Olge rõõmsad
Olge rõõmsad! Tulevik on sama helge nagu teie uskki.
Ma armastan teid, mu kallid vennad ja õed! Teile kõnelemise kohustus teeb mind alandlikuks ja ometi olen ma tänulik selle võimaluse eest.
Pärast meie viimast kohtumist kuue kuu tagusel üldkonverentsil on ilmnenud järjest uusi tunnustähti, et olukord maailmas pole päris nii, nagu me sooviksime. Ülemaailmset majanduslikku olukorda, mis kuus kuud tagasi ilmutas kursist kõrvale kaldumise märke, on tabanud järsk langus ja finantsväljavaated on olnud juba mitu nädalat üsnagi sünged. Lisaks näib ühiskonna kõlbeline jalgealune järjest libedamaks muutuvat, samas kui neid, kes seda jalgealust kaitsta püüavad, naeruvääristatakse ning ajuti piketeeritakse ja taga kiusatakse. Sõjad, looduskatastroofid ja isiklikud hädad jätkuvad.
Kerge on muutuda tuleviku suhtes heitunuks ja küüniliseks – või tunda isegi hirmu selle üle, mis tulemas on – kui keskenduksime vaid sellele, mis on maailmas ja meie elus valesti. Täna aga tahaksin ma, et pöörduksime oma mõtetes ja suhtumises ümbritsevatelt muredelt eemale ning keskenduksime hoopis oma õnnistustele Kiriku liikmetena. Apostel Paulus kuulutas: „Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid vдe ja armastuse ja mхistliku meele vaimu.”1
Keegi meist ei saa oma elu ära elada ilma probleemide ja väljakutseteta – vahel ka tragöödiate ja õnnetusteta. Oleme ju siin suuremalt jaolt selleks, et niisugustest sündmustest õppida ja nende najal kasvada. Me teame, et tuleb ette aegu, mil me kannatame, mil me ahastame ja mil oleme kurvad. Ometi on meile öeldud: „Aadam langes, et inimesed vхiksid olla, ja inimesed on, et nad vхiksid tunda rххmu.”2
Kuidas tunda elust rõõmu hoolimata kõigest, millega me silmitsi seisame? Taas kord pühakirjast: „Mispдrast, olge rххmsad ja дrge kartke, sest mina, Issand, olen teiega ja seisan teie kхrval.”3
Kiriku ajaloost võib käesoleval aegade täiuse evangeeliumi ajajärgul tuua küllaga näiteid nendest, kellel on olnud raske, kuid kes on ometi jäänud vankumatuks ja rõõmsaks, kuna on teinud Jeesuse Kristuse evangeeliumist oma elu keskpunkti. Selline hoiak viib meid läbi kõigest, mis meie teele satub. See ei võta meilt meie muresid, küll aga võimaldab meil kindlalt vastu astuda väljakutsetele, kohata neid püstipäi ja väljuda neist võitjatena.
Näiteid inimestest, kes on olnud silmitsi raskete olukordadega, kuid on siiski püsima jäänud ja neist võitu saanud, sest nende usk evangeeliumisse ja Päästjasse on andnud neile vajaliku jõu, on palju. Kõigist neist rääkida ei jõua. Täna hommikul tahaksin ma siiski tuua teieni kolm sellist näidet.
Esimene liigutav kogemus, millest räägin, pärineb mu oma suguvõsast ja on olnud mulle alati inspiratsiooniallikaks.
Minu emapoolsed vanavanavanemad Gibson ja Cecelia Sharp Condie elasid Šotimaal Clackmannanis. Nende pered olid seotud söekaevandustega. Nad elasid maailmaga rahujalal, nende ümber olid sugulased ja sõbrad, nad olid end oma kodumaal, mida nad armastasid, üsna kenasti sisse seadnud. Siis kuulsid nad Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonäride sõnumit ja pöördusid kogu hingest usule. Nad kuulsid kutset koguneda Siionisse ja teadsid, et peavad sellele vastama.
1848. aasta paiku müüsid nad oma vara ja valmistusid riskantseks reisiks üle ääretu Atlandi ookeani. Nad läksid koos viie väikese lapsega purjelaevale, kogu maine vara ühes pisikeses kirstus. Nad sõitsid 4800 kilomeetrit üle vete – kaheksa pikka, väsitavat nädalat ohtlikul merel, valvates ja oodates, nigela toidu ja vähese veega, kaitseks vaid selle väikese laeva seinad.
Keset seda kurnavat olukorda jäi üks nende väike poeg haigeks. Arsti ega poodi rohu ostmiseks, et tema kannatusi leevendada, ei olnud. Nad valvasid, palvetasid, ootasid ja nutsid. Lapse seisund halvenes päev-päevalt. Kui surm lõpuks pojakese silmad sulges, oli nende süda otsekui lõhki rebitud. Nende kurbust suurendas veelgi kohustus kuuletuda mereseadustele. Purjeriidesse mähituna lasti lapse väike keha koos rauast raskusega märga hauda. Edasi purjetades tundsid üksnes need vanemad, milliseid hävitavaid hoope on võimalik haavatud südamele jagada.4 Sügavalt veendunud tões ja armastades Issandat, pidasid Gibson ja Cecelia siiski usuga vastu. Neile olid trööstiks Issanda sõnad: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma дra vхitnud!”5
Kui tänulik ma olen esivanemate eest, kel jagus usku jätta maha oma kodukolle ning rännata Siionisse, kes tõid ohvreid, mida ma vaevu suudan ette kujutada. Ma tänan oma Taevast Isa selle eeskuju eest, mida Gibson ja Cecelia Sharp Condie mulle ja kõigile oma järeltulijatele oma usu, vapruse ja sihikindlusega pakkusid.
Järgmisena tutvustan ma ühte leebet, sügavalt usklikku meest, kelles võib näha kogu rahu ja rõõmu, mida Jeesuse Kristuse evangeelium saab kellegi ellu tuua.
Ühel hilisõhtul libises väike paat ühe Vaikse ookeani saare ääres tasakesi oma ankrukohale hööveldamata laudadest sadamasilla ääres. Kaks polüneeslannat aitasid Meli Mulipola paadist välja ja juhatasid ta külateele viivale rajale. Naised imetlesid kesköises taevas siravaid eredaid tähti. Kuuvalgus juhatas neile teed. Meli Mulipola aga ei saanud sellisest looduse pakutud rõõmust – kuust, tähtedest ja taevast – osa. Ta oli pime.
Vend Mulipola nägemine oli olnud normaalne kuni selle saatusliku päevani, mil ta ananassiistanduses töötades järsku märkas, et valgus oli muutunud pimeduseks ja päevast saanud öö. Ta oli masenduses ja rusutud, kuni kuulis häid uudiseid Jeesuse Kristuse evangeeliumist. Ta viis oma elu kooskõlla Kristuse õpetustega ning tundis taas kord lootust ja rõõmu.
Saanud teada, et keegi, kes hoiab Jumala preesterlust, tuleb Vaikse ookeani saari külastama, võtsid vend Mulipola ja talle armsad inimesed ette pika teekonna. Ta soovis saada õnnistust ja mul avanes eriline võimalus koos ühe teise Melkisedeki preesterluse hoidjaga talle see õnnistus anda. Lõpetades märkasin, et tema pimedatest silmadest voolasid pisarad, mis mööda tema pruune põski alla veeresid ja lõpuks tema rahvuslikele riietele kukkusid. Ta põlvitas maha ja palvetas: „Oo Jumal, Sa tead, et olen pime. Sinu teenijad on mind õnnistanud, et mu nägemine võiks taastuda. Ükskõik, kas ma näen Sinu tarkuses valgust või näen kõik oma elupäevad pimedust, olen ma igavesti tänulik Sinu evangeeliumi tõe eest, mida ma nüüd näen ja mis mu elule valgust annab.”
Ta tõusis jalule ja tänas meid naeratades õnnistuse andmise eest. Seejärel kadus ta öövaikusesse. Ta tuli vaikselt ja lahkus vaikselt. Kuid temaga kohtumist ei unusta ma kunagi. Ma mõtisklesin Õpetaja sõnumi üle: „Mina olen maailma valgus. Kes mind jдrgib, see ei kдi pimeduses, vaid temal on elu valgus!”6
Mu vennad ja õed, meil kõigil on elus see valgus. Meid pole jäetud üksi kõndima, ükskõik kui pime me rada ka poleks.
Mulle meeldivad M. Louise Haskinsi kirjasõnad:
Ja ma ütlesin aasta väravas seisnud mehele:
„Anna mulle valgust, et saaksin turvaliselt astuda tundmatusse!”
Ja tema vastas:
„Mine pimedusse ja võta Jumalal käest!
See on sulle veel parem kui valgus ja turvalisem kui tuttav tee.”7
Minu viimane lugu inimesest, kes pidas vastu ja saavutas lõpuks võidu vaatamata tohututele raskustele, sai alguse pärast Teist maailmasõda Ida-Preisimaal.
Umbes 1946. aasta märtsis, vähem kui aasta pärast sõja lõppu, saadeti toonane Kaheteistkümne Kvoorumi liige Ezra Taft Benson koos Frederick W. Babbeliga erilisele sõjajärgsele Euroopa-reisile kindla eesmärgiga kokku saada pühadega, hinnata nende vajadusi ja neile abi anda. Hiljem jutustasid vanem Benson ja vend Babbel kuuldud tunnistuse põhjal ühe Kiriku liikme kogemusest, kes äkitselt leidis end elamas piirkonnas, mida ei juhtinud enam see valitsus, kelle võimu all see oli olnud varem.
Ta oli elanud Ida-Preisimaal oma abikaasaga idüllilist elu. Siis puhkes juba teine suur maailmasõda nende eluajal. Tema armas noor abikaasa oli kohutavate lahingute lõpupäevil surma saanud, jättes ta nelja lapse eest üksinda hoolt kandma.
Maa vallutanud väed otsustasid, et Ida-Preisimaa sakslased peavad minema Lääne-Saksamaale uut kodu otsima. Naine oli sakslanna ja pidi seega minema. Teekond oli üle 1600 kilomeetri pikk ja jalgsiminek ainus võimalus. Ta tohtis võtta kaasa ainult kõige hädavajalikuma, mis tema väikesesse puuratastega kärru ära mahtus. Lisaks oma lastele ja varanatukesele võttis ta kaasa tugeva usu Jumalasse ja evangeeliumisse, nagu see oli ilmutatud viimse aja prohvetile Joseph Smithile.
Ta alustas lastega teekonda hilissuvel. Kuna tema väheste asjade seas polnud ei toitu ega raha, oli ta sunnitud korjama igapäevast toidust teeäärsetelt põldudelt ja metsadest. Ta seisis pidevalt silmitsi ohuga, mida kujutasid endast paanikas põgenikud ja rüüstavad väesalgad.
Päevadest said nädalad ja nädalatest kuud. Temperatuur langes alla nulli. Ta komberdas iga päev mööda jäätunud maad, väikseim laps – imik – süles. Kolm ülejäänud last liikusid vaevaliselt tema kannul ja vanim neist – seitsmeaastane – sikutas enda järel väikest puust käru nende varaga. Nende jalgade ümber olid mässitud räbaldunud kotiriidest nartsud, mis olid nende jalgadele ainsaks kaitseks, kuna nende kingad olid juba ammu ära lagunenud. Neil olid õhukeste, räbaldunud riiete peal õhukesed, samuti räbaldunud jakid. See oli nende ainus kaitse külma eest.
Peagi hakkas sadama lund ning päevadest ja öödest sai õudusunenägu. Õhtuti püüdsid nad lastega leida mingit peavarju – küüni või kuuri – ja kössitasid sooja saamiseks üheskoos vaid mõne õhukese vankrist võetud teki all.
Ta püüdis mitte mõelda, et nad võivad enne sihtkohta jõudmist hukkuda.
Ja siis ühel hommikul juhtus midagi täiesti mõeldamatut. Ärgates läbis tema südant värin. Tema kolmeaastase tütre pisike keha oli külm ja kange, ja ta mõistis, et surm oli lapsele järele tulnud. Tohutus ahastuses teadis ta, et peab võtma ülejäänud lapsed ja edasi minema. Kõigepealt aga kasutas ta ainsat tööriista, mis tal oli – supilusikat, et jäätunud pinnasesse oma pisikese, armsa lapsukese jaoks haud kaevata.
Surm aga oli sel rännakul ikka ja jälle tema saatjaks. Tema seitsmeaastane poeg suri kas nälja või külma, või siis nii ühe kui teise tõttu. Taas oli tema ainsaks labidaks supilusikas ja taas kaevas ta tund tunni järel, et poja maised jäänused hellalt maha matta. Järgmisena suri tema viieaastane poeg, ja taas kasutas ta labida asemel supilusikat.
Ta oli ahastuses! Talle oli alles jäänud vaid tema pisitütar, ja vaesekese olukord halvenes järjest. Lõpuks, kui nad juba peaaegu kohal olid, suri seegi lapsuke tema käte vahel. Lusikat ei olnud enam ja nõnda kraapis ta jäätunud maad tund tunni järel paljaste kätega. Valu muutus väljakannatamatuks. Kuidas oli see võimalik, et ta oma viimase lapse haua ääres põlvitab? Ta oli kaotanud oma abikaasa ja kõik oma lapsed. Ta oli maha jätnud oma maise vara, oma kodu ja kodumaa.
Sellises tohutus kurbuses ja täielikus peataolekus tundis ta, et ta süda murdub. Ta kaalus meeleheites, kuidas endalt elu võtta, nagu olid teinud paljud tema kaasmaalased. Kui kerge oleks alla hüpata mõnelt lähemalt sillalt, mõtles ta, või viskuda rongi rataste alla.
Ja siis, kui need mõtted talle kallale kippusid, ütles miski tema sees: „Lasku põlvili ja palveta!” Ta ei pööranud sellele õhutusele tähelepanu, kuni ei suutnud enam vastu panna. Ta põlvitas ja palvetas tulisemalt kui eales varem oma elus:
„Kallis Taevane Isa! Ma ei tea, kuidas edasi minna. Mulle on jäänud vaid minu usk Sinusse. Ma tunnen, Isa, keset oma hingetühjust vastupandamatut tänu Sinu Poja Jeesuse Kristuse lepitava ohverduse eest. Ma ei suuda väljendada piisavalt oma armastust Tema vastu. Ma tean, et kuna Ta kannatas ja suri, saan ma taas elada koos oma perega; et kuna Ta murdis surma ahelad, näen ma taas oma lapsi ja tunnen rõõmu nende kasvatamisest. Kuigi ma hetkel ei soovi elada, teen ma seda siiski, et võiksime perena taas koos olla ja naasta üheskoos Sinu juurde.”
Väga kõhnana jõudis ta lõpuks oma sihtkohta Saksamaale Karlsruhesse. Vend Babbel rääkis, et naise nägu oli lillakashall, tema silmad punetasid ja olid paistes ning ta oli kõhn nagu luu ja nahk. Ta oli sõna otseses mõttes tõsises nälguse staadiumis. Veidi hiljem jagas ta Kiriku koosolekul oma tunnistust, öeldes, et kõigi tema kurva kodumaa põdurate seas on ta üks õnnelikumaid, kuna teab, et Jumal elab, et Jeesus on Kristus ning et Ta suri ja tõusis üles, et meie saaksime taas elada. Ta tunnistas, et teab, et kui ta jääb truuks ja ustavaks lõpuni, saab ta taas kokku nendega, kelle oli kaotanud, ja päästetakse Jumala selestilisse kuningriiki.8
Me loeme pühakirjadest: „Vaata, хiglased, pьhad, kes kuuluvad Iisraeli Pьhale, need, kes on uskunud [Temasse], need, kes on vastu pidanud maailma ristidele, … need pдrivad Jumala kuningriigi … ja nende rххm on tдielik igaveseks.”9
Ma tunnistan teile, et meile lubatud õnnistused on piiritud. Kuigi rajupilved võivad koguneda, kuigi vihma võib kallata meie peale, on meie teadmised evangeeliumist ning meie armastus oma Taevase Isa ja oma Päästja vastu meile trööstiks ja toeks ning toovad südamele rõõmu, kui elame õigemeelselt ja peame kinni käskudest. Siin maailmas pole midagi, mis võiks meist jagu saada.
Mu kallid vennad ja õed, ärge kartke! Olge rõõmsad! Tulevik on sama helge nagu teie uskki.
Ma kuulutan, et Jumal elab ning et Ta kuuleb meid ja vastab meie palvetele. Tema Poeg Jeesus Kristus on meie Päästja ja Lunastaja. Meid on ootamas taeva õnnistused. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.