12. peatükk
Preesterluse vanne ja leping
„Pühade ja kõikide inimesteni jõuavad Issanda õnnistused nende teenimistöö kaudu, kes hoiavad tema püha preesterlust, kes esindavad teda.”
Joseph Fielding Smithi elust
Kui Joseph Fielding Smith oli 41 aastat apostli ametis teeninud, toetati teda 9. aprillil 1951. aastal Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatajana. Peagi pärast toetushääletust kõneles juhataja Smith Kiriku liikmete ees. Ta rääkis lühidalt tunnetest, mis tal olid tekkinud seoses kinnitamisega uude kutsesse:
„Mõistan, et amet, mida mind täitma kutsuti, on väga tähtis. See teeb mind alandlikuks. …
Tänan Issandat Jeesuse Kristuse evangeeliumi eest, selle eest, et olen Kiriku liige, ja et mulle on antud selline teenimisvõimalus. Nõrk, nagu ma olen, on mul üksainus soov: suurendada oma kutset nii hästi, kui suudan.”1
President Smith õhutas sageli preesterluse hoidjaid oma kutseid suurendama. Olgugi et ta kõneles avalikult soovist oma preesterluse kutseid suurendada,2 rääkis ta harva sellest, kuidas ta seda tegi. Kord meenutas ta siiski, kuidas ta teenis preesterluses koos oma sõbra George F. Richardsiga, kes oli olnud Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja enne teda:
„Osalesin nõukogu koosolekutel, käisin konverentsidel ja teenisin erinevatel viisidel koos vanem George F. Richardsiga nelikümmend aastat. …
Oleme Siioni vaiad üheskoos otsast otsani läbi sõitnud. Neil algusaegadel käisime me üldjuhtidena Siioni vaiu külastamas kahekaupa. Sinna, kuhu raudtee meid ei viinud, ja neid kohti oli palju, sõitsime tavaliselt vedruvankritega. Kaugemad sõidud tähendasid tavaliselt kohtumisi kahes, sageli kolmes või neljas vaias.
Selliste sõitude ajal toimusid vaiakonverentside vaheaegadel iga päev koosolekud vaiade erinevates rühmades või kogudustes. Sõideti konarlikel teedel, vahel pelgalt jälgi mööda, suvel läbi paksu tolmu ja talvel näpistava pakase käes, sageli läbi suure pori või paksu lume.”3
Vanem Francis M. Gibbons, kes teenis Esimese Presidentkonna sekretärina, jagas oma tähelepanekuid sellest, kuidas president Smith oma preesterluse kutseid suurendas: „Kuigi [ta] teadis oma volitusest, oli ta selle rakendamisel alati vagur ja alandlik. Temas polnud jälgegi ülbusest, poosetamisest ega eneseupitamisest. Ta ei ajanud kunagi nina püsti, ei kasutanud kunagi ametiga kaasnenud privileege.”4
President Joseph Fielding Smith kõnelemas Briti saarte piirkonnakonverentsil 1971. a augustis. Istuvad vasakult paremale: vanemad Marion G. Romney, Richard L. Evans ja Howard W. Hunter.
Kiriku presidendina kõneles Joseph Fielding Smith viiel üldkonverentsi preesterluse istungil ja innustas vendi oma preesterluse kutseid suurendama. Käesoleva peatüki õpetused pärinevad neljast eelmainitud jutlusest. Erilist tähelepanu on pööratud kõnele, mille president Smith pidas 3. oktoobril 1970. Kuna jutlused kanti ette preesterluse koosolekutel, on käesoleva peatüki sõnad suunatud meestele. Ometi sisaldavad need sõnad ka arusaamist, et preesterluse vägi on suur õnnistus kõikidele Kiriku liikmetele. Ühes jutluses ütles president Smith: „Usun, et me kõik teame, et preesterluse õnnistused pole mõeldud üksnes meestele. Need õnnistused valatakse välja ka meie kaasade ja tütarde ning kõigi Kiriku ustavate naiste peale. Need tublid õed saavad valmistuda Issanda koja õnnistuste saamiseks, pidades käske ja teenides Kirikus. Issand pakub oma tütardele samu vaimseid ande ja õnnistusi, mida võivad saada tema pojad, sest naine pole meheta ega mees naiseta Issandas [vt 1Kr 11:11].”5
Joseph Fielding Smithi õpetused
1
Mehed peavad mõistma selgelt, millise lepingu nad sõlmivad, kui preesterluses ameteid vastu võtavad.
Soovin pöörata teie tähelepanu Melkisedeki preesterluse vandele ja lepingule. Arvan, et kui mõistame selgelt, millise lepingu me preesterluses ameteid vastu võttes sõlmime, ja mida Issand lubab, kui oma kutseid suurendame, kasvab meie tahtmine teha kõik, mida on vaja igavese elu saamiseks.
Lubage mul veel öelda, et kõik, mis on seotud selle kõrgema preesterlusega, on mõeldud ja kavatsetud selleks, et valmistada meid ette igaveseks eluks Jumala kuningriigis.
Joseph Smithile 1832. aasta septembris preesterluse kohta antud ilmutuses ütleb Issand, et Melkisedeki preesterlus on igikestev, juhib evangeeliumi, jätkub Jumala kirikus kõigis põlvedes ja hoiab Jumala tundmise võtit. Tema sõnul võimaldab see Issanda rahval olla pühitsetud, näha Jumala palet ja pääseda Issanda rahusse. See „rahu on tema hiilguse täius”. (Vt ÕL 84:17–24.)
Seejärel, rääkides nii Aaroni kui Melkisedeki preesterlusest, ütleb Issand: „Sest need, kes on ustavad, nii et nad saavad need kaks preesterlust, millest ma olen rääkinud, ja suurendavad oma kutset, pühitsetakse Vaimu poolt nii, et nende kehad uuendatakse.
Neist saavad Moosese ja Aaroni pojad ja Aabrahami seeme, ja kirik ja kuningriik ning Jumala äravalitud.
Ja samuti kõik need, kes võtavad vastu selle preesterluse, võtavad vastu minu, ütleb Issand;
sest see, kes võtab vastu minu teenijad, võtab vastu minu;
ja see, kes võtab vastu minu, võtab vastu minu Isa;
ja see, kes võtab vastu minu Isa, võtab vastu minu Isa kuningriigi; seepärast antakse temale kõik, mis on minu Isal.
Ja see on vastavalt vandele ja lepingule, mis preesterluse juurde kuuluvad.
Seepärast, kõik need, kes võtavad vastu preesterluse, võtavad vastu minu Isa vande ja lepingu, mida ta ei saa murda ega saa seda tühistada.”
Seejärel tuuakse ära karistus lepingu rikkumise ja sellest sootuks lahtiütlemise eest koos järgmise käsuga: „Pange end tähele, pöörates usinasti tähelepanu igavese elu sõnadele;
sest teil tuleb elada iga sõna järgi, mis lähtub Jumala suust.” (ÕL 84:33–44)6
Need teie seas, kes hoiavad Aaroni preesterlust, ei ole veel saanud vannet ja lepingut, mis kuulub kõrgema preesterluse juurde, kuid ka teie olete saanud Issandalt suure väe ja volituse. Aaroni preesterlus on ettevalmistav preesterlus, mis koolitab ja õpetab meid olema teiste suurte õnnistuste väärilised, mis tulevad hiljem.
Kui teenite ustavalt diakoni, õpetaja ning seejärel preestrina, saate te kogemusi ning omandate oskusi ja võimeid, mis võimaldavad teil saada Melkisedeki preesterluse ja oma kutset selles suurendada.7
2
Preesterluse hoidjad lubavad suurendada oma preesterluse kutseid ja elada iga sõna järgi, mis lähtub Jumala suust.
Nagu me kõik teame, kujutab leping endast kokkulepet, mille on sõlminud omavahel vähemasti kaks poolt. Evangeeliumi lepingute puhul on nendeks poolteks Issand taevas ja inimesed maa peal. Inimesed soostuvad pidama käske ja Issand lubab neile vastavalt sellele tasu. Evangeelium ise on uus ja igikestev leping ning hõlmab endas kõiki kokkuleppeid, lubadusi ja tasusid, mida Issand oma rahvale pakub.
Kui me saame Melkisedeki preesterluse, saame me selle lepingu järgi. Me lubame pühalikult võtta vastu preesterluse, suurendada oma kutseid selles ja elada iga sõna järgi, mis lähtub Jumala suust. Issand lubab meile omalt poolt, et kui täidame lepingut, saame me kõik, mis on Isal, ehk siis igavese elu. Kas keegi meist suudaks kujutada ette sellest ülevamat või hiilgavamat kokkulepet?
Mõnikord me räägime preesterluse suurendamisest üleüldse, ilmutused aga räägivad oma kutsete suurendamisest preesterluses vanemate, seitsekümnete, ülempreestrite, patriarhide ja apostlitena.
Meestele antud preesterlus on vägi ja volitus, mille Jumal on läkitanud meestele maa peal, et teha kõik inimkonna päästmise nimel. Preesterluse ametis või kutses täidetakse ettenähtud viisil jumalasulase ülesandeid. Nende kutsete suurendamiseks tuleb täita ülesandeid, mis on mõeldud nende jaoks, kes hoiavad kõnealust ametit.
Pole tähtis, millist ametit me hoiame, tähtis on täita oma kohustusi truult ja ustavalt. Üks amet pole teisest tähtsam, olgugi et halduslikel põhjustel võib kutsuda ühe preesterluse hoidja teist preesterluse hoidjat ja tema tööd juhtima.
Mu isa, president Joseph F. Smith, ütles: „Sellest preesterlusest ei kasva välja ühtegi ametit, mis on või saaks olla suurem preesterlusest endast. Amet saab oma volituse ja väe preesterlusest. Ükski amet ei anna preesterlusele volitust. Ükski amet ei anna juurde preesterluse väge. Kõik ametid Kirikus saavad oma väe, oma mõjujõu, oma volituse preesterlusest.”
Meid on kutsutud suurendama preesterluses oma kutseid ja tegema tööd, mida tuleb teha meile antud ametis. Issand ütleb ilmutuses preesterluse kohta: „Seepärast, püsigu igaüks omaenda ametis ja nähku vaeva omaenda kutses; … et keha võiks olla täiuslik.” (ÕL 84:109–110)
See on üks neist suurtest eesmärkidest, mille nimel me Kiriku preesterluse programmis töötame: et meie vanemad teeksid vanemate tööd, seitsekümned seitsekümnete tööd, ülempreestrid ülempreestrite tööd ja nii edasi; et kõik preesterluse hoidjad suurendadaksid oma kutset ning lõikaksid rikkalikke õnnistusi, mis on selle töö eest lubatud.8
Oleme Issanda Jeesuse Kristuse saadikud. Oleme volitatud teda esindama. Meid juhatatakse jutlustama tema evangeeliumi, tegema päästvaid talitusi, õnnistama inimkonda, tervendama haigeid ja ehk isegi tegema imesid, tegema seda, mida teeks tema, kui ta oleks isiklikult kohal – ja kõike seda seetõttu, et hoiame püha preesterlust.
Issanda esindajatena kohustab tema seadus meid tegema seda, mida tema soovib, vaatamata meie isiklikule arvamusele või maistele ahvatlustele. Meil endil pole päästesõnumit, pole õpetust, mis tuleks vastu võtta, väge, et ristida või pühitseda või igavikuks kokku laulatada. Kõik see tuleb Issandalt ja kõik, mida teeme seoses selle kõigega, tuleneb volitusest, mis meile on antud.9
3
Igale Melkisedeki preesterluse hoidjale, kes on truu preesterluse vandele ja lepingule, pakutakse lubatud ülendust.
Lubage mul nüüd öelda mõned sõnad vande kohta, mis käib kaasas Melkisedeki preesterluse saamisega.
Vandega kinnitamine on kõige püham ja siduvam keeleline väljendusvorm, mida inimene tunneb, ja just sellist tüüpi keelt otsustas Isa lasta kasutada suures messialikus kuulutuses Kristuse ja preesterluse kohta. Seal öeldakse tema kohta: „Jehoova on vandunud ja tema ei kahetse seda mitte: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!”” (Ps 110:4)
Selle messialiku kuulutuse selgituseks ütleb Paulus, et Jeesusel oli „preestriamet, mis ei lähe kellegi teise kätte” ja et selle kaudu tuli „hääbumatu elu väg[i]”. (Vt Hb 7:24, 16.) Joseph Smith ütles, et „kõik need, kes on pühitsetud sellesse preesterlusse, tehakse Jumala Poja sarnaseks ja nad jäävad preestriks jäädavalt,” mõistagi siis, kui nad on truud ja ustavad [vt JST, Hb 7:3].
Ja nõnda on Kristus suureks eeskujuks kõiges, mis puutub preesterlusse, nii ristimise kui ka kõige muu puhul. Nii nagu Isa kinnitab vandega, et tema Poeg pärib kõik preesterluse kaudu, nõnda kinnitab ta vandega, et me kõik, kes me suurendame selles preesterluses oma kutseid, saame kõik, mis on Isal.
See on lubadus ülendusele, mis on antud igale mehele, kes hoiab Melkisedeki preesterlust, aga see lubadus on seotud tingimusega, et suurendame oma preesterluse kutseid ja elame iga sõna järgi, mis lähtub Jumala suust.
On ilmne, et pole olemas ega saa anda hiilgavamaid lubadusi kui need, mille saime, kui soostusime selle erilise võimalusega ja võtsime endale kohustuse hoida püha preesterlust ja olla Kristuse teenijad.
Aaroni preesterlus on ettevalmistav preesterlus, et olla väärilised sõlmima lepingut ja võtma vastu vannet, mis kaasneb kõrgema preesterlusega.10
4
Pühade ja kõikide inimesteni jõuavad Issanda õnnistused nende teenimistöö kaudu, kes hoiavad Tema püha preesterlust.
Meie kõigi jaoks pole kogu maailmas midagi tähtsamat kui seada Jumala kuningriigi asjad elus esikohale, pidada käske, suurendada oma preesterluse kutseid, minna Issanda kotta ja lasta pakkuda endale Isa kuningriigi õnnistuste täiust.11
„Preesterlus on vägi ja volitus, mille Jumal on läkitanud meestele maa peal, et teha kõik inimkonna päästmise nimel.”
Pühade ja kõikide inimesteni jõuavad Issanda õnnistused nende teenimistöö kaudu, kes hoiavad tema püha preesterlust, kes esindavad teda, kes õigupoolest on tema teenijad ja esindajad ning tahavad teda teenida ja pidada tema käske.12
Minu palve on, et igaüks meist, kes on kutsutud esindama Issandat ja hoidma tema volitust, peaks meeles, kes me oleme, ja käituks vastavalt sellele.
… Olen püüdnud kõik oma päevad suurendada oma preesterluse kutset ning loodan pidada vastu lõpuni käesolevas elus ja tunda rõõmu osadusest ustavate pühadega tulevases elus.13
Ma tahan õnnistada neid, nii noori kui vanu, kes oma preesterluse kutseid suurendavad, ning paluda, et Issand valaks nende peale häid Vaimu asju praeguses elus ja veenaks neid igavikurikkustes tulevases elus. …
Eks ole see suurepärane, et Issand on pakkunud meile kõigile preesterluse täiust, ning on lubanud meile, et kui me tema preesterluse vastu võtame ja oma kutseid suurendame, saame me koos temaga igikestva pärandi tema kuningriigis!14
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
President Smith õpetas, et preesterluse kaudu „Issand pakub oma tütardele samu vaimseid ande ja õnnistusi, mida võivad saada tema pojad” („Joseph Fielding Smithi elust”). Milliseid mõtteid see avaldus teis tekitab?
-
President Smith ütles, et preesterluse hoidjatel on suurem tahtmine püüelda igavese elu poole, kui nad mõistavad oma lepinguid ja Issanda lubadusi (vt 1. osa). Kuidas seletada, et see tõsiasi peab paika kõikide Kiriku liikmete puhul?
-
Kuidas president Smithi selgitus kutse suurendamise kohta (vt 2. osa) erineb teistest sõna suurendama kasutamisjuhtudest? Kuidas on teid õnnistatud Kiriku liikmete teenimise läbi, kes on suurendanud oma kutseid?
-
President Smith õpetas, et „Kristus [on] suureks eeskujuks kõiges, mis puutub preesterlusse” (3. osa). Kuidas järgida teiste teenimisel Jeesuse Kristuse eeskuju?
-
Vaadake 4. osas üle president Smithi sõnad templis pakutavate õnnistuste kohta. Kuidas saavad lapsevanemad aidata oma lastel valmistuda templis saadavateks preesterluse õnnistusteks?
Samateemalised pühakirjakohad:
Hb 5:4; Al 13:1–2, 6; ÕL 20:38–60; 84:19–22; 107:99–100; 5. UA
Abiks õpetamisel:
„Vilunud õpetaja ei mõtle: „Mida ma täna tunnis teen?” vaid küsib: „Mida teevad täna tunnis minu õpilased?” Ta ei küsi: „Mida ma täna õpetan?” vaid pigem: „Kuidas aitan oma õpilastel avastada, mida nad teadma peavad?” (Virginia H. Pearce. The Ordinary Classroom—A Powerful Place for Steady and Continued Growth. – Ensign, nov 1992, lk 12; vt ka Teaching, No Greater Call, 1999, lk 61).