Lootus
Meie lootus lepitusele annab meile igavikulise väljavaateMeie lootus lepitusele annab meile igavikulise väljavaate
Meie lootus lepitusele annab meile igavikulise väljavaate.
Kasvasin üles Lõuna-Utah’ kõrbealadel. Vihma sajab seal harva ja kuuma suve saabudes on vaja väga loota, et tuleb ka vihma. Nagu praegu, nii lootsime ka tol ajal, et hakkab sadama, palvetasime, et hakkaks sadama, ja meeleheite aegadel paastusime, et hakkaks sadama.
Seal jutustatakse lugu vanaisast, kes läks koos oma 5-aastase lapselapsega linna jalutama. Lõpuks astusid nad sisse peatänavaäärsesse väikesesse toidupoodi, et osta külma jooki. Poe ees peatus teisest osariigist tulnud auto, mille juht kõnetas vanaisa. Osutades väikesele pilvele, küsis võõras: „Mida sa arvad, kas hakkab sadama?“ Vana mees vastas:
„Ma loodan küll! Kui mitte enda, siis vähemalt poisi pärast. Mina olen vihma juba näinud!“
Lootus on meie argipäeva vaheldust toov emotsioon. Seda määratletakse kui „tunnet, et asjad lähevad hästi.“ Kui meil on lootust, „soovime midagi tulevikult, olles selles mõõdukalt kindlad“ (dictionary.reference.com/browse/hope). Kui vaatame tulevikku teatud kindlusega, on sellisel lootusel meie elule mõnes mõttes rahustav mõju.
Mõnikord me loodame selliseid asju, mis olenevad meist vähe või ei olene üldse. Me loodame, et ilm tuleb ilus. Me loodame, et tuleb varajane kevad. Me loodame, et meie lemmikmeeskond võidab maailma karika, ameerika jalgpalli või ameerika pesapalli meistrivõistlused.
Sellised lootused toovad meie ellu põnevust ja võivad sageli olla põhjuseks ebatavalisele käitumisele, isegi ebausule. Näiteks on minu äi suur spordisõber. Ta on veendunud, et kui ta oma lemmik-korvpallimeeskonna mängu televiisorist ei jälgi, siis nad tõenäoliselt võidavad. 12-aastaselt tahtsin ma võidulootuses kanda igas pesapalli noorteliiga mängus samu pesemata sokke. Ema käskis mul hoida neid sokke verandal.
Mõnikord paneb lootus meid unistama. See võib meid inspireerida ja panna tegutsema. Kui loodame saada koolis paremaid hindeid, on võimalik see lootus usina õppimise ja ohverdamisega täide viia. Kui soovime, et meie meeskond võidaks, paneb see lootus meid pidevalt treenima, pühenduma, tegema meeskonnatööd ja lõppkokkuvõttes saavutamegi edu.
Roger Bannister õppis Inglismaal meditsiini. Tal oli ambitsioonikas unistus. Ta lootis olla esimene inimene, kes jookseb ühe miili ajaga alla nelja minuti. Kahekümnenda sajandi alguses ootasid paljud kergejõustiklased erutatult nelja minuti piiri alistamist. Aastate jooksul jõudsid paljud väljapaistvad jooksjad selle eesmärgi lähedale, kuid nelja minuti rekordit ei suudetud lüüa. Bannister koostas endale pingelise treeningukava ja lootis, et pühendunult treenides saavutab ta oma eesmärgi ning püstitab uue maailmarekordi. Mõned spordiringkonnad olid hakanud juba kahtlema, kas nelja minuti piiri üldse on võimalik lüüa. Mõned eksperdid olid arvamusel, et inimkeha ei suuda juba füsioloogiliselt nii pikka aega nii kiiresti joosta. 1954. aasta 6. mai pilvisel päeval Roger Bannisteri suur lootus täitus! Ta ületas finišijoone ajaga 3.59.4 ja püstitas uue maailmarekordi. Tema lootusest lüüa nelja minuti aega ühe miili jooksus sai unistus, mis omakorda sai teoks tänu treeningule, raskele tööle ja pühendumisele.
Lootus tiivustab unistama ja kannustab meid oma unistusi teoks tegema. Kuid lootus üksi meid edule ei aita. Paljud austustväärivad lootused on jäänud täitumata, sest purunesid heade kavatsuste ja laiskuse karidel.
Vanematena on meie suurimad lootused seotud meie lastega. Me loodame, et suureks sirgudes elavad nad vastutustundlikku ja õigemeelset elu. Sellised lootused võivad kergesti luhtuda, kui me ei ole neile heaks eeskujuks. Üksnes lootmine ei tähenda, et meie lapsed kasvavadki õigemeelsuses. Me peame veetma nendega aega pereõhtutel ja muudel pereüritustel. Me peame õpetama neid palvetama. Peame lugema üheskoos pühakirju ja õpetama neile tähtsaid evangeeliumi põhimõtteid. Ainult sel juhul on võimalik, et meie suurimad lootused täituvad.
Me ei peaks kunagi laskma meeleheitel lootusest võitu saada. Apostel Paulus kirjutas, et me „pea[me] kündma lootuses“ (1Kr 9:10). Lootused rikastavad meie elu ja aitavad meil vaadata tulevikku. Meile kui viimse aja pühadele on hädavajalik elada lootusega, künname me siis tavalist põllumaad või elupõldu.
Jeesuse Kristuse evangeeliumis tähendab lootus Tema järgijate soovi saada Päästja lepituse kaudu igavene pääste.
See on tõepoolest selline lootus, mis peab olema kõigil. Just see eristab meid ülejäänud maailmast. Peetrus noomis varajasi Kristuse järgijaid: „[Olge] alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on” (1Pt 3:15).
Meie lootus lepitusele annab meile igavikulise väljavaate. See lubab meil näha praegusest kaugemale – lubatud igavikesse. Me ei pea takerduma ühiskonna kitsasse, heitlikusse, piiratud ootuste lõksu. Olles kokku pitseeritud oma pere ja lähedastega, oleme vabad vaatama selestilise hiilguse poole.
Evangeeliumis on lootus peaaegu alati seotud usu ja ligimesearmastusega. President Dieter F. Uchtdorf on õpetanud:
„Lootus on nagu üks kolmejalgse tooli jalgadest. Koos usu ja ligimesearmastusega tasakaalustavad need kolm meie elu, hoolimata olukordadest, millesse võime sattuda” (www.jeesusekristusekirik.ee–>178. sügisene üldkonverents–> Dieter F. Uchtdorf. Lootuse piiritu vägi).
Moroni kirjutab Mormoni Raamatu viimases peatükis:
„Seepärast peab olema usk; ja kui peab olema usk, siis peab olema ka lootus; ja kui peab olema lootus, siis peab olema ka ligimesearmastus.
Ja kui teil ei ole ligimesearmastust, ei saa te mitte kunagi pääseda Jumala kuningriiki; ka ei saa te pääseda Jumala kuningriiki, kui teil ei ole usku; ka siis mitte, kui teil ei ole lootust“ (Mn 10:20–21).
Vanem Russell M. Nelson on õpetanud, et: „Usu aluseks on Jeesus Kristus. Lootus keskendub lepitusele. Ligimesearmastuses väljendub Kristuse puhas armastus. Need kolm omadust on omavahel tihedalt seotud nagu traadid kaablis ja neid ei saa alati üksteisest selgelt eristada. Need kolm on määravad meie pääsemisel selestilisse kuningriiki“ (A More Excellent Hope. – Ensign, veebr 1997, lk 61).
Kuulutades oma ülestähenduse lõpus ette Jeesusest Kristusest, kirjutas Nefi:
„Sellepärast te peate Kristuses püsivana edasi pürgima, omades täiuslikku lootuse sära ja armastust Jumala ja kõikide inimeste vastu“ (2Ne 31:20).
See „täiusliku lootuse sära“, millest Nefi räägib, on lootus lepitusele, igavesele päästele, mis on meie Päästja ohverduse kaudu saanud võimalikuks. Läbi aegade on see lootus pannud mehi ja naisi tegema imelisi asju. Muistsed apostlid rändasid mööda maad ja tunnistasid Jeesusest ning andsid lõpuks Teda teenides oma elu.
Käesoleval ajajärgul lahkusid paljud varased Kiriku liikmed oma kodudest süda lootusest ja usust tulvil, minnes üle suurte tasandike läände Soolajärve orgu.
1851. aastal liitus Šotimaal Kirikuga 67-aastane lesknaine Mary Murray Murdoch. See alla pooleteise meetri pikkune ja veidi üle neljakümne kilo kaaluv väike naine oli sünnitanud kaheksa last, kellest kuus jäid elama. Kuna ta oli nii pisike, siis kutsusid lapsed ja lapselapsed teda hellitavalt kribu-vanaks.
Tema poeg John Murdoch ühines koos naisega Kirikuga ja rändas 1852. aastal Utah’sse, võttes kaasa ka oma kaks väikest last. Peret tabanud raskustest hoolimata, saatis ta neli aastat hiljem emale raha, et ka ema võiks ühineda poja perega Salt Lake Citys. Lootusega, mis oli ta kasvust suurem, alustas 73-aastane Mary vaevarikast teekonda läände – Utah’sse.
Pärast turvalist laevareisi üle Atlandi ühines ta lõpuks Martini käsikärude rühmaga, keda tabas teel ebaõnn. 28. juulil alustasid need teerajajad oma käsikärudega retke läände. Selle rühma kannatused on üldteada. Rühma 576 liikmest hukkus enne Utah’sse jõudmist peaaegu veerand. Kaotused oleksid olnud veelgi suuremad, kui president Brigham Young poleks saatnud varustusega täidetud vankreid lumme kinni jäänud ja kitsikuses olevaid pühasid otsima.
Mary Murdoch suri 2. oktoobril 1856 Nebraskas Chimney Rocky lähedal. Siin alistus ta kurnavale, karmile ja raskele teekonnale. Tema väeti keha lihtsalt ei pidanud vastu pühasid tabanud füüsilistele raskustele. Enne surma pöördusid tema mõtted oma pere juurde, kes oli Utah’s. Selle teerajajast ustava naise viimseteks sõnadeks olid: „Öelge Johnile, et ma surin näoga Siioni poole.“(Vt Kenneth W. Merrell. Scottish Shepherd: The Life and Times of John Murray Murdoch. - Utah Pioneer, 2006, lk 34, 39, 54, 77, 94-97, 103, 112-113, 115.)
Mary Murray Murdoch’i elu iseloomustab väga paljude varajaste teerajajate lootust ja usku kel oli julgust võtta ette teekond läände. Tänapäeva vaimsed teekonnad ei nõua sugugi vähem lootust ja usku, kui varajaste teerajajate omad. Meie raskused on küll teistsugused, kuid meie heitlused on niisama suured.
Ma palvetan, et meie lootused aitaksid meil täita meie õigemeelsed unistused. Ma palvetan iseäranis selle eest, et lootus lepitusele tugevdaks meie usku ja ligimesearmastust ning annaks meile igavikulise väljavaate. Ma palvetan, et täiusliku lootuse sära oleks alati meiega, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.