Preesterluse vägi
Olgem meile antud preesterluse jumaliku väe väärilised. Õnnistagu see meie elu ja kasutagem seda teiste elude õnnistamiseks.
Palvetasin ja mõtisklesin pikalt selle üle, millest ma peaksin täna rääkima. Ma loodan, et keegi ei tunne end puudutatuna. Ma mõtlesin probleemide üle, millega me iga päev silmitsi seisame ja mille pärast mõnel hilisel õhtutunnil pisaraid valame. Ma tahaksin nendest asjadest täna rääkida. Mõned teemad on kohaldatavad noortele, mõned keskealistele ja mõned neile, kes on veidi üle keskea, vanadest me ei räägi.
Ma tahan lihtsalt alustuseks öelda, et meil on olnud täna tore päev. Oleme kuulnud suurepäraseid ja ajakohaseid sõnumeid Jumala preesterlusest. Olen saanud koos teiega inspiratsiooni ja meie meelt on ülendatud.
Täna soovin ma kõneleda teemadel, millele olen viimastel aegadel palju mõelnud ja mida pean vajalikuks teiega jagada. Ühel või teisel viisil puudutavad need kõik isiklikku väärilisust, mida vajame, et saada ja rakendada meile antud preesterluse püha väge.
Lubade mul alustuseks lugeda teile ette katkend Õpetuse ja Lepingute 121. osast:
„Preesterluse õigused on lahutamatult seotud taeva vägedega ja … taeva vägesid ei saa juhtida ega kasutada muidu, kui üksnes õigemeelsuse põhimõtteid järgides.
Et need võidakse meile anda, see on tõsi; aga kui me hakkame varjama oma patte või rahuldama oma uhkust, oma tühist auahnust või rakendame mingilgi määral õigemeelsusetut valitsemist või võimu või sundust inimlaste hingede üle, siis vaata, taevad eemalduvad; Issanda Vaim kurvastab; ja kui see on eemaldunud, siis on aamen selle mehe preesterluse või volitusega.”1
Vennad! Need on need selgemast selged sõnad, mis Issand on öelnud oma jumaliku volituse kohta. Me ei tohi kahelda kohustuses, mille need panevad igaühe peale, kes hoiab Jumala preesterlust.
Oleme tulnud maa peale heitlikul ajal. Maailma moraalikompassinõel on peatunud asendis, mille järgi on lubatud peaaegu kõik.
Olen elanud piisavalt kaua, et olla tunnistajaks ühiskonna moraali langusele. Seal, kus Kiriku standardid ja ühiskonna standardid varemalt enamjaolt kokku läksid, haigutab nüüd suur lõhe, mis üha laieneb.
Paljudes filmides ja televisioonisaadetes võib näha käitumist, mis on karjuvas vastuolus Jumala seadustega. Ärge andke järele ei varjatud ega varjamatule saastale, mida sealt nii sageli leida võib. Paljud tänapäeva laulusõnad kuuluvad samasse kategooriasse. Sellest polegi nii palju aega möödas, mil täna meie ümber lokkav labasus poleks tulnud kõne allagi. Kahjuks võetakse ikka ja jälle Issanda nime asjata suhu. Meenutagem üheskoos ühte kümnest käsust, mille Issand ilmutas Moosesele Siinai mäel: „Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Jehoova ei jäta seda nuhtlemata, kes Tema nime asjata suhu võtab!”2 Mul on kahju, et kõik me oleme sunnitud kokku puutuma labase kõnepruugiga, aga ma palun teid südamest, et te seda ise ei kasutaks. Ma palun teid, et te ei ütleks ega teeks midagi sellist, mille üle te peaksite häbenema.
Hoidke eemale pornograafiast! Ärge iial lubage endal selle vastu huvi tunda! Sellest võib saada sõltuvus, millest on rohkem kui raske vabaneda. Hoiduge alkoholist, tubakast ja muudest mõjuainetest, millest sõltuvusse sattudes pole kerge lahti saada. Need teist, kellega see kunagi juhtunud on, võivad kinnitada selle paikapidavust.
Mis küll kaitseks teid ümbritseva patu ja kurjuse eest? Ma julgen kinnitada, et turvalisusesse aitab teil jõuda tugev tunnistus meie Päästjast ja Tema evangeeliumist. Kui te pole lugenud Mormoni Raamatut, siis lugege seda! Ma ei palu teil käsi tõsta. Kui loete seda palvemeelselt ja soovite siiralt teada saada tõde, saate te Püha Vaimu väel teada, et kõik, mis selles raamatus on, on tõsi. Kui see on tõsi – ja seda see on, siis Joseph Smith oli prohvet, kes nägi Isa, Jumalat, ja Tema Poega Jeesust Kristust. Kirik on tõde. Kui teil pole veel tunnistust neist asjust, tehke, mis vajalik, et seda tunnistust saada. Omaenda tunnistus on elulise tähtsusega, sest teiste tunnistusega kaugele ei jõua. Kui tunnistus on saadud, tuleb seda kuulekusega Jumala käskudele, regulaarse palvetamise ja pühakirjade uurimisega elujõulisena alal hoida. Käige Kirikus! Noored mehed, kui teie piirkonnas korraldatakse seminare või instituute, osalege neis!
Kui teie elus on midagi viltu, avaneb teie ees pääsetee. Loobuge kõigest, mis pole õigemeelne. Rääkige oma piiskopiga. Õige meeleparandusega on kõik probleemid lahendatavad. Teil on võimalus taas puhtaks saada. Issand ütles nende kohta, kes meelt parandavad: „Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks”3 „ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles”4.
Inimkonna Päästja ütles enda kohta, et Ta on maailmas, kuid mitte maailmast.5 Ka meie saame olla maailmas, mitte maailmast, kui hülgame väärarusaamad ja valeõpetused ning jääme ustavaks sellele, mida Jumal on käskinud.
Viimastel aegadel olen ma palju mõelnud noortele meestele, kes on abiellumisealised, kuid ei tunne selleks veel tungi. Näen armsaid noori neide, kes ihkavad abielluda ja perekonda luua, kuid nende võimalused on piiratud, sest noored mehed viivitavad abiellumisega.
See olukord pole uus. Läbi aegade on Kiriku presidendid seda teemat palju puudutanud. Toon teieni paar näidet, millist nõu nad on andnud.
President Harold B. Lee on öelnud: „Preesterluse hoidjatena ei täida me oma kohust, kui hoidume abiellumisealisena väärikast abielust nende armastusväärsete naistega.”6
President Gordon B. Hinckley ütles: „Tunnen südamest kaasa … meie vallalistele õdedele, kes ihkavad abielluda, kuid ei näi leidvat selleks võimalust. … Mulle ei sümpatiseeri need noored mehed, kellele kuulub meie ühiskonnas eelisõigus sellistes küsimustes initsiatiivi üles näidata, kuid kes sageli seda ei tee.”7
Mõistan, et põhjusi, miks abiellumise küsimuses kõheldakse, on mitmeid. Kui teile teeb muret naise ja pere eest hoolitsemise rahaline külg, siis lubage mul kinnitada, et selles, kui abielupaar peab säästlik olema ja vähesega läbi ajama, pole midagi häbiväärset. Just kitsad ajad, mil õpitakse ohverdama ja raskeid otsuseid tegema, üldjuhul lähendavad teid teineteisele. Või kardate te ehk teha vale valikut? Selle peale ei ütle ma muud, kui et teil tuleb rakendada usku. Leidke keegi, kellega sobite. Leppige sellega, et kõiki probleeme, mis tekkida võivad, pole võimalik ette näha, kuid te võite olla kindlad, et peaaegu kõik probleemid lahenevad, kui olete leidlikud ja pühendunud sellele, et abielu toimiks.
Võib-olla tunnete te ehk natuke liiga palju rõõmu oma vallalisusest, kulukatest puhkusereisidest, kallitest autodest ja üleüldse muretust elust sõprade seltsis? Olen kohanud trobikondade viisi noori mehi isekeskis ringi askeldamas ja tunnistan, et olen pannud imeks, miks nad ei veeda aega noorte naiste seltsis!?
Vennad! Mingist ajahetkest peale on aeg hakata abiellumisse tõsiselt suhtuma ja otsida endale kaaslane, kellega veeta kogu igaviku. Kui teete targa valiku ja pühendute oma abielu õnnestumisele, ei paku miski elus suuremat õnne.
Vennad, kui olete otsustanud abielluda, soovite te seda teha Issanda kojas. Teil, kes te hoiate preesterlust, ei peaks muu võimalus tulema kõne allagi. Vaadake ette, et te seda võimalust ära ei riku! Kohtamas käies saate suurepäraselt aega veeta ka nii, et kõik sündsuse piiresse jääks.
Ja nüüd, vennad, võtan ma ette järgmise teema, millest tunnen vajadust kõneleda. Neil kolmel aastal, mil ma olen teeninud Kiriku presidendina, on iga nädal minu kõige kurvemaks ja masendavamaks kohustuseks olnud pitseerimiste tühistamine. Igale neist juhtudest on eelnenud rõõmuküllane abielusõlmimine Issanda kojas, kus armastav noorpaar alustas ühist uut elu lootuses veeta kogu ülejäänud igaviku üheskoos. Siis aga kuude ja aastate möödudes ühel või teisel põhjusel sai armastus otsa. Ehk on selle põhjuseks rahalised probleemid, suhtlemisvaegus, tujud, ämmade-äiade vahelesegamine, patuteele eksimine? Põhjuseid on mitmeid. Enamikul juhtudel ei pea tagajärjeks tingimata olema lahutus.
Suurem osa tühistamispalvetest on tulnud naistelt, kes küll püüdsid abielu kõigest väest päästa, kuid pärast pikemat järelemõtlemist tunnistasid oma lüüasaamist.
Valige endale kaaslane hoolikalt ja palvemeelselt, ja kui olete abielus, jääge teineteisele truuks kuni lõpuni. Kord nägin ma oma onu ja tädi kodus väikest raamitud dekoratiivtahvlit, millel seisis kiri: „Vali välja oma armsam, armasta teda, kelle valisid!” Selles lühikeses lauses peitub suur tarkus. Pühendumine on see, mis abielu koos hoiab.
Naine on teiega võrdne. Abielus pole kumbki kaasa teisest üle ega jää teisele alla. Jumala poja ja tütrena sammute te külg külje kõrval. Oma naist ei tohi solvata ega talle ülalt alla vaadata, teda tuleb austada ja armastada. President Gordon B. Hinckley on öelnud: „Iga mees, kes siin Kirikus … [oma naise] üle ülekohtuselt valitseda püüab, pole vääriline, et preesterlust hoida. Ta võib küll olla pühitsetud, kuid taevad eemalduvad, Issanda Vaim kurvastab ja selle mehe preesterluse volitusega on aamen.”8
President Howard W. Hunter on öelnud abielu kohta järgmist: „Õnneliku ja õnnestunud abielu tarvis on olulisem kui õige inimesega abiellumine, õige inimene olemine,“ mulle meeldib see, „Õnnestumisele aitab kõige enam kaasa teadlik püüe täielikult oma osa täita.”9
Palju aastaid tagasi oli koguduses, kus ma olin piiskop, abielupaar, kellel alailma tekkis tuliseid erimeelsusi. Kohe päris tõsiseid erimeelsusi. Mõlemad jäid oma seisukoha juurde. Kumbki ei andnud järele. Kui nad ei tülitsenud, oli neil parasjagu „rahutu vaherahu”, nagu ma selle kohta tavatsesin öelda.
Kord helistas see paar mulle kell 2 öösel. Neil oli vaja minuga just siis rääkida. Vedasin end voodist välja, panin riidesse ja läksin nende juurde koju. Nad istusid üks ühes, teine teises toanurgas ega rääkinud teineteisega sõnagi. Naine suhtles oma mehega minu vahendusel. Mees vastas talle minu vahendusel. Mõtlesin: „Mismoodi nad küll kokku viia?”
Palvetasin, et saada juhatust ja mulle turgataski pähe üks küsimus, mida võiksin neilt küsida. „Millal te viimati templis käisite ja pitseerimist pealt nägite?” küsisin. Kumbki möönis, et see oli kaua aega tagasi. Kõiges muus olid see mees ja naine igati väärilised inimesed: neil olid templisoovitused, nad käisid templis ja tegid templitalitusi teiste eest.
Ütlesin neile: „Kas tulete koos minuga kolmapäeva hommikul kell kaheksa templisse? Seal toimub üks pitseerimistalitus.” „Keda pitseeritakse?” küsisid nad korraga. Vastasin, et „ei tea. Kes iganes tol hommikul abielluvad.”
Järgmisel kolmapäeval kohtusime kokkulepitud ajal Soolajärve templis. Läksime kolmekesi ühte kaunisse pitseerimisruumi, tundmata seal hingegi peale vanem ElRay L. Christianseni, kes oli Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi toonane abiline. Tookord oli veel olemas selline üldjuhiamet. Vanem Christiansen pidi tol hommikul läbi viima ühe neiu ja noormehe pitseerimistalituse. Olen kindel, et pruut oma perega pidas meid peigmehe sõpradeks ja peigmees oma perega pruudi sõpradeks. Minu abielupaar võttis istet väikesel pingil teineteisest umbes poole meetri kaugusel.
Alustuseks andis vanem Christiansen paarile, kes oli tulnud abielu sõlmima, nõu, ja tegi seda imeilusalt. Ta rääkis mehele, kuidas oma naist armastada, kuidas teda lugupidamise ja taktiga kohelda, kuidas austada, kui oma kodu südant. Seejärel rääkis ta pruudile, kuidas ta peaks austama oma abikaasat perekonnapeana ja olema talle kõiges toeks.
Panin tähele, et kui vanem Christiansen pruudile ja peigmehele kõneles, nihkus minu abielupaar teineteisele veidi lähemale. Peagi istusid nad tihedasti külg külje vastas. Mulle tegi meelehead, et nad mõlemad olid liikunud teineteise poole umbes ühepalju. Talituse lõppedes istus minu abielupaar teineteisele nii lähedal, otsekui oleksid nemad ise äsja abiellunud. Mõlemad naeratasid.
Lahkusime tol päeval templist ja keegi ei saanud kunagi teada, kes me olime või miks me tulime, kuid välisuksest väljusid mu sõbrad käsikäes. Nende erimeelsused olid unustatud. Mina ei pidanud sõnagi lausuma. Neile meenus nende endi pulmapäev ja Jumala kojas sõlmitud lepingud. Nad otsustasid uuesti otsast alata ja seekord tublimad olla.
Kui kellelgi teist, vennad, on abielus raskusi, tehkem kõik, mis võimalik, et asja parandada, et te võiksite olla jälle niisama õnnelikud, kui olite oma abielu alguses. Meie, kes me abiellume Issanda kojas, abiellume ajaks ja kogu igavikuks ning meie kohuseks on teha kõik, et see nõnda ka jääks. Ma mõistan, et on olukordi, kus abielu päästa ei saa, kuid minu kindel arvamus on, et enamikul juhtudel on see võimalik ja abielu tuleb päästa. Ärge laske asjal nii kaugele minna, et teie abielu ohtu satub.
President Hinckley õpetas, et meie kohus on hoida Jumala preesterlust, ennast distsiplineerida, olla üle maailma kommetest. Oluline on, et oleksime väärikad ja kombekad mehed. Meie teod peavad olema sellised, et keegi ei saaks meile midagi ette heita.
Meie sõnad, see, kuidas me teisi kohtleme, kuidas oma elu elame – kõik see avaldab mõju sellele, kui tõhusalt me teeme oma tööd preesterlust hoidvate meeste ja poistena.
Preesterluse and on hindamatu! See on volitus tegutseda Jumala teenijatena, võida ja õnnistada haigeid ning õnnistada nii oma perekonda kui teisi inimesi. Preesterluse volitus võib ulatuda teisele poole surmaeesriiet kuni igavikeni välja. Terves selles maailmas pole midagi, mis oleks sellega võrdväärne. Kaitske seda, pidage seda kalliks, elage selle vääriliselt! 10
Kallid vennad! Juhtigu igat sammu meie elurännakul õigemeelsus. Olgem täna ja alati meile antud preesterluse jumaliku väe väärilised. Õnnistagu see meie elu ja kasutagem seda teiste elude õnnistamiseks, nagu tegi seda Tema, kes elas ja suri meie eest – nimelt Jeesus Kristus, meie Issand ja Päästja. See on minu palve Tema pühal nimel. Aamen.