Tema kätest piisab
Me püüame kasvada usus ja isiklikus õigemeelsuses, tugevdada perekondi ja kodusid ning teenida Issandat ja Tema lapsi.
Kui teenisin aastaid tagasi Abiühingu üldnõukogus, paluti mul õpetada ja koolitada mõnesid Abiühingu ja preesterluse juhte. Jõudsime kohale vahetult enne koosoleku algust, olles kogu hommikupooliku õpetanud ühes teises linnas.
Olin pärast alguslaulu ja -palvet esimene kõneleja. Alguslauluks kuulutati välja „The Time is Far Spent“1 (Aeg on peaaegu möödas).
Laulu pealkiri polnud mulle tuttav ja ma mõtlesin: milline kummaline valik? Ma pole veel rääkima hakanudki, ja nemad juba laulavad „aeg on peaaegu möödas“!
Laulu ajal mõistsin peagi, et see räägib sellest, kui vähe aega on jäänud, et kuulutada evangeeliumi sõnumit ning tuua hingi Kristuse juurde. Neljanda salmi sõnad helisesid mu kõrvus kogu õhtu ja mitmeid kordi hiljemgi. Need on järgmised:
„Jääge kindlaks oma eesmärgile, sest Saatan paneb teid proovile,
Tema kutse on raske ja Ta teab seda.
Teie tee võib olla okkaline, kuid Jeesus on teie kõrval,
Tema kätest piisab, et deemoneid tõrjuda.
Tema kätest piisab, et deemoneid tõrjuda.“2
See salm ütleb, et mis elus ka ei juhtuks – Jeesusel Kristusel on vägi meid päästa. Oma jumaliku ohverduse läbi on Ta valmistanud meile tee igavese elu saamiseks. Tema tööks on tõesti „tuua inimestele surematus ja igavene elu“3. Ta on palunud meil aidata üksteisel teha asju, mis viivad igavesse ellu.
Eelmise aasta septembris toimunud Abiühingu üldkoosolekul loetles õde Beck kolm asja, mis aitavad meil saada igavest elu.4 Need on:
-
Kasvada usus ja isiklikus õigemeelsuses.
-
Tugevdada perekondi ja kodusid.
-
Teenida Issandat ja Tema lapsi.3 Siia kuulub samuti vaeste ja puudustkannatajate märkamine ning nende eest hoolitsemine.
Me teame, et kui püüame neid asju teha, Saatan ahvatleb meid ja paneb meid proovile, kuid Issand on lubanud, et Tema annab meile jõudu, Tema aitab meid.4
Kasvada usus ja isiklikus õigemeelsuses
Kui ma laps olin, õpetasid mu vanemad, et minu Taevane Isa ja Jeesus Kristus armastavad mind. Mulle õpetati, et „olen Jumala laps“5. Ma ei mäletagi aega, mil ma seda poleks teadnud. Nad õpetasid mulle, et Jeesus Kristus on meie Päästja ja ainult Tema kaudu võib meile osaks saada päästmine.6
Samuti õpetati mulle, et selleks, et minu usk kasvaks, pean iga päev palvetama. Veelgi enam, ma pean alati palvetama.7 Mulle õpetati, et lugedes ja uurides pühakirju, suurenevad minu teadmised ja tunnistus evangeeliumi täiusest. Mind õpetati armastama Jumalat ja näitama oma armastust käskude pidamisega.8 Samuti õppisin ma lapsena templi tähtsusest. Noorpõlves õppisin, et pühade templilepingute tegemine ja pidamine hoiab mind igavese elu kursil.
Me kõik peame järgima neid põhimõtteid kogu elu, et suurendada oma usku ja õigemeelsust.
Tugevdada perekondi ja kodusid
Perekonna ja kodu tugevdamine on igaühe kohustus ja õnnistus. Pered on meil erinevad. Mõnedes peredes elavad koos ema, isa ja lapsed. Mõnedes peredes on lapsed kodust juba lahkunud. Paljud Kiriku liikmed on vallalised. Mõned on üksikvanemad. Mõned naised ja üksinda elavad mehed on lesed.
Pole tähtis, milline pere meil on – igaüks meist saab tugevdada oma peret või aidata teistel oma peret tugevdada.
Alljärgnev lugu näitab, kuidas peresid tugevdada. Olin tööasjus Idaho osariigis Boise linnas. Pärast töist laupäeva õhtupoolikut peatusin oma sugulaste juures.
Õhtul enne laste magamaminemist tegime lühikese pereõhtu ja kuulasime üht pühakirjalugu. Pereisa jutustas Lehhi perekonnast ja sellest, kuidas Lehhi õpetas oma lastele, et nad peavad kõvasti kinni hoidma raudkäsipuust, mis on Jumala sõna.9 Raudkäsipuust kõvasti kinni hoidmine kaitseb neid ning juhatab nad rõõmu ja õnne juurde. Raudkäsipuust lahti lastes on oht uppuda jõe sogasesse vette.
Loo selgitamiseks kujutas ema raudkäsipuud, millest lapsed pidid kinni hoidma, ja isa etendas Saatanat, püüdes lapsi turvalisusest ja õnnest eemale tirida. Lastele meeldis see lugu väga. Nad õppisid, kui tähtis on raudkäsipuust kõvasti kinni hoida.
Pühakirjaloo lõppedes saabus perepalve tegemise aeg. Ema tuletas lastele meelde palvetada piiskopi eest, kelle silmad olid väga haiged. Sel õhtul tegi palve kolmeaastane Brooklyn. Ta tänas Taevast Isa õnnistuste eest ja palus siis innukalt „õnnistada piiskoppi, kelle silmad on katki”.
Järgmisel hommikul läksime sakramendikoosolekule. Olime just istunud, kui Brooklyn ja tema viieaastane õde Kennedy märkasid poodiumil piiskoppi. Tüdrukud ütlesid õhinal oma emale, ise piiskopi poole osutades: „Vaata, piiskop on siin!” Seejärel vaatasid need kaks väikest tüdrukut teineteisele tähendusrikkalt otsa, justkui öeldes: „Me palvetasime piiskopi eest ja nüüd on tal parem.” Nad palvetasid usus, teades, et Taevane Isa kuuleb nende alandlikke palveid.
Pühakirjad, pereõhtud ja perepalved tugevdavad perekondi. Me peame kasutama igat võimalust, et tugevdada oma peret ja aidata üksteisel püsida õigel teel.
Teenida Issandat ja Tema lapsi ning märgata vaeseid ja puudustkannatajaid ning hoolitseda nende eest
Päästja õpetas kogu oma sureliku elu jooksul, et me peaksime üksteise eest hoolitsema ja üksteist aitama. Ta tervendas haigeid, pani jalutud kõndima, pimedad nägema ja kurdid kuulma. Ta õpetas inimestele evangeeliumi. Ta õnnistas inimesi ja tegi palju suuri imetegusid.10
Abivajajate aitamiseks on palju võimalusi. Mõelgem sellele, et mingil hetkel oma elus on igaüks meist mingil moel vaene ja vajab teiste abi. Sest „kas me ei ole kõik mitte kerjused?”11
President Spencer W. Kimball ütles: „Jumal paneb meid kõiki tähele ja valvab meie üle. Meie vajadused rahuldab Ta aga tavaliselt mõne teise sureliku vahendusel. Seega on hädavajalik, et me üksteist teeniksime.”12
Eelmisel suvel, kui olin kodust ära, tabas minu kodukohta raevukas torm ja paduvihm. Naabri aias murdus tohutu suur puu, kukkudes minu aeda ja purustades elektriliinid. Enne liinide parandamist ja elektri sisselülitamist oli tarvis puu ära koristada.
Ma helistasin varahommikul oma vennale, kes pidi hankima tööriistad ja siis kohe appi tulema. Ma helistasin ka oma piiskopile. Hetkega olid mu piiskop, koduõpetaja, endine vaia juhataja ja 10 meest mu kogudusest koos mootorsaagidega kohal ja tegid töö kiiresti ära. Mu külastusõed tõid kohale õhtusöögi. Järgmistel õhtutel tuli veel mitu meest ülempreestrite rühmast, Vanemate Kvoorumist ja naabruskonnast mind ja minu peret koristustöödes aitama.
Sel hetkel olin ma puudustkannataja. Ma vajasin teiste abi. Mu ehmatus asendus rõõmu ja tänulikkusega. Ma tundsin, et mind armastati ja minu eest hoolitseti. Need inimesed olid kiired abivajajat märkama. Nad elasid vastavalt oma tunnistusele ja näitasid oma lepingute tõelisust.
Kiriku peakorterisse saabuvad tihti tänukaardid inimestelt, kes pole meie Kirikust, kuid keda te olete aidanud üleujutuste, tornaadode, maavärinate ja teiste õnnetuste korral. Tänan teid, et te olete alati valmis teenima, armastama ja andma, olles nõnda Jeesuse Kristuse tõelisteks jüngriteks.
Me peame „jääma kindlaks oma eesmärgile”13, kui soovime suurendada oma usku ja õigemeelsust, tugevdada peret ja kodu ning teenida Issandat ja Tema lapsi. Kuigi Saatan võib meie püüetele vastu seista, tunnistan ma Jeesusest Kristusest ja Tema lepitavast ohverdusest, mis aitab meil täita Tema tahet ja suurendada oma osa selles töös.Jeesuse Kristuse nimel, aamen.