Missugused mehed ja naised te peaksite olema?
Ma loodan, et teie pingutusi olla Päästja sarnane saadab edu, nii et Tema näoilme saaks uurendatud ka teie palgeisse ning Tema loomus avalduks teie käitumises.
„Olla või mitte olla?“ on iseenesest väga hea küsimus.1 Päästja esitas selle küsimuse märksa sügavamõttelisemalt, muutes selle meie jaoks elutähtsaks sõlmküsimuseks. „Missugused mehed [ja naised] te peaksite olema? Tõesti, ma ütlen teile, just nagu mina olen.” (3Ne 27:27, rõhutus lisatud) Verbi „olema“ oleviku esimene pööre on „mina olen“. Ta kutsub meid võtma enda peale Tema nimi ja saama Tema sarnaseks.
Selleks, et saada selliseks, nagu Tema on, peame ka tegema seda, mida Tema tegi. „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, see on minu evangeelium; ja te teate, mida te peate tegema minu kirikus; sest neid tegusid, mida te olete näinud mind tegemas, tuleb ka teil teha.“ (3Ne 27:21); rõhutus lisatud)
Olemine ja tegemine on lahutamatud. Seotuna võimendavad ja edendavad nad teineteist. Nii näiteks innustab usk palvetama ja palve omakorda tugevdab usku.
Päästja mõistis sageli hukka neid, kes küll „tegid“, kuid ise ei „olnud“, ning nimetas neid silmakirjatsejateks. „See rahvas austab mind huultega, kuid nende süda on minust kaugel“ (Mk 7:6). „Tegemine“ ilma „olemata“ on silmakirjalik. Näitamine, et ollakse see, kes tegelikult ei olda, on teesklemine.
Teistpidi võetuna pole ka olemine ilma tegudeta mitte midagi väärt, sest „usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud“ (Jk 2:17; rõhutus lisatud). Olla midagi tegemata pole õigupoolest mingi olemine – petlik on uskuda, et ollakse hea pelgalt heade kavatsuste tõttu.
(Silmakirjalikult) midagi tehes, kuid samas mitte olles, jäetakse petlik mulje teistele, samas kui olles, kuid mitte tehes, petetakse iseennast.
Päästja manitses kirjatundjaid ja varisere nende silmakirjalikkuse pärast: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest“– see oli miski, mida nad tegid – „ja jätate kõrvale, mis on tähtsaim käsuõpetuses, õigluse ja halastuse ja ustavuse!“ (Mt 23:23) Teiste sõnadega öelduna, nad ei olnud sellised, nagu nad oleksid pidanud olema.
Kuigi Päästja möönis tegemise olulisust, tunnistas Ta olemise „[tähtsaimaks]“. Olemise suuremat tähtsust illustreerivad ka järgmised näited:
-
Ristimisvette astumine on miski, mida me teeme. Sellele eelnevalt peab meil olema usk Jeesusesse Kristusesse ja võimas muutus südames.
-
Sakramendi võtmine on tegu. Märksa tähtsam on olla vääriline sakramenti võtma.
-
Preesterlusse asetamine on tegu. Aga sellest tähtsam on preesterluse vägi, mis saadakse „õigemeelsuse põhimõtteid järgides”, ehk siis olles. (ÕL 121:36)
Paljud meist tähendavad üles teod ja tegevused, mida tahame ellu viia. Kuid olemise ülestähendusi vaevalt leidub. Mispärast? Tegevused saab pärast nende elluviimist nimekirjast maha kanda. Samas kui olemine ei lõpe ealeski. Olemise nimekirja „linnukesi“ teha ei saa. Ma võin oma abikaasa reede õhtul välja viia – see on tegu. Kuid heaks abikaasaks olemine ei saa olla üksiksündmus, vaid peab olema osaks minu olemusest.
Või kas ma lapsevanemana saan kunagi oma lapse nimekirjast maha kanda? Heaks lapsevanemaks olemine ei saa kunagi läbi. Ning heade vanematena üheks tähtsaimaks asjaks, mida saame oma lastele õpetada, on see, kuidas olla rohkem Päästja moodi.
Kristlikku olemist ei saa näha, kuid see on kõigi meie nähtavate tegude motiveerivaks jõuks. Kui vanem aitab oma lapsel kõndima õppida, siis näeme teda last kiitmas ja tasakaalu hoida aitamas. Need teod toovad esile nähtamatu armastuse vanema südames, nähtamatu lootuse ja usu lapse võimetesse. Need jõupingutused jätkuvad päevast päeva ning on tunnistuseks, et oleme kannatlikud ja usinad.
Kuna teod saavad alguse ja tõuke olemisest, siis on olemise õpetamine käitumise muutmisel tõhusam, kui keskendumine käitumise korrigeerimisele.
Kui lapsed pahandust teevad, näiteks tülitsevad omavahel, siis sageli on meie tähelepanu suunatud just nende tegudele, antud juhul tülile, mille tunnistajaks olime. Kuid nende käitumine, ehk siis teod, on vaid nende südames peituva nähtamatu liikumapaneva jõu peegelduseks. Võime endalt küsida: „Millised omadused võiksid lapse seisukohast vaadatuna tema käitumist tulevikus muuta? Kas armastus, kannatlikkus ja andestamine? Lepitaja roll? Oskus vastutada ise oma tegude eest ja mitte süüdistada
Kuidas lapsevanemad oma lastele neid omadusi õpetavad? Pole paremat võimalust lastele kristlike omaduste õpetamiseks, kui neid distsiplineerides – korrale kutsudes. Sõna „distsipliin“ tuleb samast tüvest, mis inglisekeelne „disciple“ – jünger, ning viitab kannatlikkusele ja õpetamisele. Seda ei tohiks teha vihaga. Distsiplineerimine saab ja peakski põhinema Õpetuse ja Lepingute 121. peatükis kõneldaval: „Veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel; heldusel ja puhtal teadmisel.” (Salmid 41-42). Need on kõik kristliku olemise tähtsad komponendid ning peaksid olema osaks meist nii vanemate kui Kristuse jüngritena.
Distsipliini kaudu õpib laps tagajärgedest. Sellistel puhkudel oleks hea negatiivne positiivseks muuta. Kui laps tunnistab, et tegi valesti, kiitke teda tunnistamise eest. Küsige lapselt, mida ta sellest veast või pahateost õppis. See annab teile, ning mis veelgi tähtsam – Vaimule võimaluse last puudutada ja õpetada. Kui õpetame neid Vaimu kaudu, on õpetusel vägi nende loomust ajapikku muuta.
Almagi tõdes sama põhimõtte paikapidavust: „Sõna jutlustamisel oli suur kalduvus suunata rahvast tegema seda, mis on õiglane – jah, sel oli olnud tugevam mõju inimeste meeltele, kui mõõgal.“ (Al 31:5; rõhutus lisatud). Mispärast? Sest mõõga läbi karistatakse käitumist (tegu), samas kui sõna jutlustamine muudab inimeste loomust, seda, kes nad on või kelleks võivad saad.
Vagura ja kuuleka lapse puhul saavad isa ja ema hakkama ka kasvatuse algtõdedega. Kui teid on aga õnnistatud lapsega, kes teie kannatlikkuse proovile paneb, tuleb pingutada rohkem. Selle asemel, et mõelda, mida te sünnieelses elus valesti tegite, et teid niimoodi karistatakse, võiksite näha lapses, kes teid selliselt proovile paneb, hoopiski õnnistust ja võimalust muutuda ise rohkem Jumala sarnaseks. Kumma lapsega teie kannatlikkust, pikameelsust ning teisi kristlikke voorusi enam arendatakse ja täiustatakse? Kas võib olla, et te vajate seda last sama palju, kui tema vajab teid?
Kõik me oleme kuulnud nõuannet, et hukka tuleb mõista patt, mitte patustaja. Samamoodi peaksime olema ettevaatlikud, et me ei ütleks oma pahateoga hakkama saanud lapsele asju, mis paneksid ta uskuma, et paha pole mitte tegu, vaid tema ise. „Ärge kunagi laske ebaõnnestumist mingis tegevuses muutuda isikuomaduseks, mida võiks nimetada sõnadega rumal, aeglane, laisk või kohmakas.“2 Meie lapsed on Jumala lapsed. See on nende tõeline identiteet ja potentsiaal. Tema plaan ongi selleks, et aidata Oma lastel üle saada vigadest, et areneda ja saada selliseks, nagu Tema on. Pettumust valmistavasse käitumisse tuleks suhtuda kui millessegi ajutisse, mitte püsivasse, kui tegevusse, aga mitte iseloomuomadusse.
Peaksite distsiplineerides olema ettevaatlik ka selliste fraasidega nagu „sa alati …“, „sa mitte kunagi ei …“. Hoiduge ütlemast: „Sa ei arvesta kunagi mu tunnetega!“ või „Miks me alati sinu järel ootama peame?“ Sellised fraasid panevad tegevused näima isikuomadustena ning võivad lapse enesetunnetust ja enesehinnangut kahjustada.
Lastel võivad ilmneda segadused identiteediga, kui küsime, kelleks nad suureks sirgudes tahavad saada, nagu oleks ametiga määratud ka see, kes nad on. Identiteeti ei peaks määrama ei amet ega varanduslik seis. Päästja oli näiteks tavaline puusepp, kuid see ei määratlenud Tema elu. Et aidata lastel mõista, kes nad on, ja tõsta nende enesehinnangut, võite neid kiita nende käitumise või saavutuste ehk tegude eest. Kui tahame, et meie lapsed saaksid Jeesuse Kristuse sarnaseks, oleks veelgi arukam keskenduda nende tunnustamisel sellele, kes nad on ehk siis nende iseloomuomadustele ja veendumustele.
Sportmängude ajal oleks arukas kiita oma laste sooritust (tegusid) lähtuvalt tema olemusest. Kiita tema söakust, vastupidavust, võimet raskustes kindlaks jääda ja nii edasi, kuna sel moel kiidame nii olemust kui ka tegusid.
Kui palume lastel koduseid ülesandeid teha, peaksime samuti otsima viise, kuidas esile tõsta nende olemust. Nii näiteks võiksime öelda: „Mul on nii hea meel, et sa koduseid töid meelsasti teed!“
Kui lapsed tulevad koolist koju hinnetelehega, siis võime kiita neid heade hinnete eest, kuid veelgi mõjusam oleks kiita neid töökuse eest: „Sa said kõikide ülesannetega hakkama! Sa tead, kuidas raskustega toime tulla! Ma olen su üle uhke!“
Kui loete perega pühakirju, siis otsige neist isikuomadusi, mida jäljendada ja arutlege nende üle. Kuna kristlikud omadused on Jumala and ning neid ei saa arendada ilma Tema abita,3 siis palvetage ise ja koos perega, et neid ande saada.
Aeg-ajalt võite võtta isikuomadused jututeemaks õhtusöögilauas, eriti need, mis teile meelde jäid, kui hommikul pühakirju uurisite. „Kas sina näitasid täna kellegi vastu üles sõbralikkust? Mil moel näitasid üles kaastunnet? Kuidas aitas usk sul tänaste katsumustega toime tulla? Kas näitasid täna, et sind võib usaldada või et oled aus, helde või alandlik?“ Pühakirjades leidub palju isikuomadusi, millest õppida ja mida õpetada.
Kõige olulisem viis, kuidas olemist õpetada, on
olla oma lastele sellised vanemad nagu Taevane Isa meile. Ta on täiuslik lapsevanem ning on andnud ka meile kasvatuse käsiraamatu ehk pühakirjad.
Minu tänane kõne oli suunatud ennekõike lapsevanematele, kuid selles sisalduvaid põhimõtteid saab kohaldada kõigile. Ma loodan, et teie pingutusi olla Päästja sarnane saadab edu, nii et Tema näoilme saaks uurendatud ka teie palgeisse ning Tema loomus avalduks teie käitumises. Siis tunnevad teie lapsed ja teised inimesed teie armastust ja näevad teie olekut ning see lähendab neid Temale. See on minu palve ja tunnistus Jeesuse Kristuse nimel, aamen.