Soov
Oma igavese eesmärgi saavutamiseks soovime me endale omadusi, mida nõutakse igaveselt olendilt, ning töötame nende nimel.
Olen otsustanud kõneleda sellest, kui tähtis on soov. Loodan, et igaüks meist uurib oma südant, et teha kindlaks, mida me tegelikult soovime ja kuidas reastame oma kõige tähtsamad soovid.
Soovid määravad ära meie prioriteedid, prioriteedid annavad kuju meie valikutele ja valikutest lähtub, mida me teeme. Soovidest, mis on meie tegutsemise ajendiks, lähtuvad meie muutumine, meie saavutused ja kelleks me saame.
Kõigepealt räägin ma mõnest üldisest soovist. Surelikena on meie kehal mõned kindlad soovid. Tahtmine neid soove rahuldada kannustab meie valikuid ja on ajendiks meie tegudele. Tõestan kolme näite varal, kuidas mõni meie soov, mida peame tähtsamaks, tõrjub vahel kõrvale teise soovi.
Esiteks toit. Meil on loomulik vajadus toidu järele, kuid mõneks ajaks võib selle kõrvale tõrjuda veelgi suurem soov paastuda.
Teiseks peavari. 12-aastase poisina panin ma vastu soovile peavarju järele, kuna minu veelgi suuremaks sooviks oli täita skautidele esitatud nõue ja veeta öö metsas. Olin üks nendest poistest, kes jättis maha mugava telgi ja nuputas endale peavarju ning valmistas algelise aseme loodusest leitud materjalidest.
Kolmandaks uni. Mõni veelgi tähtsam soov võib isegi selle loomuliku soovi kõrvale tõrjuda. Noore sõdurina Utah’ osariigi Rahvuskaardiväes tõi mulle selle kohta näite üks lahingus karastunud ohvitser.
Korea sõja alguskuudel kutsuti tegevteenistusse Utah’ osariigi Richfieldi Rahvuskaardiväe suurtüki välipatarei. Patarei komandoülem oli kapten Ray Cox ja see koosnes ligikaudu 40st mormooni mehest. Pärast eriväljaõpet ja nende ridade täiendamist mujalt pärit reservväelastega, saadeti nad Koreasse, kus nad osalesid sõja raevukamates lahingutes. Ühes lahingus tuli neil tagasi tõrjuda vaenlase sadade jalaväelaste vahetu pealetung, rünnak, mille käigus vallutati ja hävitati teised suurtüki välipatareid.
Kuidas on see seotud magamissoovist jagusaamisega? Ühel otsustaval ööl, mil vaenlase jalavägi oli valgunud üle rindejoone tagumistesse osadesse, mis olid süürtükiväe valduses, oli kapten lasknud lahinguvälja telefoniliinid oma telgiga ühendada. Ta andis oma arvukatele valvesõduritele lahingupiirkonnas korralduse helistada iga tunni aja tagant terve öö jooksul isiklikult temale. Seetõttu ei saanud valvesõdurid magada, aga ka kapten Coxi uni oli tõsiselt häiritud. „Kuidas te seda tegite?” küsisin ma temalt. Tema vastusest nähtub, milline vägi on ühel soovil, mille kõrval muud soovid kahvatuvad.
„Teadsin, et kui me peaksime koju tagasi jõudma, näen ma nende poiste vanemaid meie väikelinna tänavatel ja ma ei suudaks kellelegi neist silma vaadata, teades, et nende poeg ei jõudnud koju mõne minu möödalaskmise tõttu tema komandörina.”1
Milline imeline näide sellest, milline vägi on teisi soove kõrvale tõrjuval soovil prioriteetide ja tegude üle. Milline suurepärane eeskuju on see kõigile meile, kes me vastutame teiste heaolu eest –lapsevanematele, Kiriku juhtidele ja õpetajatele.
Selle näite lõpetuseks läks kapten Cox peaaegu unetule ööle järgnenud varahommikul oma meeste eesotsas vaenlase jalaväe vastu vastupealetungile. Nad võtsid üle 800 vangi ja vaid kaks omadest said haavata. Coxi autasustati vapruse eest aumärgiga ja tema patarei sai erakordse kangelaslikkuse eest sõjaväeüksusena presidendi austusavalduse osaliseks. Ja nii nagu Heelamani noored sõjamehed (vt Al 57:25-26), jõudsid nad kõik koju.2
Mormoni Raamatus on palju õpetusi soovide tähtsuse kohta.
Anunud tundide kaupa Issandat, öeldi Enosele, et ta patud on andeks antud. Seejärel hakkas ta „soovima” oma vendade heaolu (En 1:9). Ta kirjutas: „Ja … pärast seda, kui ma olin palvetanud ja kogu usinusega töötanud, Issand ütles mulle: Sinu usu pärast ma annan sulle vastavalt sinu soovile” (s 12). Pange tähele kolme elutähtsat asja, mis tõotatud õnnistusele eelnesid: soov, töö ja usk.
Oma usujutluses õpetab Alma, et usu tekkimiseks ei pea olema „rohkemat, kui soov … uskuda,” kui „las[eme] sel soovil endas töötada” (Al 32:27).
Veel üks suurepärane õpetus soovidest, eelkõige sellest, mis peaks olema meie ülim soov, ilmnes siis, kui Aaron misjonärina laamanlaste kuningat õpetas. Kui Aaroni õpetus kuninga tähelepanu haaras, küsis kuningas: „Mida ma pean tegema, et olla Jumalast sündinud” ja „saada seda igavest elu?” (Al 22:15). Aaron vastas: „Kui sa seda soovid, … kui sa parandad meelt kõigi oma pattude üle ja kummardad maani Jumala ees ning hüüad usus tema nime, uskudes, et sa saad, siis saad sa selle lootuse, mida sa soovid” (s 16).
Kuningas tegi nii ja kuulutas vägevas palves: „Ma loobun kõikidest oma pattudest, et sind tunda ja et mind … päästetaks viimsel päeval” (s 18). Sellise pühendumuse ja ülima soovi määratlemise tõttu sai tema palve imepärase vastuse.
Prohvet Almal oli suur soov hüüda meeleparandust kõikidele inimestele, kuid ta sai aru, et ei peaks soovima vastupandamatut väge, mida selleks vaja läheb, jõudes järeldusele, et „õigla[ne] Jumal … annab inimestele vastavalt nende soovidele, olgu see siis surmaks või eluks” (Al 29:4). Sarnaselt kuulutab Issand kaasaja ilmutuses, et Ta „mõista[b] kõikide inimeste üle kohut vastavalt nende tegudele, vastavalt nende südame soovidele” (ÕL 137:9).
Kas me oleme selleks tõeliselt valmis, et lasta oma Igavesel Kohtumõistjal pidada meie tõelisi soove nii ilmatult tähtsateks?
Paljud pühakirjakohad räägivad meie soovidest kui millestki, mida otsime. „See, kes mind varakult otsib, leiab mind, ja teda ei hüljata” (ÕL 88:83). „Otsige agaralt parimaid ande” (ÕL 46:8). „See, kes usinalt otsib, leiab” (1Ne 10:19). „Tulge minu ligi ja mina tulen teie ligi; otsige mind usinasti ja te leiate mind; paluge ja te saate; koputage ja teile avatakse” (ÕL 88:63).
Oma soovide kohandamine selleks, et seada esikohale igavikulised asjad, ei ole kerge. Meil kõigil on kiusatus soovida maist kvartetti: varandust, väljapaistvust, võimu ja uhkust. Me võime neid küll soovida, kuid need ei peaks olema meie esmased eesmärgid.
Need, kelle ülimaks sooviks on varandus, langevad materialismi lõksu. Nad ei võta kuulda hoiatust: „Ära otsi selle maailma rikkusi ega tühiseid asju” (Al 39:14; vt ka Jb 2:18).
Need, kes soovivad välja paista või ihkavad võimu, peaksid järgima vapra ülemjuhataja Moroni eeskuju, kes ei teeninud „võimu” ega „maailma au” nimel (Al 60:36).
Kuidas oma soove kujundada? Vaid mõnele üksikule saab osaks selline kriis, mis motiveeris Aron Ralstonit3, kuid tema kogemus annab meile kõigile hinnalise õppetunni soovimise kohta. Kui ta matkas Utah’ lõunaosas kõrvalises kanjonis, nihkus pea 360-kilone kivi ootamatult paigast ja Ralstoni parem käsi jäi selle alla lõksu. Mees nägi viis üksildast päeva vaeva, et end vabaks saada. Kui ta oli juba alla andmas ja valmis surema, nägi ta nägemuses, kuidas üks kolmeaastane poiss tema poole jooksis ja kuidas ta poisi vasaku käega üles tõstis. Mõistes, et see on nägemus tema tulevasest pojast ja kinnitus, et ta võib ellu jääda, kogus Ralston julgust drastiliseks teoks, et päästa oma elu enne kui ta jõud otsa lõpeb. Ta murdis parema käe kaks lõksu jäänud käsivarreluud ja lõikas seejärel noaga oma käe otsast. Seejärel leidis ta jõudu matkata 8 kilomeetrit abi järele.4 Milline näide sellest, kui suur vägi on ühel vastupandamatul soovil! Kui meile antakse nägemus, missuguseks me võime saada, kasvavad meie tegutsemistahe ja jõud määratult.
Enamik meist ei satu kunagi nii äärmuslikku kriisi, kuid me kõik seisame silmitsi kõikvõimalike lõksudega, mis takistavad liikumist igavese saatuse suunas. Kui meie õigemeelsed soovid on piisavalt tugevad, motiveerivad need meid end sõltuvustest vabaks lõikama, ja samuti raiuma end vabaks muudest patu kitsikustest ja prioriteetidest, mis takistavad meie igavest arengut.
Peaksime meeles pidama, et õigemeelsed soovid ei saa olla pealiskaudsed, impulsiivsed ega ajutised. Need peavad tulema südamest, olema vankumatud ja piisavalt vastupidavad. Sellistest soovidest motiveerituna otsime prohvet Joseph Smithi kirjeldatud seisundit, milles oleme „saanud [oma elus] võitu kurja üle ja kaotanud igasuguse soovi teha pattu“.5 Tegemist on äärmiselt isikliku otsusega. Vanem Neal A. Maxwell sõnas, et
„kui inimeste kohta öeldakse, et „nad on kaotanud oma soovi patu järele”, siis on need üksnes nemad ise, kes on teinud teadliku otsuse valedest soovidest lahti saada, olles nõus „loobu[ma] kõikidest oma pattudest”, et tunda Jumalat …
Seega see, mida me aja jooksul tungivalt soovime, on see, kelleks me lõpuks kujuneme ja mis meile igavikus osaks saab.”6
Kuigi on oluline kaotada igasugune soov patu järele, nõuab igavene elu enamat. Oma igavese eesmärgi saavutamiseks soovime me endale omadusi, mida nõutakse igaveselt olendilt, ning töötame nende nimel. Näiteks andestavad igavesed olendid kõigile, kes on nende vastu eksinud. Nad peavad teiste heaolu enda omast tähtsamaks. Ja nad armastavad kõiki Jumala lapsi. Kui see näib liiga raske – ja see pole tõepoolest meist kellelegi kerge –, siis peaksime alustama soovist selliste omaduste järele ning paluma oma armastavalt Taevaselt Isalt abi oma tunnetega töötamiseks. Mormoni Raamatus õpetatakse meile: „Paluge Isa kogu südame jõuga, et [me] võiksi[me] täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad” (Mn 7:48).
Toon lõpetuseks viimase näite soovist, mis peaks olema ülima tähtsusega kõigi meeste ja naiste jaoks – nii nende jaoks, kes on abielus, kui ka nende jaoks, kes on vallalised. Kõik peaksid soovima igavest abielu ja tegema tõsist tööd, et see kindlustada. Need, kelle abielu on juba templis sõlmitud, peaksid tegema kõik võimaliku selle kaitsmiseks. Need, kes on vallalised, peaksid soovima templis abielluda ja seadma selle endale eesmärgiks. Noored ja noored vallalised ei tohiks võtta omaks poliitiliselt korrektset, kuid igavikuliselt väära mõtlemist, mis seab halba valgusse abiellumise ja lastesaamise tähtsuse.7
Vallalised meesterahvad, mõtisklege palun järgmise probleemi üle ühe vallalise õe kirjas. Ta palus „Jumala õigemeelsete tütarde [eest], kes siiralt otsivad väärilist ja kohast abi, ometi näivad mehed olevat pimestatud ja segaduses, kas nende kohuseks on ikka need suurepärased väljavalitud Taevase Isa tütred üles otsida, nendega kohtamas käia ning olla valmis sõlmima pühi lepinguid Issanda kojas ja nendest kinni pidama”. See õde ütles lõpetuseks: „Siin on palju vallalisi viimse aja pühadest mehi, kellele meeldib väljas käia ja lõbutseda, kohtamas käia ja aega veeta, kuid kellel puudub igasugune soov end ühegi naisega mingilgi moel siduda.”8
Olen kindel, et mõned murelikult ringi vaatavad noored mehed tahaksid, et ma lisaksin, et leidub noori naisi, kelle soov teha karjääri ja saada maist tunnustust on suurem kui soov väärilise abielu ja laste järele. Nii meestel kui ka naistel peavad olema õigemeelsed soovid, mis juhatavad neid igavesse ellu.
Pidagem meeles, et soovid määravad meie prioriteedid, prioriteedid annavad kuju meie valikutele ja valikud panevad paika meie teod. Lisaks sellele lähtub meie tegudest ja soovidest see, kas meist saab keegi – kas siis tõeline sõber, andekas õpetaja või keegi, kes on igavese elu vääriline.
Ma tunnistan Jeesusest Kristusest, kelle armastus, õpetused ja lepitus teevad selle kõik võimalikuks. Ma palvetan, et me üle kõige sooviksime saada Tema sarnaseks, et võiksime ühel päeval pöörduda tagasi Tema juurde, et saada rõõmu täiuse. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.