6. peatükk

Sakramendi tähendus

„Nende võrdkujude võtmine kujutab endast üht pühamat talitust Kirikus.”

Joseph Fielding Smithi elust

5. oktoobril 1929, mil vanem Joseph Fielding Smith oli teeninud 19 aastat apostlina, seisis ta Soolajärve tabernaaklis, et kanda ette oma 39. üldkonverentsikõne. Ta ütles: „Mul on paar mõtet, millest sooviksin rääkida seoses sakramendiga, iseäranis koosolekutega, mis on Kirikus paika pandud ilmutusega, Issanda käsuga, et saada osa neist võrdkujudest, mis sümboliseerivad Jeesuse Kristuse ihu ja verd.” Sissejuhatuseks rääkis ta oma tunnetest seoses sakramendiga:

„Minu hinnangul on sakramendikoosolek kõikidest Kiriku koosolekutest kõige püham. Kui mõtlen Päästja ja tema apostlide kogunemisele tol mälestusväärsel õhtul, kui ta pani aluse sakramenditalitusele, kui mõtlen sellele pühale sündmusele, täitub mu süda hämmelduse ja heldimusega. Pean seda üheks pühamaks ja imelisemaks kokkusaamiseks aegade algusest peale.

Seal õpetas Päästja neile oma tulevasest ohverdusest, mida nad oma hämmingus mõista ei suutnud. Ta rääkis neile lihtsas keeles oma surmast ja et ta verd valatakse. Ta ütles seda vahetult enne seda, kui heitles agoonias maailma pattude eest. See oli väga püha sündmus. Seal tehti algust sakramenditalitusega. Jüngritel kästi sagedasti kokku tulla ning mälestada Jeesuse Kristuse surma ja kannatusi ohverduse eest, mille ta tegi maailma lunastamiseks.

Ta oli valmis võtma enda peale vastutuse ja tasuma võla, mis oli saanud maailmale osaks pärast langemist, ning lunastama inimesed surmast ja põrgust. Ta oli õpetanud inimestele, et ta tõstetakse üles, et ta saaks tõmmata kõik inimesed enda juurde, ning et igaüks, kes parandab meelt, usub temasse ja peab ta käske, ei pea kannatama, sest tema võtab nende patud enda kanda.”¹

„Seda tehke minu mälestuseks!” (Lk 22:19)

Joseph Fielding Smithi õpetused

Issand on käskinud sagedasti kokku tulla, et võtta sakramenti.

Nende võrdkujude [leiva ja vee] võtmine kujutab endast üht pühamat talitust Kirikus, talitust, mis asendas paasatalle tapmise ja söömise, mis [sümboliseeris] meie Lunastaja ohverdamist ristil. … Egiptusest väljarändamisest kuni Lunastaja ristilöömiseni kästi iisraellastel igal aastal teatud ajal pidada paasapühi. Tol pühal ristile löömise eelõhtul muutis Issand seda talitust ja asendas selle sakramendiga. Meil on kästud sageli kokku tulla, mitte ainult ühe korra aastas, ning minna palvekotta, pidada seal meeles oma Lunastajat ja sõlmida Temaga leping, et võtate sellest pühast talitusest sageli osa.²

Inimene, kes ei käi sakramendikoosolekul nädalate ja kuude viisi, ilma et miski teda takistaks, ei austa tõde. Ta ei armasta seda. Kui armastaks, oleks ta kohal, et saada osa neist võrdkujudest – leivapalukesest ja topsikesest veest. Ta peaks tahtma seda teha näitamaks, et armastab tõde ja teenib ustavalt Jumala Poega.³

Meid on kutsutud seda tähtsat sündmust [Jeesuse Kristuse lepitust] mälestama ja jätkuvalt meeles hoidma. Sellepärast kutsutaksegi meid kord nädalas kokku neist võrdkujudest osa saama ning sellega tunnistama, et meie Issand on meil meeles, et oleme valmis võtma enda peale tema nime ja pidama tema käske. Me oleme kutsutud seda lepingut igal nädalal uuendama. Me ei saa hoida Issanda Vaimu endaga, kui ei täida seda käsku järjepidevalt. Kui armastame Issandat, siis osaleme nendel koosolekutel aupaklikkuse ja palvetamise vaimus ning peame meeles Issandat ja lepingut, mida tuleb igal nädalal sakramenti võttes uuendada, nagu tema seda on soovinud.⁴

Me võtame sakramenti Jeesuse Kristuse lepituse mälestuseks.

Kiriku liikmete kohus on olla alandlikud ja ustavad, teada Jeesuse Kristuse lepitusest ja seda mõista. … Mul on tunne – sooviksin, et eksin, kuid kardan, et mitte –, et väga, väga suur protsent Kiriku liikmeid ei mõista, mida tähendab süüa väike tükike leiba ja juua topsike vett meie Päästja Jeesuse Kristuse vere valamise ja ristil ohverdamise mälestuseks.

Lubage mul juhtida tähelepanu [leiva] õnnistamisele. Loen alandlikult selle õnnistuse ette, et mõistaksime, mida see tähendab.

„Oo Jumal, Igavene Isa, me palume sind sinu Poja, Jeesuse Kristuse nimel õnnistada ja pühitseda see leib kõikide nende hingedele, kes söövad seda; et nad sööksid sinu Poja keha mälestuseks ja tunnistaksid sinule, oo Jumal, Igavene Isa, et nad on nõus võtma enda peale sinu Poja nime ja teda alati meeles pidama ja kinni pidama tema käskudest, mis ta on andnud neile, et tema Vaim oleks alati nendega. Aamen.” [ÕL 20:77] …

Süüa tema mälestuseks. Kas see tähendab, et ma pean lihtsalt meeles pidama, et umbes 2000 aastat tagasi võtsid õelad inimesed ta kinni, panid ristile, lõid tema kätesse ja jalgadesse naelad ning jätsid ta surema? Minu jaoks tähendab see palju rohkemat. Teda meeles pidada – miks ta oli ristil? Mis kasu on [minul] sellest, et Ta oli ristil? Millised kannatused said talle ristil osaks, et mina saaksin lunastatud, see tähendab vabaks oma pattudest?

Inimene mõtleks ilmselt nõnda: Tal olid naelad kätes ja jalgades ja ta jäeti ristile, kuni suri. … Mis talle veel kannatusi valmistas? See ongi see, mis minu arvates jääb enamikul meist kahe silma vahele. Olen kindel, et tema suurimaks kannatuseks polnud mitte naelad ta kätes ja jalgades ning ristil rippumine, kui tahes ränk ja vaevane see ka oli. Tal oli veel teinegi koorem kanda. See oli palju tähendusrikkam ja palju kaalukam. Kuidas? Me ei mõista seda päris selgelt, kuid mingi ähmane aim mul sellest on.⁵

Ma saan aru, et meie seas pole kedagi, kes poleks eksinud, tehtut kahetsenud ja soovinud, et oleks selle tegemata jätnud. Meid piinab südametunnistus ja enesetunne on väga, väga halb. Olete te seda kogenud? Mina olen. … Kuid meil on Jumala Poeg, kes on võtnud minu üleastumiste ja teie üleastumiste koorma enda kanda. … Tema suurimaks piinaks polnud naelad kätes ja jalgades – nii ränk kui see ka oli –, vaid vaevatud meel, milline vaev on mulle mõistetamatu. Aga ta kandis seda koormat – meie koormat. Ja mina andsin sellele veel lisa. Ja teie ka. Ja kõik ülejäänud samuti. Ta kohustus maksma selle eest, et mina saaksin pääseda, et teie saaksite pääseda karistusest tingimusel, et võtame vastu tema evangeeliumi ning järgime seda truult ja ustavalt.

See on see, millele ma püüan mõelda. See on see, mis mul meeles on – piinarikas surmaheitlus, kui ta hüüdis palves Isa poole, et see karikas läheks temast mööda. Ta ei palunud pääsemist mitte kätesse ja jalgadesse löödud naeladest, sest mingil mulle mõistetamatul põhjusel olid ta piinad sellest kõigest palju rängemad.⁶

Nõrgad surelikud, meie teiga, pole võimelised täiel määral mõistma Jumala Poja kannatuste suurust. Meile jääb hoomamatuks, millist hinda Ta pidi maksma. Ta ütles prohvet Joseph Smithile:

„Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama; aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina, milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest – ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks.” [ÕL 19:16–19]

Nii palju me siiski taipame ja mõistame, et Tema ohverdusega kaasnenud piinav surmaheitlus on toonud meile suurimad õnnistused, mida on võimalik anda. Lisaks sellele suudame me mõista, et need ääretud kannatused, milleni ei küündiks ning mida ei suudaks taluda ükski surelik, võeti enda peale suurest armastusest, mis Isal ja Pojal oli inimkonna vastu. …

Kui suudaksime hinnata täiel määral neid rikkalikke õnnistusi, mille oleme saanud meie eest tehtud lunastuse kaudu, ei saaks Issand paluda meilt midagi sellist, mida me poleks valmis innukalt tegema.⁷

Olen kindel, et kui manaksime vaimusilma ette – nagu ma mitmeid kordi teha olen püüdnud – püha sündmuse Päästja kokkusaamisest oma apostlitega, kui näeksime neid seal üheskoos, Issandat oma kurbuses südant valutamas maailma pattude ja ühe oma apostli pärast, kes pidi ta reetma, ning samas õpetamas neid ühteteistkümmet meest, kes teda armastasid, ja nendega lepingut sõlmimas, tunneksime me kindlasti südames, et me ei jäta teda iial maha. Kui näeksime neid seal koos ja mõistaksime Issandal lasunud koorma raskust; seda, kuidas nad pärast õhtustamist ja kirikulaulu laulmist teele läksid, kuidas Issand reedeti, kuidas teda pilgati ja põlastati ning rängimal katsumusetunnil jüngrite poolt hüljati – kui mõistaksime seda kõike, olgugi vaevaselt, ja vaevane see ongi, olen ma, vennad ja õed, kindel, et tahaksime nüüd ja igavesti käia tõe valguses. Kui võiksime näha inimeste Päästjat aias ja ristil kannatamas, kui suudaksime täiel määral mõista, mida see kõik meie jaoks tähendab, sooviksime pidada tema käske ning armastaksime Issandat, oma Jumalat kogu südamest, kõigest oma väest, meelest ja jõust, ning teeniksime teda Jeesuse Kristuse nimel.⁸

Meie kohus on mõelda sügavalt lepingu üle, mille sakramenti võttes sõlmime.

Soovin, et suudaksime panna Kiriku liikmed selgemini aru saama, milliseid lepinguid nad sakramendikoosolekutel sakramenti võttes sõlmivad.⁹

„Soovin, et suudaksime panna Kiriku liikmed selgemini aru saama, milliseid lepinguid nad … sakramen meie kohu ti võttes sõlmivad.”

Olen näinud, kuidas kaks [sakramendikoosolekul] kõrvuti istuvat Kiriku liiget omavahel juttu ajavad, väikese pausi teevad, et veele ja leivale saaks õnnistust paluda, ning jätkavad seejärel poolelijäänud jutuajamist. … See on minu jaoks šokeeriv, ja kindlasti ka Issandale.¹⁰

Meie kohus on mõelda hoolikalt ja tähelepanelikult [sakramendi]palvete olemuse üle, kui neid oma koosolekutel kuuleme. Iga kord, kui me neid võrdkujusid võtame, sõlmime me lepingu nelja väga tähtsa asja tegemiseks. Sakramendivõtmine on märk sellest, et oleme valmis neid kohustusi täitma, misjärel need muutuvad meile siduvaks. Need kohustused on:

1. Me sööme Jeesuse Kristuse keha mälestuseks ja lubame, et peame alati meeles Tema haavatud keha, mis suri ristil.

2. Me joome Tema vere mälestuseks, mille Ta valas maailma pattude eest, mis lepitas Aadama üleastumise ja vabastab meid meie pattudest, kui tõeliselt meelt parandame.

3. Me sõlmime lepingu, et oleme nõus võtma enda peale Poja nime ja Teda alati meeles pidama. Seda lepingut pidades anname lubaduse, et meid kutsutakse Tema nime järgi, et me ei tee iial midagi, mis tooks sellele nimele häbi või annaks põhjust etteheideteks.

4. Me teeme lepingu, et peame kinni Tema käskudest, mis Ta meile on andnud. Mitte ühest käsust, vaid et me oleme valmis „ela[ma] iga sõna järgi, mis lähtub Jumala suust”. [ÕL 84:44]

Kui seda teeme, lubatakse meile Püha Vaimu pidevat juhatust, kui me seda ei tee, siis me seda juhatust ei saa.¹¹

Tahan esitada teile mõned küsimused ja kõnelen loomulikult kõigile Kiriku liikmetele. Mis te arvate, kas inimene, kes tuleb sakramenditeenistusele palve, alandlikkuse ja austamise vaimus ning võtab neid Jeesuse Kristuse ihu ja verd sümboliseerivaid võrdkujusid, võiks murda teadlikult Issanda käske? Kas inimene, kes mõistab täiel määral, mida tähendab sakramendivõtmine, et sellega sõlmib ta lepingu võtta enda peale Jeesuse Kristuse nimi, tõotab teda alati meeles pidada, ja kinni pidada tema käskudest, ja uuendab seda tõotust nädalast nädalasse, võiks jätta kümnise maksmata? Kas arvate, et selline inimene rikuks hingamispäeva või eiraks Tarkuse Sõna? Kas arvate, et ta poleks palvemeelne ning jätaks täitmata oma kvoorumi kohustused ja muud Kiriku ülesanded? Mulle tundub, et nende pühade põhimõtete ja kohustuste rikkumine on mõeldamatu, kui inimene teab, mida tähendab anda nädalast nädalasse pühade ees Issandale neid tõotusi.¹²

„Meie kohus on mõelda hoolikalt ja tähelepanelikult [sakramendi] palvete olemuse üle, kui neid … kuuleme.”

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Joseph Fielding Smithi elust kõnelevas alajaotuses jagab president Smith mõtteid ajast, mil Päästja pani aluse sakramenditalitusele. Miks on see sündmus teie jaoks tähendusrikas?
Mõtisklege 1. osa põhjal, kui tähtis on käia iga nädal sakramendikoosolekul? Kuidas end sakramendikoosolekuks ette valmistada? Mida saavad teha vanemad, et aidata lastel koosolekuks valmistuda?
Mida arvate president Smithi mõtetest sakramendi võtmise kohta? (Vt 2. osa.) Mida saame teha, et pidada sakramendivõtmise juures meeles Päästjat ja Tema lepitust?
Pöörake tähelepanu 3. osas loetletud lepingutele. Mõtisklege, mida te nendest lepingutest arvate. Kuidas need lepingud mõjutavad teie elu?

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 26:26–29; 1Kr 11:23–29; 3Ne 18:1–13; Mr 9:29; Mn 4–5; ÕL 20:75–79; 59:9–12

Abiks õpetamisel:

„Paluge tunnis osalejatel (omaette või väikeste gruppidena) lugeda peatüki lõpust valikuliselt mõned küsimused. Paluge neil otsida peatükist küsimustega seotud õpetusi. Seejärel paluge neil jagada oma mõtteid ja arusaamu ülejäänutega” (käesolev raamat lk vii).