Tunnistus
Põhireeglid, kuidas saada tunnistust Jeesuse Kristuse evangeeliumi kohta ja seda hoida, on selged ja otsekohesed ning igaühele jõukohased.
Juba aastaid on mu elu õnnistanud võimalus viibida Kiriku noorte seas ja töötada koos nendega. Need suhted ja see sõprus on minu jaoks väga südamelähedased ja hinnalised. Neile rajaneb suuresti minu optimistlik suhtumine Kiriku, ühiskonna ja maailma tulevikku.
Noortega lävides on mul olnud erakordne võimalus nõustada neid, kellel on olnud tunnistuse osas kõhklusi või väljakutseid. Kuigi detailid on olnud erinevad ja ajuti ainulaadsed, on enamik küsimusi ja segaduse tekitajaid üpris sarnased. Ühegi rahvus- või vanuserühmaga need ei seondu. Need võivad valmistada muret nii neile, kes on mitmendat põlve Kiriku liikmed kui neile, kes lühikest aega Kiriku liikmeskonda on kuulunud, ja ka neile, kes alles teevad tutvust Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga. Nende küsimuste taga on tavaliselt uudishimu või siiras soov teada. Kuna tunnistus on meie kõigi jaoks nii oluline ja sügav, on sellest rääkimine igati õigustatud. Meie, viimse aja pühad, mõistame tunnistuse all kindlat teadmist Jeesuse Kristuse evangeeliumi õigsusest, mis saadakse ilmutuse kaudu Püha Vaimu vahendusel.
Kuigi tunnistuse definitsioon on lihtne ja selge, võivad siiski esile kerkida mõned sellised küsimused, nagu: kellel on õigus tunnistusele, kuidas saada vajalikku ilmutust, milliseid samme tuleb tunnistuse saamiseks astuda, kas tunnistus tuleb korraga või on arenev protsess? Nendest ja veel paljudest teistestki küsimustest kasvavad välja lisaküsimused, kuid põhireeglid tunnistuse saamiseks Jeesuse Kristuse evangeeliumi kohta ja selle hoidmiseks on selged ja otsekohesed ning igaühele jõukohased.
Lubage mul peatuda lühidalt võimalikel kõhklustel ja järeldustel, milleni on jõudnud mu usaldusväärsed noored täiskasvanud sõbrad, kellel on isiklikke kogemusi tunnistuse saamisel. Nad on olnud toeks ka teistele, kellel on olnud usu ja tõekspidamistega probleeme või raskusi.
Esimene küsimus: kellel on õigus tunnistusele? Tunnistuse võib saada igaüks, kes on valmis maksma selle eest teatavat hinda ehk teisisõnu pidama käske. „Mispärast, Issanda hääl kõlab maa äärteni, et kõik, kes tahavad kuulda, kuuleksid” (ÕL 1:11). Peamine põhjus evangeeliumi taastamiseks on see, „et iga inimene räägiks Issanda Jumala, maailma Päästja enda nimel; et ka usk võiks maa peal kasvada” (ÕL 1:20-21).
Teine küsimus: kuidas saada vajalikku ilmutust ja milliseid samme tuleb selle saamiseks astuda? See skeem on olnud läbi aegade selge ja muutumatu. Lubadus, mis on antud tunnistuse saamiseks Mormoni Raamatu kohta, on üldkehtiv. „Ja kui te saate need asjad [mis tähendab, et te olete kuulanud, lugenud, uurinud ja oma küsimuse üle mõtisklenud], … küsi[ge] Jumalalt, Igaveselt Isalt, Kristuse nimel, kas need asjad ei ole mitte õiged [mis tähendab, et te palvetate mõtlikult ja aupaklikult selle üle, kindla otsusega oma palve vastust järgida]; ja kui te küsite siira südamega, kogu hingest, omades usku Kristusesse, ta teeb teile selle kohta ilmsiks tõe läbi Püha Vaimu võimu.
Ja Püha Vaimu võimu läbi võite te teada tõde kõigist asjadest” (Mn 10:4-5).
Kolmandaks, kas tunnistus tuleb korraga või on arenev protsess? Tunnistus sarnaneb elusorganismiga, mis, kui sellega õigesti ümber käia, kasvab ja areneb. Selleks, et jõudsalt kasvada ja edeneda, vajab see pidevat kosutust, hoolitsust ja kaitset. Niisamuti võib õige eluraja hooletusse jätmise või sellelt teelt hälbimise tagajärjeks olla tunnistuse kaotamine või kahanemine. Pühakirjad hoiatavad, et Jumala käskudest üle astumise või nende murdmise tagajärjeks võib olla Vaimu kaotamine ning isegi kord olnud tunnistuse eitamine. (Vt ÕL 42:23.)
Lubage mul nüüd tuua teieni kümme punkti, mida minu kallid ustavad noored sõbrad on oluliseks ja soovitamisväärseks pidanud. Nende mõtted ja kogemused on sarnased, mistõttu pole need tõenäoliselt kellegi jaoks ootamatud. Kahjuks kipume me keerulistel ja heitlikel aegadel need unustama või neid alahindama.
Esiteks, kõigil meil on oma väärtus, kõik me oleme Jumala lapsed. Ta tunneb ja armastab meid ning tahab, et meil läheks hästi, et me naaseksime Tema juurde. Me peame õppima usaldama Tema armastust ja Tema ajastust, mitte omaenda kärsituid ja küündimatuid soove.
Teiseks, kuigi meil pole vähimatki kahtlust vägevast muutusest südames, millest kõnelevad pühakirjad (vt Mo 5:2 ja Al 5:12, 14, 26), tuleb meil mõista, et see muutus ei toimu otsekohe ja täies ulatuses, vaid enamasti aegamisi vastusena teatud küsimustele, kogemustele ja muredele, aga ka uurimise ja palve kaudu.
Kolmandaks tuleb meil meeles pidada, et elu põhimeesmärgiks on ennast proovile panna ja arendada, mistõttu meil tuleb oma probleemidest õppida ja olla tänulik õppetundide eest, mida ei saa ühelgi kergemal viisil.
Neljandaks tuleb meil õppida usaldama seda, millesse me usume või mille kohta me teame, et see aitab meid heitlikel aegadel või probleemsetes küsimustes.
Viiendaks, nagu õpetas Alma, on tunnistuse saamine liikumine lootuselt usuni ja sealt edasi, kuni tõde mõne konkreetse põhimõtte, õpetuse või evangeeliumi enda kohta on lõpuks teada saadud (vt Al 32).
Kuuendaks, kui jagame oma teadmisi teistele, tugevdab teise inimese tunnistusele kaasaaitamine ka meie enda tunnistust. Kui jagate kellegagi raha või toitu, jääb teil seda enda jaoks vähemaks. Kui jagate oma tunnistust, tugevneb ja kasvab see nii jagajal kui kuulajal.
Seitsmendaks tuleb meil teha iga päev väikesi, ent vajalikke asju. Palved, pühakirjade ja evangeeliumi uurimine, Kiriku koosolekutel käimine, templis teenimine, külastus- ja koduõpetuse ning muude ülesannete täitmine tugevdavad meie usku ja kutsuvad meie ellu Vaimu. Kui jätame mõne neist privileegidest hooletusse, riskime oma tunnistusega.
Kaheksandaks ei peaks meie nõudmised teiste vastu olema suuremad kui nõudmised iseenda vastu. Liiga sageli laseme me teiste, eriti juhtide või Kiriku liikmete vigadel või eksimustel mõjutada oma arvamust iseendast või oma tunnistust. Teise inimeste viltuvedamised ei vabanda välja meie enda puudusi.
Üheksandaks tuleb meeles pidada, et eksimuse korral ei tohiks endaga liiga karmilt ümber käia. See võib osutuda sama negatiivseks kui hoolimatu suhtumine tõelisse meeleparandusse.
Kümnendaks peab meil olema selge teadmine, et Kristuse lepitus toimib meie kõigi puhul täiel määral ja katkematult, kui me seda võimaldame. Siis asetub ka kõik muu oma kohale, isegi kui näeme edaspidigi vaeva mõnede detailide, tavade või näiliselt puuduvate tükkidega usumosaiigis.
Olen tänulik oma võrratute noorte sõprade ja kaaslaste arusaamade, tugevatele külgede ja tunnistuse eest. Nende seltsis saan ka mina tugevamaks, ja kui nad on koos teistega, tiivustab mind teadmine, et nad teevad häid tegusid ja teenivad Õpetaja nimel, keda nad austavad ja kellele kuuletuda püüavad.
Inimesed teevad häid ja suuri asju, sest neil on tunnistus. Samas aitavad meie teod kaasa tunnistuse saamisele. Jeesus ütles: „Minu õpetus ei ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud. Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast või kas mina räägin iseenesest” (Jh 7:16-17).
„Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” (Jh 14:15)
Nagu Nefi ja Mormon muiste, „ei tea ma kõikide asjade tähendust” (1Ne 11:17; vt ka Mrs 1:7), kuid lubagem mul öelda teile, mida ma tean.
Ma tean, et Jumal, meie Taevane Isa, elab ja armastab meid. Ma tean, et Tema ainulaadselt eriline Poeg, Jeesus Kristus, on meie Päästja ja Lunastaja ning selle Kiriku pea, mis kannab Tema nime. Ma tean, et Joseph Smith on kogenud kõike seda, millest ta on kõnelenud ja mida õpetanud seoses evangeeliumi taastamisega kaasajal. Ma tean, et meid juhivad tänapäeval apostlid ja prohvetid, ning et president Thomas S. Monson hoiab kõiki preesterluse võtmeid, mis on vajalikud, et meie elu õnnistada ja Issanda tööd edasi viia. Ma tean, et meil kõigil on õigus seda teada, ja kui teil on raskusi, võite olla kindlad nende tunnistuste õigsuses, mida kuulete siit käesoleva konverentsi kõnepuldist. Ma tean seda ja tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.