Issanda külluslikemad õnnistused
Kui me maksame kümnist ustavalt, avab Issand taevaluugid ja kallab meie peale oma külluslikemad õnnistused.
Olen tänulik õigemeelsete esivanemate eest, kes õpetasid kodus oma lastele evangeeliumi ammu enne vormikohaseid pereõhtuid. Minu emapoolsed vanavanemad olid Ida Jesperson ja John A. Whetten. Nad elasid Mehhikos Chihuahua osariigis väikeses Colonia Juáreze kogukonnas. Whettenite lapsi õpetati näpunäidete ja vanemate eeskuju najal. 1920. aastate alguses valitsesid Mehhikos rasked ajad. Tormiliselt kulgenud revolutsioon oli just läbi saanud. Raha oli ringluses vähe ja seegi enamuses hõbemüntides. Omavaheline kauplemine seisnes sageli kauba vahetamises kauba või teenuste vastu.
Kord suve lõpu poole tuli vanaisa John koju 100 peesoga hõbemüntides, mis ta oli saanud müügitöö tulemusena. Ta andis raha vanaema Ida kätte, öeldes, et see on laste eelseisvate koolikulude katteks. Ida oli raha eest tänulik, kuid tuletas Johnile meelde, et nad polnud terve suve maksnud kümnist. Nad polnud saanud tulu sularahas, kuid Ida tuletas mehele meelde, et nad on saanud loomadelt liha ja piima ning kanadelt mune. Nende aed on andnud ohtralt puu- ja köögivilju ning nad olid teinud muidki sularahata tehinguid. Ida soov oli, et see raha läheks piiskopile kümnise katteks. John oli veidi pettunud, sest sularahast olnuks suur abi laste kooliasjus, kuid nõustus siiski varmalt, et kümnis tuleb ära maksta. Ta viis raske koti kümnisekontorisse ja õiendas piiskopiga arved.
Varsti pärast seda kuulis vanaisa John, et üks rikas ärimees Ameerika Ühendriikidest, keegi härra Hord, tuleb järgmisel nädalal koos mõnede meestega mõneks päevaks mägedesse küttima ja kala püüdma.
Vanaisa John sai jahiseltskonnaga kokku Colonia Juáreze lähedal raudteejaamas. Ta oli saduldanud hobused ja valmis seadnud veoloomad, et pagas ja laagrivarustus üles mägedesse toimetada. Kogu järgmine nädal möödus mehi juhendades ning laagri ja loomade eest hoolitsedes.
Nädala lõpus naasid mehed raudteejaama, et tagasi Ameerika Ühendriikidesse sõita. John sai kätte oma palga ja kotitäie hõbepeesosid muude kulude katteks. Kui vanaisa abimeestele ja endale osa rahast välja oli jaganud, tagastas ta ülejäägi härra Hordile, kes oli üllatunud, kuna polnud oodanud, et rahast midagi üle jääb. Ta küsis Johnilt, kas ikka kõik kulud said kaetud, ning John vastas, et kõigi kulude eest on tasutud ja see on raha ülejääk.
Rong vilistas ja härra Hord asutas end minekule, pööras siis aga ümber ja viskas raske mündikoti Johnile. „Vii see koju oma poistele!” ütles ta. John püüdis koti kinni ja suundus Colonia Juárezesse. Kui pere tol õhtul pärast sööki muljeid kuulama kogunes, meenus Johnile kott. Ta tõi selle sisse ja pani lauale. Ta ütles, et tal pole aimugi, kui palju selles raha on. Koti sisu kallati lõbu pärast lauale – sellest sai paras hunnik – ja kui see üle loeti, saadi kokku täpselt 100 hõbepeesot. Loomulikult peeti seda suureks õnnistuseks, et härra Hord oli otsustanud ette võtta selle jahi- ja kalaretke. John oli oma poistega saanud head palka, kuid 100-peesone lisateenistus oli meeldetuletus täpselt samasugusest kümnisesummast, mis nädal varem ära sai makstud. Mõne jaoks oleks see võinud olla huvitav kokkusattumus, aga Whettenite perele oli see selge õppetund Issandalt: et Ta peab meeles neile antud lubadusi, kes ustavalt kümnist maksavad.
Lapsena meeldis mulle see lugu sellepärast, et seal oli juttu hobustega mägedesse minekust, laagrissejäämisest ning küttimisest ja kalapüügist. Ja veel sellepärast, et seal õpetatakse, et kui me kuuletume käskudele, siis meid õnnistatakse. See lugu õpetab nii mõndagi kümnise kohta.
Esiteks märkate te, et kümnise maksmine pole antud juhul seotud sisse tulnud rahasummaga. Whettenid otsustasid kasutada oma esimese sularahalise sissetuleku kümnise tarbeks, sest olid oma loomade ning puu- ja köögiviljaaia saadustest hästi ära elanud. On ilmne, et nad tundsid, et võlgnevad selle õnnistuse eest Issandale.
See tuletab meile meelde Issanda sõnade tagamõtet, kui Ta küsib: „Kas inimene tohib Jumalat petta? Aga teie petate mind.” Inimesed küsivad: „Kuidas me sind petame?” Ja Issanda vastab kõuehäälel: „Kümnise ja tõstelõivuga” (Ml 3:8). Tõesti, vennad ja õed, just nagu John ja Ida Whetten mõistsid seda tol aastakümnete tagusel suvel, oleme me kõik Issandale võlgu. Ärgem laskem end süüdistada Jumala petmises! Olgem ausad ja makskem oma võlg Issanda ees! See, mis Ta palub, on vaid kümme protsenti! Kui oleme Issandale oma võlga tasudes ausameelsed, siis aitab see meil olla ka ausad ligimestega.
Järgmine, mis mulle selle loo juures silma torkab, on see, et mu vanavanemad maksid kümnist sellest hoolimata, et pere rahaline olukord polnud kiita. Nad teadsid Issanda käsku, nad kohandasid pühakirju endile (vt 1Ne 19:23–24) ja kuuletusid seadusele. See on see, mida Issand ootab kogu oma rahvalt. Ta ootab, et maksaksime kümnist mitte oma küllusest, mitte perekonna eelarve „ülejäägist”, vaid nagu Ta käskis vanal ajal – oma sissetuleku „esimesest soost”, olgu see napp või külluslik. Issand on andnud käsu: „Ära viivita! Sa pead esmasündinu … minule andma!” (2Ms 22:28) Tean omast kogemusest, et kindlaim viis ustavalt kümnist maksta, on maksta see ära kohe, kui palga kätte saan. Olen veendunud, et see on ainuõige viis.
Minu vanavanemad Whettenid õpetavad meile, et kümnise puhul pole küsimus rahas, vaid usus – usus Issandasse. Kui kuuletume Tema käskudele, lubab Ta õnnistusi. On selge, et John ja Ida Whetten näitasid kümnise maksmisel suurt usku. Näidakem oma usku Issandasse kümnise maksmisega! Makske see ära kõige esimesena, makske ausalt! Õpetagem oma lapsi maksma kümnist isegi oma taskurahast või muust sissetulekust ja seejärel võtkem nad kaasa kümnisearvelduskoosolekule, et nad näeksid meie eeskuju ja armastust Issanda vastu.
Minu vanavanemate loost võib ka vääriti aru saada. Võiksime järeldada, et kuna maksame kümnist rahas, õnnistab Issand meid rahaga. Lapsena ma mõtlesingi sedamoodi. Nüüdseks tean, et see ei pruugi sugugi nõnda olla. Issand lubas neile, kes kümnist maksavad, õnnistusi. Ta lubas „ava[da] taevaluugid ja kalla[ta] õnnistust küllastuseni” (Ml 3:10). Ma tunnistan, et Ta täidab oma lubadused, ja kui maksame kümnist ustavalt, ei puudu meil eluks vajalik, kuid Ta ei luba jõukust. Raha ja pangaarved pole Tema külluslikemad õnnistused. Ta õnnistab meid tarkusega hakkama saada piiratud materiaalsete ressurssidega; tarkusega, mis võimaldab meil 90 protsendiga sissetulekust paremini ära elada kui saja protsendiga. Seega mõistavad ustavad kümnisemaksjad, mida tähendab elada ettenägelikult ja kalduvad olema iseseisvamad.
Olen hakanud mõistma, et Issanda külluslikemad õnnistused on vaimset laadi ning need on sageli seotud pere, sõprade ja evangeeliumiga. Tema sagedasemaks õnnistuseks näib olevat eriline tundlikkus Püha Vaimu mõju ja juhatuse suhtes eriti abielu ja perega seonduvas, laste kasvatamises näiteks. Selline vaimne tundlikkus aitab meil tunda kodus rõõmu rahu ja harmoonia õnnistusest. President James E. Faust tähendas, et kümnise maksmine on oivaline kindlustus lahutuse vastu (vt Enriching Your Marriage. – Liahona, apr 2007, lk 5).
Kümnise maksmisel muutub meie süda allaheitlikuks, alandlikuks ja tänulikuks, mis aitab meil „tunnusta[da] tema kätt kõiges” (ÕL 59:21). Kümnise maksmine teeb meie südamed suuremeelseks, andestavaks ja ligimestarmastavaks, täites nad puhta Kristuse armastusega. Kuuleka, Issanda tahtele alistuva südamega oleme me innukad teenima ja õnnistama teisi. Korrapäraselt kümnist maksvad Kiriku liikmed avastavad, et nende usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse on tugevnenud, ning neil kujuneb välja kindel ja püsiv tunnistus Tema evangeeliumist ja Tema Kirikust. Ükski neist õnnistustest pole mingil viisil rahaline ega materiaalne, kuid on kindlasti Issanda õnnistustest kõige külluslikumad.
Tunnistan, et kui me maksame kümnist ustavalt, avab Issand taevaluugid ja kallab meie peale oma külluslikemad õnnistused. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.