1. peatükk

Meie Taevaisa

„Tahaksin teile meelde tuletada, milline on Jumal ja tema olemus, et võiksite kummardada teda vaimus ja tões ning saada seeläbi kõik tema evangeeliumi õnnistused.”

Joseph Fielding Smithi elust

President Joseph Fielding Smithi hämmastasid tehnikasaavutused, mis tema ajal ilmavalgust nägid. „Mehaanikas, keemias, füüsikas, kirurgias ja paljudel muudel aladel on toimunud suur areng,” ütles ta. „Inimesed on ehitanud suuri teleskoope ja toonud nendega silmapiiri tagant välja varjatud galaktikaid. Nad on avastanud mikroskoobi abil tohutuid mikromaailmu. … Nad on leidnud võimalusi, kuidas haigusi kontrolli all hoida. … Nad on töötanud välja seadmed, mis on tundlikumad kui inimese puudutus ja näevad kaugemale kui inimese silm. Nad suudavad kontrollida loodusjõudusid, nad on ehitanud masinad, mis liigutavad mägesid. Nad on teinud veel palju muud, mida kõike on võimatu ette lugeda. See on olnud imeline aeg.” Paraku märkas ta maailmas teistki suundumust, mis tekitas talle muret. Ta kurtis: „Kõik need avastused ja leiutised pole viinud inimesi Jumalale lähemale! Need pole kutsunud nende südames esile ei alandlikkust ega meeleparanduse vaimu, vaid hoopiski hukkamõistu. … Usk maailmas pole suurenenud, nii nagu ka õigemeelsus ja Jumalale kuuletumine.”¹

Kui maailm Jumala suhtes järjest ükskõiksemaks muutus, näitas president Smith jätkuvalt üles oma lähedust Taevase Isaga. Üks ta lastelastest on meenutanud: „Mu ema oli suurepärane kokk ja vanaisa käis sageli meie juures söömas. Isa palus tal päris sageli söögipalvet lugeda. Tema palved olid alati väga isiklikud – otsekui räägiks ta sõbraga.”²

Joseph Fielding Smithi õpetused

Joseph Smithi esimesest nägemusest sai alguse õigete teadmiste taastamine Jumalast käesoleval ajal.

Olen väga tänulik esimese nägemuse eest, kus Isa ja Poeg ilmutasid end noorele prohvetile ja andsid tema kaudu inimestele tagasi õiged teadmised Jumalast.³

Joseph Smithi esimese nägemuse kaudu taastati „õiged teadmised Jumalast”.

Tuleb meeles pidada, et 1820. aastal oli õige õpetus Jumalast kogu kristlikus maailmas kaduma läinud. Elementaarne tõde, mida vana aja apostlid ja pühad selgelt mõistsid, oli usust taganenud maailmas mõistatuslikult kaduma läinud. Kõigil Jeesuse Kristuse vanaaja prohvetitel ja apostlitel oli selge arusaam, et Isa ja Poeg on omaette isikud, nagu õpetavad selgelt meie pühakirjad. Nendest teadmistest jäädi ilma usust taganemise läbi. … Jumalast oli saanud müsteerium ja Isa ning Poega üheskoos peeti üheks tundmatuks vaimu ilminguks, kellel pole keha, organeid ega kirgi. Isa ja Poja ilmumine andis maailmale jumaliku tunnistaja, kes andis inimestele tagasi teadmised Jumala tõelisest olemusest.⁴

Joseph Smithi [esimese] nägemusega sai selgeks, et Isa ja Poeg on eraldi isikud ja neil on samasugused käegakatsutavad kehad nagu inimestel. Talle ilmutati veel, et Püha Vaim on Vaimisik, Isast ja Pojast eraldiseisev omaette isiksus [vt ÕL 130:22]. See esmajärgulise tähtsusega tõde vapustas maailma. Ja ometi, kui võtta arvesse pühade kirjade selgeid avaldusi, on see kõige hämmastavam ja imetlusväärsem asi, millest inimene nii kaugele on eksinud. Päästja ütles: „Minu Isa on suurem minust!” [Jh 14:28] ja kutsus oma jüngreid pärast oma ülestõusmist katsuma teda ja nägema, et see on tema, sest: „Vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete minul olevat!” [Lk 24:39] Apostlid mõistsid selgelt, et Isa, Poeg ja Püha Vaim on eraldi isikud. Sellele viitavad nad pidevalt oma kirjades. Ja Paulus tegi korintlastele teatavaks tõsiasja, et kui kõik on alistatud Isale, „siis peab ka Poeg ise alistatama sellele, kes kõik temale on alistanud, et Jumal oleks kõik kõigis”. [1Kr 15:28]

Joseph Smith oli näinud Isa ja Poega ning võis seepärast tunnistada pühakirjade õigsusest, kust loeme: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!” [1Ms 1:27] Seda tuli mõista sõna sõnalt, mitte müstilises või ülekantud tähenduses.⁵

Selleks et uskuda Jumalasse ja Teda kummardada, tuleb meil mõista Tema olemust.

Ühes meie ilmutuses öeldakse meile, et selleks, et saada hiilguse osaliseks Kristuses, nagu tema on Isas, tuleb meil mõista ja teada nii seda, kuidas kummardada, kui ka seda, mida kummardada. (Vt ÕL 93:19–20.)

Tahaksin teile meelde tuletada, milline on Jumal ja tema olemus, et võiksite kummardada teda vaimus ja tões, ning saada seeläbi kõik tema evangeeliumi õnnistused.

Teame, et Jumalat tuntakse vaid ilmutuse kaudu, et temast kas ilmutatakse või jääb ta igavesti tundmatuks. Meil tuleb pöörduda pühakirjade – mitte teadlaste ega filosoofide poole –, kui tahame teada saada tõde Jumaluse kohta. Tõepoolest, Johannese suures prohvetlikus kuulutuses, et evangeeliumi taastab ingel, kes lendab kesktaeva kohal, öeldakse, et see pidi nii olema, et inimesed võiksid saada teada tõelisest Jumalast ja et neile õpetataks: „Kartke Jumalat ja andke temale austust, … ja kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!” (Ilm 14:7) Teisisõnu öeldes on evangeeliumi taastamisest peale käesoleval evangeeliumi ajajärgul inimesed taas kutsutud kummardama ja teenima Loojat, mitte maailmas Jumaluse kohta levinud valearusaamu.

Issanda prohveteid on igal ajastul kutsutud võitlema ebaõige kummardamise vastu ja kuulutama tõde Jumala kohta. Vanas Iisraelis kummardasid mõned kujusid ja paganajumalaid ning Jesaja küsis: „Kellega te siis võrdlete Jumalat ja missuguse kujundi seate Temale vastu?

Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Jehoova, on maailma otste looja; Tema ei väsi ega tüdi, Tema mõistus on uurimatu!” (Js 40:18, 28)

Tänapäeval need teadmised Jumala kohta suurel osal maailmast puuduvad, isegi [Kirikus] on neid, kes ei mõista täielikult seda hunnitut isikut, kes on meie Igavene Isa. Neilt, kellel need teadmised puuduvad, võiks õigusega küsida: „Miks sa piirad Jumala hiilgust? Või miks sa teda alahindad? Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Jehoova, on maailma otste looja, lõputu ja igavene; tal on kõik vägi, kogu jõud ja kõik ülemvõim, ta teab kõike ja kõik asjad on tema palge ees.”

Õpetuse ja Lepingute 20. osas, milles kõneldakse sellest, kuidas prohvet Joseph Smith juhatati käesoleval evangeeliumi ajajärgul Kirikut uuesti asutama, on kirjas ilmutatud kokkuvõte mõnedest põhilisimatest päästmise õpetustest. Jumaluse kohta ütleb see ilmutus, et „ … taevas on Jumal, kes on lõputu ja igavene, igavikulisusest igavikulisuseni üks ja sama muutumatu Jumal, taeva ja maa ja kõikide asjade, mis neis on, kujundaja.” (ÕL 20:17) …

Jumal on meie Isa. Tema on see, kelle näo järgi on loodud inimene. Tal on lihast ja luust keha, sama käegakatsutav nagu inimeselgi (ÕL 130:22), ja ta on sõna otseses mõttes kõikide inimeste vaimude oma isa. Ta on kõikvõimas ja kõiketeadev, temas on kogu vägi ja kogu tarkus, ning ta on täiuslik, kuna tal on kõik teadmised, kogu usk või vägi, kogu õiglus, kogu otsustusvõime, kogu halastus, kogu tõde ja kõik jumalikud omadused. … Kui tahame täiuslikku usku, millega haarata kinni igavesest elust, peame uskuma Jumalasse kui kellessegi, kellel on kõik see olemas. Ütlen ka, et ta on lõpmatu ja igavene ja muutumatu. Muutumatuna on tal kõik see täiuslik vägi, kõik need täiuslikud omadused olemas igavesest ajast igavesti ehk igavikust igavikku.⁶

Me teame, et meie Taevane Isa on ülistatud ja ülendatud isik, kellel on kõik vägi, kogu jõud ja kõik ülemvõim, ja et ta teab kõike. Tunnistame, et ta on oma Ainusündinud Poja kaudu selle maa ja arvutute maailmade Looja.⁷

Jumal on olend-isik ja meie vaimude Isa.

Me oleme Jumala, oma Taevase Isa vaimulapsed. … Oleme tema pere liikmed. … Me elasime koos temaga pikki ajajärke surelikkusele eelnenud elus. …Ta pühitses arengu- ja päästmisplaani, mis võimaldab meil kõiges ustavate ja truudena areneda ja edasi liikuda kuni saame tema sarnaseks.⁸

Pühakirjades õpetatakse, et Jumal on meie igavene Isa sõna otseses, mitte ülekantud tähenduses. Sõnad, mis meie Lunastaja lausus Maarjale haua juures, kust ta oli üles tõusnud ja surmast võitu saanud, on ühed ülevamad ja hiilgavamad: „Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud oma Isa juure! Kuid mine mu vendade juure ja ütle neile: Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juure ja oma Jumala ja teie Jumala juure!” [Jh 20:17] Nendes sõnades peitub tõde Jumala isaduse kohta: tema ainusündinud Poeg teatab, et ta on meie Vend ja et meil on üks ja seesama igavene Isa.⁹

Olen tänulik, et teadmised Jumalast ja tema seadustest on meie ajal taastatud, ja et meie, kes me oleme Kiriku liikmed, teame, et ta on reaalne isik, mitte „seaduste kuhjatis [korratu kogum], mis hõljub kui udu universumis”, nagu mõne teise kiriku liikmed arvavad. Olen tänulik, et me teame, et ta on meie Taevaisa, meie vaimude Isa, ja et ta pühitses seadused, mille läbi saame areneda ja edasi liikuda, kuni muutume tema sarnaseks. Ma olen tänulik, et me teame, et ta on lõputu ja igavene, et ta teab kõike ja et tal on kogu vägi ja et tema areng ei seisne lisateadmiste ega -väe hankimises, ega oma jumalike omaduste täiustamises, vaid oma kuningriikide laiendamises ja mitmekordistamises.¹⁰

Taevane Isa armastab meid ja tunneb huvi meie kõikide vastu.

Mulle meenub üks ütlus Kallihinnalisest Pärlist, Moosese nägemusest, mille ta sai, kui oli võetud äärmiselt kõrge mäe otsa, nägi seal Jumalat palgest palgesse ja rääkis temaga. Issand näitas Moosesele „oma kätetööd” ning Mooses nägi maailma ja kõiki inimlapsi viimaste põlvkondadeni välja. [Vt Ms 1:1–8, 27–29.]

Ja Issand ütles Moosesele:

„Sest vaata, on palju maailmu, mis on minu väe sõna läbi kadunud. Ja on paljud, mis praegu püsivad, ja inimesele on nad loendamatud, aga minule on kõik asjad loetud, sest et nad on minu omad ja ma tunnen neid.

Ja sündis, et Mooses rääkis Issandale, öeldes: Halasta oma teenija peale, oo Jumal, ja räägi mulle sellest maast ja selle elanikest ja ka taevastest, ja siis on su teenija rahul.

Ja Issand Jumal rääkis Moosesele, öeldes: Taevad, neid on palju, ja inimesele on nad loendamatud, aga minule on nad loetud, sest et nad on minu omad.” [Ms 1:35–37]

… Tekib mõte, et vaatamata maailmade rohkusele ja sellele, et nii mõnigi neist on tohutute mõõtmetega, on nad siiski vahendid eesmärgi saavutamiseks ja mitte eesmärk omaette. Isa loob maailmu selleks, et neid asustada – panna neile elama oma poegi ja tütreid. Õpetuse ja Lepingute 76. osas öeldakse, et Jumala Poja kaudu ja tema läbi „on ja on loodud maailmad, ja nende elanikud on Jumalale sündinud pojad ja tütred”. [ÕL 76:24]

Me õpime nendest pühakirjasalmidest, mis ma ette lugesin, ja teistest Issanda ilmutustest, et kõige tähtsam meie Isa loodust on inimene. Sellessamas Moosesele antud nägemuses ütles Isa: „Ja nagu üks maa kaob ja selle taevad, nii tuleb teine, ja minu töödel ei ole lõppu ega minu sõnadel. Sest vaata, minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.” [Ms 1:38–39]

Nii see kui teised pühakirjasalmid kõnelevad meile, et Isa suur töö on tuua oma lastele päästmine, andes igaühele neist tasu, mille ta on oma tegudega välja teeninud. Olen veendunud, et Taevaisa tunneb ühe hinge – ühe oma lapse vastu – palju suuremat huvi, kui üks maine isa suudab oma lapse vastu üles näidata. Tema armastus meie vastu on suurem kui maise lapsevanema armastus oma järeltulija vastu.¹¹

Mooses, kellest kõneldakse siin tõotatud maale pilku heitmas, sai nägemuse, milles ta sai teada Jumala tööst ja hiilgusest.

Sõnakuulmatud lapsed toovad Taevasele Isale pisarad silma.

Me loeme pühakirjast, et kui Issand rääkis Eenokiga, näitas talle maa rahvaid, selgitas, milline karistus nende peale langeb, kuna nad tema käskudest üle astuvad, siis Ta nuttis ja valas kurvalt pisaraid nende sõnakuulmatuse pärast. Eenok pani Issanda nuttu imeks ja pidas seda kummaliseks.

Siin on see pühakirjalõik:

„Ja sündis, et taeva Jumal vaatas ülejäänud inimeste peale ja ta nuttis; ja Eenok andis tunnistust sellest, öeldes: Kuidas on see nõnda, et taevad nutavad ja valavad pisaraid nagu mägedele sadav vihm?

Ja Eenok ütles Issandale: Kuidas on see nõnda, et sina saad nutta, sest sina oled ju püha ja kogu igavikust kogu igavikuni?

Ja kui inimesel oleks võimalik kokku lugeda kõik maa osakesed, jah, miljonite sellesarnaste maade omad, poleks see arv mitte ligilähedanegi sinu loodute hulgale; ja sinu eesriided on ikka veel ette tõmmatud; ja ometi oled sa seal, ja sinu rüpp on siin; ja sina oled ka halastav ja lahke igavesti.” [Vt Ms 7:28–30.]

Ja Issand vastas: „ … Vaata neid oma vendi, nad on minu enda kätetöö ja päeval, mil ma nad lõin, andsin ma neile nende arusaamise; ja Eedeni rohuaias andsin ma inimesele valikuvabaduse;

ja ma olen öelnud sinu vendadele ja andnud ka käsu, et neil tuleb valida mind, oma Isa; aga vaata, nad on südametud ja nad vihkavad omaenese verd.” [Ms 7:32–33]

See oli põhjus, miks Issand nuttis ja miks nutsid taevad.

Kord küsis üks mees minult, kas inimene saab olla selestilises kuningriigis läbinisti õnnelik, kui üht tema lastest sinna ei lubata. Ütlesin talle, et arvan, et iga inimene, kellel on laps, keda ei lubata selestilisse kuningriiki, tunneb muidugi selle kahetsusväärse olukorra tõttu kurbust. Sama tunneb ka meie Taevaisa. Mitte kõik tema lapsed pole selestilise hiilguse väärilised, paljudel tuleb oma üleastumiste tõttu kannatada tema raevu. Sellistel puhkudedel kurvastab ja on pisarais nii Isa kui kogu taevas. Issand tegutseb loomuliku õiguse järgi. Seaduse järgi peab inimene saama lunastatud ja talle tasutakse õiglusseaduse järgi. Issand ei anna inimestele seda, mida nad pole ära teeninud, kõikidele tasutakse nende tegude järgi.

… Olen täiesti kindel, et kui oleks võimalik, päästaks meie Taevaisa kõik inimesed ja annaks neile selestilise hiilguse, isegi ülenduse. Kuid ta on andnud inimesele valikuvabaduse ja inimesel tuleb paratamatult kuuletuda tõele vastavalt sellele, mis on ilmutatud, et saada osa õigemeelsete ülendusest.¹²

Taevane Isa on andnud meile võimaluse saada lunastatud, et meid saaks tuua tagasi Tema juurde.

Kui Aadam oli Eedeni aias, oli ta Jumala, meie Isa juures. … Olukord muutus, kui ta Eedeni aiast välja aeti. Aadam pagendati Isa juurest oma üleastumiste pärast. Pühakirjades öeldakse, et ta suri vaimselt, mis tähendab, et ta lahutati Jumalas.¹³

Tean, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg, et ta sai oma Isalt väe lunastada inimesed vaimsest ja ajalikust surmast, mille tõi maailma Aadama langemine.¹⁴

Lunastus oli võimalik vaid ühel viisil, vaid ühel viisil sai asja parandada ja vaimu jaoks keha taastada. See sai toimuda lõputu lepituse kaudu ja seda pidi tegema keegi, kes on igavene, kes ei allu surmale, kuid kellel on siiski vägi surra ja samal ajal vägi surma üle. Ja nii saatiski Taevaisa maailma oma Poja Jeesuse Kristuse, sest temas oli elu. Ja kuna tal [Jeesusel Kristusel] oli ema, kelle soontes voolas veri, oli tal vägi surra. Ta võis lasta oma kehal surra ja seejärel selle tagasi võtta. Lubage mul ette lugeda tema enda sõnad: „Sellepärast Isa armastab mind, et ma jätan oma elu, et seda jälle võtta.

Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna ma olen saanud oma Isalt!” (Jh 10:17–18)¹⁵

Meie Taevaisa polnud kunagi kavatsenud jätta inimesi pimeduses teed kobama, ilma et ükski valguskiir neid juhataks, ning ootama, et nad leiaksid selles olukorras tagasitee tema kuningriiki ja tema pühasse lähedusse. Issand nii ei tee. Meie Taevaisa on aegade algusest peale oma laste vastu lahke olnud ja neile juhatust andnud. Kõige varasematest aegadest peale, mil taevad on olnud avatud, on Issand saatnud sõnumitoojaid jumalikult määratud teenijate juurde, meeste juurde, kes hoiavad preesterluse volitust ja kellele on tehtud ülesandeks õpetada Evangeeliumi põhimõtteid, hoiatada inimesi ja õpetada neile õigemeelsust. Need mehed on saanud oma teadmised neilt Jumala juurest tulnud sõnumitoojatelt. Neilt on nad saanud inspiratsiooni ja juhatust. See kehtib ka meie evangeeliumi ajajärgul. Inimestel pole vaja sulgeda silmi ja tunda, et valgust ei ole, nagu saaksid nad loota ainuüksi oma mõistusele, sest Issand on olnud alati nõus juhtima, juhatama ja teed näitama. Nagu ütlesin, on ta saatnud enda juurest sõnumitoojaid. Ta on saatnud ilmutusi. Ta on käskinud oma sõnad kirja panna ja avalikuks teha, et kõik inimesed võiksid neid teada.¹⁶

Ütlen teile ja kogu Kirikule ja ühtlasi kogu maailmale, et lahke ja armastav Isa on sel viimsel ajal kõnelenud taas taevast oma teenijate prohvetitega.

Ta on kutsunud kõiki inimesi tulema oma Armastatud Poja juurde, et temalt õppida, osa saada tema headusest, võtta enda peale tema ike ja nõuda oma päästet kuulekusega tema evangeeliumi seadustele. Ta on kuulutanud hiilgust ja au, rahu selles elus ja igavest elu tulevases maailmas.¹⁷

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Mõtisklegem, mis viib inimese selleni, et ta on suuteline palvetama Jumala poole „otsekui räägiks ta sõbraga”? („Joseph Fielding Smithi elust”) Mõtisklege, kuidas tugevdada oma suhteid Taevase Isaga.
President Smith väljendas tänulikkust Joseph Smithi esimese nägemuse eest, millega taastati „õiged teadmised Jumalast” (1. osa). Milliseid tõdesid te teate Isa Jumala ja Jeesuse Kristuse kohta tänu esimesele nägemusele?
President Smith räägib 2. osas Jumala iseloomuomadustest. Millised neist on teie jaoks kõige tähendusrikkamad? Miks? Kuidas aitab Taevase Isa iseloomuomaduste tundmine rakendada teil usku Temasse?
President Smith tunnistas: „Me oleme Jumala, oma Taevase Isa vaimulapsed. … Oleme tema pere liikmed” (3. osa). Millist mõju on see tõde teile avaldanud?
Millised avaldused 4. ja 5. osas aitavad teil tunda, et Taevane Isa teid armastab? Miks on tähtis mõista, et Jumal armastab meid ja tunneb huvi igaühe vastu? Kuidas saame aidata pere liikmetel ja sõpradel Tema armastust tunda?
Mõelge, mida Taevane Isa on teinud, et aidata teil naasta Tema juurde (vt 6. osa). Mida te tunnete, mõeldes sellele, et Taevane Isa saatis oma Armastatud Poja? Mil viisil on Taevane Isa saatnud valgust, et teid juhatada?

Samateemalised pühakirjakohad:

Jh 3:16; 17:3; 1Ne 11:17; Al 30:44

Abiks õpetamisel:

„Kirikus kiputakse päris palju õpetama nii puiselt, et õpetamine meenutab rohkem loengut. Tunnis me loengulist õpetamist ei soosi. Küll aga sakramendikoosolekutel ja konverentsidel. Õpetamine võib olla vastastikune, nii et saate esitada küsimusi. Tunnis on kerge küsimustele voli anda” (Boyd K. Packer. Principles of Teaching and Learning. – Ensign, juuni 2007, lk 87).