„Me saame täie võidu tema läbi, kes meid on armastanud“
Kuid katsumused pole üksnes meie proovilepanemiseks. Need on väga olulised jumaliku loomuse saamiseks.
Maise elu juurde kuuluvad proovilepanekud, katsumused ja viletsus. Mõned elus ettetulevad katsumused võivad olla piinarikkad. Olgu see haigus, reetmine, kiusatused, lähedase inimese kaotamine, loodusõnnetus või midagi muud – kannatused on osa meie maisest kogemusest. Paljud on mõtisklenud selle üle, miks tuleb elus kokku puutuda raskete katsumustega. Me teame, et üheks põhjuseks on meie usu proovilepanek, et näha, kas teeme kõik, mida Issand on käskinud.1 Õnneks on maine elu parim aeg nende proovilepanekute kogemiseks ja läbimiseks.2
Kuid katsumused pole üksnes meie proovilepanemiseks. Need on väga olulised jumaliku loomuse saamiseks.3 Kui me kannatustega hästi toime tuleme, pühitsetakse need meie kasuks.4
Vanem Orson F. Whitney on öelnud: „Ükski valu, mida oleme kannatatud, ükski katsumus pole olnud asjata … Kõik, mida me kannatame ja millele vastu peame, eriti kui oleme kannatlikud, vormib meie iseloomu, puhastab meie südant, avardab meie hinge ning muudab meid hoolivamaks ja heatahtlikumaks … ning läbi valu ja kannatuste, vaeva ja katsumuste õpime asju, mille õppimiseks oleme siia tulnud.“5
Hiljuti diagnoositi üheksa-aastasel poisil haruldane luuvähk. Arst selgitas diagnoosi ja ravi, mis seisnes kuid kestvas keemiaravis ja raskes operatsioonis. Ta sõnas, et poisi ja ta pere jaoks saab see olema raske aeg, kuid lisas: „Inimesed küsivad: „Kas ma olen pärast seda kõike endine?“ Ma vastan neile: „Ei, te pole endine. Te olete palju tugevam. Te olete imeline!““
Mõnikord tundub, et katsumused keskenduvad meie elus just nendele asjadele ja meie hinge nendele osadele, millega tundume kõige vähem toime tulevat. Kuna selliste katsumustega kaasneb ettekavandatult isiklik areng, siis ei peaks olema üllatuseks, et katsumused on väga isiklikud. Nad otsekui oleksid laseriga suunatud meie vajaduste ja nõrkuste pihta. Ja pääsu pole kellelgi. Eriti pühadel, kes püüavad teha seda, mis on õige. Mõned kuulekad pühad võivad küsida: „Miks mina? Ma olen püüdnud hea olla. Miks laseb Issand minuga nii juhtuda?“ Puhastusahi aitab puhastada isegi kõige paremaid pühasid, põletades nende elust ära räbu, ja jättes alles vaid puhta kulla6. Isegi väga rikkalik maak vajab lisandite eemaldamiseks rikastamist. Headusest üksi ei piisa. Me soovime saada sarnaseks Päästjaga, kes õppis „kannatades igasuguseid valusid, kannatusi ja kiusatusi“.7
Mulle meeldib väga matkata Logani kanjonis Crimsoni matkarajal. Rada tõuseb keereldes kõrgete paekaljude tippu ning pakub imekauneid vaateid kanjonile ja all laiuvale orule. Siiski pole kaljude tippu jõudmine kerge. Rada tõuseb pidevalt kõrgemale ja vahetult enne tippu jõudmist tuleb ronijal läbida raja kõige järsem osa, kus mäed varjavad vaate kanjonile. Viimane pingutus on aga vaeva väärt, sest tipust avaneb ronijale hingemattev vaade. Ainus võimalus seda näha on ronida tippu.
Pühakirjadest selgub ja elu tõendab, et paljudel juhtudel eelnevad imelistele sündmustele ja tohutule kasvule kõige süngemad ja ohtlikumad proovilepanekud. „Sest pärast rohket viletsust tulevad õnnistused.”8 Iisraeli lapsed sattusid Punase mere ääres lõksu, enne kui meri lõhenes.9 Nefi sattus ohtu, taludes oma vendade viha ja mitmeid ebaõnnestumisi, enne kui ta sai enda kätte vaskplaadid.10 Joseph Smith pidi taluma nii võimast kurjuse jõudu, et tundus, nagu oleks ta määratud täielikule hukule. Olles peaaegu kaotamas lootust ja võttis ta kokku kogu oma jõu, et kutsuda appi Jumalat. Ja just sel hetkel külastasid teda Isa ja Poeg.11 Kirikuga tutvujad kohtavad ristimise lähenedes sageli vastasseisu ja kannatusi. Emad teavad, et lapse ilmaletuleku imele eelneb sünnitamise vaev. Üha uuesti näeme suurte katsumuste kandadel imelisi õnnistusi.
Umbes 19-aastaselt oli minu vanaema jäänud raskesti haigeks. Hiljem ta rääkis: „Ma ei suutnud kõndida. Pärast kuudepikkust voodis lamamist oli mu vasak jalg väga kehvas seisukorras. Luud olid pehmed nagu käsn. Jalaga põrandat puudutades tundus, nagu oleksin saanud elektrišoki.“12 Voodisse aheldatuna sattusid kõige vaevarohkemal ajal tema kätte brošüürid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust ja ta hakkas neid uurima. Ta pöördus usule ja sai ristitud. Paljudel juhtudel aitavad teatud katsumused meil valmistuda millekski eluliselt tähtsaks.
Muredest vaevatuna on peaaegu võimatu uskuda, et saabuvad õnnistused kaaluvad kuhjaga üles vaeva, alanduse või südamevalu, mida hetkel tunneme. „Aga mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja.“13 Apostel Paulus õpetas: „Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au.“14 On huvitav, et Paulus kasutas väljendit „kerge viletsus“. Seda ütles inimene, keda peksti ja pilluti kividega, kes oli üle elanud laevahuku, olnud vangis ja talunud mitmeid teisi katsumusi.15 Ent võrreldes lõpptulemusena saadavaid õnnistusi ja toimunud kasvu nii selles elus kui igavikus on meie viletsus tõepoolest kerge.
Me ei otsi me neid proovilepanekuid, katsumusi ja kannatusi ise. Me kohtame oma eluteel neid vastavalt meie vajadustele niigi piisavalt palju. Mitmed katsumused on vaid meie sureliku elu üheks loomulikuks osaks, kuid neil on oluline tähtsus meie arengus.
Päästja koges oma sureliku teenimise lõpus kõikide aegade raskeimat katsumust – sõnulseletamatut kannatust Ketsemanis ja Kolgatal. See eelnes hiilgavale ülestõusmisele ja lubadusele, et ühel päeval lõpevad kõik meie kannatused. See kannatus oli eeltingimuseks tühjale hauale ülestõusmispühade hommikul ning meid ootavale surematusele ja igavesele elule.
Mõnikord soovime kasvada kannatusi tunda saamata ja saada tugevamaks ilma ühegi heitluseta. Kuid lihtsat teed käies me ei kasva. Meile on selge, et sportlane, kes keeldub karmist treeningust, ei jõua kunagi maailmaklassi. Peame olema ettevaatlikud, et me ei paneks pahaks just neid asju, mis aitavad meil saada jumalikku loomust.
Ükski katsumus ega kannatus, mis meile osaks saavad, ei ületa meie vastupidavust, sest me saame Issandalt abi. Kristuse läbi suudame hakkama saada kõigega, mis meid tugevdab.16
Pärast raskest haigusest paranemist jagas vanem Robert D. Hales üldkonverentsil järgmist kogemust: „Nii mõnelgi juhul ütlesin Issandale, et ma olin mulle mõeldud õppetükid juba selgeks saanud ja et mul polnud vaja rohkem kannatusi taluda. Tundus, et sellistest palvetest ei olnud abi. Mulle tehti selgeks, et see puhastav proovilepaneku protsess tuli läbi teha Issanda ajal ja Issandale omasel viisil. [Ma] … õppisin … et mind ei jäeta nende katsumuste ja kannatustega üksi, vaid kaitseinglid valvavad mu üle. Minu ümber viibisid arstide, meditsiiniõdede ja eriti minu kalli naise Mary näol inglisarnased inimesed. Ja aegajalt, kui Issand seda soovis, lohutasid mind taevased väed, tuues mulle kannatuste ajal lohutust ja igavikulisi kinnitusi.“17
Meie Taevane Isa armastab meid. Me teame, „et kes iganes paneb oma usalduse Jumalale, saab abi oma katsumustes ja oma hädades ja oma kannatustes ja ta tõstetakse üles viimsel päeval.“18 Jõudes ühel päeval teisele poole eesriiet, soovime midagi enamat, kui et keegi ütleks meile: „Nii, kõik on möödas.“ Selle asemel soovime, et Issand ütleks: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!“19
Ma armastan Pauluse sõnu: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk? …
Aga selles kõiges me saame täie võidu tema läbi, kes meid on armastanud.“20
Ma tean, et Jumal elab ja et tema Poeg Jeesus Kristus elab. Ma tean ka, et nende abiga me võime elus kohatud viletsuse üle „saada täie võidu“. Me võime saada tema sarnaseks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.