Pühaks tegev sotsiaalabitöö
Üksteisest hoolimine ja vaeste vastu lahke olemine on töö, mis teeb pühaks. See on Isa käsk.
Tere hommikust, vennad ja õed! 1897. aastal seisis nooruke David O. McKay lendleht käes ühe ukse taga. Misjonärina Šotimaal Stirlingis oli ta seda juba mitu korda teinud. Tol päeval avas talle ukse üks väga kurnatud naisterahvas. Naisel olid viletsad riided, sissevajunud põsed ja kammimata juuksed.
Naine võttis vanem McKaylt lendlehe ja lausus talle neli sõna, mis talle igaveseks meelde jäid: „Kas saan sellest söönuks?”
See küsimus jättis noorele misjonärile sügava mulje. Ta kirjutas hiljem: „Sellest hetkest peale mõistsin veelgi sügavamalt, et Kristuse Kirik peaks olema ja ongi huvitatud inimese ajalikust päästmisest. Lahkusin tundega, et kui see naine tunneb oma südames kibedust inimese ja Jumala vastu, ei suuda ta võtta vastu evangeeliumi sõnumit. Tal oli vaja ilmalikku abi, ja nii palju, kui ma teada sain, polnud Stirlingis ühtegi organisatsiooni, mis võinuks talle seda anda.”1
Mõned aastakümned hiljem ägas maailm suure majanduslanguse koorma all. Just siis, 6. aprillil 1936, tutvustasidki president Heber J. Grant ning tema nõuandjad J. Reuben Clark ja David O. McKay seda, mida hakati hiljem tundma Kiriku sotsiaalabi programmina. Huvitaval kombel määrati kaks nädalat hiljem vanem Melvin J. Ballard programmi esimeseks esimeheks ja Harold B. Lee esimeseks tegevjuhiks.
See polnud mingi tavaline ettevõtmine. Kuigi Issand oli üles kasvatanud tähelepanuväärsed hinged seda juhtima, tegi president J. Reuben Clark selgeks, et „sotsiaalabi masinavärgi ülesseadmine on Püha Vaimu kaudu president Grantile antud ilmutuse tulemus. Sellest ajast on võrdväärseid ilmutusi antud nendele vendadele, kes on seda tööd juhtinud.”2
Kiriku juhtide pühendumine inimeste kannatuste leevendamisele oli ühtlasi kindel ja pöördumatu. President Grant soovis „süsteemi, mis jõuaks inimesteni ja kannaks nende eest hoolt iga hinna eest”. Tema sõnul läinuks ta isegi nii kaugele, et „lõpetaks seminarid, peataks teatud ajaks misjonitöö või isegi sulgeks templid, kuid inimesi nad nälga ei jäta”.3
Ma olin president Gordon B. Hinckley kõrval Nicaragua pealinnas Managuas, kui ta kõneles 1300 Kiriku liikmele, kes olid üle elanud rohkem kui 11 000 inimelu nõudnud laastava keeristormi. „Nii kaua kui Kirikul jätkub varasid,” ütles ta neile, „ei lase me teil näha nälga ega olla riiete ja peavarjuta. Me teeme kõik, mis saame, et olla abiks just nii, nagu Issand on seda ette näinud.”4
Evangeeliumikeskse inspireeritud abistamise üks iseärasusi on rõhuasetus inimese enda vastutusele ja enesega toimetulekule. President Marion G. Romney on selgitanud: „Heatahtlikud inimesed on loonud palju programme hädasolijate aitamiseks. Paljude programmide taga on siiski lühinägelik eesmärk „inimesi aidata”, selle asemel et „aidata inimestel aidata iseennast”.”5
Enesega toimetulek on ettenägeliku elu ja majandusliku enesedistsipliini rakendamise tagajärg. Kirik on õpetanud algusest peale, et pered peavad nii palju kui võimalik võtma vastutuse oma ajaliku heaolu eest enda kanda. Iga põlvkond peab tegema endale selgeks järgmised enesega toimetuleku põhimõtted: hoidu võlast, rakenda kokkuhoiupõhimõtteid, valmistu rasketeks aegadeks, kuula ja järgi elavate ettekuulutajate sõnu, arenda oskust teha vahet vajadustel ja tahtmistel ning ela nende põhimõtete järgi.
Vaeste ja puudustkannatajate eest hoolitsemisel kindlust andvad lubadused, põhimõtted ja eesmärk ulatuvad tunduvalt kaugemale surelikkuse piiridest. See püha töö pole ainuüksi nende kasuks ja õnnistamiseks, kes kannatavad või vajavad abi. Jumala poegade ja tütardena ei saa me täielikult pärida igavest elu, ilma et pühenduksime maa peal elades täielikult üksteise eest hoolitsemisele. Heasoovliku teiste heaks ohverdamise ja andmise käigus saavad meile selgeks selestilised ohverdamise ja pühendamise põhimõtted.6
Suur kuningas Benjamin õpetas, et üks põhjus, miks me jagame oma varandust vaestega ja leevendame nende olukorda, on see, et me võiksime oma patud päevast päeva andeks saada ja kõndida süütuna Jumala ees.7
Maailma rajamisest peale on õigemeelse ühiskonna kangast alati kootud kuldsetest ligimesearmastuse niitidest. Me igatseme rahuliku maailma ja edukate kogukondade järele. Me palvetame hea ja voorusliku ühiskonna eest, kus pahelisus on hüljatud ning headus ja õiglus võidutsevad. Ükskõik kui palju templeid me ehitame, ükskõik kui suureks meie liikmeskond kasvab, ükskõik kui head me maailma silmis välja paistame, kui me ei täida seda suurt põhikäsku: „abista nõrku, tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda nõrkenud põlvi,”8 kui me ei pööra oma südant nende poole, kes kannatavad ja leinavad, mõistetakse meid süüdi ja me ei saa olla Issandale meele järele.9 Ja see, mida me oma südames rõõmuga loodame, jääb kättesaamatuks.
28 tuhat piiskoppi maailmas otsivad vaeseid, et aidata neid vastavalt vajadusele. Igale piiskopile on abiks koguduse nõukogu, mis koosneb preesterluse ja abiorganisatsioonide juhtidest, kelle seas on ka Abiühingu pühendunud juhataja. Nad võivad „lennata appi võõrale; … valada rõhutule haavatud südame peale õli ja viina; … [ning] kuivatada orvu pisarad ja panna lesknaise südame rõõmustama”.10
Oma ligimeste armastamise ja nendest hoolimise õpetus ja jumalik meelsus mõjutavad positiivselt ning tiivustavad Kiriku liikmete ja juhtide südameid kogu maailmas.
Ühte preesterluse juhti Lõuna-Ameerikas pani muretsema nälg ja puudus, mille all tema väikese vaia liikmed kannatasid. Kuna ta ei tahtnud lasta lastel nälga kannatada, leidis ta tühja maalapi ning organiseeris preesterluse hoidjad seda harima ja taimestama. Nad leidsid vana hobuse ja panid ta algelise adra ette ning asusid maad kündma. Enne kui nad lõpetada jõudsid, suri vana kronu õnnetul kombel ära.
Selle asemel et lasta oma vendadel ja õdedel nälga kannatada, kinnitasid preesterluse vennad vana adra rihmadega selja külge ja vedasid seda mööda halastamatut maad. Nad võtsid oma vendade ja õdede kannatuste ja koormate ikke sõna otseses mõttes enda peale.11
Minu enda pere ajaloos on üks ajahetk, mis kirjeldab pühendumist abivajajate eest hoolitsemisele. Paljud on kuulnud Willie’ ja Martini käsikärurühmadest ja sellest, kuidas need ustavad teerajajad kannatasid ja surid, taludes oma rännaku ajal läände talvekülma ja kurnavaid tingimusi. Robert Taylor Burton, üks minu vanavanavanaisadest, oli üks neist, kellel Brigham Young palus kalleid meeleheitel pühasid päästma sõita.
Vanaisa kirjutas selle ajaperioodi kohta oma päevikus, et „lumi oli sügav [ja] väga külm … Nii külm, et me ei suutnud end liigutada. Kraadiklaas näitas 24 kraadi alla nulli … Oli nii külm, et inimesed ei suutnud edasi minna.”12
Kitsikuses olevatele pühadele jagati ellujäämiseks vajalikke tagavarasid, kuid „vaatamata kõigele, mida [abistajad] teha suutsid, jäi teeäär paljudele viimseks puhkepaigaks”.13
Kui päästetud pühad olid läbinud osa Echo kanjonist, tõmbasid mõned vankrid tee äärde, et ühe tüdruku sünni juures abiks olla. Robert märkas, et noorel emal polnud piisavalt riideid, et oma vastsündinut soojas hoida. Vaatamata kõvale pakasele, võttis Robert seljast kodukootud särgi, et ema saaks imiku sinna sisse mässida. Lapsele pandi nimeks Echo – Echo Squires – tema sünnikoha ja –olude mälestuseks.
Hiljem kutsuti Robert Kiriku Juhtivasse Piiskopkonda, kus ta teenis üle kolmekümne aasta. 86-aastasena jäi Robert Taylor Burton haigeks. Ta kutsus oma pere voodi äärde ja andis neile oma viimase õnnistuse. Üks viimaseid asju, mida ta ütles, oli lihtne, kuid sügavamõtteline nõuanne: „Olge lahked vaeste vastu.”15
Vennad ja õed, me austame tegusaid ajuhiiglasi, kelle Issand on kutsunud korraldama ja juhtima Tema Kiriku liikmete organiseeritud abistamist. Me austame neid, kes käesoleval ajal püüavad loendamatutel ja sageli vaiksetel viisidel olla „lahked vaeste vastu”, sööta näljaseid, riietada neid, kes alasti, anda abi haigetele ja külastada vange.
See on püha töö, mida Päästja ootab oma jüngritelt. See on töö, mida Ta armastas, kui Ta maa peal elas. See on töö, mida leiaksime Teda tegemas, kui Ta oleks täna siin meie seas.16
Seitsekümmend viis aastat tagasi sai tagasihoidlikes oludes alguse inimkonna vaimsele ja ajalikule päästmisele pühendatud süsteem. Sellest ajast peale on see õilistanud ja õnnistanud kümneid miljoneid inimelusid kogu maailmas. Prohvetlik sotsiaalabiplaan pole pelgalt huvitav joonealune märkus Kiriku ajaloos. Põhimõtted, millest see lähtub, määravad meie karakteri. See iseloomustab meid Päästja ja meie eeskuju, Jeesuse Kristuse jüngritena.
Üksteisest hoolimine ja vaeste vastu lahke olemine on töö, mis teeb pühaks. See on Isa käsk ja selle jumalik eesmärk on Tema laste õnnistamine, täiustamine ja ülendamine. Järgigem Päästja nõuannet käsutundjale halastaja samaarlase tähendamissõnas: „Mine ja tee sina nõndasamuti!”17 Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.