Hingamispäev ja sakrament
Valitsegu teie peres armastus, kui peate hingamispäeva terve päeva pühana ning saate terve nädala osa selle vaimsetest õnnistustest.
Mu vennad ja õed kõikjal maailmas! Oleme tulnud täna hommikul prohveti häält kuulama. Tunnistan, et hääl, mida just kuulsime, kuulub praegu maa peal elavale Jumala prohvetile, president Thomas S. Monsonile. Tema õpetused ja eeskuju on meile suureks õnnistuseks!
Käesoleval aastal on meil kõigil võimalik pühapäevakoolis uurida prohvetite sõnu Uuest Testamendist. Kui Vana Testament on õpetus prohvetitest ja rahvast, keskendub Uus Testament ainsa Inimese, kes tuli surelikkusesse taeva ja maa topeltkodakondsusega, meie Päästja ja Lunastaja Jeesuse Kristuse elule ja mõjujõule.
Tänapäeva maailm on nii küllastunud inimeste õpetustest, et Uut Testamenti – seda läbinisti tähtsat ülevaadet Päästja elust ja teenimistööst – on kerge ära unustada ja lihtne on kaotada usk sellesse. See püha raamat on pühakirjade ajaloo kese, just nagu Päästja ise peaks olema meie elu kese. Meil tuleb võtta endile kohustus seda uurida ja kalliks pidada!
Uut Testamenti uurides võib leida hindamatuid tarkusepärle. Mulle on alati meeldinud lugeda lugusid Paulusest, kui ta ringi rändas ja Päästja Kirikut asutas, aga eriti tema õpetusi Timoteosele. Pauluse poolt Timoteosele kirjutatud kirja neljandast peatükist loeme:
„Seda käsi ja õpeta! … Ole usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses.”1 Ma ei suuda mõelda ühelegi paremale viisile, kuidas hakata usklikele eeskujuks või jätkata selleks olemist, kui hingamispäeva pühitsedes.
Maailma loomisest peale on peetud ühte päeva kõikidest teistest erinevaks. „Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda.”2 Isegi Jumal puhkas oma oma tööst sel päeval ja Ta ootab, et Tema lapsed teeksid samuti. Ta andis Iisraeli lastele käsu:
„Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!
Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi,
aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev …
Seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.”3
Hingamispäeva pühitsemise juurde peab alati kuuluma jumalateenistus. Kui Aadamast ja Eevast said surelikud, kästi neil „kummarda[da] Issandat, oma Jumalat, ning ohverda[da] oma kariloomade esmasündinud Issandale … Isa Ainusündinud Poja ohverdamise võrdkuju[na].”4 Loomade ohverdamine tuletas Aadama järeltulijatele meelde, et ühel päeval ohverdab Jumala Poeg Jeesus Kristus meie eest oma elu.
Päästja rääkis sellest ohverdusest kogu elu.5 Tema ristilöömise eelõhtul hakkasid Ta sõnad täide minema. Ta kogus oma jüngrid ülemisse tuppa, eemale maistest segajatest, seadis Ta sisse Issanda õhtusöömaaja sakramendi. „Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja andis oma jüngritele ning ütles: „Võtke, sööge, see on minu ihu!”
Ja ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: „Jooge kõik selle seest!
Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks.””6
Sellest ajast peale sai Päästja lepitusest suur ja viimne ohverdus. Kui Ta pärast oma ülestõusmist Ameerika mandrile ilmus, andis Ta oma jüngritele preesterluse ja tutvustas sakramenti, öeldes: „Ja jälgige alati seda, et te teete nii, … just nagu mina olen murdnud leiba ja seda õnnistanud ning andnud seda teile … Ja olgu see tunnistuseks Isale, et te alati mäletate mind. Ja kui te alati mind meeles peate, siis on minu Vaim teiega.”7
On märkimisväärne, et isegi pimedal usust taganemise perioodil jätkus hingamispäeva jumalateenistuseks ja sakramendiks antud eeskuju mitmesugune järgimine.
Kui evangeelium taastati, siis Peetrus, Jaakobus ja Johannes, kolm nendest apostlitest, kes said esimesena Päästjalt sakramenti, ilmusid Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle. Nende juhatuse all taastati preesterluse volitus, mis on vajalik, et õnnistada ja jagada sakramenti Kiriku liikmetele.8
Päästjalt oma prohvetitele ja apostlitele ning neilt omakorda meile antud preesterluse volitus on ka praegu maa peal. Noored preesterluse hoidjad kõikjal maailmas valmistavad end ette preesterluse väe rakendamiseks, pidades tõsimeelselt käske ja elades evangeeliumi käitumisnormide järgi. Kui need noored mehed hoiavad oma käsi vaimselt puhtana ja südameid rikkumatuna, valmistavad nad sakramenti ette ning õnnistavad seda nii nagu Päästja – nii nagu Ta seda oma teoga rohkem kui 2000 aastat tagasi ette nägi.
Sakramendi võtmine on hingamispäeva pühitsemise kese. Õpetuses ja Lepingutes annab Issand meile kõigile käsu: „Ja et sa võiksid ennast paremini hoida maailmast reostamatuna, pead sa minema palvekotta ja ohverdama oma sakramendid minu pühal päeval, sest tõesti see päev on määratud sulle puhkamiseks sinu töödest ja pühendumiseks Kõigekõrgemale …
Ja sellel päeval ära tee midagi muud.”9
Kui mõtiskleme hingamispäeva ja sakramendi üle oma elus, tulevad ilmsiks kolm asja, mida Issand meilt nõuab. Esiteks tuleb hoida end maailmast reostamata. Teiseks tuleb minna palvekotta ja ohverdada oma sakramendid. Ja kolmandaks tuleb puhata oma töödest.
Kui auväärne on olla kristlane ja elada Kristuse tõelise jüngrina. Ta ütles meie kohta: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast.”10 Et hoida end maailmast reostamata, ootab Ta, et väldiksime hingamispäeval äriettevõtete ja meelelahutusega seotud maiseid segajaid.
Usun, et Ta soovib ka, et me riietuksime korralikult. Meie noorte arvates võib ammune ütlus „pühapäevarõivad” olla iganenud. Samas teame me, et kui igapäevariietusest saab pühapäevarõivas, on oodata ka vastavat suhtumist ja tegusid. Loomulikult ei pea meie lapsed kandma pidulikke pühapäevariideid kuni päikese loojumiseni. Kuid selle riietusega, mida me neid kandma julgustame, ja tegevustega, mida planeerime, aitame neil valmistuda sakramendiks ja tunda rõõmu selle õnnistustest kogu päeva jooksul.
Mida tähendab oma sakramentide ohverdamine Issandale? Me tunnistame, et kõik me teeme vigu. Igal meist on vaja oma patud ja eksimused Taevasele Isale ja teistele, keda me võime olla pahandanud, üles tunnistada ja need hüljata. Hingamispäev annab hindamatu võimaluse nende – oma sakramentide – ohverdamiseks Issandale. Ta ütles: „Pea meeles, et sellel Issanda päeval tuleb sul ohverdada oma ohvriannid ja oma sakramendid Kõigekõrgemale, tunnistades oma patud vendadele ja Issanda ees.”11
Vanem Melvin J. Ballard on soovitanud järgmist: „Me tahame, et iga viimse aja püha tuleb sakramendilaua äärde, sest see on koht eneseuuringuteks ja endasse süüvimiseks, kus saame õppida oma suunda korrigeerima ja elu korda seadma, viies end kooskõlla Kiriku õpetustega ja elades üksmeeles oma õdede-vendadega.”12
Kui võtame sakramenti vääriliselt, näitame sellega, et soovime võtta enda peale Päästja nime ja et me peame Tema käske ning mäletame Teda alati, et Tema Vaim võiks olla koos meiega. Nõnda toimub meie ristimislepingu uuendamine. Issand kinnitas oma jüngritele: „Nii tihti, kui te seda teete, sel tunnil te mäletate, et mina olin koos teiega.”13
Vahel arvame, et puhkame oma töödest, kui laseme heinapressil põllul tegevusetult seista ja riputame sildi „Suletud” ettevõtte uksele. Tänapäeva maailmas kuuluvad nende tööde hulka meie igapäevategevused. Siia alla võivad kuuluda tööga seotud tegevused, mida saame teha kodus, spordivõistlused ja muud toimingud, mis ei lase meil hingamispäeval Jumalat ega teisi teenida.
„Ära suhtu hoolimatult pühadesse asjadesse,”14 lausus Issand varajastele pühadele otsekui meeldetuletuseks sellest, mida Ta ütles oma jüngritele: „Hingamispäev on tehtud inimese pärast aga mitte inimene hingamispäeva pärast!”15
Vennad ja õed! Vastane on neil viimastel aegadel edukas, kui muutume Päästjale pühendumisel loiuks, eirame Tema õpetusi Uues Testamendis ja teistes pühakirjades ning lakkame Teda järgimast. Vanemad, praegu on õige aeg õpetada oma lapsi olema usklikele eeskujuks, käies sakramendikoosolekul. Aidake neil olla pühapäevahommiku saabudes väljapuhanud, korralikult riides ja vaimselt valmis võtma sakramendi võrdkujusid ning tundma Püha Vaimu valgustavat, harivat ja õilistavat väge. Valitsegu teie peres armastus, kui peate hingamispäeva terve päeva pühana ning saate terve nädala osa selle vaimsetest õnnistustest. Paluge oma poegadel ja tütardel pühitseda hingamispäeva ning seda tehes „tõus[ta] ja sära[da], et [nende] valgus võiks olla rahvastele lipuks”.16
Aastate möödudes on mul ikka meeles nooruspõlve hingamispäevad. Mäletan ikka veel esimest päeva, mil ma diakonina sakramenti jagasin, ja neid pisikesi klaastopse, mida oma koguduse liikmetele pakkusin. Mõned aastad tagasi tehti minu kodulinnas ühes Kiriku hoones remonti. Üks kantslis olnud avaustest oli kinni kaetud. Kui see lahti võeti, avastati sealt mõned sellised pisikesed klaastopsid, mis olid seal aastaid peidus olnud. Üks neist anti mulle mälestuseks.
Mul on meeles ka roheline sõdurilaegas, mida kandsime endaga Ameerika Ühendriikide mereväes. Laeka sees oli puidust kandik ja sakramenditopside pakid, et võiksime saada õnnistatud Issanda õhtusöömaaja rahu ja lootusega ka keset sõjategevust ja meeleheidet.
Kui ma mõtlen nendele noorusaja sakramenditopsidele, ühele mu poisipõlve kodu varjulises orus ja teisele tuhandete kilomeetrite kaugusel Vaiksel ookeanil, täitun ma tänutundest, et maailma Päästja oli nõus jooma „kibedast karikast”17 minu nimel. Ja kuna Ta seda tegi, saan ma öelda koos lauludekirjutajaga, et „mu karikas on üleni täis”18 Tema lõputu ja igavese lepituse õnnistust.
Tänasel hingamispäeva eelõhtul, mil me teeme algust selle suurepärase konverentsiga, pidagem meeles neid õnnistusi ja võimalusi, mis avanevad meile, kui käime iga nädal oma koguduses sakramendikoosolekul. Valmistugem ette ja pidagem end hingamispäeval ülal sellisel viisil, mis kutsub meile lubatud õnnistusi meie endi ja meie perede peale. Ma annan oma erilise tunnistuse, et ülim rõõm, mida selles elus tunneme, tuleb Päästjat järgides. Pidagem Tema käske, pühitsedes Tema püha päeva, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.