25. peatükk
Jeesuse Kristuse sünd: suur rõõm
„Aga see imeline lugu? On see osake meie elust? On see meie elu mõjutanud? Kas aktsepteerime jäägitult selle tegelikku tähendust?”
Joseph Fielding Smithi elust
1971. a jõulude ajal avanes ühel lehemehel võimalus veeta päev koos president Joseph Fielding Smithi ja tema perega. Reporter jutustas:
„Jõulud on president Joseph Fielding Smithi jaoks eriline aeg. See aeg kuulub perele ja mälestustele. Kuid ennekõike on jõulud aeg, kus president Smithile tähelepanukeskmeks on lapsed.
„Arvan, et jõuludega seoses meeldivad mulle kõige enam lapsed,” ütles president Smith lapselapselast emmates.
Suur pildipiibel süles, sirvis president Smith kahe lapselapselapse, neljase Shanna McConkie ja kahese Sherriga lehekülgi, mis jutustasid Jeesuslapse sünnist. Pikemalt peatuti leheküljel, kus oli pilt Jeesuslapsest sõimes. Tunda oli, et president Smith ja tüdrukud on väga lähedased. …
Suurt rõõmu valmistasid president Smithile pereliikmete jõuludeaegsed külaskäigud. „Jõulude ajal peab pere koos olema,” ütles ta.”1
Jõuluaja kombestik keskendus president Smithi jaoks Päästja sünnile, teenimistööle ja lepitusele. Vastuseks Kiriku liikmetelt saadud jõulutervitustele ütles ta: „Hindan väga nende tähelepanelikkust, kes jõulukaarte saadavad. Minu jaoks väljendavad need armastust ja meenutavad Päästjat, keda kirikupeana austame ja kummardame. Kaartide sõnumiks oli rahu ja head soovid. Soovin seda oma kaasinimestele kõikjal.”2
1970. a detsembris saatis president Smith jõululäkituse Kiriku liikmetele kogu maailmas. Läkituses seisis:
„Ma tervitan teid sel jõuluajal armastuse ja osaduse ning palvega, et meie Igavene Isa vaataks teie poole alla halastusega ja valaks teie peale heldekäeliselt oma õnnistusi.
Ajal, kui ümberringi lokkab ülekohus, kui maa peal on rängad kannatused, kui peetakse sõdu või räägitakse kuulujutte sõdadest, vajame me kõik, nagu ei iial varem, Issanda juhatust ja kaitsvat hoolitsust.
Võtkem teadmiseks, et vaatamata kõikidele meid ähvardavatele hädadele ja õnnetustele, juhatab Issand endiselt kõiki asju maa peal, ja kui me peame Tema käske ning oleme truud ja ustavad Tema seadustele, õnnistab Ta meid siin ja praegu ning tasub meile õigel ajal igavese eluga oma kuningriigis. …
Ma palvetan, et sel jõuluajal keskenduksime oma usus nagu ikka ja alati Jumala Pojale ja saaksime osa rahust, mis on ülem kõigest mõistusest.”3
Päästja sünnilugu ei aegu iial, kui sageli seda ka ei jutustataks.
Joseph Fielding Smithi õpetused
1
Meie Lunastaja sünnilugu on liigutav oma alandlikus lihtsuses.
Pole teist nii ilusat lugu, mis liigutaks alandlikke hingesügavuseni nii nagu meie Lunastaja lummav sünnilugu. Ükski sõna, mis üle inimhuulte võib tulla, ei suuda lisada selle loo alandlikule lihtsusele juurde ilu, seda täiustada ega väljendusrikkamaks muuta. See lugu ei aegu iial, kui sageli seda ka ei jutustataks. Ja seda jutustatakse inimeste kodudes kaugelt liiga harva. Kujutlegem, et oleme väljas koos karjastega, kes tol meeldejääval ööl oma karja valvasid. Need olid alandlikud mehed, kes polnud kaotanud oma esiisade usku. Nende südamed polnud kalestunud nagu juutide juhtide südamed meie Issanda teenimistöö päevil, sest kui see nõnda oleks olnud, poleks inglid ilmunud nende juurde oma imelise sõnumiga. Meenutagem seda imetabast lugu.
„Ja seal paigus oli karjaseid väljal öitsis pidamas valvet öösel oma karja juures.
Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber, ja nemad kartsid üliväga.
Ja ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale:
sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!
Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!”
Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid:
„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest temal on hea meel!”
Kui siis inglid olid läinud nende juurest ära taevasse, ütlesid karjased üksteisele: „Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada annud!”
Ja nad tulid tõtates ning leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.” [Lk 2:8–16]
Kas leidub hinge, kes saaks seda lugeda, ilma et alandlikkuse vaim teda liigutaks, ilma et selle loo lihtne tõde talle muljet avaldaks?4
2
Kuigi Jeesus Kristus oli Jumala Poeg, tuli Ta siia maailma inimlapsena ja jätkas armust armu, kuni sai täiuse.
Loodan, et me kõik mõistame, et Jeesus Kristus oli Jehoova, kes juhatas Iisraeli Aabrahami ja Moosese päevil, õigupoolest Aadama ajast peale. Ja et Jehoova ehk Jeesus Kristus ilmus Vaimisikuna Jeredi vennale ning et ta sündis siia maailma inimlapsena ja jõudis siin meheikka.5
Nooruses sai Jeesus teadmisi „rida rea ja õpetus õpetuse peale”.
Meie Päästja oli Jumal, enne kui ta siia maailma sündis, ja võttis selle staatuse siia tulles endaga kaasa. Ta oli maailma sündides samasugune Jumal nagu enne seda. Mis aga puutub sellesse ellu, siis pidi Ta tõenäoliselt alustama, nagu alustavad kõik lapsed, ja koguma teadmised rida rea peale. Luukas ütleb, et ta „edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures”. [Lk 2:52] Johannes kirjutab, et „ta ei saanud täiusest osa alguses,” vaid pidi jätkama „armust armu, kuni ta sai täiuse”. [ÕL 93:13] …
Nagu näha, oli ta enne oma 12. eluaastat – sest siis hämmastas ta õpetajaid ja tarku mehi templis – õppinud nii mõndagi oma Isa asjadest [vt Lk 2:46–49]. Need teadmised võisid talle tulla ilmutuste ja inglite külaskäikude kaudu või mingil muul moel. Kuid tema teadmised käesoleva elu kohta pidid tulema rida rea ja õpetus õpetuse peale. Kahtlemata suhtles ta aeg-ajalt oma Taevase Isaga.
… „Jeesus kasvas üles koos oma vendadega ja sai tugevaks ning ootas Issandat, et millal tuleb tema teenimisaeg. Ja ta teenis oma isa käe all ja ta ei rääkinud nagu teised inimesed, samuti ei saanud teda õpetada, sest tal ei olnud vaja, et keegi inimene teda õpetab. Ja pärast paljusid aastaid hakkas lähenema tema teenimistund.” [JST, Mt 3:24–26]
Meie Issanda avaldus, et ta ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat, tähendab lihtsalt seda, et talle ilmutati, mida ta Isa oli teinud [vt Jh 5:19–20]. Kahtlemata tuli Jeesus maailma samadel tingimustel, mida nõuti meilt kõigilt – ta unustas kõik ja pidi sirguma armust armu. Unustamine või varasemate teadmiste äravõtmine oli tema puhul sama vajalik nagu kõigi meie puhul, et käesolev ilmalik elu võiks olla täielik.
Päästjal ei olnud algul täiust, kuid saanud keha ja tõusnud üles, anti talle kogu vägi nii taevas kui maa peal. Kuigi ta oli Jumal, nimelt Jumala Poeg, kellel oli vägi ja volitus luua see maa ja teised maad, oli tal ometi midagi puudu, mille ta sai alles pärast ülestõusmist. Teisisõnu, ta ei saanud täiust enne, kui sai endale ülestõusnud keha.6
3
Jeesus Kristus tuli siia maailma, et lunastada meid füüsilisest ja vaimsest surmast.
Jeesus tuli siia selge ülesandega, mis anti talle enne, kui see maa loodi. Temast räägitakse pühakirjades kui „maailma algusest … tapetud Talle[st]”. [Ilm 13:8] Ta pakkus end vabatahtlikuna tulema aegade keskpaigas ja lunastama inimesed langemisest, mis tuleb nende peale Aadama üleastumise läbi.
… Jeesus on ainuke isik, kes sündis siia maailma maise isata. Tema keha Isa on ühtlasi ta Vaimu Isa ja kõigi inimeste vaimude Isa. Oma Isalt sai ta igavese elu, oma emalt väe surra, sest ema oli surelik naine. Emalt sai ta vere, Isalt surematuse. Kuna tal seeläbi oli vägi oma elu anda ja see jälle võtta, suutis ta tasuda Aadama üleastumise eest ja päästa kõik hauast.7
Tõeline põhjus, miks Jeesus Kristus tuli maailma, … oli esiteks, lunastada kõik inimesed füüsilisest ehk surelikust surmast, mille Aadam tõi maailma, ja teiseks, lunastada kõik inimesed vaimsest surmast ehk pagendamisest Issanda juurest tingimusel, et nad parandavad meelt, saavad andeks patud ja peavad vastu sureliku prooviaja lõpuni.8
Me oleme rõõmsad, et Jumala Poeg sündis inimeste sekka.
Oleme tänulikud lepitusohvri eest, mille Ta tõi oma vere valamise läbi.
Oleme tänulikud, et Ta on lunastanud meid surmast ja avanud ukse, et võiksime saada igavese elu.
Palvetame, et maa peal oleks rahu, et evangeelium leviks ja et tõde lõpuks võidutseks.
Palume, et Isa lapsed, kus nad ka poleks, ühineksid meiega nende asjade tegemisel, mis annavad meile kõigile rahu selles maailmas ja igavese hiilguse tulevases [vt ÕL 59:23].9
4
Laskem Päästja sünnilool oma ellu tulla ja seda mõjutada.
Kui kätte jõuab [jõuluhommik], langetab nii mõnigi pea alandlikus palves Valguse Isa poole õnnistuste eest, mida ta on saanud tema armsa Poja kannatuste läbi, ning loeb seda imetabast lugu tänu ja kiitusega. Teised, kes ei tea oma võlast Jumala Poja ees suurt midagi, peavad ilma kiituse ja alandliku palveta Jumalat teotavat joomapidu, vaevumata mõtlema Galilea Mehe sünni tähtsusele. …
Kuidas suudab keegi lugeda seda liigutavat lugu Jeesuse Kristuse sünnist, soovimata hüljata oma patud? Oleks kena kui jõuluajal viimane kui üks – kuningas oma palees, kui paleedes on ikka veel kuningaid, talupoeg oma tagasihoidlikus tares, ühtviisi nii rikas kui vaene – laskuks põlvili ja palvetaks austamaks teda, kes oli patuta, kelle elu möödus ennast kaasinimeste eest ohverdades ja nende eest muretsedes, kelle verd valati patuohvrina. …
Aga see imeline lugu? On see osake meie elust? On see meie elu mõjutanud? Kas aktsepteerime jäägitult selle tegelikku tähendust? Kas usume, et see lapsuke oli tõepoolest Jumala lihas ainusündinud Poeg? Kas usume jäägitult tema missiooni, kas tahame kuulekalt talle järgneda? Kui maailmal oleks olnud see usk ja siiras tähelepanu tema õpetuste vastu, poleks tülid ja pahed seda maailma läbi ajastute lahku rebinud. … Jumala Poja väidetavate järgijate seas on olnud liiga palju huultega teenimist ja liiga vähe tõelist austust tema terviklike õpetuste vastu.
Ingel teatas tol hiilgaval ööl karjastele, et kuulutab suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale [vt Lk 2:8–10], kuid rahvas kogu maa palgel keeldus üldjoontes sellest kuulutusest tulenevaid õnnistusi vastu võtmast. Nad ei tahtnud hüljata oma patte, alandada end ja viia oma elu kooskõlla Õpetaja õpetustega. …
Palun taas kord inimesi kõikjal üle maailma: pöörduge ära oma kurjade tegude juurest ja hakake kummardama Jumala Poega, et teie hinged saaksid päästetud tema kuningriiki.10
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
Mida teete oma kodus, et Päästjat jõulude ajal meeles pidada? Mida õppida president Smithi jõulukommetest? (Vt „Joseph Fielding Smithi elust”.)
-
Miks Jeesuse Kristuse sünnilugu iial ei aegu? (Vt 1. osa.)
-
Vaadake üle president Smithi sõnad Jeesuse Kristuse kohta, kes tuleb inimlapsena maailma ja peab vastu surelikkuse raskustele (vt 2. osa). Milliseid mõtteid ja tundeid see teis tekitab, kui mõtisklete Päästja valmisolekule seda teha?
-
Mõtisklege seosele Päästja sünni ja Päästja lepituse vahel (vt 3. osa). Kuidas saavad vanemad aidata oma lastel seda mõista? Millist mõju avaldab see meie jõulukommetele?
-
Mida saame teha, et lasta Päästja sünnilool olla osake meie elust ja meie elu mõjutada? (Vt 4. osa.)
Samateemalised pühakirjakohad:
Abiks õpetamisel:
Arutelu väiksetes vestlusrühmades annab suurele arvule inimestele võimaluse õppetunnis kaasa lüüa. Inimesed, kes tavaliselt osalema ei kipu, võivad väiksemas rühmas jagada mõtteid, mida nad terve rühma ees teha ei tihkaks” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 161).