22. peatükk

Palve on käsk ja õnnistus

„Vähesed asjad elus on sama tähtsad kui Jumalusega palves suhtlemine.”

Joseph Fielding Smithi elust

President Joseph Fielding Smith õpetas, et palvemeelsus peaks olema meil olemuses.¹ Selle põhimõtte ilmekaks näiteks oli tema oma elu, see, kuidas ta palvetas – üksi, pere ringis, avalikkuse ees.

Pärast oma esimese naise Louie surma kirjutas ta oma päevikusse järgmised tundeküllased palveread, mis lubavad heita põgusa pilgu tema isiklikele palvetele: „Oo mu Taevaisa, ma palun, et Sa aitaksid mul elada nii, et oleksin vääriline kohtama teda igaveses hiilguses, olla taas koos temaga ja loendamatute igavikuajastute kestel enam mitte iial temast lahkuda. Aita mul olla alandlik ja Sind usaldada. Anna mulle tarkust ja teadmisi taevastest asjadest, et mul jaguks väge hoiduda kõigest kurjast ja jääda kindlaks Sinu tõele. Oo Issand, aita mind, anna mulle igavene elu oma kuningriigis. Juhi mu samme õigemeelsuses, anna mulle kogu oma Vaim. Aita mul kasvatada mu kalleid lapsi nii, et nad sammuksid läbi elu puhaste ja rikkumatutena. Ja kui meie elukulg lõpule jõuab, võta meid oma selestilisse kuningriiki. Seda me palume sinult. Saagu nii meie Lunastaja nimel. Aamen.”²

President Smithi poeg Joseph noorem meenutab üht mälestusväärset palvet, mille president Smith ütles, kui nad kahekesi Ida-Utahʼst koju Salt Lake Citysse sõitsid. Nad olid jäänud ränga paduvihma kätte, pöörasid valele teele ja sattusid kohta nimega Indian Canyon. „Torm tugevnes iga minutiga. Tee muutus nii poriseks ja libedaks, et edasi sõita polnud mitte ainult ohtlik, vaid lausa võimatu. Põhjatu kuristik kitsa ligeda tee kõrval mähkus uttu ning nooruke Joseph noorem ja dr David E. Smith, kes samuti autos viibis, püüdsid sõidukit tagant lükata ja teel hoida, et see kanjonisügavusse ei libiseks. Rattad hakkasid poris ringi käima ja auto jäi seisma. … Josephi mäletamist mööda oli isa öelnud: „Oleme teinud kõik, mis suutsime. Peame Issandat appi hüüdma.” Ta langetas pea palves ja palus, et Issand lubaks tal oma viga parandada, ohtlikust kanjonist välja saada ja koduteed jätkata. Ta ütles Issandale, et teda ootavad tähtsad kohustused, mis järgmisel päeval tema tähelepanu vajavad, ning ta lihtsalt peab Salt Lake Citys olema. Imekombel andis torm järele. Tõusis tuul, tee kuivas sedavõrd, et neil õnnestus tagasi maanteele jõuda. Vaevalt jõudsid nad alla kanjonisse, kui puhkes uuesti torm ja seisatas liikluse mitmeks tunniks. Jätkates mööda Provo kanjonit teekonda Salt Lake City suunas, peatas neid pärast mitme tunni võrra pikenenud koduteed patrullpolitseinik ja küsis, kust nad tulevad. Kuulnud, et nad tulid Indian Canyoni kaudu, ütles politseinik: „Võimatu! Meile teatati, et seal on kõik sillad minema uhutud!” Suur oli nende üllatus, kui nad järgmisel päeval ajalehest lugesid, et 200 autot oli jäänud lõksu seal, kust nemad õnnelikult läbi sõitsid.”³

President Smithi 62 apostlina teenitud aasta jooksul kuulusid paljude tema jutluste juurde avalikud palved, milles ta palus taeva õnnistusi Kiriku liikmetele ja inimestele kogu maailmas. Nii näiteks palus ta oma esimesel üldkonverentsil Kiriku presidendina: „Palvetan, et Jumal, meie Taevane Isa, avaks taevaluugid ja valaks oma laste peale kogu maailmas need suured ja igavesed õnnistused, mis parandavad nende ajalikku ja vaimset käekäiku.”⁴

President Smithi palvetes peegeldus tema tunnistuse sügavus ning armastus Taevaisa ja Päästja vastu. Vanem Boyd K. Packer, kes kutsuti teenima Kaheteiskümne Apostli Kvoorumis, kui Joseph Fielding Smith oli Kiriku president, on öelnud: „President Joseph Fielding Smithi palvetamas kuulda oli elamus omaette. Ka siis, kui ta oli juba üle üheksakümne, palvetas ta, et suudaks pidada oma lepinguid ja kohustusi ning peaks vastu lõpuni.”⁵

Joseph Fielding Smithi õpetused

Meil on kästud tulla Taevase Isa ligi palves.

Issanda käsk on otsida teda ikka ja alati alandlikus palves. Kui Päästja oli oma jüngritega, õpetas ta neid palvetama, näidates neile eeskuju, palvetades sageli Isa poole. Kuna see on Issanda tahe, võime olla kindlad, et palvetamine on õigemeelne tegevus, ja kui otsime Issandat, peaksime seda tegema alandlikkuses ja aupaklikkuses. …

Vanemate kohus on õpetada oma lapsi palvetama niipea, kui nad hakkavad palvetamise mõttest aru saama. Saagu Taevaisa poole pöördumine neile harjumuseks ja õpetage neid mõistma, mis on palve eesmärk. Kui see harjumus kujuneb lapsepõlves, kestab see läbi täiskasvanuea, ning Issandat tõsimeelselt otsinud ja teda õnnistuste eest tänanud mees või naine võib loota, et Issand teda vajadusetunnil ei hülga.⁶

Kas oleme mõelnud kunagi sellele, miks Issand palub meil palvetada? Kas ta teeb seda selleks, et tahab, et langetaksime pea ja teda kummardaksime? Kas see on peamine põhjus? Arvan, et mitte. Ta on meie Taevane Isa ja meil on kästud teda kummardada ja tema poole palvetada tema Armastatud Poja Jeesuse Kristuse nimel. Ometi saab Issand hakkama ka ilma meie palveteta. Tema töö jätkub täpselt samamoodi, palvetagu me või mitte. … Palve on miski, mida vajame meie, mitte Issand. Ta teab täpselt, kuidas ajada oma asju ja kanda nende eest hoolt, ilma vähimagi meiepoolse abita. Meie palved pole selleks, et öelda talle, kuidas oma asju ajada. Kui meil peaks tekkima selline mõte, siis on see muidugi vale. Oma palveid teeme pigem ikka iseenda pärast, et saada tugevamaks, et saada jõudu ja julgust ning kasvatada usku temasse.

Palve on miski, mis teeb hinge alandlikuks. See avardab arusaamist, valgustab meelt. See aitab meil tulla oma Taevaisale ligemale. Me vajame tema abi, selles pole mingit küsimust. Me vajame tema Püha Vaimu juhatust. Me peame teadma põhimõtteid, mis meile on antud, et võiksime jõuda tagasi tema juurde. Me vajame tema innustust, mis ergutaks meie meeli. Me palvetame tema poole, et ta aitaks meil elada nii, et teaksime tema tõde ja võiksime käia tema valguses, et naasta ustavuse ja kuulekuse läbi taas tema juurde.⁷

Vähesed asjad elus on sama tähtsad kui Jumalusega palves suhtlemine. Issand on tõmmanud meie meelte ette unustusekardina, mistõttu ei mäleta me teda ega temaga lävimist, kui olime surelikkusele eelnenud elus tema pere liikmed. Palve on suhtlemisviis, mille ta on meile andnud, et võiksime temaga taas lävida. Seega on meie sureliku prooviaja üks põhieesmärke näha, kas suudame õppida palve vaimu alati südames kandma, et siis, kui Issand meiega rääkida soovib, heliseks tema hääl meie hinges.⁸

Palvetamiseks sobib igasugune aeg.

„Ja ma annan neile (lastevanematele Siionis) käsu, – et seda, kes ei tee oma palveid Issanda ees, kui on palve aeg, peetagu meeles minu rahva kohtumõistja ees.” [ÕL 68:33]

Ma ei usu, et oleksime lugenud seda salmi liiga palju kordi, ning mõnikord ma mõtlen, kas mõistame, kui tähtis on see käsk tegelikult. Issanda Vaim ei jää ühegi inimese juurde, kui ta ei palveta. Ükski inimene ei või saada Pühalt Vaimult inspiratsiooni, kui ta süda pole palvemeelne. …

Tahaksin peatuda selle mõtte juures pisut pikemalt. … Millal on õige aeg palvetada?

Mõnede meelest on õige aeg palvetada hommikul kui ärkame ning õhtul kui päevatöö tehtud ja oleme magama minemas. Muud aega palvetamiseks pole. Kuid mina ütlen, ja ma võin selle kohta ka näiteid tuua, et palvetamiseks sobib igasugune aeg. Lubage ma loen teile midagi ette. Te teate, et mulle meeldib oma sõnu tõestada. Mulle meeldib tuua tunnistajad oma väljaütlemiste kinnituseks. Ma ei palu, et inimesed nõustuksid sellega, mida ma ütlen, kui see pole kooskõlas sellega, mida Issand on öelnud kas otse või oma prohvetite kaudu. Lugegem Mormoni Raamatust, mida rääkis [Amulek] vaestele soramlastele, kes olid tõest kõrvale kaldunud, ja kuna nad olid vaesuse tõttu oma palvemajadest välja aetud ja tundsid, et saavad palvetada vaid ükshaaval Rameumptomi otsas, nagu seda kutsuti [vt Al 31:12–23], ei teadnud nad, mida teha. [Amulek] õpetas neile:

„Jah, hüüdke tema poole halastuse saamiseks, sest tema on vägev päästma. Jah, alandage end ja jätkake palves tema poole! Hüüdke tema poole, kui olete oma põldudel, jah, kõikide oma loomakarjade eest! Hüüdke tema poole oma majades; jah, kogu oma kodakonna eest nii hommikul, keskpäeval kui õhtul! Jah, hüüdke tema poole oma vaenlaste väe vastu! Jah, hüüdke tema poole kuradi vastu, kes on kõige õigemeelsuse vaenlane! Hüüdke tema poole oma põldude saagi eest, et teid saadaks sellega seoses edu! Hüüdke oma põldude karjade eest, et need suureneksid! Aga see ei ole kõik; te peate välja valama oma hinge oma kambrites ja oma salapaikades ja oma kõnnumaal. Jah, ja kui te ei hüüa Issanda poole, siis laske oma südamel täituda ja pöörduge tema poole lakkamatus palves oma heaolu ja ka nende heaolu eest, kes teid ümbritsevad. Ja nüüd, vaadake, mu armsad vennad, ma ütlen teile: ärge arvake, et see on kõik; sest pärast seda, kui te olete teinud kõike seda, kui te pöörate selja abivajajatele ja alastiolijatele ja ei külasta haigeid ja vaevatuid ning ei jaga oma varandust, kui teil seda on, nendega, kes abi vajavad – ma ütlen teile, kui te ei tee seda, siis vaata, teie palve on asjatu ega ole teile mingiks kasuks ning te olete nagu silmakirjatsejad, kes eitavad usku.” [Al 34:18–28]

Minu arvates on see suurepärane õpetus ja ma lugesin selle teile sellepärast ette, et saaksite aru, millal on sobiv aeg palvetada. Sobiv aeg palvetada on hommikul, enne kui pere laiali läheb. Hea aeg palvetamiseks on siis, kui kogunete enne hommikusööki laua ümber. Laske pereliikmetel palvetada kordamööda. See on palvetamise aeg. Kaupmehe jaoks on õige aeg palvetada hommikul, enne kui ta äriga tegelema hakkab, enne kui tööpäev algab. Karjasel on õige aeg palvetada, kui ta on karjaga väljas ja selle üle valvet peab. Põllumehel on õige aeg palvetada, kui ta põllule kündma, külvama või saaki koristama läheb. Kui inimene palvetab nagu pühakirjasalmides, mille ma ette lugesin, kästud, peab ta usutavasti truult ka kõiki teisi Issanda käske.⁹

Amulek, keda kujutatakse sel pildil koos Almaga, julgustas inimesi „[hüüdma Issanda] poole halastuse saamiseks, sest tema on vägev päästma” (Al 34:18).

Kõik, mida teeme, peaks olema vastavuses sellega, mida ütleme palvetes.

Me ei peaks palvetama üksnes huultega, vaid püüdma iga oma teoga, igas oma jutuajamises teistega, kõiges, mida ette võtame, teoks tegema selle, mida oma palvetes ütleme, ning olema kooskõlas mõtetega, mida igapäevastes harrastes palvetes Issandale teada anname.¹⁰

Kas oleme palvemeelsed? Kas palvemeelsus on meil olemuses? Kas meil on oma taevase Isaga Püha Vaimu kaudu side või ei ole?¹¹

Peaksime olema palvetes hinge põhjani tänulikud.

Peaksime olema usinad, et kujundada endas palvemeelse eluga tänulikku suhtumist. Usun, et üks suurimaid pattusid, mis tänapäeva inimesele süüks panna, on tänamatus, soovimatus tunnistada Issandat ning tema valitsemis- ja juhtimisõigust.¹²

Peaksime olema palvetes hinge põhjani tänulikud Jumala Poja elu, olemasolu ja lunastusohvri ning päästva evangeeliumi eest, Joseph Smithi ja vägeva taastamistöö eest, mis tema läbi teoks sai. Peaksime tunnistama kõiges Issanda kätt ja tänama teda kõikide, nii ilmalike kui vaimsete asjade eest.¹³

Peaksime paluma Taevast Isa, et ta täidaks meie õigemeelsed soovid.

Peaksime paluma [Taevaselt Isalt] usku ja ausameelsust ning kõiki jumalikke omadusi, et tema töö võidutseks ja edeneks; et tema Püha Vaim meid juhataks ning et saaksime päästetud tema kuningriiki. Peaksime palvetama oma pere, oma naise ja laste, toidu, peavarju ja ihuvarjude, tööasjade ja kõigi oma õigemeelsete soovide eest.¹⁴

Palvetan, et taeva õnnistused oleksid ja jääksid meiega, kõikide inimestega.

Oh et taevad valaksid õigemeelsust ja tõde kogu maailma peale!

Oh et kõikidel inimestel üle maa ja ilma oleks kõrv, mis kuuleb, et nad võtaksid kuulda tõe ja valguse sõnu, mida jagavad Issanda teenijad!

Oh et Issanda eesmärgid kõikide rahvaste, kõikide inimeste seas kiiresti täituksid!

Palvetan Kiriku liikmete eest, kes on Kõigekõrgema pühad, et nende usk saaks tugevamaks ja et nende südames kasvaks soov olla õigemeelne ning et nad teeniksid välja oma pääste Issanda ees kartuse ja värinaga [vt Fl 2:12; Mr 9:27].

Palvetan heade ja õigemeelsete eest kõikide rahvaste seas, et neid juhitaks otsima tõde, toetama õigeid põhimõtteid ning aitama kaasa vabaduse ja õigluse aate edenemisele.

Palvetan praegusel raskel ja keerulisel ajal, et kõiki inimesi juhiks valgus, mis näitaks teed igale inimesele, kes tuleb maailma [vt Jh 1:9; ÕL 93:2], ning et nad saaksid seeläbi tarkust lahendada probleeme, mis painavad inimkonda.

Anun armulist Isa, et ta valaks oma õnnistused kõikide inimeste peale, noorte ja vanade peale, nende peale, kes leinavad, näljaste ja puudusekannatajate peale, nende peale, kes on sattunud õnnetute olude ja halbade tingimuste kammitsaisse ning kõikide nende peale, kes vajavad abi, tuge ja leevendust, tarkust ning kõike seda head ja erakordset, mida üksnes tema saab anda.

Tunnen koos teie kõigiga armastust ja kaastunnet meie Isa laste vastu kogu maailmas, muret nende pärast, ning palvetan, et nende ajalikud ja vaimsed olud paremaks muutuksid. Palvetan, et nad tuleksid Kristuse juurde ja õpiksid temast ning võtaksid ta ikke enda peale, et leida hingele hingamist, sest tema ike on hea ja tema koorem kerge [vt Mt 11:29–30].

Palvetan, et viimse aja pühad ja kõik, kes peavad koos nendega meie kõigi Isa käske, elaksid nii, et saaksid rahu selles elus ja igavese elu tulevases maailmas [vt ÕL 59:23]. Seda kõike ma palun alandlikult ja tänuga ning Issanda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.¹⁵

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Joseph Fielding Smithi elust kõnelevas alajaotuses on neli näidet president Smithi palvete kohta. Mida me neist õpime?
Mõtisklege, kuidas te ise palvesse suhtute. Mida võiksime teha, et meie palved aitaksid meil tulla oma Taevaisale ligemale? (Vt 1. osa.)
President Smith õpetas: „Palvetamiseks sobib igasugune aeg” (2. osa). Kuidas seda nõuannet kuulda võtta ja alati palvetada?
Mida tähendab teoks teha seda, mida oma palvetes ütleme? (Vt 3. osa.) Mõelge, mida saaksite teha, et selles veelgi tublimad olla.
Kuidas muudab see meie suhtumist, kui oleme Taevasele Isale palvetes hinge põhjani tänulikud? (Vt 4. osa.)
Mõtisklege omaenda palvete üle, kui süvenete president Smithi palvesse 5. osas. Mõtisklege omaette, kelle ja mille eest peaksite sagedamini palvetama?

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 7:7–8; Fl 4:6; 1Ts 5:17–18; Jk 1:5–6; 2Ne 32:8–9; Al 34:38–39; 3Ne 18:18–21; ÕL 10:5

Abiks õpetamisel

„Arutelu soodustamiseks esitage peatüki lõpus toodud küsimusi. Võite küsimusi ka ise välja mõelda” (käesolev raamat lk vii).