviti sageli planeeritud üritused: spordivõistlused, proovid, treeningud, kooriharjutused ja muu. Meie peame hoidma esmaspäevaõhtud muudest kohustustest vabad, et pidada pereõhtut. Miski muu ei saa olla meie pere jaoks tähtsam!
Just pereõhtutel ja muudel perekondlikel ühisüritustel valmistame me oma lapsi saama Issanda õnnistusi. Vanem Russell M. Nelson Kaheteistkümne Kvoorumist on öelnud: „Meie kohus on kindlustada, et meie kodudes tehtaks perepalveid, uuritaks pühakirju ja peetaks pereõhtuid. Meie kohus on valmistada oma lapsi ette päästvaid ja ülendavaid talitusi saama.”6
Pereõhtu on väga eriline aeg, mil tugevdada iseennast ja kõiki pereliikmeid. Tähtis on, et pereõhtu toimetustesse oleks kaasatud kogu perekond. Laps võib rääkida pühapäevasest Algühingu õppetunnist. Pereõhtu tugevdas minu perekonna usku ja tunnistust tublisti.
Igapäevane pühakirjade uurimine on teine tähtis perekondlik tegevus. Mulle meenub üks lugu ajast, kui mu poeg oli kaheksa-aastane. Ühel õhtul, kui ta parasjagu duši all oli, jäi meie maja tormi tõttu elektrita. Mu naine hüüdis talle, et ta pesemisega kiirustaks, küünla võtaks ja perepalveks ülakorruselt alla tuleks. Naine manitses, et ta ettevaatlik oleks ja küünalt vaibale ei pillaks: sellest võib tekkida tulekahju ja kogu maja maha põleda. Mõni minut hiljem tuli ta, ühes käes küünal, teises pühakirjad, kobamisi trepist alla. Ema küsis, miks ta oma pühakirjad kaasa võttis? Poiss vastas: „Ema, kui meie maja maha põleb, pean ma oma pühakirjad päästma!” Me teadsime, et olime suutnud kinnistada armastuse pühakirjade vastu tema südamesse igaveseks.
Meie kohustuste kohta tööandjate ees on president Hinckley öelnud nõnda: „Teil on üks kohustus. Olge oma tööandja ees ausad. Ärge tegelege tööajal Kiriku asjadega.” 7
Ühtlasi tuletas ta meile meelde, et töö ei takista meid hoolitsemast oma pere eest ega teenimast Kirikus.
Preesterluse hoidjatel on palju kohustusi ja ülesandeid. Me võime külastada inimesi, vestelda nendega, õpetada neid. Meie püha kohus on harida Kiriku liikmeid ning aidata tugevdada nende usku ja tunnistust meie Päästjast Jeesusest Kristusest. Me võime kanda hoolt perede eest, keda me koduõpetajatena teenime ning õpetada liikmetele, kuidas hoolitseda Issanda viisil iseendi, oma pere ning vaeste ja abivajajate eest. Preesterluse hoidjate kohus on innustada noori valmistuma teenima auväärsel põhimisjonil ja abielluma templis.8
President Ezra Taft Benson õpetas: „Preesterluse hoidjad peavad valvsalt hoolt kandma kvoorumi liikmete ja nende perede üle organiseeritud koduõpetuse kaudu.”9
Me peame hoolitsema iga Kiriku liikme eest, kelle eest me vastutame. Koduõpetus on üks meie tähtsamaid kohustusi.
Isadena oleme kohustatud olema vääriliseks eeskujuks oma lastele, et aidata neil saada tublideks lapsevanemateks ja juhtideks nende endi kodudes. Vanem M. Russell Ballard Kaheteistkümne Kvoorumist on öelnud: „Lubage meil paluda, et kõik preesterluse hoidjad, eriti teie, isad, aitaksite oma poegadel nii vaimselt kui ka ilmalikult ette valmistada, et näha välja ja tegutseda nagu Issanda teenijatele kohane.”10
Preesterlust saades sõlmime me igavese lepingu teisi teenida.11 Preesterluse hoidjatena saame me mõjutada teiste elu.
President Thomas S. Monson tuletas meile meelde: „Kui õnnelikud ja õnnistatud me oleme, et saame olla Jumala preesterluse hoidjad!
… Pidage alati meeles, et inimesed ootavad, et teie neid juhiksite. Teie mõju inimestele saab olla kas hea või halb ning see mõju on tuntav veel tulevasteski põlvedes.”12
Meie eeskuju on alati kõnekas. Kiriku liikmeks oldud aastate vältel on mind mõjutanud paljud juhid ja Kiriku liikmed. Mul on meeles üks imetore abielupaar, kes oli suureks eeskujuks meie perele ja tervele kogudusele. Nad ristiti 1982. aastal. Mina olin nende piiskop.
Celso ja Irene elasid kogudusehoonest üpris kaugel. Neil kulus Kirikusse tulekuks 40 minutit, sama palju tagasi minekuks, aga nad ei puudunud üheltki koosolekult. Nad olid alati kohal, lai naeratus näol. Teiste teenimine oli neil loomuses. Celsol ja Irenel on poeg Marcos, kes sündis vaimse ja füüsilise puudega. Mul on väga hästi meeles, millise armastusega nad oma poja eest hoolitsesid. 1999. aastal tekkis Celsol ajuverevalum, mistõttu tema alakeha jäi halvatuks. Celso jätkas ustavalt koos oma perega Kirikus käimist. Nad maksid ustavalt kümnist ja heldelt paastuannetust. Praegu on nende piiskopiks meie poeg Moroni, kes rääkis mulle, et Celso ja Irene teenivad endistviisi ustavalt. Nad ei teeni ainuüksi oma koguduse kutsetes, vaid ka templitöötajatena São Paulo templis Brasiilias. Nad teenivad igal reedel varahommikust kuni hilisõhtuni. Nad kasutavad alati lahkesti oma aega ja vahendeid, et täita ustavalt oma kohustusi Kirikus.
President Monson andis nõu: „Enamus preesterluse hoidjaid teenib vaikselt, ilma liigse kärata. Sõbralik naeratus, soe käepigistus, siiras tunnistus tõest võivad sõna otseses mõttes elu kergemaks teha, inimloomust muuta ja kalleid hingi päästa.”13
Just niimoodi vaikselt Celso ja Irene teenivadki.
Mõtiskledes selle üle, kuidas oleks arukas kasutada oma aega ja vahendeid oma pere vajaduste, oma töökohustuste ja oma kirikukutsete täitmiseks, on oluline meeles pidada, et iga preesterluse hoidja peab kasvama vaimselt. Selline on meie kohustus iseenda ees. Ja ärgem unustagem, et meil kõigil on abilised.14 Meie prohvetite, nägijate ja ilmutajate nõuanne on meile hinnalisim saadaolev abi.
Meie Päästja esitas meile kõigile personaalselt järgmise kutse: „Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” 15
Kui me teeme pigemini Tema tööd ja Tema tahtmist kui omaenda tahtmist, siis me mõistame, et ike on hea ja koorem on kerge. Ta on alati meiega. Ta ilmutab meile, milline peab olema meie panus oma pereelu, töö ja kõigi Tema Kiriku kohustuste õnnestumiseks. Ta aitab meil kasvada individuaalselt ja preesterluse vendadena.
Ma tean, et see Kirik on õige. Ma tean, et Joseph Smith on Jumala prohvet. Ma tean, et Thomas S. Monson on elav prohvet maa peal. Ma tean, et Jeesus on Kristus, meie Päästja ja Lunastaja, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.