21. peatükk

Evangeeliumi kuulutamine maailmale

„Oleme maitsnud evangeeliumi vilju ja teame, et need on head ning soovime, et kõik inimesed saaksid endale samad õnnistused ja sama vaimu, mida on nii külluslikult valatud meie peale.”

Joseph Fielding Smithi elust

Joseph Fielding Smith ja tema naine Louie polnud üllatunud, kui saabus president Lorenzo Snow allkirjaga kiri, millega Joseph kutsuti põhimisjonile. Kiriku algusaegadel teenisid abielumehed sageli kodust eemal. Kui see kiri 17. märtsil 1899, umbes kuu aega enne nende esimest pulma-aastapäeva, saabus, võtsid Joseph ja Louie teate vapralt usuga vastu, olgugi et mõte kaheaastasest lahusolekust neile kurvastust valmistas.

Vanem Smith teenis Inglismaal, u 7600 km kaugusel kodust. Nad vahetasid Louiega sageli kirju. Need olid täis armastust ja tunnistust. Ühes oma kirjas Louiele kirjutas vanem Smith: „Tean, et töö, mida mind on kutsutud tegema, on Jumala töö, vastasel korral ei peaks ma siin minutitki vastu. Õigupoolest poleks ma kodust üldse lahkunudki! Aga ma tean, et meie õnn sõltub sellest, kui ustav ma siin olen. Kui Päästja meie eest kannatas, nagu Ta kannatas, pean minagi olema valmis tegema seda armastusest inimkonna vastu. … Olen oma Taevase Isa kätes, ta peab mu üle valvet ja kaitseb mind, kui täidan tema tahet. Ta on minu äraolekul ka sinuga, peab sinu üle valvet ja kaitseb kõiges.”¹

Vanem Smith ja ta misjonikaaslased olid pühendunud Issanda teenijad. Ühes oma kirjas Louiele kirjutas ta, et jagas koos teiste misjonäridega ühe kuu jooksul laiali u 10 000 pisitrükist ja külastas u 4000 kodu. Kirja lõppu lisas ta siiski kainestavalt: „Kahtlen, kas sajast trükisest ükski läbi loetakse.”² Ajal, mil vanem Smith Inglismaal viibis, oli seal vähe neid, kes taastatud evangeeliumi sõnumi vastu võtsid. Kahe teenimisaasta jooksul „ei pööranud ta kedagi usule, ei ristinud kedagi, kuid kinnitas liikmeks ühe pöördunu”.³ Kuigi töötulemusi nappis, leidis ta tröösti teadmisest, et täidab Issanda tahet ja aitab ette valmistada inimesi, kes võivad evangeeliumi hiljem vastu võtta.

Kaks nädalat oma misjoniajast saatsid vanem Smith ja tema neli misjonikaaslast mööda haiglaseinte vahel. Kõik viis olid nakatunud rõugetesse ja paigutati haiguse leviku pidurdamiseks karantiini. Kuigi vanem Smith nimetas haiglasviibimist „vangistuseks”, kasutas ta oma kaaslastega olukorra maksimaalselt ära. Nad jagasid evangeeliumi isegi haigla personalile. Karantiini lõppedes kirjutas vanem Smith oma päevikusse: „Oleme saanud sõpradeks õdede ja teistega, kes meid meie vangistuse ajal vaatamas käisid. Rääkisime nendega evangeeliumist ja jätsime neile lugemiseks raamatuid. Haiglast lahkudes laulsime mõned kirikulaulud. Kuulajad tundusid sellest ja kõigest muust liigutatud olevat, sest kui me lahkusime, olid neil silmad veekalkvel. Arvan, et avaldasime muljet, eriti õdedele. Nad tunnistasid, et me pole üldse sellised, nagu nad olid arvanud, ja [et] nüüdsest on nad valmis meie eest alati kostma.”⁴

Vanem Smithi misjon lõppes 1901. aasta juunis. Seitsekümmend aastat hiljem naasis ta Inglismaale Kiriku presidendina, et olla piirkonna konverentsi eesistujaks. Tolleks ajaks olid tema ja teiste misjonäride külvatud seemned võrseid ajanud ja võrsed õitsele puhkenud. Tal oli rõõm näha, et koosolekutele tuli nii palju briti pühasid.⁵ Ta ütles: „Siioni vaiad, Issandale pühitsetud tempel, märkimisväärne arv koguduse- ja vaiahooneid ning tublisti edukat misjonitööd – see kõik annab tunnistust tõsiasjast, et Kirik Suurbritannias on täisikka jõudmas.” Ta nentis, et Suurbritannia edusammud on kujukaks näiteks sellest, mis toimub terves maailmas. Ta kuulutas, et evangeelium on kõikide inimeste jaoks, et „Kirik jõuab enne Inimesepoja teist tulemist kõikjale, kõikide rahvaste juurde, koguni maa äärteni välja”.⁶

Vanem Joseph Fielding Smith aastal 1910, peagi pärast apostliks pühitsemist.

Joseph Fielding Smithi õpetused

Ainult meil on taastatud evangeeliumi täius ja me soovime, et selle õnnistuse võiksid saada kõik inimesed.

Täitmaks vana aja prohvetitega tehtud lepinguid ja neile antud lubadusi, on Issand oma lõputus tarkuses taastanud sel viimsel ajal oma igikestva evangeeliumi täiuse. See evangeelium on päästmisplaan. See määrati kindlaks ja pandi paika igaviku nõukogudes enne maa loomist ning ilmutati uuesti käesoleval ajal, et päästa ja õnnistada kõiki meie Isa lapsi kõikjal. …

Peaaegu kuussada aastat enne Kristust – enne tema tulemist – ütles suur prohvet Nefi oma rahvale: „ … on üks Jumal ja üks Karjane üle kogu maa.

Ja tuleb aeg, mil ta teeb ennast ilmsiks kõikidele rahvastele. …” (1Ne 13:41–42)

See tõotatud aeg on nüüd koitmas. See aeg on määratud evangeeliumi jutlustamiseks kogu maailmas ja Issanda kuningriigi ülesehitamiseks kõikide rahvaste seas. Kõikide rahvaste seas on häid ja ausaid inimesi, kes võtavad kuulda tõde, kes tulevad Kirikusse ja saavad valguseks omaenda rahvale. …

Evangeelium on kõikide inimeste jaoks. Issand ootab, et need, kes selle vastu võtavad, elavad selle tõdede järgi ja jagavad neid neile, kes on nendega samast rahvusest ja kõnelevad sama keelt.

Me kutsume kõiki inimesi armastuse ja vendluse vaimus kuulda võtma igavese elu sõnu, mis ilmutati käesoleval ajal prohvet Joseph Smithi ja tema kaaslaste kaudu.

Me kutsume oma Isa teisi lapsi „[tulema] Kristuse juurde ja [saama] täiuslikuks temas” ja ütlema lahti kõigest, mis on „jumalatu”. (Mn 10:32)

Me kutsume neid uskuma Kristusesse ja tema evangeeliumisse, tulema tema kirikusse ja olema üks tema pühadega.

Oleme maitsnud evangeeliumi vilju ja teame, et need on head ning soovime, et kõik inimesed saaksid endale samad õnnistused ja sama vaimu, mida on nii külluslikult valatud meie peale.⁷

Ma pole unustanud, et kõikides sektides, ühendustes ja konfessioonides on häid ja vagasid inimesi, keda õnnistatakse ja kellele tasutakse kõikide nende heategude eest. See ei tee aga olematuks tõsiasja, et ainult meil on nende seaduste ja talituste täius, mis valmistavad inimesi ette täieliku tasu saamiseks ülemistes eluasemetes. Seepärast me ütleme headele ja õilsatele, ausatele ja vagadele inimestele kõikjal: hoidke kõike seda head, mis teil on, hoidke kinni kõikidest oma praegustest õigetest põhimõtetest, kuid tulge ja saage osa enamast valgusest ja teadmistest, mida Jumal, kes on sama eile, täna ja igavesti, taas oma rahva peale valab.⁸

Ma palun, et Issanda eesmärgid maa peal, nii Kirikus kui väljaspool Kirikut, kiiremini täituksid, et ta õnnistaks oma ustavaid pühasid, ning et inimhulgad, kes otsivad tõde ja kelle südamed on Issanda ees õiged, võiksid pärida koos meiega täielikud taastatud evangeeliumi õnnistused.⁹

Kõikide Kiriku liikmete kohus on rakendada oma jõud, energia, vahendid ja mõju evangeeliumi jutlustamisele.

Oleme kuulnud, et me kõik oleme misjonärid. … Me kõik oleme ametisse asetatud – mitte küll käte pealepanemise kaudu; me pole saanud spetsiaalset kutset, meid pole välja valitud misjonitööks, kuid Kiriku liikmetena, kes on tõotanud aidata kaasa Jeesuse Kristuse evangeeliumi edendamisele, saavad meist misjonärid. Iga Kiriku liikme kohus on olla misjonär.¹⁰

Süda tulvil armastust kõigi inimeste vastu, palun ma Kiriku liikmetel õppida evangeeliumi, elada selle järgi ning rakendada jõudu, energiat ja vahendeid, et kuulutada seda maailmale. Issand on meid selleks volitanud. Ta on andnud meile jumaliku mandaadi. Ta on andnud korralduse, et me ei väsiks olemast usinad ja jagaksime tema teistele lastele prohvet Joseph Smithile ilmutatud päästvaid tõdesid.¹¹

Meie missioon, nii palju kui see on meie võimuses, on tuua meeleparandusele võimalikult rohkem meie Taevaisa lapsi. … Issand on pannud selle kohustuse Kiriku, iseäranis Kiriku preesterluse kvoorumite peale. Aga sama kohustus lasub ka igal hingel.¹²

Meie seas on väga palju ausaid hingi, kes pole seda võimalust kunagi vastu võtnud, ega ole kunagi võtnud vaevaks otsida ja leida neid hiilgavaid tõdesid, mis on tehtud teatavaks Issanda ilmutustes. Nad ei mõtle nendele asjadele, nad elavad meie seas, me käime nendega läbi ja puutume nendega iga päev kokku. Nad peavad meid päris kenadeks inimesteks, kuid usu poolest kummalisteks, ega pööra seepärast meie usule mingit tähelepanu, mistõttu selle suure misjonitöö eesmärgiks, mis Siioni vaiades edasi kestab, on koguda lõikuseajal kokku ausad ja ustavad hinged nende seast, kes pole kunagi kasutanud võimalust kuulda evangeeliumi.¹³

„Iga inimene, kes võtab vastu evangeeliumi valguse, saab valguseks ja juhiks kõigile neile, keda tal on võimalik õpetada.”

Meie, kes me oleme igikestva evangeeliumi tõe vastu võtnud, ei peaks rahulduma millegi vähemaga kui vaid kõige paremaga. Parim on Isa kuningriigi täius. Seepärast ma loodan ja palvetan, et me elaksime ja oleksime õigemeelseks eeskujuks kõikidele inimestele, et keegi ei komistaks, et keegi ei väärataks, et keegi ei pöörduks kõrvale õigemeelsuse rajalt millegi sellise tõttu, mida me võiksime teha või öelda.¹⁴

Mõjujõud ei lähtu ainult üksikisikust. See lähtub Kirikust. Usun, et meie edukus maailmas sõltub suuresti pühade suhtumisest. Kui oleksime mõtetes, töödes ja tegudes ühel meelel, kui armastaksime tõe sõna, kui käiksime selle järgi, nagu Issand soovib, siis kiirguks sellest kooslusest –, viimse aja pühade [kogudustest] – kogu välisilmale sellist mõjujõudu, millele poleks võimalik vastu seista. Veel enam ausaid mehi ja naisi pöörduks usule, sest Issanda Vaim käiks teed sillutades meie eel. … Kui see rahvas peaks Issanda käske, oleks neil selline vägi, võim ja mõju, mis murraks vastuseisu ja valmistaks inimesi vastu võtma igikestva Evangeeliumi valguse. Kui see meil ei õnnestu, võtame me endale vastutuse, mille tagajärjed on kohutavad.

Mis tunne mul või teil oleks, kui keegi näitaks kohtujärje ees näpuga minu või teie poole ja ütleks, et „ilma selle mehe või nende inimeste tegudeta oleksin ma tõe vastu võtnud, aga mind pimestati, kuna nad väitsid, et neil on valgus, aga nad ei elanud selle järgi.”¹⁵

Issand ütleb, et kui me näeme vaeva kõik oma päevad ja päästame vaid ühe hinge, kui suur saab olema meie rõõm koos temaga [vt ÕL 18:15]; teisest küljest kui suur saab olema meie kurbus ja hukkamõistmine, kui oleme oma tegudega ühe hinge sellest tõest eemale juhtinud.¹⁶

Viimse aja pühad, kus iganes nad ka poleks, on ja peavad olema maailmale valguseks. Evangeelium on valgus, mis lahvatab pimeduses, ja iga inimene, kes võtab vastu evangeeliumi valguse, saab valguseks ja juhiks kõigile neile, keda tal on võimalik õpetada.

Teie kohus … on olla elavaks tõenduseks selle töö õigsusest ja jumalikkusest. Me loodame, et te elate evangeeliumi järgi ja teenite välja oma pääste, ning et teised, kes näevad teie häid tegusid, annaksid au meie Isale, kes on taevas [vt Mt 5:16].¹⁷

Kirikul on vaja, et üha enam misjonäre läheks täitma Issanda ülesannet.

Me vajame misjonäre. … Põld on lai, lõikust on palju, aga töötegijaid vähe [vt Lk 10:2]. Samas on põld juba valge ja lõikuseks valmis [vt ÕL 4:4]. …

Meie misjonärid asuvad teele. Ükski vägi pole suuteline nende käsi peatama. Seda on üritatud. Selleks nähti palju vaeva, kui kõik alles algas ja misjonäre oli vaid näpuotsatäis, kuid selle töö edasiminekut polnud võimalik peatada. Seda ei saa peatada ka praegu. See peab minema ja läheb edasi, et maa elanikel oleks võimalus pattudest meelt parandada ja nende eest andeks saada ning tulla Kirikusse ja Jumala kuningriiki, enne kui pahelisi tabab lõplik häving, sest nii on tõotatud. …

Ja need misjonärid, enamjaolt noored mehed, võhikud maailma arusaamade järgi, asuvad selle päästmissõnumiga teele ning ajavad segadusse suured ja vägevad, sest nad teavad tõde. Nad kuulutavad evangeeliumi, ausad ja siirad kuulevad seda, parandavad meelt oma pattudest ja tulevad Kirikusse.¹⁸

Me loodame, et saabub päev, mil iga vääriline ja kõlvuline noor mees viimse aja pühade seast saab erilise võimaluse minna Issanda ülesandel ja seista tõe tunnistajana maa rahvaste seas.

Meil on misjonitööl palju kindlameelseid ja elukogenud abielupaare. Selle suure aate nimel võiks neid aga olla palju rohkem. Me loodame, et need, kes on väärilised ja kõlvulised, ajavad oma asjad korda, vastavad evangeeliumi jutlustamise kutsele ja täidavad oma kohust hästi.

Meil on ka palju noori õdesid, keda me selles töös võime kasutada, olgugi et neil ei lasu sama kohustust, mis lasub vendadel. Noorte õdede puhul muretseme me rohkem selle eest, et nad astuksid sündsasse abieluliitu Issanda templis.

Me kutsume Kiriku liikmeid misjonitööd rahaliselt toetama ning annetama vahendeid evangeeliumi levitamiseks.

Me kiidame neid, kes vapralt suure misjonitöö nimel teenivad. Joseph Smith on öelnud: „Pärast kõike öeldut on suurim ja tähtsaim kohustus evangeeliumi jutlustada.”¹⁹

Me peame jutlustama päästmise õpetusi, nagu need on kirjas pühakirjades: selgelt ja lihtsalt ja Vaimust juhituna.

Käesoleva evangeeliumi ajajärgu alguspäevil ütles Issand tema teenistusse kutsutuile, „et iga inimene räägiks Jumala, Issanda, maailma Päästja enda nimel; … et minu evangeeliumi täius saaks kuulutatud nõrkade ja lihtsate poolt maailma äärteni ning kuningate ja valitsejate ees”. (ÕL 1:20, 23)

Neile, kes said kutse „minna ja jutlustada” tema evangeeliumi ning kõigile oma kiriku „vanematel[e], preestritel[e] ja õpetajatel[e]” ütles ta, et neil „tuleb õpetada minu evangeeliumi põhimõtteid, mis on Piiblis ja Mormoni Raamatus” ja teistes pühakirjades, „nagu Vaim neid juhatab”. (Vt ÕL 42:11–13.)

Issanda esindajatena ei kutsuta ega volitata meid õpetama maailma uusimaid mõttevälgatusi ega käesoleva teadusajastu spekulatiivseid teooriaid. Meie ülesandeks on jutlustada päästmise õpetusi selgelt ja lihtsalt, nagu need on ilmutatud ja üles tähendatud pühakirjades.

Juhatanud meid õpetama Vaimu väel põhiteostes sisalduvaid evangeeliumi põhimõtteid, tegi Issand järgmise tähtsa avalduse, mis hõlmab kogu tema evangeeliumi õpetamist, kes seda Kirikus ka ei teeks: „Ja Vaim antakse teile usu palve kaudu; ja kui te ei saa Vaimu, ei või te õpetada.” (ÕL 42:14)²⁰

Evangeelium on maailma ainus lootus, mis toob rahu maa peale.

Kas teate, mis on ülim vägi, kõige võimsam tegur kogu maailmas, et rahu maa peal kestma jääks? Esitanud küsimuse, annan ma sellele ka vastuse, või vähemasti väljendan oma arvamust – jättes kõrvale teised liikumised. Ülim tegur kogu maailmas on püha preesterluse vägi ja see on viimse aja pühade käes. Issand saatis kohe alguses maailma vanemad, käskis neil pöörduda inimeste poole ja öelda: „Parandage meelt, tulge Siionisse! Uskuge minu evangeeliumi ja teil saab olema rahu.”

Rahu tuleb loomulikult õigemeelsuse läbi, õigluse läbi, Jumala halastuse läbi, väe läbi, mida ta meile annab, mille läbi liigutatakse meie südant ja me üksteist armastame. Meie kohus on kuulutada seda kõigi inimeste seas, kutsuda neid tulema Siionisse, kus on heisatud lipp – rahulipp – ja saada osa Issanda koja õnnistustest ja tema Pühast Vaimust, kes end siin ilmutab. Ja ma tahan teile öelda, et meil endil, kui me teenime Issandat, on imeline vägi maailmas rahu jalule seada.

Me pole vastu, et teised samasuunalised liikumised jätkuvad. Me oleme kõige selle poolt, mis toob maailmale rahu. Kuid ärgem kaotagem silmist tõsiasja, et kui meie, viimse aja pühad, hoiame ühte, teenime kui üks mees Issandat ja saadame rahvaste sekka sõna igavesest elust, on meil minu arvates suurem vägi rahu jaluleseadmiseks maailmas kui ühelgi teisel jõul. Olen täiesti nõus välja öeldud mõttega, et Issand kasutab paljusid inimesi; tema töö ei piirdu viimse aja pühadega, sest ta on kutsunud oma teenistusse paljusid väljaspool Kirikut ja on õnnistanud neid väega, inspireerinud neid tegema oma tööd. … Mu vennad ja õed, ärgem kaotagem silmist tõsiasja, et oleme maa peal vägi, kelle eesmärgiks on teha head ning levitada tõde ja seada jalule rahu kõikide rahvuste, hõimude, keelte ja rahvaste seas. … Meie käibetõeks on olnud ja on seniajani: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.” [Vt ÕL 33:10.]

Meil tuleb jätkata kuni kõik õigemeelsed on kokku kogutud, kuni kõiki inimesi on hoiatatud, kuni need, kes tahavad kuulda, kuulevad, ja need, kes ei taha kuulda, kuulevad ikkagi, sest Issand on kuulutanud, et pole ühtegi hinge, kes ei kuule, ega südant, mida ei läbistata [vt ÕL 1:2], sest tema sõna läheb edasi, olgu see teda teenivate vanemate sõna läbi või mingil muul viisil, sel pole tähtsust, kuid ettenähtud ajal kiirendab ta oma tööd õigemeelsuses, ta seab jalule oma tõe ning tuleb ja valitseb maa peal.²¹

Me peame lugu oma Isa teistest lastest kõigis sektides, ühendustes ja konfessioonides, ning ei soovi muud, kui et nad saaksid täiendavat valgust ja teadmisi, mis on jõudnud meieni ilmutuse läbi, ja et nad päriksid koos meiega evangeeliumi taastamise suured õnnistused.

Kuid meil on päästmisplaan; me jagame evangeeliumi. Evangeelium on maailma ainus lootus, ainuke, mis toob rahu maa peale ja heastab igasuguse halva, mis rahvaste seas eksisteerib.²²

Me teame, et kui inimestel on usku Kristusesse, kui nad parandavad meelt pattudest, sõlmivad ristimisvees lepingu pidada tema käske, saavad Püha Vaimu nende käte all, kes on kutsutud ja sellesse väesse pühitsetud, ja kui nad siis käske peavad, saab neil olema rahu selles elus ja igavene elu tulevases maailmas [vt ÕL 59:23].²³

Maailma hädade vastu ei aita miski muu kui Issanda Jeesuse Kristuse evangeelium. Lootust rahule, ajalikule ja vaimsele õitsengule ning võimalikule pärandile Jumala kuningriigis leiab vaid taastatud evangeeliumist ja selle kaudu. Pole tööd, mis oleks sama tähtis kui evangeeliumi jutlustamine ning Kiriku ja Jumala kuningriigi ehitamine maa peale.²⁴

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Mõelge sellele, kuidas reageeris Joseph Fielding Smith väljakutsetele, mis tabasid teda põhimisjonärina teenides (vt „Joseph Fielding Smithi elust”). Kuidas võiks tema eeskuju mõjutada teie Kirikus teenimist?
Mõtisklege õnnistuste üle, mis kaasnevad evangeeliumi viljade maitsmisega (1. osa). Mõelge, kellega saaksite neid vilju jagada.
Kuidas aitavad president Smithi mõtteavaldused 2. osas meil teistega evangeeliumi jagada?
President Smith ütles, et Kirik vajab veel rohkem põhimisjonäre, nende seas ka elukogenud abielupaare (3. osa). Mida saame teha, et aidata noortel valmistuda teenima? Mida saate teha, et valmistuda ise teenima?
Kuidas anda oma sõnade ja tegudega edasi evangeeliumi selgust ja lihtsust? (Vt 4. osa.) Millal olete tundnud, et Püha Vaim on teie püüdlusi selles osas juhtinud?
Millised õpetused 5. osas on teie jaoks eriti inspireerivad? Milliseid tundeid tekitab teis mõte „maailmas ainuke[se] lootu[se], [selle ühe viisi jagamisest], mis toob rahu maa peale”?

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 24:14; Mk 16:15; 1Ne 13:37; 2Ne 2:6–8; 3Ne 12:13–16; ÕL 1:17–24; 4; 50:13–14; 88:81; 133:57–58

Abiks õpetamisel:

Kui keegi president Smithi õpetusi teistele ette loeb, paluge ülejäänutel „kuulata ja teatud põhimõtteid või mõtteid otsida. Kui lõik sisaldab ebaharilikke või keerulisi sõnu või väljendeid, selgitage nende tähendust enne kui lõik ette loetakse. Kui kellelgi rühmast on lugemisega raskusi, ärge laske tunnis osalejatel lugeda kordamööda, vaid paluge seda teha vabatahtlikel” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 56).