Lipuks rahvastele
Kui me õpetame Vaimuga ja kui te kuulate Vaimuga, siis keegi meist käsitleb teemat just vastavalt teie olukorrale.
Iga lauldud noot ja kõneldud sõna on mind tugevalt liigutanud. Ma palvetan, et võiksin olla võimeline üldse rääkima.
Enne Nauvoost lahkumist 1846. aasta talvel nägi president Brigham Young nägemust, milles ta nägi inglit istumas koonusekujulisel mäel kusagil läänes, viitamas all olevale orule. Kui ta umbes 18 kuud hiljem Soolajärve orgu sisenes, nägi ta mäejalamil, vaid veidi põhjapool kohast, kus oleme praegu kogunenud, sama mäge, mida ta oli nägemuses näinud.
Nagu on selles kõnepuldis tihti räägitud, juhtis vend Brigham käputäie juhte mäetippu ning kuulutas selle Ensign Peak’iks ehk siis Lipu nimeliseks mäetipuks. Sellel nimel on vaimne tähendus tänapäeva iisraellaste jaoks. Kaks tuhat viissada aastat varem oli prohvet Jesaja kuulutanud, et viimseil päevil „Jehoova koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja seal ta tõstab paganaile lipu“.1
Nähes, et see prohvetlik ettekuulutus oli nende ajal osaliselt täitumas, soovisid vennad püstitada lipu, et muuta mõte „lipuks rahvastele“ otseseks. Vanem Heber C. Kimball võttis taskust kollase taskuräti. Vend Brigham sidus selle vanem Willard Richardsi jalutuskepi otsa ning surus siis sealsamas valmistatud lipu maasse, kuulutades nõnda Suure Soolajärve oru ja seda ümbritsevad mäed kui prohvetlikult ettekuulutatud paigaks, kust viimseil päevil Issanda sõna edasi läheb.
Vennad ja õed, see üldkonverents ja teised kord või kaks korda aastas peetavad konverentsid on selle maailmale tehtud varajase kuulutuse jätkuks. Ma tunnistan, et möödunud kahe päeva teadaanded on veel üheks tõestuseks selle kohta, mida meie kirikulaul ütleb: „Vaata, Siioni lipp on lahti rullund“.2 Pole mitte juhus, et meie konverentsikõnede ingliskeelsed tekstid trükitakse ajakirjas, millel on nimeks lihtsalt Ensign, mis tähendab tõlkes „Lipp“.
Meie konverentsi lõppedes palun ma teilt, et te eelseisvatel päevadel mõtiskleksite mitte ainuüksi sõnumitele, mida te kuulnud olete, vaid sellele ainukordsele nähtusele, milleks üldkonverents ise on – mida me viimse aja pühadena usume seoses konverentsidega ja mida me kutsume maailma nende kohta kuulama ja tähele panema. Me tunnistame igale rahvale, suguharule, keelele ja inimesele, et Jumal mitte üksnes ei ela, vaid ka räägib ning see nõuanne, mida te meie ajaks ja meie päeviks olete Püha Vaimu juhatuse all kuulnud, on „Issanda tahe, … Issanda sõna, … Issanda hääl ja Jumala vägi päästeks“.3
Ehk te juba teate (ent kui te ei tea, siis te peaksite teadma), et välja arvatud harvad erandid, ei määrata ühelegi mehele ega naisele, kes siin kõneleb, kindlat teemat. Igaüks peaks paastuma ning palvetama, uurima ja otsima, alustama ja peatuma ja uuesti alustama, kuni ta on kindel, et selleks konverentsiks sel hetkel on just tema teema see, mida Issand soovib, et ta oma isiklikest soovidest või eelistustest hoolimata esitaks. Iga mees ja naine, keda te olete üldkonverentsi viimase kümne tunni jooksul kuulnud, on üritanud olla truud sellele õhutusele. Igaüks on nutnud, muretsenud ja otsinud usinalt Issanda juhatust, mis suunaks tema mõtteid ja ütlusi. Ja just nagu Brigham Young nägi inglit seismas selle paiga kohal, nii näen ka mina ingleid seismas selles paigas. Minu vennad ja õed Kiriku üldjuhtide seas tunnevad end ehk seda kirjeldust kuuldes ebamugavalt, ent sedasi ma neid näen – surelike sõnumitoojatena, kel ingellikud sõnumid, mehed ning naised, kellel on samasugused füüsilised, rahalised ja perekondlikud raskused nagu teil ja minul, kuid kes on usuga pühitsenud oma elu kutsetele, mis neile on antud, ja kohustusele kuulutada Jumala, mitte nende endi sõna.
Mõelge nende erinevate sõnumite peale, mida olete kuulnud – selle muudab veelgi imelisemaks see, et neid ei koordineeri muu, kui taeva vaim. Kuid miks ei peakski need erinevad olema? Suure osa meie kuulajaskonnast – olgu nad siin praegu näha või mitte – moodustavad Kiriku liikmed. Ometigi, suurepäraste uute kommunikatsioonivõimaluste abil moodustavad meie konverentsidel suureneva publiku veel Kirikuga mitte liitunud inimesed. Seega peame rääkima nii neile, kes tunnevad meid väga hästi, kui ka neile, kes meid üldse ei tunne. Ainuüksi Kiriku liikmete seas peame rääkima lastele, noortele ja noortele täiskasvanutele, keskealistele ja vanemapoolsetele. Me peame rääkima peredele, lapsevanematele ja lastele kodus, samas kui me räägime neile, kes pole abielus, kellel pole lapsi ja kes on ehk isegi väga kaugel kodust. Üldkonverentsi ajal rõhutame me alati usu, lootuse ja ligimesearmastuse4 ning Kristuse ristilöömise5 igavest tõelisust, nii nagu me räägime otsekoheselt tänase päeva konkreetsetel moraalsetel teemadel. Meil on pühakirjades käsk mitte „rää[kida] sellele põlvkonnale midagi peale meeleparanduse“6, kuid samas peame kuulutama „rõõmusõnumit alandlikele [ja] parandama neid, kel murtud süda“. Millised konverentsisõnumid ka poleks, need „kuuluta[vad] vabastust vangidele“7 ja „Kristuse äraarvamatut rikkust“.8 Peetud jutluste suur mitmekesisus eeldab, et igaühe jaoks leidub midagi. Selle kohta on kõige paremini öelnud president Harold B. Lee aastaid tagasi, kui ta lausus, et „evangeelium [on] selleks, et rahustada vaevatuid ja vaevata rahulolevaid.“9
Me soovime alati, et meie õpetus üldkonverentsil oleks sama suuremeelne ja kutsuv kui see, mida Kristus algupäraselt õpetas, pidades meeles seda, mis oli Tema sõnumitele omane. Kõige kuulsamaks peetud jutluses alustas Jeesus imeliselt malbete õnnistuste väljatoomisega, mida igaüks meist endale soovib – õnnistused, mis on lubatud vaimust vaestele, südamelt puhtaile, rahunõudjaile ja alandlikele.10 Kuivõrd valgustavad on need õndsakskiitmised ja kui rahustavad hingele. Need on õiged. Ent selles samas jutluses jätkas Päästja näidates, kui sirge peab olema rahunõudja tee ning kui puhas tema süda. „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on üteldud: Sa ei tohi tappa! Ta märkis: „Kuid mina ütlen teile, et igaüks, kes on oma vennale vihane … kuulub kohtu alla.“11 Ja samuti „Te olete kuulnud, et on üteldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames.“12 On selge, et mida kaugemal jüngriksolemise teekonnal olla, seda kitsamaks see tee muutub, kuni me jõuame põlvi nõrgaks võtva kohani jutluses, millest vanem Christofferson just rääkis: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie Taevane isa on täiuslik.“13 See, mis oli teekonna alguses kerge tasane maastik, muutub tõelise jüngriksolemise haripunkti jõudes äärmiselt pingeliseks ja nõudlikuks. On selge, et igaüks, kes usub, et Jeesus õpetas pattude eest mitte vastutamise usuõpetust, ei lugenud lepingu väikeses kirjas teksti! Ei, jüngriksolemise küsimustes ei ole Kirikus „klient kuningaks“ suhtumist – me ei saa alati oma tahtmist. Ühel päeval nõtkub iga põlv ja iga keel tunnistab, et Jeesus on Kristus ja et pääste võib tulla ainult Tema teed pidi.14
Soovides üldkonverentsil edasi anda nii evangeeliumi rangeid kui rahustavaid tõdesid, soovin, et oleksite veendunud, et kui me räägime rasketel teemadel, siis mõistame, et mitte kõik inimesed ei vaata pornograafiat ega väldi abielu ega harrasta lubamatuid seksuaalsuhteid. Me teame, et mitte kõik inimesed ei riku hingamispäeva ega anna valetunnistust ega ahista oma abikaasat. Me teame, et enamik meie kuulajaskonnast ei ole süüdi sellistes asjades, kuid meil on püha kohustus edastada hoiatushüüded neile, kes on, ükskõik kus nad maailmas olla võivad. Seega, kui te üritate anda endast parimat, näiteks pidades pereõhtut valitsevast kaosest hoolimata, kui maja on täis väikseid põngerjaid, siis kiitke ennast, kui me selle teemani jõuame, ja kuulake teist kõnet, mis käsitleb teemat, milles teil on ehk midagi puudu. Kui me õpetame Vaimuga ja kui te kuulate Vaimuga, siis keegi meist käsitleb teemat just vastavalt teie olukorrale, saates teile isikliku prohvetliku epistli.
Vennad ja õed, üldkonverentsil me ühendame oma tunnistused teiste tulevaste tunnistustega, sest Jumal paneb ühel või teisel viisil kuulma oma häält. „Ma saatsin teid välja tunnistama ja inimesi hoiatama,“ on Issand öelnud oma prohvetitele. 15
[Ja] pärast teie tunnistust tulevad tunnistuseks maavärinate … , kõuemürinate … , välkude ja … tormide … ja üle oma piiride kerkivate merelainete hääle tunnistus.
Ja inglid … hüü[avad] valju häälega, puhudes Jumala pasunat.“16
Need surelikud inglid, kes tulevad siia kõnepulti, on igaüks omal moel „puhu[nud] Jumala pasunat“. Iga jutlus on alati , nagu selle definitsiooniski öeldakse, nii tunnistus kui hoiatus, nii nagu loodus ise tunnistab ja hoiatab neil viimseil päevil.
Hetke pärast tuleb president Thomas S. Monson pulti, et see konverents lõpetada. Lubage mul öelda midagi isiklikku selle armastatud mehe, vanemapostli ja prohveti kohta neil päevil, mil me praegu elame. Võttes arvesse need kohustused, millele ma olen viidanud ja kõike seda, mida olete sel konverentsil kuulnud, on ilmselge, et prohvetite elu ei ole kerge ja president Monsoni elu ei ole kerge. Ta mainis seda ka eilsel preesterluse koosolekul. Olles kutsutud apostliks 36 aasta vanuselt, olid tema lapsed vastavalt 12-, 9- ja 4-aastased. Õde Monson ja need lapsed on andnud oma abikaasa ja isa Kirikule ning selle kohustustele nüüd enam kui viiekümneks aastaks. Nad on vastu pidanud haigustele ning nõudmistele, surelikkuse muhkudele ja müksudele, mida kõik elus kohtavad, millest mõned on kindlasti veel ees. Ent president Monson püsib selles kõiges võitmatult rõõmsameelsena. Miski ei muserda teda. Temas on märkimisväärselt palju usku ja tavatut vastupidavust.
President, võin öelda terve koguduse nimel, mis on nii siin kui ka mujal, et me armastame ja austame sind. Sinu pühendumine on meile kõigile eeskujuks. Me täname sind sinu juhtimise eest. Teised neliteist, kellel on apostliamet, ning ülejäänud, kes siin poodiumil istuvad, ja need, kes istuvad rahva seas meie ees, ja leegionid, kes on kogunenud üle kogu maailma, me kõik armastame sind, toetame sind ja seisame selles töös õlg õla kõrval. Me kergendame sinu koormat nii kuis suudame. Sa oled üks neist ingellikest sõnumitoojatest, kes kutsuti enne selle maailma loomist, et lehvitada Jeesuse Kristuse evangeeliumi lippu kogu maailmale. Sa teed seda nii võrratult. Ma tunnistan sellest evangeeliumist, mida me kuulutame, ja päästest, mida see pakub ning Temast, kes selle meile tõi. Teen seda Issanda Jeesuse Kristuse vägeval ja hiilgaval nimel, aamen.