Joseph Fielding Smithi elu ja teenimistöö
President Joseph Fielding Smithi „kõnepruugis oli kaks tähtsat sõna, mida ma eales ei unustanud,” on öelnud president Gordon B. Hinckley. Need sõnad olid „truu” ja „ustav”. President Hinckley on meenutanud: „Ta palus avalikes esinemistes, eraviisilistes jutuajamistes ja palvetes Issanda poole, et oleksime truud ja ustavad.”1 Ka president Thomas S. Monsonil on samasuguseid mälestusi: „Ka eaka mehena palvetas ta alati: „Olgem truud ja ustavad lõpuni.””2
„Truu ja ustav.” President Joseph Fielding Smithi jaoks polnud need lihtsalt sageli korratavad sõnad. Nendes väljendus tema siiras lootus, et need puudutavad kõiki inimesi. Need sõnad iseloomustavad kogu tema elu alates lapsepõlvest kuni selle ajani, mil ta teenis Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendina.
„Tõotuselaps”
Joseph Fielding Smith „sündis tõotuselapsena,” on öelnud vanem Bruce R. McConkie Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Vanem McConkie, kes oli president Smithi väimees, on seda kommenteerides öelnud, et Julina Lambson Smithil „oli kolm tütart, kuid ei ühtegi poega ning nõnda pöördus ta Issanda poole ja nagu Hanna muiste „andis tõotuse”. (1Sm 1:11) Naine tõotas, et kui Issand annab talle poja, „teeb ta kõik, mis tema võimuses, et aidata pojal tuua tunnustust Issandale ja oma isale”. Issand võttis tema palvet kuulda ja naine pidas talle antud tõotust.”3 19. juulil 1876 sündis Julina ja ta abikaasa Joseph F. Smithi perre poeglaps. Nad panid talle isa järgi nimeks Joseph Fielding Smith noorem.
Joseph Fielding Smith sündis suguvõssa, mis oli rikas usu, teenimise ja juhtide poolest. Tema vanaisa Hyrum Smith oli prohvet Joseph Smithi vend ja evangeeliumi taastamise kartmatu tunnistaja. Issand määras Hyrumi „prohvetiks ja nägijaks ja ilmutajaks [oma] kirikule,” öeldes, et Hyrumi nime „võiks põlvest põlve igavesest ajast igavesti meeles pidada austusega” (ÕL 124:94, 96). Koos vennaga pitseeris Hyrum tunnistuse oma verega, kui märatsev jõuk ta 27. juunil 1844 märtrina surmas (vt ÕL 135).
Joseph Fielding Smithi vanemad president Joseph F. Smith ja Julina Lambson Smith.
Joseph Fielding Smithi isa Joseph F. Smithi õlul lasusid lapsepõlvest peale rasked kohustused. Ta oli Hyrum ja Mary Fielding Smithi esiklaps. Kui ta oli viiene, suri ta isa märtrisurma, üheksa-aastasena aitas ta oma lesestunud emal sõita vankriga Illinoisi osariigist Nauvoost Soolajärve orgu. Hiljem teenis ta misjonäri ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena. Kui sündis tema poeg Joseph, oli ta nõuandja Esimeses Presidentkonnas. Alates 17. oktoobrist 1901 kuni 19. novembrini 1918 teenis ta Kiriku presidendina.
Joseph Fielding Smithi ema Julina Lambson Smith oli pärit Soolajärve oru varajaste teerajajate hulgast. Alates üheksandast eluaastast kasvas tüdruk oma onu, toonase Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme George A. Smithi ja tädi Bathsheba W. Smithi kodus. (Vanem Smith teenis hiljem esimese nõuandjana president Brigham Youngi juhitud Esimeses Presidentkonnas ja õde Smith Abiühingu üldjuhatajana.) Täiskasvanuna oli Julina pühendunud abikaasa ja ema ning ustav Abiühingu liige. Teda tunti kui osavõtlikku ja vilunud ämmaemandat, kes aitas tuua „maailma ligikaudu tuhat last” ja hoolitses nende emade eest.4 Alates 1910. aasta oktoobrist kuni 1921. aprillini teenis ta Abiühingu üldjuhatuses teise nõuandjana.
Töö ja lõbu noormeheeas
Joseph õppis tööd tegema juba varases lapseeas. Perel oli Utahʼ osariigis Taylorsvilleʼis u 16 kilomeerti kaugusel kodust talu, kus ta koos vendadega kastmise, heinategemise ja kariloomade eest hoolitsemise juures abiks oli. Kodu juures vajasid hooldamist suur köögiviljaaed, viljapuud, kolm pikka rida viinamarjapõõsaid, kanakari, kolm lehma ja hobused. President Joseph F. Smith oli mitmikabielus, mistõttu oli perel palju suid toita ja töö juures palju abikäsi. Kuna Joseph Fielding Smith oli üks suure pere vanemaid poegi, lasusid tal mõned kohustused, mis tavaoludes oleksid olnud täiskasvanute kanda. Hoolimata sellest püsis ta kooliõpingutega alati järje peal.
Josephi esimene tööots, mis polnud seotud kodu- ja talutöödega, oli ema kõrval. Tal tuli sageli juhtida hobust ja vankrit, et aidata emal täita ämmaemanda kohustusi. Hilisemas teismeeas leidis ta tööd Siioni Kaubanduskooperatiivis (ZCMI), kus tööpäevad olid pikad ja füüsiliselt kurnavad. Ta on hiljem meenutanud: „Lõhkusin kogu päeva tööd teha nagu hobune. Tassisin jahu- ja suhkrukotte, sinki ja peekonit ning olin õhtuks rampväsinud. Kaalusin 68 kilo, kuid ei pidanud mikskikski tõsta üles 91-kilone kott ja see endale turjale upitada.”5
Raskete töökohustuste kõrval leidis Joseph aega ka lõbutsemiseks. Talle ja ta õdedele-vendadele meeldis õhtuti mängida kodu ümbruses, peita end viinamarjapõõsaste vahel – „eriti kui viinamarjad valminud olid”.6 Talle meeldis mängida ka pesapalli. Igal kogudusel oli oma pesapallimeeskond ja sõprusvõistlused nende vahel meeldisid talle väga.
Evangeeliumi uurimine ja vaimne areng
Olgugi et noor Joseph Fielding Smith pidas lugu pesapallist, lahkus ta vahel mängust üsna varakult, kuna oli veel miski, mis teda huvitas, ja see oli tema jaoks palju tähtsam. Sellistel hetkedel võis teda leida üksindusse tõmbununa „heinaküünis või puu varjus [Mormoni Raamatut] lugemas”.7 Ta on hiljem öelnud: „Esimestest lugemismälestustest peale on pühakirjade uurimine ja Issandast Jeesusest Kristusest ning prohvet Joseph Smithist ja inimeste päästmise nimel tehtud tööst lugemine valmistanud mulle rohkem rõõmu ja pakkunud suuremat rahulolu kui miski muu maailmas.”8 Evangeeliumi uurimine sai talle harjumuseks, kui talle kaheksandal eluaastal esimene isiklik Mormoni Raamat kingiti. Ta luges õhinal põhiteoseid ja Kiriku väljaandeid. Ta kandis kaasas taskuformaadis Uut Testamenti, et saaks seda lugeda lõunapausi ajal ja teel ZCMIsse tööle ja töölt koju. Visalt ja järjekindlalt tugevdas ta oma tunnistust taastatud evangeeliumist.
Noorukieas lahkus Joseph Fielding Smith teinekord pesapallimängust varakult, et lugeda pere heinaküünis Mormoni Raamatut.
Kuid Josephi vaimne arenemine ei piirdunud üksnes vaikselt omaette uurimisega. Ta osales ustavalt Kiriku koosolekutel ja tundides, sai osa preesterluse talitustest ja õnnistustest. Iseäranis tõmbas teda templi poole. Kui ta sündis, olid Soolajärve templi ehitustööd kestnud juba 23 aastat. „Kogu noorusea vältel jälgis Joseph suure huviga igapäevaseid edusamme tolle üleva hoone ehitamisel. Ta nägi, kuidas raudteed mööda toodi kivimurrust kohale viimane graniitkivimürakas. … [Ta] nägi, kuidas majesteetlikud tornid pikkamööda kuju võtsid. … [Ta on öelnud:] „Mõtlesin sageli, et kas elan ikka nii kaua, et näen templi valmimist.””9
6. aprillil 1893. aastal viibis Joseph Soolajärve templi esimesel pühitsemisistungil. Istungi eesistujaks oli president Wilford Woodruff, Kiriku neljas president, kes esitas pühitsuspalve. Poodiumil president Woodruffist vasakul istus tema teine nõuandja president Joseph F. Smith.
Kui Joseph Fielding Smith 19-aastaseks sai, sai ta patriarhaalse õnnistuse. See õnnistus, mille andis talle tema onu John Smith, kes teenis Kiriku patriarhina, tugevdas Josephit vaimselt veelgi. Josephile anti teada:
„Sa jõuad kõrgesse ikka ja on Issanda tahe, et sinust saab vägev mees Iisraelis. …
Sinu kohuseks saab olema pidada nõu oma vendadega ja juhtida rahvast. Sa saad rändama ringi nii kodu- kui välismaal, nii maitsi kui meritsi, ning tegema teenimistööd. Ja ma ütlen sulle, hoia pea püsti, tõsta kartmatult ja kedagi soosimata oma häält, nii nagu Issanda Vaim sind juhatab, ja Issanda õnnistused lasuvad sinu peal. Tema Vaim juhib su mõtteid ning annab sulle kõnelemisoskuse ja tunnetuse, et ajaksid segadusse paheliste tarkuse ja nurjaksid õiglusetute nõuanded.”10
Samal aastal, pärast oma 20. sünnipäeva, sai ta uusi teenimise ja vaimse arenemise võimalusi. Ta pühitseti vanema ametisse Melkisedeki preesterluses ja sai templianni. Elu lõpupoole, kui ta Kiriku presidendina teenis, ütles ta: „Olen tänulik, et hoian püha preesterlust. Olen püüdnud kõik oma päevad oma kutset selles suurendada ning loodan siin elus lõpuni vastu pidada ja tunda rõõmu ustavate pühade kaaslusest tulevases elus.”11
Kohtamaskäimine ja abielu
Kui Joseph Fielding Smith noores eas oma perekonda ülal pidada aitas, evangeeliumi uuris ja preesterluse õnnistusteks valmistus, ei jäänud see märkamata Louie Shurtliffi nimelisel noorel naisel. Louie, kelle vanemad elasid Utahʼ osariigis Ogdenis, oli Smithide juures kostiliseks, sest see võimaldas tal käia Utahʼ ülikoolis, mis asus toona Smithide kodu vastas üle tee.
Esmalt polnud Josephi ja Louie vahel midagi enamat kui tavaline sõprus, kuid tasapisi hakati kohtamas käima. Kuna mõlemal nappis raha, siis piirdus kohtamaskäimine enamasti sellega, et loeti pere külalistoas üheskoos raamatut, aeti juttu, käidi jalutamas ja Kirikus seltskonnaüritustel. Josephile meeldis ka kuulata, kui Louie klaverit mängis. Mõnikord käidi kohalikus teatris mõnd etendust vaatamas. Kui Louie teine ülikooliaasta lõpule jõudis, oli ühine ajaveetmine kasvanud üle armastuseks – nii suureks armastuseks, et Joseph ei pidanud paljuks sõita rattaga edasi-tagasi 160 kilomeetrit mööda roopalisi muldkattega teid, et Louiega kord või paar koolivaheajal Ogdenis kohtuda.12
Viimaks võtsid Louie ja Joseph jutuks abielu. Oli üks mõte, mis nad murelikuks tegi: aga kui Joseph misjonile kutsutakse? Noored mehed ja noored naised, kes soovisid minna misjonile, ei käinud tollal piiskopi jutul, et kutseks soovitust saada. Misjonikutsete läbivaatamine ja väljastamine toimus Kiriku presidendi kantselei kaudu. Noor mees ei teadnud kunagi, millal ta misjonikutse oma postkastist leiab.
Louie lõpetas ülikooli 1897. aasta kevadel ja kolis tagasi Ogdenisse vanematekoju. Aasta hiljem, kui tundus, et misjonikutset pole tulemas, otsustas paar abieluplaanid täide viia. Joseph on hiljem öelnud: „Veensin teda elukohta muutma ja aprillikuu 26. päeval 1898 läksime me Soolajärve templisse ja mu isa, president Joseph F. Smith, sõlmis meie abielu ajaks ja kogu igavikuks.”13 Ühise elu algul elasid Joseph ja Louie Smithide majas väikeses korteris.
Misjonikutse vastuvõtmine
Kiriku algusaegadel kutsuti abielumehed sageli põhimisjonile ja nii polnud ka Joseph ja Louie üllatunud, kui 17. märtsil 1899 saabus posti teel misjonikutse, mille oli allkirjastanud president Lorenzo Snow. Määratud tööväli võis Josephit mõnevõrra siiski üllatada. Enne kutse saamist oli ta vestelnud võimalikust misjonikutsest Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja vanem Franklin D. Richardsiga. Joseph on hiljem meenutanud: „[Ta] küsis minult, kuhu ma tahaksin minna. Ütlesin, et pole vahet. Lähen sinna, kuhu saadetakse. Tema aga lausus: „Mõni koht ehk ikkagi on, mida eelistaksid?” Vastasin: „Nojah, vahest ehk Saksamaa on, mis mulle rohkem meeldiks.” Ja siis saatsid nad mu Inglismaale!”14
Vanem Joseph Fielding Smith põhimisjonil.
Louie otsustas, et kuni Joseph on ära, elab ta oma vanematekodus. Ta arvas, et see aitaks tal taluda üksindust, mida ta abikaasast lahus olles tundma oleks hakanud. Lisaks sellele tahtis ta töötada oma isa kaupluses, et teenida raha ja aidata Josephil misjonit rahastada.15
12. mail 1899, päev enne misjonile minekut, instrueerisid president Joseph F. Smith ning vanemad George Teasdale ja Heber J. Grant Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist vanem Smithi ja teisi misjonile minejaid misjoni asjus. See oli kogu väljaõpe, mida nad enne põhimisjonile minekut said. Tol koosolekul sai iga misjonär ametliku misjonäritunnistuse. Vanem Smithi tunnistusel seisis:
„Käesolevaga tõendatakse, et tunnistus on välja antud vanem Joseph F. Smith nooremale, kes on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku täievoliline liige ning määratud Kiriku üldjuhtide poolt Suurbritanniasse misjonile, et jutlustada seal Evangeeliumi ja viia läbi kõiki ametiga seonduvaid talitusi.
Me palume kõiki inimesi, et nad paneksid tähele tema kui jumalamehe õpetusi ja nõuandeid avamaks neile elu ja pääste ust, ning toetama teda ta rännakutel kõiges, milles iganes ta abi peaks vajama.
Me palvetame Jumala, Igavese Isa poole, et Ta õnnistaks vanem Smithi ja kõiki, kes ta vastu võtavad ja talle tröösti pakuvad, taeva ja maa õnnistustega ajaks ja kogu igavikuks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Kiriku nimel kirjutanud alla Utahʼs Salt Lake Citys 12. mail 1899 Lorenzo Snow, George Q. Cannon, Jos. F. Smith, Esimene Presidentkond.”16
Järgmisel päeval tuli kogu pere kodus kokku, et jätta hüvasti Josephi ja ühe vanema vennaga, kes samuti Inglismaale teenima oli kutsutud. Ainult üks pereliige ei ilmunud kokkusaamisele. See oli Josephi noorem õde Emily, kes oli end ära peitnud, kuna tundis häbi teo pärast, mille oli korda saatnud mõned aastad tagasi. Kui Joseph ja Louie veel abielus polnud, saatis Joseph teinekord Emily ja teised väiksemad lapsed varem magama, et oma kallimaga omaette olla. Selline päevselge ebaõiglus valmistas Emilyle tuska ja ta palvetas sageli, et Issand venna misjonile saadaks. Nüüd, mil vend oli tõepoolest lahkumas, tundis Emily süüd, et tal võis venna lahkumises oma osa olla.17
Joseph ja Louie teadsid, et Issand oli ta Inglismaale teenima kutsunud. Joseph oli täis indu asuda täitma oma kohust ja Louiel hea meel, et abikaasa läheb misjonile, kuigi mõlemal oli raske toime tulla mõttega lahusolekust. Kui kätte jõudis aeg, mil vanem Smith pidi rongijaama minema, „püüdis Louie olla vapper ja mitte näidata Josephile, et nutab. Punaseks nutetud silmi oli aga raske varjata. Ainuüksi pelk mõte lahkumisele tekitas Josephis koduigatsust ja tal polnud tahtmist suurt kellegagi rääkida. … Josephil tõusis klomp kurku, kui ta seisatas oma vana kodu uksel First Northi tänavas ning suudles hüvastijätuks kõiki armsaid inimesi: ema, isa, vendi ja õdesid, tädisid ja kõige viimasena Louiet. „Head aega, Louie, mu kallis! Jumal õnnistagu ja kaitsku sind.””18
Evangeeliumiseemnete külvamine Inglismaal
Sellest hetkest peale, kui mugavusteta, tubakasuitsu järele lehkav rong kodunt eemale kihutas, pühendus vanem Smith misjonile. Tema päevaraamatud, saadetud ja saadud kirjad räägivad raskustest, millega ta misjonärina kokku puutus, ning usust ja pühendumusest, millega ta neile vastu astus.
Kui esimene tööpäev misjonärina Inglismaal lõpule jõudis, kirjutas ta oma päevikusse: „See oli üks erakordselt tähtis päev minu lühikeses elus. Lahkusin kodunt vähem kui kuu aega tagasi eesmärgiga jutlustada meie Issanda evangeeliumi. … Olin täna väljas, kõnetasin inimesi, jagasin laiali 25 trükist. See oli esimene kord, kui ma sellist tööd püüdsin teha ja see polnud mulle kerge. … Jagasin täna esmakordselt maailmale oma tunnistust, kuid tahaksin, et suudaksin teha seda paremini. Issanda abiga täidan ma tema tahet, nagu mind on tegema kutsutud.”19
Kui isa talle hädapäraste asjade tarvis mõned dollarid saatis, vastas ta: „Kulutan su saadetud raha mõistlikult. Ma ei kuluta midagi, ilma et mul selleks hea põhjus oleks.” Ta kirjutas isale oma kindlast otsusest evangeeliumi õppida ja õpetada: „Olen siin, et evangeeliumi jutlustada ja loodan, et suudan sellega hästi toime tulla. … Minu soov on täiustada siin olles oma mõistust ja andeid, et võiksin elus alati millekski kasulik olla. … Tahan olla hea kõiges ja miski ei tee mulle suuremat rõõmu, kui evangeeliumist rohkem teada saada. Minu soov on seda tunda ja targemaks saada.”20
President Joseph F. Smith kirjutas vanem Joseph Fielding Smithile järgmised kiidusõnad: „Mulle meeldib sinu meelsus, ma usun sinu ausameelsusse, mul on sinu üle hea meel ja ma olen sinuga rahul. Soovin, et annaksid maad tarkusele ja kaaluksid oma otsuseid, oleksid kannatlik ning et Püha Vaim ja Jumala armastus oleks sinuga.”21 Vanem Smithisse oli usku ka Louie isal Lewis Shurtliffil: „Olen alati arvanud, et tuled misjonil hiilgavalt toime ja saad kogemuse osaliseks, mis valmistab sind ette kõrge ameti jaoks, mida oled määratud täitma tulevikus.”22
Kui Joseph Louiele kirjutas, väljendas ta alati naisele oma armastust. Sageli lisas ta kuivatatud lilli oma „soojadele ja südamlikele kirjadele”.23 Ta kirjutas ka raskustest, millega silmitsi seisis: „Selle rahva seas on palju selliseid, kes teavad, et evangeelium, mida õpetame, on õige, kuid neil ei jagu iseloomukindlust maailmast lahti öelda ja see vastu võtta.”24
Louie kirjutas talle vähemalt kord nädalas. „Pea meeles,” kirjutas ta ühes kirjas, „olen siin, et sind armastada ja sinu eest palvetada, ja et ma ei unusta sind hetkekski. … Ole sa õnnistatud, mu kallis abikaasa, palvetan ma alati.”25 Louie oli jäägitult pühendunud oma abikaasale ja niisama jäägitult pühendunud Issandale ja Tema tööle. Ta tuletas Josephile pidevalt meelde, et too ei laseks koduigatsusel kindlameelset teenimist nõrgestada.
Vanem Smith vajas sellist julgustust, kuna leidis harva kedagi, kes taastatud evangeeliumi sõnumi vastu oleks võtnud. Aastaid hiljem „rääkis ta oma pojale Josephile, et olukord oli nii halb ja inimesed nii ükskõiksed, et arvas juba, et ei suuda misjonit sellises olukorras jätkata. Ühel ööl lebas ta unetult asemel ja mõtles, et peab kojupääsemiseks midagi ette võtma.”26 Armsate inimeste innustuste ja palvete ning omaenda teenimissoovi toel sai ta nendest mõtetest siiski jagu. Ta teadis, et Issand oli teda kutsunud, teadis, et peab töötama usinasti rahva heaks, keda teenis, ja oma pere heaks. Ta kirjutas: „Jään pigem igaveseks siia, kui tulen koju hea nime ja laitmatute vabastuspaberiteta. … Ma palvetan, et evangeeliumi vaim oleks minuga, et armastaksin oma ligimest, et võiksin jääda siia kuni väärika vabastamiseni. Kui minu eest kodus nii palju ei palvetataks, kui ma ise ei palvetaks, ei jõuaks ma edasi.”27
Vanem Joseph Fielding Smith vabastati misjonilt 20. juunil 1901. Kahe usina teenimisaasta vältel „ei pööranud ta kedagi usule, ei ristinud kedagi, kuid kinnitas liikmeks ühe pöördunu.”28 Ometi külvas ta oma kaaslastega evangeeliumiseemneid, aitas paljudel inimestel leida sügavamat rahu ja mõistmist, kasvas ise kui evangeeliumi õppija ja õpetaja ning preesterluse juht.
Uus kodu ja uued kohustused
Joseph saabus misjonilt tagasi Salt Lake Citysse 9. juulil 1901. aastal. Veetnud mõned päevad Louie perega Ogdenis, naasid Joseph ja Louie oma koju Smithide juures ja jätkasid ühist eluteed. Nende abielu tunnusjoonteks oli usk, usinus ja teenimine, kui nad töötasid kodu ja pere rajamise nimel ning teenisid Kirikus.
Louie Shurtliff Smith.
Peagi pärast misjonilt naasmist hakkas Joseph pere ülalpidamiseks tööd otsima. Pereliikme abiga sai ta ajutise tööotsa Salt Lakeʼi maavalitsuses. Viis nädalat hiljem võttis ta vastu ametikoha Kiriku ajaloolase kantseleis. Mida enam ta sai teada Kiriku ajaloost, seda enam hakkas ta märkama inimesi, kes püüdsid Kirikut ja selle juhte maha teha. Ta töötas väsimatult, et levitada teadmisi usu kaitseks. Sellest sai alguse teenimine, mis aastaid Kirikut õnnistas.
1902. aasta kevadel jäi Louie lapseootele. Neile Josephiga meeldis nende väike korter, ometi soovisid nad, et neil oleks päris oma kodu. Josephi kindel töökoht võimaldas neil hakata sellega tõsisemalt tegelema. Nad otsisid ehitusfirma ja leppisid kokku tingimustes, mis võimaldasid Josephil kulude kärpimiseks suure osa tööst ise ära teha. Nende esimene laps, tütar Josephine, sündis 1902. aasta septembris ja kümmekond kuud hiljem kolisid nad oma uude kodusse. 1906. aastal sünnitas Louie raskelt kulgenud raseduse järel teise tütre, kellele pandi nimeks Julina.
Joseph oli alati valmis Issanda päästetöös kaasa lööma ja võimalusi selleks oli piisavalt. 1902. aastal kutsuti ta üheks juhatajaks kahekümne neljandasse seitmekümne kvoorumisse, kus ta täitis ka juhendaja kohustusi. (Tollal oli Kirikus üle saja seitsmekümne kvoorumi. Nende kvoorumite liikmed ei olnud üldjuhid.) Joseph kutsuti teenima ka Noorte Meeste Vastastikuse Edu Seltsi üldnõukogus ja Soolajärve vaia kõrgemas nõukogus. Tema vend Hyrum, Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, pühitses ta ülempreestriks. 1906. aasta üldkonverentsil aprillis toetati tema nimetamist Kiriku ajaloolase assistendiks. Järgmise aasta jaanuaris määrati ta erikomiteesse, mille eesmärgiks oli „valmistada ette materjalid kaitsmaks kirikut vaenlaste rünnakute eest”.29
Kui Josephi isa Kiriku presidendina teenis, oli Joseph talle sageli abiks kirjavahetuse pidamisel ja muudes halduskohustustes ning saatis teda aeg-ajalt Kiriku ametireisidel. Korra reisis ta koguni president Smithi asemel. Ta pani kirja: „Sõitsin isa palvel Brigham Citysse [Utahʼ osariigis], et seal teine kogudusehoone sisse pühitseda. Nad soovisid väga, et pühitsuspalve oleks teinud tema, kuid kuna ta vaevles parasjagu ägeda külmetushaiguse käes, saatis ta enda asemel minu.” Kui vaia juhataja ja piiskop Josephiga rongijaamas kokku said, polnud nad teda nähes just kõige rõõmsamad.30 Vaia juhataja olevat öelnud: „Mul tuleb nutt peale! Ootasime Kiriku presidenti, aga saime poisikese!” Ühe jutustuse kohaselt olevat Joseph selle peale naljatamisi kostnud: „Ka mul tuleb nutt peale.”31
Kuigi suur osa Kiriku kohustustest viis Josephi kodust eemale, leidsid nad Louiega aega ka üheskoos teenida ja teineteise seltsi nautida. 1. novembril 1907 kirjutas Joseph oma päevaraamatusse: „Veetsin Louiega suurema osa päevast Soolajärve templis. See oli üks meie elu õnnelikumaid päevi, mis tuli meile suureks kasuks.”32
Katsumused ja õnnistused
1908. aasta märtsis lükkas Joseph paljud Kiriku kohustused kõrvale, kuna tundis vajadust nii palju kui võimalik Louie kõrval kodus olla. Louie kannatas ägeda haiguse all, mis tabas teda kohe kolmanda raseduse algul ega tahtnud kuidagi järele anda. Vaatamata palvetele, preesterluse õnnistustele, abikaasa ennastsalgavale hoolitsusele ja arstide valvsale tähelepanule naise olukord aina halvenes. 30. märtsil Louie suri.
Joseph kirjutas leinates: „Selle kuu jooksul, mil olen tundnud pidevat ängi ja südamevalu, on mulle saanud osaks kõige sügavamad ja valusamad katsumused ja kogemused. Kogu selle aja olen lootnud saada jõudu ja tröösti Issandalt. Pärast kolm-neli nädalat kestnud tohutult piinavaid valusid ja ligi kaks kuud väldanud haigust sai mu armas naine oma vaevadest lahti … ning lahkus minu ja meie kallite laste juurest paremasse maailma, kus ootame kannatlikult ja kurbusega kokkusaamist, mis saab olema hiilgavamast hiilgavam.” Josephi sõnul suri ta naine „kindlas usus ja ustavana viimasele kui ühele evangeeliumi põhimõttele”.33
Kahe väikese tütre kasvatamine ilma emata käis Josephil üle jõu. Vanemad kutsusid noore pere enda juurde elama. Kuid lesk mõistis, et sellest abist ei piisa, et väikesed lapsed vajavad armastava ema hoolitsust.
Ethel Reynolds Smith.
Nagu kõikide teiste tähtsate otsustuste puhul, võttis Joseph ka selles küsimuses nõuks tulihingeliselt palvetada. Tema palvetele vastati: Josephi pilk jäi pidama Ethel Georgina Reynoldsil Kiriku ajaloolase kantseleist. 6. juulil 1908 kutsus Joseph Etheli enda ja tütardega parki jalutama. Jalutuskäik kujunes meeldivaks, kõik neli nautisid üksteise seltkonda. Kümme päeva hiljem kohtusid Joseph ja Ethel omavahel, ilma lasteta. Varsti pärast seda nad kihlusid ja otsustasid abielluda.
Ethel ja Joseph pitseeriti Soolajärve templis 2. novembril 1908. Aastaid hiljem kirjutas Joseph Ethelile: „Sa ei kujuta ette, kui sageli olen ma tänanud Issandat, et ma ei eksinud kaaslase valikul! Et see olid sina, kes minu juurde saadeti!”34 Lisaks sellele, et Ethelist sai Josephile armastav kaasa, sai temast ka teine ema Josephineʼile ja Julinale.
Teenimine Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena
Vahetult enne aprillikuist üldkonverentsi 1910. aastal suri president John R. Winder, esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas. Esimesse Presidentkonda kutsuti teenima Kaheteistkümne Kvoorumis teeninud vanem John Henry Smith, mistõttu koht Kaheteistkümne Kvoorumis jäi tühjaks. Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Kvoorum kogunesid Soolajärve templisse, et arutada, kes meestest kõlbaks tühjaks jäänud kohale. Pärast tund aega kestnud arutelu, ei suudetud „jõuda selles küsimuses ühisele arvamusele. Lõpuks läks president Joseph F. Smith ühte tuppa, kus ta sai omaette olla. Ta laskus põlvili ja palvetas, et juhatust saada. Naasnud teiste juurde, küsis ta mõnevõrra kõhklevalt ülejäänud kolmeteistkümnelt vennalt, kas nad oleksid nõus kaaluma ametikohale tema poega Joseph Fielding Smith nooremat. Ta ütles, et esitas selle soovituse vastumeelselt, kuna ta poeg Hyrum oli juba nõukogu liige ja poeg David oli nõuandja Juhtivas Piiskopkonnas. Ta kartis Kiriku liikmete pahameelt, kui taas üks tema poegadest üldjuhiks määratakse. Sellest hoolimata tundis ta sundi Josephi nimi kaalumiseks välja pakkuda. Mehed näisid ettepanekuga kohe nõus olevat ja toetasid president Smithi.
Tõenäoliselt oli president Smith rääkinud Josephi valimisest usalduskatte all tema [Josephi] emale enne, kui see konverentsil avalikuks tehti. Josephi õde Edith S. Patrick on rääkinud sellest järgmist: „Mäletan, kuidas ema rääkis meile, et 1910. aastal tuli isa templi nõukogu koosolekult koju ja näis väga mures olevat. Kui küsiti, mis talle muret teeb, ütles ta, et Joseph oli valitud üheks Kaheteistkümnest. Ta ütles, et vennad olid ühel häälel tema poolt olnud ja nüüd langeb ta presidendina terava kriitika alla, et lasi oma pojast apostli teha. Ema ütles isale, et ta ei peaks hetkegi muretsema selle üle, mida inimesed ütlevad. Ta teadis, et Issand oli Josephi välja valinud ja ütles, et ta teab, et Joseph teenib selles kutses nii, et see kutsele au teeb.”
„… Tollal oli tavaks inimesele tema valimisest eelnevalt mitte teatada, vaid lasta tal kuulda seda alles siis, kui tema nimi konverentsil hääletamiseks ette loetakse. Nii et kui Joseph Fielding 6. aprillil 1910 konverentsile läks, polnud tal aimugi, et tema on see, kes on välja valitud.” Kui ta tabernaakliuksest sisse astus, küsis uksehoidja: „Joseph, kellest uus apostel saab?” Joseph vastas: „Ma ei tea. Aga kindlasti ei saa see olema ei sina, ega ka mina!”
Vahetult enne seda, kui Kaheteistkümne Kvoorumi uue liikme nimi ette loeti, tundis Joseph Vaimu ja adus, et see nimi võib olla tema enda oma. Ja ikkagi, kui ta hiljem oma nime teatavaks tegemist meenutas, ütles ta: „Olin nii jahmunud ja tummaks löödud, et sain vaevu sõna suust.”
Ta läks koju, et jagada uudist Etheliga, kes polnud saanud koosolekule minna. Ta ütles alustuseks: „Peame vist lehma maha müüma. Mul pole enam aega temaga tegeleda!”35
60 aasta jooksul, mis Joseph Fielding Smith oli Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, oli ta tunnistajaks paljudele muudatustele maailmas. Kui ta apostliametisse kutsuti, sõitsid paljud inimesed ikka veel ringi hobuse ja vankriga. Kui tema teenimisaeg kvoorumis otsa hakkas saama, sõitis ta sageli ülesandeid täitma reaktiivlennukiga.
Kaheteistkümne Apostli Kvoorum 1921. aastal. Vanem Joseph Fielding Smith tagareas vasakul.
Kaheteistkümne Kvoorumi liikmena teenides tuli vanem Smithil töötada paljudes usaldust nõudvates ja vastutusrikastes ametites. Esimesed kaheksa aastat apostliametis teenis ta mitteametlikult oma isa sekretärina. Selles kutses teenis ta kuni 1918. aasta novembrini, mil ta isa suri. Selles ametis olles kirjutas Joseph Fielding Smith üles oma isa nägemuse surnute lunastamisest. Nüüd on see kirjas ÕL 138.
Vanem Smith teenis Kiriku abiajaloolasena ja Kiriku ajaloolasena ligemale 50 aastat, nõuandjana Soolajärve templi presidentkonnas, Soolajärve templi presidendina, Utahʼ Genealoogia ja Ajaloo Seltsi presidendina, Utahʼ Genealoogia ja Ajaloo Ajakirja esimese toimetaja ja ärijuhina ning Kiriku Haridusnõukogu Täitevkomitee esimehena. Ta teenis ka Kiriku Toimetiste Komitee esimehena. Selle ülesande tõttu tuli tal läbi lugeda tuhandeid käsikirjalehekülgi, enne kui neist pandi kokku õpikud ja muud Kiriku väljaanded.
6. oktoobril 1950 asetati Joseph Fielding Smith Kaheteistkümne Kvoorumi tegevjuhiks. Selles kutses teenis ta 1951. aasta aprillini, mil ta asetati Kaheteistkümne Kvoorumi juhatajaks. Selles kutses teenis Joseph Fielding Smith 1951. aasta aprillist 1970. aasta jaanuarini, mil temast sai Kiriku president. 1965. aastast 1970. aastani teenis ta ka nõuandjana Esimeses Presidentkonnas, jätkates samal ajal oma kohustuste täitmist Kaheteistkümne Kvoorumi juhatajana.
Karmilt hoiatav ja hellalt andestav teenimine
Oma esimeses üldkonverentsi kõnes pöördus vanem Joseph Fielding Smith otse nende poole, kes „tõstavad häält Kiriku juhtide tegevuse vastu”. Ta tegi karmi avalduse: „Soovin tõsta hoiatuseks häält kõigi nende peale, kes on Kiriku liikmed, ja öelda neile, et neil oleks parem parandada meelt ja pöörduda Issanda poole, et Tema hukkamõist ei tuleks nende peale, et nad ei kaotaks usku ega laseks end tõest eemale pöörata.”36
Ta ei lakanud hoiatushäält tõstmast kogu teenimistöö vältel. Kord ütles ta: „Kuna Issanda Vaim on mulle mu rännakutel Siioni vaiades valgust heitnud, siis olen pidanud oma missiooniks öelda rahvale, et aeg parandada meelt on nüüd ja praegu. … Tunnen, et mu missioon on hüüda meeleparandust ja kutsuda inimesi Issandat teenima.”37
Sellist sallimatust rumaluste vastu, sellist otsekohest suhtumist õpetamisse tasakaalustas leebus ja heasüdamlikkus. Vanem Boyd K. Packer oli selle tunnistajaks koosolekul, kui Joseph Fielding Smith oli Kiriku Misjonikomitee esimees. „Anti teada kahe misjonärivanema ja Kirikule kuuluva autoga toimunud avariist. Eakas juurviljamüüja polnud oma veokiga tähele pannud stopp-märki. Misjonäride autole sõideti külje pealt sisse ja sellest jäi järele vaid vrakk. Politsei küsitles veokijuhti. Tal polnud kindlustust. Kumbki misjonäridest õnneks tõsisemat viga ei saanud.
President Smith istus vaikselt, kui teised komitee liikmed asja üle arutasid. Mõningase arutelu järel ütlesid nad misjonäride osakonna tegevdirektorile, et ta palkaks advokaadi ja pöörduks asjaga kohtusse.
Alles seejärel küsiti president Smithilt, kas ta on sellise asjade käiguga nõus. President sõnas vaikselt: „Jah, me võiksime seda teha. Ja kui me kõigest jõust peale pressime, võib meil isegi õnnestuda vaeselt mehelt tema veok ära võtta. Ja kuidas ta siis endale elatist teenib?”
„Meil oli piinlik üksteisele otsa vaadata,” ütles vanem Packer. „Möönsime, et Kirik võiks osta uue misjoniauto, minna oma tööga edasi ja asi sinnapaika jätta.””38
„Lahke ja armastav abikaasa ja isa”
Kui vanem Smith apostliametisse kutsuti, oli tal kolm last: Josephine ja Julina ning Etheli esiklaps Emily. Seitse kuud hiljem sündis perre veel üks tütar. Ethel ja Joseph panid talle nimeks Naomi. Sünnitüsistuste tõttu pidi Naomi oma elu eest võitlema ja pere kartis, et teda ei ole kauaks. Ent nagu ta isa hiljem ütles, „pääses ta palvete ja preesterluse õnnistuste väel, kui paistis, et ta ei saa hingata.”39 Hiljem sündis Ethelile veel seitse last: Lois, Amelia, Joseph, Lewis, Reynolds, Douglas ja Milton.
President Smithi ülesanded apostlina viisid ta kodust sageli pikemaks ajaks eemale. Kui ta aga kodus oli, oli tema tähelepanu keskpunktis pere. Tema naise Etheli sõnul oli ta „lahke ja armastav abikaasa ja isa, kelle ülimaks eesmärgiks on perekonna õnn. Selle nimel tegutseb ta ennastunustavalt.”40
Smithi pere lastele tegi nalja, et mõni inimene arvas, et nende isa on üks tõsine ja karm mees. „Kord … kui ta oli pidanud üpris tarmuka jutluse laste kasvatamise teemal, pöördus üks pahane naisterahvas tema kahe väikese tütre poole, tundis neile kaasa [ja ütles:] „Vean kihla, et teie issi peksab teid!”” Tüdrukud kihistasid seepeale vaid naerda. Nad tundsid oma isa palju paremini kui see naine – ta ei teeks neile iial haiget. Kui ta oma pikkadelt sõitudelt koju saabus, „oli see õnnelik aeg alates hetkest, kui nad teda põksuva südamega rongijaamas ootasid, kuni mõned päevad hiljem temaga jälle kurvalt hüvasti pidid jätma.” Nad mängisid, küpsetasid kooke ja tegid jäätist, käisid piknikutel, sõitsid rongiga ning külastasid lähedal asuvaid kanjoneid ja järvi. Neile meeldis kuulata, kui ta jutustas oma tegemistest Kiriku ülesannete täitmisel maailmas.41 Üheskoos tehti tööd ja toimetati kodu ümber.42
President Smithi pojad mängisid sportmänge ja võimalusel käis isa alati vaatamas, kui pojad võistlesid.43 Talle meeldis koos nendega palli mängida, eriti käsipalli. Ta lustis nendega võidu, kuid kõige enam meeldis talle jõukatsumine. Pojad Reynolds ja Lewis on meenutanud aegu, kui nad kahekesi isa vastu jõud ühendasid. Isa lasi neil valida, kumba kätt ta võib mängus kasutada. Aga ka üks käsi selja taga, tegi ta alati „mõlemale ära”.44
Kurbus ja lootus
Vanem Smithi ülesanded, mis ta kodust eemale viisid, olid Etheli ja laste jaoks rasked ning nädalatepikkune lahusolek valmistas piina ka talle endale. 18. aprillil 1924 sõitis ta rongiga vaia konverentsile, et seal eesistujaks olla. Ethel oli tookord seitsmendat kuud rase ja andis endast parima, et kodus laste eest hoolitseda. Joseph Fielding Smith kirjutas naisele: „Mõtlen teie peale ja soovin, et saaksin järgmised nädalad olla teiega ja teie eest hoolitseda.”45 Kodule mõeldes lõpetas ta kirja luuletusega, mille oli ise kirjutanud. Osa sellest on nüüd kirjas paljudes Kiriku lauluraamatutes pealkirja all „Does the Journey Seem Long?” (Kas rännak näib pikk?)
Kas rännak näib pikk,
rada konarlik, järsk?
On tee mattunud okastesse?
Lõikab kivi sul jalga,
püüdes vaevaga tõusta
päevakuumuses kõrgustesse?
On’s süda jõuetu, kurb,
hing väsinud sees,
murekoorma all vaeva kui näed?
Tundub kandam sul raske,
mida tõstma nüüd pead?
Kas puuduvad abikäed?
Ärgu nõrkegu süda,
rännak alanud on,
Tema üha ikka sind viipab.
Tõsta rõõmuga pilk,
ja haara tal käest;
Uusi kõrgusi ta sulle näitab –
on püha see maa,
kus kõik mure otsa saab
ja elus ei ole sul pattu,
pole seal pisaraid,
kõik mured on läinʼd.
Haara käest tal ja sisse sa astu.46
1933. aastast peale hakkas Smithide kodust idülli segama raske murekoorem, millest vanem Smith üheksa aastat tagasi oma luuletuses oli rääkinud. Ethelile põhjustas kannatusi „kohutav haigus, millest ta ei suutnud aru saada. Ta langes ajuti sügavasse depressiooni ning muul ajal väljusid ta mõtted kontrolli alt, sundides ta kurnatud keha üha enam pingutama. Perekonna hellast armastusest ja toest, palvetest, õnnistustest ja koguni haiglaravist ei paistnud olevat vähimatki abi.”47 Ethel suri 26. augustil 1937 pärast neli aastat kestnud kannatusi. Leinav abikaasa kirjutas pärast naise surma: „Paremat naist või ustavamat abikaasat ja ema annab otsida.”48 Sügavas kurvastuses leidis ta tröösti teadmisest, et oli Ethel Reynolds Smithiga püha pitseerimislepinguga igavikeks kokku seotud.
Uus sõprussuhe, mis viis abieluni
Kui Ethel suri, elas viis Smithide lastest veel kodus. Kaks neist valmistusid lähemal ajal kodunt lahkuma – Amelia oli kihlatud ja Lewis valmistus minema põhimisjonile. Seega oleksid koju jäänud veel 16-aastane Reynolds, 13-aastane Douglas ja 10-aastane Milton. Muretsedes emata jäänud poegade pärast, kaalus Joseph Fielding Smith uuesti abiellumist.
Selle peale mõeldes jäi vanem Smithile peagi silma Jessie Ella Evans, Mormooni Tabernaaklikoori kuulus solist. Jessie oli laulnud Etheli matusetalitusel soolot ja vanem Smith saatis talle selle eest tänukaardi. See kaart viis telefonikõneni. Enne seda jutuajamist vanem Smith ja Jessie teineteist ei tundnud, aga peagi said neist head sõbrad.
Vanem Smith mõtles ja palvetas päevi, kas paluda Jessiet endale naiseks. Lõpuks kirjutas ta naisele kirja, kus vihjas, et sooviks temaga lähemalt tutvuda. Neli päeva hiljem leidis ta piisavalt julgust, et kiri ise kohale toimetada. Ta viis kirja linna- ja maavalitsuse kantseleisse, kus naine töötas maasekretärina. Vanem Smith kirjutas hiljem oma päevaraamatus: „Läksin maavalitsuse kantseleisse. … Mul seisis maasekretäriga ees väga tähtis jutuajamine ja jätsin talle kirja, mille olin kirjutanud.”49 Järgmisel nädalal sõitis vanem Smith rongiga vaia konverentsile. Koju naastes said nad Jessiega taas kokku.
Talle omasel otsekohesel viisil kirjutas vanem Smith päevaraamatusse: „Kohtusin preili Jessie Evansiga. Meil oli tähtis jutuajamine.” Kuna nad teineteisele sümpatiseerisid, seadsid nad asjad nii, et vanem Smith saaks kohtuda Jessie emaga ja Jessie vanem Smithi lastega. Vähem kui kuu aega hiljem, 21. novembril 1937, võttis naine vastu kihlasõrmuse. Nad pitseeris Soolajärve templis 12. aprillil 1938 Kiriku seitsmes president Heber J. Grant.50
Vanem Francis M. Gibbons, kes teenis Esimese Presidentkonna sekretärina, kui president Smith oli Kiriku president, kirjeldas Joseph Fielding Smithi ja Jessie Evans Smithi vahelisi suhteid nõnda: „Vaatamata kahekümne kuue aastasele vanusevahele, erinevale iseloomule, taustale ja haridusele, oli tähelepanuväärne, kui kenasti Joseph Fielding ja Jessie Evans Smith omavahel kokku sobisid. Jessie oli parandamatu ekstravert, lõbus ja hea huumorimeelega, kes tundis rõõmu avaliku tähelepanu rambivalgusest. Joseph, vastupidi, oli vaikne, tagasihoidlik introvert, väärikas ja eemalolev, kellele avalikkuse ees viibimine tundus alati mõnevõrra ebamugavust tekitavat ja kes ei püüdnud iial endale tähelepanu tõmmata. Ehe armastus ja austus, mida nad teineteise vastu tundsid, oli sillaks, mis nende kahe kardinaalselt erineva iseloomuga inimese vahel haigutava lõhe ületas.”51 Samasugune armastus ja austus kandus üle ka Jessie ema Jeanette Buchanan Evansile, kellega Jessie abiellumiseni koos oli elanud. Õde Evans järgnes tütrele Smithide koju ja aitas laste eest hoolitseda.
Joseph Fielding Smith ja Jessie Evans Smith klaveri juures.
Teenimine rahutus maailmas
Uus õde Smith, keda Smithi lapsed ja lastelapsed varem tädi Jessieks kutsusid, käis sageli abikaasaga vaia konverentsidel kaasas. Kohalikud juhid palusid tal koosolekutel laulda ja mõnikord õnnestus tal veenda oma abikaasat endaga duetti laulma. 1939. aastal tegi president Heber J. Grant vanem Smithile ja õde Smithile ülesandeks läbi sõita kõik Kiriku misjonid Euroopas.
Kuigi Teine maailmasõda polnud veel puhkenud, kui Smithid Euroopasse saabusid, kasvasid pinged rahvaste vahel iga päevaga. 24. augustil, kui Smithid Saksamaal viibisid, tegi Esimene Presidentkond vanem Smithile ülesandeks toimetada kõik misjonärid Saksamaalt ära erapooletutesse riikidesse. Vanem Smith koordineeris seda tööd Taanist Kopenhaagenist. Misjonäre teistesse riikidesse üle viies pidas Tšehhoslovakkia misjoni juhataja Wallace Toronto vajalikuks saata ka oma naine Martha ja nende lapsed ohutuse mõttes Kopenhaagenisse. Ise jäi ta maha veendumaks, et neli misjonäri, kes kinni olid peetud, pääseksid turvaliselt riigist välja. Päevad möödusid, kuid neist polnud kuulda ei kippu ega kõppu. Martha on hiljem meenutanud:
„Lõpuks saabus päev, mil Saksamaalt lahkus viimane rong, praam ja laev. Palvetasime, et Wally [juhataja Toronto] ja neli tema hoolde usaldatud noort misjonäri oleksid tol viimasel praamil, mis kodusadama poole suundus. Nähes, et olen väga mures ja endast järjest enam välja minemas, tuli president Smith minu juurde, võttis oma kaitsva käega mul õlgade ümbert kinni ja ütles: „Õde Toronto, see sõda ei alga enne, kui vend Toronto ja ta misjonärid on Taanimaale saabunud.” Kui päev jõudis õhtusse, helises telefon. … Helistas Wally! Nad olid viiekesi lahkunud Tšehhoslovakkiast Briti diplomaatilisele korpusele järele saadetud erirongiga, jõudnud viimasele Saksamaalt lahkuvale praamile ja ootasid nüüd [Taani] rannikul võimalust Kopenhaagenisse sõita. Otsekui tume pilv oleks päikese eest eemaldunud, selline oli kergendustunne ja rõõm, mida misjonikodus koos 350 misjonäriga tundsime.”52
Vanem Smith oli tänulik taani rahvale, kes lubas nii paljudel evakueeritud misjonäridel oma riiki tulla. Sõja puhkedes kuulutas ta prohvetlikult, et tänu taani rahva heldusele ei saa see rahvas sõja ajal toidupuudust kannatama. Aastaid hiljem võis nentida, et „taani rahvas oli sõja paremini üle elanud kui ülejäänud Euroopa rahvad. Taani pühad olid saatnud isegi abipakke puudust kannatavatele viimse aja pühadele Hollandis ja Norras. Liikmeskond oli järjepidevalt kasvanud ja kümnisesedelite arv Taani misjonil oli enam kui kahekordistunud. …Taani pühad nägid oma olukorras vanem Joseph Fielding Smithi prohvetliku ettekuulutuse täitumist.”53
Sõja puhkedes korraldas vanem Smith 697 Euroopas teeninud Ameerika misjonäri evakueerimise. Kuna mõned misjonärid olid teeninud ringkondade ja koguduste juhtidena, delegeeris vanem Smith nende kohustused üle kohalikele liikmetele. Kui töö tehtud, sõitis vanem Smith koos Jessiega laevaga Ameerika Ühendriikidesse. Nad istusid New Yorgis rongile ja jõudsid seitse kuud pärast lahkumist koju tagasi.
Kuigi vanem Smith oli õnnelik, et Ameerika misjonärid turvaliselt koju tagasi jõudsid, tundis ta muret süütute inimeste pärast, kes oma kodumaal sõjaküüsi olid jäänud. Ta kirjutas: „Iga kord, kui koosolekut pidasime ja selle lõppedes inimestel käsi surusime, tundsin südames valu. Nad kõik tervitasid meid soojalt. Nende [sõprus] tähendas minu jaoks palju enamat, kui nad seda arvata oskasid. Mõned neist olid pisarais ja ütlesid, et neid ootab ees tõsine häda ja et me ei pruugi siin elus enam kunagi kohtuda. Mul on neist tohutult kahju ja ma palvetan iga päev, et Issand neid kogu selle kohutava aja kaiteks.”54
Vanem Smithi poeg Lewis, kes viibis Teise maailmasõja puhkedes Inglismaal, oli samuti viimaste misjonäride hulgas, kes koju naasid.55 Kaks ja pool aastat hiljem ületas Lewis taas Atlandi ookeani. Sedakorda selleks, et sõjaväes teenida. „See olukord kurvastas meid kõiki,” kirjutas vanem Smith. „On häbiväärne, et puhtad ja õigemeelsed on sunnitud inimeste kurjuse pärast osalema ülemaailmsetes konfliktides.”56
2. jaanuaril 1945. aastal sai vanem Smith telegrammi, milles teatati, et tema poeg on oma riiki teenides sõjas langenud. Ta kirjutas: „See oli ränk šokk. Olime lootnud, et varsti on ta Ameerika Ühendriikides tagasi. Me uskusime, et ta on kaitstud, sest ta oli varemgi mitmel korral ohtlikust olukorrast välja tulnud. Meil oli raske mõista, et selline asi võis juhtuda. … Olgu löök kui tahes ränk, annab meile rahu ja õnne teadmine, et ta oli puhas ja vaba maailma pahedest, mille eest pole pääsu ka sõjaväes. Ta oli usule truu ja väärib hiilgavat ülestõusmist, kui me taas kokku saame.”57
Usaldusväärne juht ja õpetaja
Kaheteistkümne Kvoorumi liikmena tuli Joseph Fielding Smithil seista sageli viimse aja pühade ees, tunnistada Jeesusest Kristusest, õpetada taastatud evangeeliumi ja kutsuda inimesi meeleparandusele. Ta pidas üldkonverentsidel üle 125 jutluse, võttis osa tuhandetest vaiakonverentsidest, kõneles sugupuu-uurimise konverentsidel ja raadios. Lisaks sellele õpetas ta ka kirjasõna vahendusel. Aastaid oli tal Kiriku ajakirjas Improvement Era oma veerg, kus ta vastas lugejate küsimustele. Ta kirjutas artikleid Kiriku ajakirjadele ja ajalehe Deseret News kirikuelurubriiki. Aastatel 1910 kuni 1972, mil ta teenis apostlina, ilmus tema kirjutisi 25 raamatus, sh „Essentials in Church History, Doctrines of Salvation, Church History and Modern Revelation” ning „Answers to Gospel Questions”.
President Smithi jutlusi kuulates ja tema kirjutisi lugedes hakkasid Kiriku liikmed usaldama teda kui evangeeliumi õpetlast. Veelgi enam, nad õppisid usaldama ja järgima Issandat. President N. Eldon Tanner on öelnud, et Joseph Fielding Smith „mõjutas sadade tuhandete inimeste elu, järgides ja õpetades sõna ja sulega kõiki evangeeliumi põhimõtteid. Ta ei jätnud kellelegi kahtlust, et teab, et Jumal on elus Jumal, ja et me oleme tema vaimulapsed; et Jeesus Kristus on Jumala Ainusündinud Poeg lihas; et ta andis oma elu meie eest, et saaksime tunda rõõmu surematusest; ja et evangeeliumi vastu võttes ja selle järgi elades saame me tunda rõõmu igvesest elust.”58
Vanem Bruce R. McConkie on tähendanud:
„President Joseph Fielding Smithi elu ja tööd iseloomustasid kolm asja:
1. Tema armastus Issanda vastu ning absoluutne ja kõikumatu truudus, millega ta püüdis näidata oma armastust, kui pidas tema käske ja tegeles Issandale meelepäraste asjadega.
2. Tema ustavus prohvet Joseph Smithile ja tema kaudu taastatud igikestvatele tõdedele, oma vanaisale patriarh Hyrum Smithile, … [kellele] sai osaks märtrisurm, oma isale president Joseph F. Smithile, kelle nime selestilises linnas igavesti kalliks peetakse, sest ta oli üks nendest, kes vapralt vastu pidas tema pärast, kelle verd valati, et meie võiksime elada.
3. Tema enda teadmised evangeeliumist ja intuitsioon, väsimatu usinus, millega ta õigemeelsust jutlustas; töö, mida ta tegi, et toita näljaseid, riietada alastiolijaid, külastada lesknaisi ja vaeslapsi ning näidata üles puhast usku nii õpetamise kui eeskuju kaudu.”59
Kaheteistkümne Kvoorumi vendade arvates oli president Smith tark ja osavõtlik juht. Tema 80. sünnipäeva tähistasid Kaheteistkümne Kvoorumi ülejäänud liikmed lugupidamisavaldusega trükisõnas. Selles on öeldud:
„Meie, kes me töötame Kaheteistkümne Nõukogus tema juhtimise all, oleme olnud tunnistajaks tema tõeliselt õilsast iseloomust. Me näeme iga päev, kui mõistev ja hooliv ta on oma töökaaslaste suhtes, meile ülesandeid jagades ja meie tööd selliselt seades, et Issanda töö saaks jätkuda. Me soovime, et kogu Kirik saaks tunda tema hingeheadust ja muret nende käekäigu pärast, kel ei lähe kõige paremini ja kes kannatavad. Ta armastab kõiki pühasid, ega lakka kunagi palvetamast patuste eest.
Erakordselt terava vaistu juures näib tal olevat vaid kaks asja, mille järgi ta lõpliku otsuse teeb. Mida tahab Esimene Presidentkond? Mis on parim Jumala kuningriigi jaoks?”60
Kiriku president
Hingamispäeva hommikul 18. jaanuaril 1970 jõudis lõpule president David O. McKay surelik elu. Vastutus Kiriku juhtimise eest langes nüüd Kaheteistkümne Apostli Kvoorumile, kelle juhatajaks oli 93-aastane Joseph Fielding Smith.
23. jaanuaril 1970 tuli Kaheteistkümne Kvoorum kokku ja toetas ametlikult president Smithi tema kutses Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendina. President Smith valis oma esimeseks nõuandjaks Harold B. Lee ja teiseks nõuandjaks N. Eldon Tanneri. Seejärel asetati kõik kolm meest ametisse oma uusi kohustusi täitma.
President Joseph Fielding Smith ja tema nõuandjad Esimeses Presidentkonnas: president Harold B. Lee (keskel) ja president N. Eldon Tanner (paremal).
Koosolekul viibinud vanem Ezra Taft Benson on meenutanud: „Meie koosolekul valitses imeline üksmeel. Tunda oli vääramatut ühtehoidmist, kui vennad uue juhtkonna valimise ja ametisse asetamise järel üksteisel ümbert kinni võtsid.”61
Vanem Boyd K. Packer on andnud president Smithi kutsumise kohta järgmise tunnistuse:
„Lahkusin ühel reedesel pärastlõunal kantseleist ja mõtlesin oma ülesandele seoses nädalavahetusel toimuva konverentsiga. Ootasin, et lift viiendalt korruselt alla jõuaks.
Kui liftiuksed vaikselt avanesid, seisis minu ees president Joseph Fielding Smith. Üllatusin teda nähes, sest tema kantselei asus allpool.
Teda nähes sain vägeva tunnistuse – minu ees seisab Jumala prohvet. Vaim kinnitas mulle vaiksel häälel, mis oli nagu valgus või teada andmine, et see on Jumala prohvet.”62
President Smithi juhtimise all jätkus Kiriku kasv. Rajati 81 vaia, sealhulgas esimesed vaiad Aasias ja Aafrikas, ning Kiriku liikmeskond ületas kolme miljoni künnise. Pühitseti kaks templit – Ogdenis ja Provos Utahʼ osariigis.
Kiriku laienedes kogu maailmas rõhutas president Smith jätkuvalt iga üksiku kodu ja pere tähtsust. Ta tuletas viimse aja pühadele meelde, et „Kiriku organisatsioon on loodud selleks, et aidata perel ja selle liikmetel jõuda ülenduseni”.63 Ta õpetas: „Perekond on kõige tähtsam ühendus nii ajas kui igavikus. … Perekonna tugevdamine ja hoidmine on Issanda tahe.”64 Perekondade ja üksikisikute tugevdamise eesmärgil asetas Kirik rõhu pereõhtule, programmile, mida asuti täitma 1909. aastast, kui Kiriku president oli president Smithi isa. President Joseph Fielding Smithi eestvõtmisel määrati pereõhtu ajaks esmaspäevaõhtud. Esmaspäevaõhtutel ei korraldatud kirikus koosolekuid ja kohalikud kirikuhooned olid suletud.
Vaatamata kõrgele eale suhtus president Smith oma kutsesse lapseliku alandlikkuse ja noorusliku energiaga. Need kaks aastat ja viis kuud, mil ta teenis Kiriku prohveti, nägija ja ilmutajana, inspireerisid tema sõnumid viimse aja pühasid kõikjal maailmas.
Ta kuulutas, et „me oleme Jumala, oma Taevase Isa vaimulapsed”65 ja et „me peame uskuma Kristusesse ja seadma oma elu tema järgi”.66 Ta tunnistas, et Joseph Smith „nägi Isa Jumalat ja tema Poega Jeesust Kristust ning seisis päriselt nende ees”67 ning temast sai „Kristust ja päästmist puudutavate teadmiste ilmutaja maailmale käesoleval ajal ja põlvkonnas”.68
Ta innustas pühasid „hülgama paljud maailmas valitsevad tavad”,69 kuid armastama kõiki inimesi maailmas –, nägema „inimestes head ka siis, kui püüad aidata neil jagu saada ühest-kahest halvast harjumusest”.70 Ta tuletas neile meelde, et üks võimalus näidata üles sellist „armastust ja vendlust” on jagada evangeeliumi – „kutsuda kõiki inimesi kõikjal võtma kuulda igavese elu sõnumit, mis on ilmsiks tehtud käeoleval ajal”.71
Ta pöördus Kiriku noorte poole, kohtus arvukate noorte viimse aja pühade kogudustega ja innustas neid „jääma vankumatuks usus Kristusesse vaatamata kõiksugu vastuseisule”.72
Ta kõneles sageli preesterluse hoidjatele ja tuletas neile meelde, et nad on „kutsutud esindama Issandat ja hoidma tema volitust” ning innustas neid „pidama meeles, kes [nad] on ja käituma sellele vastavalt”.73
Ta julgustas viimse aja pühasid saama templiõnnistusi, jääma truuks templilepingutele ja naasma templisse, et osaleda pühades talitustes oma esivanemate eest. Enne Ogdeni templi pühitsemist Utahʼ osariigis ütles ta: „Lubage mul teile meelde tuletada, et kui me pühitseme Issanda koja, siis tegelikult pühitseme me iseennast Issanda teenistusse: me teeme lepingu, et kasutame seda koda tema kavatsuste kohaselt.”74
„Pidage käske!” õhutas ta. „Kõndige valguses! Pidage vastu lõpuni! Jääge truuks kõikidele lepingutele ja kohustustele ning Issand õnnistab teid rohkem kui oskate unistada.”75
Tsiteerides president Brigham Youngi, on president Harold B. Lee kirjeldanud president Smithi mõju ja juhtimist nõnda: „President Young ütles, et „kui elame pühas usus ja laseme Vaimul valitseda, ei muutu me elu igavaks ega mõttetuks, vaid kui keha hakkab lähenema lõpule, haarab Vaim tugevamini kinni sellest, mis eesriide taga edasi kestab, ammutades selle igavese eluallika sügavustest säravaid tarkuse kalliskive, mis ümbritsevad hapra ja hääbuva füüsilise keha surematu tarkusepaistega”.
Oleme olnud ikka ja jälle selle tunnistajaks, kui oleme aru pidanud väga tõsiste asjade üle, asjade üle, mille üle otsustab vaid Kiriku president. Me nägime, kuidas see särav tarkus valguse kätte tuli, kui ta [president Smith] avaldas asju, mis kaheldamatult olid mõistuseülesed, asju, mis talle hingesügavustes oli ilmutatud.”76
„Issand … on kutsunud ta … muudele ja tähtsamatele töödele”
3. augustil 1971 suri Jessie Evans Smith, jättes president Joseph Fielding Smithi kolmandat korda leseks. President Smith läks elama oma tütre Amelia McConkie ja tema abikaasa Bruceʼi juurde. Teised lapsed käisid tal tihti külas ja viisid kodunt välja. Ta käis jätkuvalt iga päev oma kantseleis, võttis osa koosolekutest ja reisis ringi Kiriku asju ajades.
30. juunil 1972 lahkus president Smith tööpäeva lõpul oma kantseleist Kiriku haldushoone esimesel korrusel. Ta läks koos oma sekretäri D. Arthur Haycockiga Kiriku ajaloolase kantseleisse, kus oli olnud tema töökoht, enne kui temast sai Kiriku president. Ta tahtis öelda tere kõikidele, kes seal teenisid. Tervitanud kõiki kättpidi, läks ta hoone keldrikorrusele, et suruda kätt telefonioperaatoritel ja teistel, kes seal töötasid, ning neile tänu avaldada. See oli tema viimane tööpäev.
Pühapäeval, 2. juulil 1972, 17 päeva enne oma 96. sünnipäeva, käis ta kodukoguduses sakramendikoosolekul. Pärastlõunal külastas ta koos poeg Reynoldsiga oma vanimat last Josephineʼi. President Smith suri sama päeva õhtul McConkiede kodus oma lemmiktoolis. Nagu ta väimees hiljem ütles: „Issand, keda [president Smith] nii väga armastas ja nii hästi teenis, on kutsunud ta oma igavesele viinamäele muudele ja tähtsamatele töödele.”77
President Harold B. Lee, kellest nüüd oli saanud vanemapostel, külastas president Smithi surmast kuuldes McConkiede kodu. Ta „kõndis vaikselt voodi juurde, põlvitas ja võttis prohveti käe oma pihkude vahele. Ta seisis seal palvetades või mediteerides tükimat aega lausumata ühtegi sõna. Seejärel ta tõusis, avaldas perele kaastunnet, rääkis, kuidas ta nende isa imetlenud oli, ning manitses neid väärikalt elama, et austada president Smithi mälestust.”78
Austusavaldused pühendunud jumalamehele
President Smithi matusetalitusel rääkis president N. Eldon Tanner temast kui „pühendunud jumalamehest, mehest, kes teenis üllalt nii Jumalat kui ligimest; mehest, kes juhtis oma eeskujuga oma perekonda ja kõiki, keda ta oli juhtima kutsutud; mehest, kelle kohta võis kõhklusteta öelda, et ta oli mees, kelles polnud salakavalust ega kõrkust. Tema kohta poleks saanud iial öelda,” ütles president Tanner, „et ta „[armastas] austust inimeselt rohkem kui austust Jumalalt” [Jh 12:43].”79
President Harold B. Lee on öelnud: „Vend Tanner ja mina oleme armastanud seda meest need viimased kaks ja pool aastat. Me pole teeselnud. Ta pani ennast armastama, sest armastas meid, ja me oleme seisnud tema kõrval, nagu tema seisis meie kõrval ja usaldas meid.”80
Ajaleht, mis oli president Smithi kritiseerinud ja seadnud kahtluse alla tema kutsumise 60 aastat tagasi Kaheteistkümnesse, kirjutas nüüd järelehüüdes: „Joseph Fielding Smith oli mees, kes oli jäägitult pühendunud oma usutunnistusele, kuid samas oli ta hooliv kõikide inimeste esmavajaduste suhtes, andis tarka nõu oma kaaslastele, hoolitses armastavalt oma pere eest ja oli täiuslik juht oma kirikukohustuste täitmisel. Teda jäädakse taga igatsema, kuid peetakse meeles erilise lugupidamisega.”81
Kõige tähendusväärsema austusavaldusega esines president Smithi pere liige, tema väimees Bruce R. McConkie, kes iseloomustas teda kui „Jumala poega, Issanda Jeesuse Kristuse apostlit, Kõigekõrgema prohvetit ja ennekõike kui Iisraeli isa”. Vanem McConkie kuulutas prohvetlikult: „Tema hääl kõneleb veel aastaid põrmust, kui veel sündimata põlvkonnad õpivad tema sulest tulnud evangeeliumi õpetusi.”82
Kui uurite seda raamatut, aitavad president Joseph Fielding Smithi õpetused sellel avaldusel tõeks saada. Tema hääl kõneleb teiega põrmust, kui te õpite evangeeliumi õpetusi.