Õppimine preesterluses
Kui olete preesterluses usin ja alandlik, valatakse teie peale vaimse teadmise aarded.
Olen tänulik, et saan olla täna koos teiega sellel Jumala preesterluse koosolekul. Paljudes eri kohtades on kogunenud eri ametites teenivad preesterluse hoidjad. Siiski, on meil kõigist erinevustest olenemata üks ühine vajadus. Peame õppima oma preesterluse kohustusi ja kasvatama endas jõudu neid täita.
Diakonina tundsin suurt vajadust õppida. Elasin Ameerika Ühendriikide idarannikul New Jersey osariigis. Meie kogudus oli pisike. Olin koguduse ainus diakon. Mitte üksnes ainus, kes kohal käis, vaid ainuke nimekirjas. Minu vanem vend Ted oli ainus õpetaja. Ta on ka täna siin.
Olin veel diakon, kui mu pere Utah’sse kolis. Siin avastasin kolm imelist asja, mis aitasid mul preesterluses kasvada. Esiteks juhataja, kes teadis, kuidas oma kvoorumi liikmetega nõu pidada. Teiseks suur usk Jeesusesse Kristusesse, millest tulenes ka suur omavaheline armastus, millest meile ka just räägiti. Kolmandaks olime kõik veendunud, et meie preesterluse kõikehõlmav eesmärk oli teha tööd inimeste päästmise nimel.
Mitte hästi töötav kogudus polnud see, mis muutis koguduse eriliseks. Seal olevat võib samahästi leiduda ükskõik millises Kiriku üksuses.
Need kolm asja võivad teie preesterluse kogemuses olla nii tavalised, et te ei ole neid tähelegi pannud. Mõned ehk ei tunnegi vajadust kasvada, ja nii ei pane te neid nõuandeid isegi tähele. Mis ka ei oleks, ma palvetan, et Vaim aitaks mul muuta need asjad teile mõistetavaks ja meeldivaks.
Tahan rääkida neist kolmest preesterluses kasvamisele kaasa aitavast asjast, et innustada teid neid hindama ja kasutama. Seda tehes muutub teie teenimine palju tõhusamaks. Ja kui te annate oma kutses endast kõik, õnnistab teie teenimine preesterluses Taevase Isa lapsi rohkem, kui te arvatagi oskate.
Esimese asja leidsin, kui piiskop meie juhatajana tervitas mind preestrite kvoorumisse jõudmise puhul. See võib tunduda teile tühisena, kuid just seeläbi sain ma tunda preesterluse väge ja see muutis alatiseks minu teenimist preesterluses. Kõik sai alguse sellest, kuidas piiskop meid juhatas.
Mulle tundus, et piiskop suhtub noorte preestrite arvamustesse nii , nagu kuulaks ta maailma kõige targemaid mehi. Ta ootas, kuni kõik soovijad olid saanud rääkida. Ta kuulas. Ja kui ta otsustas, mida peaksime tegema, tundus mulle, et Vaim kinnitas neid otsuseid nii meile kui talle.
Nüüd mõistan, et olin tundnud seda, mida pühakirjades on mõeldud, kui räägitakse, et juhataja peab kvoorumi liikmetega nõu pidama.1 Kui aastaid hiljem olin ise piiskop ja preestrite kvoorumi juhataja, õppisid nii poisid kui mina sellest, mida ma olin noore preestrina ise õppinud.
Kakskümmend aastat hiljem oli mul piiskopina võimalus veenduda nõupidamise kasulikkuses, mitte üksnes kogudusehoones, vaid ka mägedes. Laupäevase ürituse ajal läks üks meie kvoorumi liige metsas kaduma ja jäi ööseks metsa. Teadsime, et ta on seal üksi, ilma soojade riiete, toidu ja peavarjuta. Tema otsimine ei kandnud vilja.
Mäletan, kuidas me preestrite kvoorumiga üheskoos palvetasime, ja seejärel palusin igaühel sõna võtta. Kuulasin tähelepanelikult ja mulle tundus, et teised tegid samuti. Mõne aja pärast valdas meid rahu. Tundsin, et meie kvoorumi kadunud liikmega on kõik korras ja ta on kusagil varjul.
Sain selgeks, mida kvoorum pidi tegema ja mida mitte. Kui poisi leidnud inimesed kirjeldasid mulle kohta, kuhu ta oli läinud varju otsima, tundsin selle koha ära. Veel suurem ime oli näha, kuidas ühtse preesterluse nõukogu usk Jeesusesse Kristusesse tõi ilmutuse mehele, kes hoidis preesterluse võtmeid. Tol päeval suurenes meis kõigis preesterluse vägi.
Teiseks aitab õppimist tõhusamaks muuta suurest usust tulenev armastus üksteise vastu. Ma ei tea, kumb neist kahest saabub enne, kuid alati on tunda mõlemat, kui preesterluses palju ja kiiresti õpitakse. Selle eeskujuks on ka Joseph Smith.
Käesoleval ajajärgul sai ta Kiriku algusaastatel Jumalalt käsu tugevdada preesterlust. Teda juhendati organiseerima preesterluse hoidjate kooli. Issand esitas nõude, et need, kes õpetavad ja keda õpetatakse, peavad üksteist armastama. Kuulake, kuidas Issand räägib preesterlusele õppimise koha loomisest ja sellest, kuidas õppimine pidi seal toimuma:
„Organiseeruge; valmistage … õppimise koda, … korra koda …
Määrake endi seast õpetaja ja kõik ärgu olgu kõnemehed samal ajal, vaid rääkigu üks korraga ja kõik kuulaku tema ütlemisi, et kui kõik on rääkinud, siis kõik saaksid haritud kõigi poolt ja et igaühel võiks olla võrdne võimalus.”2
Seda, mida Issand siin kirjeldab, oleme me juba näinud. Oleme näinud kuidas preesterluse nõukogu või klass võib saada Vaimult ilmutust. Ilmutus on ainus viis teada saada, et Jeesus on Kristus. See vägev usk on esimene pulk evangeeliumi põhimõtete õppimise redelil, mida mööda me kõrgemale tõuseme.
Õpetuse ja Lepingute 88. osa salmides 123 ja 124 rõhutab Issand, kui tähtis on üksteist armastada ja mitte otsida üksteise juures vigu. Iga Issanda prohveti loodud preesterluse kooli siseneja pidi kätt üleval hoides tegema lepingu, et olla „armastuse sidemetes … sõber ja vend”3.
Tänapäeval me sellist lepingut ei tee, kuid olen näinud taolisi armastuse sidemeid seal, kus preesterluses imeliselt palju õpitakse. Kordan veel kord: ma olen näinud armastuse sidemeid nii evangeeliumi tõdede õppimise ajendina kui ka õppimise tulemusel sündinud armastust. Armastusega kaasneb tõde kinnitav Püha Vaim. Ja pühade tõdede õppimisest tulenev rõõm toob üheskoos õppinud inimeste südamesse armastuse.
Võib olla ka vastupidi. Lahkhelid ja kadedus takistavad Pühal Vaimul meid õpetamast ning vähendavad meie võimet võtta vastu valgust ja tõde. Sellele järgneb alati pettumus, mis omakorda toob kaasa veel suuremaid lahkhelisid ja vigade otsimist nende seas, kellel oli soov õppida, kuid kelle õppimine ebaõnnestus.
Mulle tundub, et nende preesterluse hoidjate seas, kes oskavad koos õppida, on suurepärased rahunõudjad. Te näete rahunõudmist preesterluse klassides ja nõukogudes. See on anne aidata inimestel leida ühist keelt hoolimata nende erimeelsustest. See on rahunõudja anne aidata inimestel mõista, et kui keegi teine midagi ütleb, siis mitte kritiseerimiseks, vaid ühise ja parema lahenduse leidmiseks.
Kui Kristuse puhast armastust ja soovi olla rahunõudja on piisavalt, on iga preesterluse nõukogu ja klass ühtne. See nõuab kannatlikkust ja alandlikkust, kuid ma olen seda näinud isegi seal, kus probleemid on keerulised ja kus nõukogu või klassiliikmed on väga erineva taustaga.
Kvoorumites otsuseid tehes on preesterluse hoidjatel võimalik elada vastavalt Issanda seatud kõrgetele käitumisnormidele. Kui meil on suur usk ja palju armastust ning me ei vaidle, on see saavutatav. Selleks et Issand saaks meie otsused heaks kiita, nõuab Ta meilt järgmist:
„Ja iga otsus, mis kõigis neis kvoorumites tehakse, peab neil olema tehtud ühehäälselt; see tähendab, et iga kvoorumi iga liige peab olema nõus selle otsustega, et nende kvoorumite otsustel oleks omavahel sama võim ehk kehtivus.”4
Kolmas asi, mis aitab preesterluses õppida on kindel teadmine, miks Issand õnnistab meid oma preesterlusega ja usaldab selle meie kätte, et saaksime seda kasutada. Ta teeb seda inimeste päästmiseks. See püha veendumus muudab kvoorumid ühtseks. Me võime alustada sellest õppimist pühakirjadest, kus on üles tähendatud, kuidas meid kui vaimupoegi valmistati juba enne sündi ette selleks harukordseks auks – preesterluse hoidmiseks.
Nende kohta, kellele selles elus on usaldatud preesterlus, on Issand öelnud järgmist:
„Nimelt juba enne, kui nad sündisid, said nad koos paljude teistega oma esimesed õppetunnid vaimumaailmas ja nad valmistati ette tulema esile Issanda poolt parajaks arvatud ajal nägema vaeva inimhingede päästeks tema viinamäel.”5
Preesterluses on kõigil püha ülesanne teha tööd inimeste hingede pärast. Peame tegema rohkem, kui vaid õppima, et see on meie töö. See töö peab saama meile nii südamelähedaseks, et ei suured nõudmised meie noorusea püüdlustele ega ka vanusega kaasnevad probleemid ei segaks meil selle eesmärgi täitmist.
Mõni aeg tagasi külastasin üht ülempreestrit tema kodus. Ta ei ole enam võimeline osalema meie kvoorumi koosolekutel. Ta elab üksi. Tema kaunis naine on surnud ja lapsed elavad kodust kaugel. Ajapuudus ja haigus piiravad tema võimalust teenida. Ta teeb siiani hantlitega harjutusi, et mitte kaotada säilinud nappe jõuvarusid.
Minu sisenedes tõusis ta oma kõndimisraami najale püsti, et mind tervitada. Ta palus mul istuda enda kõrvale toolile. Me rääkisime rõõmudest, mida annab preesterlus.
Äkitselt küsis ta tugeva erutusega: „Miks ma ikka veel elan? Miks ma ikka veel siin olen? Ma ei saa enam midagi teha!“
Vastasin talle, et minul on teda vaja. Ta tiivustab mind oma usu ja armastusega. Isegi selle põgusa külaskäigu ajal pani ta mind tahtma muuta end paremaks. Tema otsusekindlus teha midagi olulist on mulle eeskujuks, mis tiivustab mind paremini teenima teisi ja Issandat.
Tema kurvast hääletoonist ja pilgust mõistsin, et ta ei olnud saanud minult vastuseid oma küsimustele. Ta mõtiskles endiselt selle üle, miks laseb Jumal tal edasi elada, kuigi tema teenimisvõime oli nüüd oluliselt piiratud.
Nagu tavaliselt, tänas ta mind lahkelt selle eest, et olin teda vaatama tulnud. Kui tõusin, et lahkuda, ilmus teisest toast meditsiiniõde, kes käis iga päev paar tundi tema eest hoolitsemas. Meie eraviisilises vestluses oli mees mulle sellest õest veidi rääkinud. Ta kiitis, kui imeline ta on. Naine oli suurema osa oma elust elanud Kiriku liikmete hulgas, kuid polnud ise Kirikuga liitunud.
Õde tuli mind uksele saatma. Vana mees osutas peaga naise suunas ja ütles naeratades: „Tundub, et ma ei saa enam millegagi hakkama! Olen kutsunud teda Kirikuga liituma, kuid ta pole siiani nõusse jäänud.“ Naine naeratas meile mõlemale. Astusin uksest välja ja asusin koduteele.
Järsku mõistsin, et vastused mehe küsimustele olid külvatud tema südamesse juba kaua aega tagasi. See vapper ülempreester püüdis täita oma kohust, mida preesterluses oli talle aastakümnete jooksul õpetatud.
Ta teadis, et ainus viis, kuidas see naine saab Jeesuse Kristuse evangeeliumi päästva õnnistuse, on teha ristimisleping. Teda oli vastavatest lepingutest õpetanud iga kvoorumi juhataja alates diakonitest kuni ülempreestriteni.
Tal oli meeles oma tõotus ja preesterluse leping. Ta täitis seda endiselt.
Ta tunnistas Päästjast ja oli misjonär, kuhu teda elutee ka ei viinud. Vastus oli juba tal südames juba olemas! Tema südamesooviks oli, et Jeesuse Kristuse lepitus ja pühade lepingute pidamine muudaks naise südant.
Preesterluse koolis käimise aeg siin elus on tema jaoks igavikuga võrreldes suhteliselt lühike. Kuid isegi selle lühikese aja jooksul omandas ta igavikulised õppetunnid. Ta kannab neid igavese väärtusega preesterluse õppetunde enesega kaasas kõikjal, kuhu Issand teda kutsub.
Te ei peaks selles elus oma preesterluse õppetunde mitte üksnes innukalt õppima, vaid optimistlikult uskuma, et kõik on võimalik. Mõned meist seavad endale mõttes piire, mida me saame õppida sellest, mida Issand meile Tema teenimise ajal pakub.
Üks noormees lahkus 1840ndatel väikesest Welshi külast, kuulis Jumala apostlitest ja tuli Jumala kuningriiki maa peal. Ta purjetas koos pühadega Ameerikasse ja juhtis vankri üle tasandike läände. Ta oli Brigham Youngi järel teine kompanii, kes orgu jõudis. Tema teenimine preesterluses seisnes maa raadamises ja üleskündmises.
Ta müüs oma talu poolmuidu, et minna Issanda misjonile ja hakata hoolitsema lammaste eest kõrbes, kus praegu asub Nevada osariik. Sealt saadeti ta üle ookeani, et ta teeniks misjonil sellessamas külas, kust ta vaese mehena oli lahkunud, et järgida Issandat.
Kõige selle juures leidis ta võimaluse õppida koos preesterluse vendadega. Julge misjonärina kõndis ta Walesis asuvasse suveresidentsi, mis kuulus neli korda Inglismaa peaministriks olnud mehele, ja rääkis talle Jeesuse Kristuse evangeeliumist.
Tähtis mees kutsus ta oma häärberisse. See mees oli lõpetanud Etoni kolledži ja Oxfordi ülikooli. Misjonär vestles temaga inimese põlvnemisest, Jeesuse Kristuse kesksest kohast maailma ajaloos ja isegi rahvaste saatusest.
Arutelu lõpus lükkas võõrustaja tagasi kutse saada ristitud. Kuid enne alandliku misjonäri lahkumist küsis maailma ühe vägevaima impeeriumi valitseja: „Kus sina hariduse said?“ Misjonär vastas: „Issanda preesterluses.“
Mingil hetkel olete võinud mõelda, kuivõrd palju parem oleks olnud teie elu, kui te vaid oleksite saanud õppida mõnes kindlas koolis. Ma palvetan, et näeksite, kui väga Jumal teid armastab ja et Ta on andnud teile võimaluse astuda Tema preesterluse kooli.
Kui olete preesterluses usin ja alandlik, valatakse teie peale vaimse teadmise aarded. Teis tugevneb jõud seista vastu pahelisusele ja kuulutada päästmisele viivat tõde. Teid rõõmustab nende õnn, keda te aitate teel ülendusele. Teie pere muutub õppimise kohaks.
Ma tunnistan, et preesterluse võtmed on taastatud. President Thomas S. Monson hoiab ja kasutab neid võtmeid. Jumal elab ja tunneb teid ülimalt hästi. Jeesus Kristus elab! Teil on au olla valitud hoidma püha preesterlust. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.