„6. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal: Jeesuse Kristuse lõputu lepitus”, Mormoni Raamatu õpetussõnad ja õpetus: õpetaja materjal (2021)
„6. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal”, Mormoni Raamatu õpetussõnad ja õpetus: õpetaja materjal
6. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal
Jeesuse Kristuse lõputu lepitus
Mis tundeid ja mõtteid tekitavad teis Jeesuse Kristuse kannatused Ketsemani aias ja ristil? President Russell M. Nelson on õpetatud: „Mormoni Raamat pakub kõige täielikumat ja autoriteetsemat mõistmist Jeesuse Kristuse lepitusest, mujalt sellist ei leia.” (Mormoni Raamat: Milline oleks teie elu ilma selleta? – 2017. a sügisene üldkonverents.) Kui õpite, mida Mormoni Raamat õpetab Jeesuse Kristuse ning Tema lepituse kohta, mõelge sellele, kuidas Ta on teid langemise mõjudest lunastanud ning muutnud teie jaoks võimalikuks saada rohkem Tema ja meie Taevase Isa sarnaseks.
1. osa
Miks me peame Jeesuse Kristuse lepituse omaks võtma?
Ligikaudu 74 eKr suundus prohvet Alma misjonile soramlaste juurde, kes kasutasid väärastunud jumalakummardamise viisi ning õpetasid, et „Kristust ei tule” (Al 31:16). Kui Alma ja Amulek jutlustasid vaeste soramlaste rühmale, kes olid jumalakodadest välja heidetud, siis nad õpetasid neid jumalat kummardama ning tunnistasid vapralt, et Kristus tuleb ja viib ellu lõputu lepituse.
Me teame pühakirjadest ning tänapäeva ilmutusest, et „[Jeesuse Kristuse] lepituse juurde kuulusid ta kannatused inimkonna pattude eest Ketsemani aias, tema vere valamine, tema surm ja sellele järgnenud hauast ülestõusmine” (Pühakirjajuht, märksõna „Lepitama, Lepitus”,scriptures.ChurchofJesusChrist.org).
President Russell M. Nelson õpetas Päästja lõputu lepituse kohta järgmist:
„[Jeesuse Kristuse] lepitus on igavene – ilma lõputa. See oli lõputu ka selles mõttes, et kogu inimkond saab päästetud lõputust surmast. See oli lõputu Tema tohutute kannatuste mõttes. See oli lõputu ajas, tehes lõpu eelnevale loomade ohverdamise tavale. See oli lõputu oma ulatuselt – selle pidi tegema ühe korraga kõigi eest. Ja lepituse halastus ei laiene mitte ainult lõputule inimeste arvule, vaid ka lõputule maailmade arvule, mille Ta on loonud. See oli lõputu, ületades iga inimestele tuntud mõõdupuu või sureliku arusaamise.
Jeesus oli ainuke, kes võis teha sellise lõputu lepituse, kuna Ta sündis surelikust emast ja surematust Isast. Tänu sellele ainulaadsele sünnipärale oli Jeesus lõputu olend.” (The Atonement. – Ensign, nov 1996, lk 35)
Prohvet Jaakob pidas samuti võimsa jutluse, kõneledes meie vajadusest Issanda lõputu lepituse järele ja kuidas Jeesus Kristus vabastab meid langemise ning meie pattude tagajärgede mõjude käest.
Me võime olla täiesti kindlad, et Päästja lõputu lepituse kaudu saame oma pattudest meelt parandada ja uuesti puhtaks saada. Pühapäevakooli üldjuhataja Tad R. Callister hoiatas Issanda lepitusele piiride panemise eest:
„Aeg-ajalt olen ma kohtunud heade pühadega, kel on olnud raske endile andestada ja kes on süütult, kuid vääriti Päästja lunastavale väele piirid seadnud. Nad on teadmatult muutnud piiritu lunastuse piiratuks, mistõttu nende arvates sellest konkreetse patu või nõrkuse puhul ei piisa. Kuid lepitus on piiritu, kuna see hõlmab ja ümbritseb iga patu ja nõrkuse; samuti iga kuritarvitamise või valu, mida teised on meile teinud.” (Jeesuse Kristuse lepitus. – 2019. a kevadine üldkonverents)
2. osa
Kuidas saab Jeesuse Kristuse lepitus aidata meil võita loomulikku inimest?
Oma elu lõpus esitas kuningas Benjamin oma rahvale võimsa Kristusele keskendunud jutluse. Jutluses jagas ta, mida ingel oli talle õpetanud teenimise ja Jeesuse Kristuse lepituse kohta. Ta õpetas, et vaid Issanda lepituse kaudu saame võitu enda loomupärasest või patusest osast.
Vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist selgitas loomupärase inimese kohta järgmist:
„Kuningas Benjamini kirjeldatud loomupärane inimene on meis kõigis mingil määral elus ja terve (vt Mo 3:19). Loomupärane inimene ei paranda meelt ning on lihalik ja ihar (vt Mo 16:5; Al 42:10; Ms 5:13), liialdav ja priiskav ning uhke ja isekas. President Spencer W. Kimball õpetas: „Loomupärane inimene on maine inimene, kes on lasknud algelistel loomalikel tungidel varjutada vaimsed kalduvused” (Ocean Currents and Family Influences. – Ensign, nov 1974, lk 112). ‥
Surelikkuse proovilepaneku täpse olemuse saab seega kokku võtta järgmise küsimusega: kas ma vastan loomupärase inimese kalduvustele või annan järele Püha Vaimu ahvatlusele ja jätan loomupärase inimese maha ning saan pühaks Issanda Kristuse lepituse kaudu (vt Mo 3:19). Selles seisneb proovilepanek. Iga loomupärase inimese himu, soov, kalduvus ja kihk on ületatavad Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. Oleme siin maa peal, et kujundada endas jumalikke omadusi ja ohjeldada kõiki lihalikke kirgi.” (Me usume, et tuleb olla ‥ kõlbeliselt puhtad. – 2013. a kevadine üldkonverents)