3. peatükk
Päästmisplaan
„Meie Taevaisa lõi oma vaimulaste jaoks päästmisplaani, … et nad saaksid areneda ja edasi liikuda, kuni saavad igavese elu.”
Joseph Fielding Smithi elust
29. aprillil 1901 suri pärast pikaajalist haigust Joseph Fielding Smithi 18-aastane õde Alice. Joseph oli Inglismaal põhimisjonit lõpetamas. Tema reageering Aliceʼi surmateatele näitab, kuidas ta oma perekonda armastas ja milline oli tema tunnistus päästmisplaanist. „See on meile kõigile kohutav löök,” kirjutas ta oma päevaraamatusse. „Ma teadsin, et ta on haige, aga ei arvanud, et asi nii tõsine on. Olin kindel, et näen mõne nädala pärast nii teda kui ülejäänud peret. Kuid Issanda tahe sündigu. Sellistel hetkedel on lootus, mida pakub evangeelium, kõige oodatum asi. Me saame teisel pool kõik jälle kokku, tunneme üksteisest rõõmu ja naudime koosolemise õnnistusi. Seal peresidemed enam ei katke, seal elame me, saades osa õnnistustest ja kogedes Taevaisa õrna halastust. Ma palvetan alandlikult, et jääksin alati tõe rajale ja austaksin nime, mille olen enda peale võtnud, et omastega kohtumine oleks tõeliselt hell ja igikestev.”1
Apostlina ja hiljem Kiriku presidendina teenides tunnistas president Joseph Fielding Smith korduvalt lootusest, mille annab evangeeliumi mõistmine. Ta õpetas: „Meil on päästmisplaan, me jagame evangeeliumi ja evangeelium on maailma ainus lootus, ainuke, mis toob rahu maa peale ja heastab igasuguse halva, mis rahvaste seas eksisteerib.”2
Joseph Fielding Smithi õpetused
1
Me rõõmustasime, kui surelikkusele eelnenud vaimumaailmas Taevase Isa päästmisplaanist teada saime.
Me oleme kõik meie Taevaisa pere liikmed. Me elasime Tema juures enne kui maa loodi. Me nägime Tema nägu, tundsime Tema armastust, kuulasime Tema õpetusi. Tema pühitses seadused, mille abil areneda ja edasi liikuda ning igavesed perekonnad saada.3
„Me elasime [oma Taevaisa] juures enne kui maa loodi.”
Meie Taevaisa lõi oma vaimulaste jaoks päästmisplaani. See plaan oli mõeldud selleks, et nad saaksid areneda ja edasi liikuda, kuni saavad igavese elu. Nõnda nimetatakse elu, mida elab meie Taevaisa. Plaan võimaldab Jumala lastel saada tema sarnaseks ning saada endale samasuguse väe ja tarkuse ja teadmised, mis on temal.4
Kallihinnalisest Pärlist saame teada, et taevas toimus nõupidamine, mil Issand kutsus oma laste vaimud enda ette ja esitles neile plaani, mille alusel nad peaksid tulema alla siia maa peale, saama sureliku elu ja füüsilise keha, tegema surelikkuses läbi prooviaja ning minema siis kõrgemasse ülendusse ülestõusmise läbi, mis saab võimalikuks tema Ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse lepituse kaudu [vt Ms 4:1–2; Aabr 3:22–28]. Mõte surelikkuse läbitegemisest ning kõigist maapealsetest elukäänakutest, kus saada kogemusi kannatuste, valu, kurbuse, kiusatuste ja hädade, aga ka naudingute läbi siin ilmalikus maailmas, ning seejärel minna ustavatena läbi ülestõusmise igavesse ellu Jumala kuningriigis, et olla tema sarnased [vt 1Jh 3:2], täitis nad rõõmsa meelega ja nad „tõstsid rõõmukisa” [vt Ii 38:4–7]. Sureliku elu kogemusi ja teadmisi poleks olnud võimalik saada mingil muul viisil ning füüsiline keha oli neile ülenduseks hädatarvilik.5
2
Aadama ja Eeva langemine kuulus Taevase Isa plaani juurde.
Päästmisplaan või seaduste koodeks, mida tuntakse kui Jeesuse Kristuse evangeeliumi, võeti taevas vastu enne maailma algust. Selles nähti ette, et meie isa Aadam tuleb siia maa peale ja asub kogu inimpere etteotsa. Suure plaani järgi pidi ta tema laste ülima heaolu nimel sööma keelatud vilja ja langema ning tooma seeläbi maailma kannatused ja surma.6
Langemisel oli inimese surelikus prooviajas oluline osa. … Kui Aadam ja Eeva poleks keelatud vilja söönud, poleks neile antud suurt surelikkuse andi. Neil poleks olnud järeltulijaid ja Issandalt saadud suur käsk oleks jäänud täitmata.7
Aadama ja Eeva langemine „tõi … valu, kurbuse, surma, kuid … see tõi kaasa ka õnnistusi”.
Aadama langemine oli põhjuseks kõikidele muudatustele surelikkuses. See tõi maailma valu, kurbuse, surma, kuid me ei tohi jätta kahe silma vahele tõsiasja, et see tõi kaasa ka õnnistusi. … See tõi kaasa teadmiste, mõistmise ja sureliku elu õnnistuse.8
3
Jeesus Kristus pakkus enda ohvriks, et päästa meid langemisest ja pattudest.
Aadama üleastumine tõi endaga kaasa kaks surma – vaimse ja ajaliku, kus inimene pagendatakse Jumala juurest ning temast saab surelik ja vastuvõtlik kõikidele ihuhädadele. Et teda sinna tagasi tuua, selleks tuli seadusest üleastumine heastada. Õiglus nõudis seda.9
Kõige loomulikum ja õiglasem oleks, kui väärteo toimepanija kannaks karistust – teeks oma väärteo eest lepituse. Seega, kui Aadam seadusest üle astus, nõudis õiglus, et ta ise ja ei keegi teine patu eest vastust annaks ja selle oma elu hinnaga lunastaks. Kuid Aadam sattus seadust murdes ise needuse alla ega suutnud needuse all lepitust teha ega tehtut olematuks muuta. Seda ei suutnud ka tema lapsed, sest ka nemad olid needuse all, mistõttu pidi patu eest tegema lepituse keegi, kes ei olnud needuse all. Kuna me kõik olime needuse all, puudus meil vägi teha lepitust ka omaenda pattude eest. Seetõttu pidi Isa saatma oma Ainusündinud Poja, kes oli patuta, et teha lepitust nii meie pattude kui ka Aadama üleastumise eest, nagu nõudis õiglus. Ta tõi end ohvriks pattude eest, võttis oma ristisurma kaudu enda peale nii Aadama üleastumise kui meie patud, lunastades meid seeläbi langemisest ja meie pattudest meeleparanduse tingimusel.10
Meie kohus on seletada lahti see, mida Jeesus Kristus tegi. Miks ta tuli? Mida ta meie heaks tegi? Mis kasu meil sellest on? Mis see talle maksma läks? See läks talle maksma elu, jah, rohkem kui elu! Mida ta tegi peale selle, et ta ristile naelutati? Miks ta ristile naelutati? Ta naelutati sinna, et tema vere valamine lunastaks meid kõige kohutavamast karistusest, mis iial võib tulla – pagendamisest Jumala juurest. Ta suri ristil, et meid tagasi tuua, et meie keha ja vaim saaksid uuesti ühineda. Ta andis meile selle erilise võimaluse. Ta suri meie eest, et lunastada meie patud, et meid ei kutsutaks karistust kandma tingimusel, et usume temasse ja peame tema käske. Ta maksis selle eest. …
Ükski inimene ei suuda teha seda, mida tema meie heaks tegi. Ta poleks tarvitsenud surra, ta oleks võinud keelduda. Ta tegi seda vabatahtlikult. Ta tegi seda, sest tema Isa käskis seda teha. Ta teadis, millised kannatused teda ees ootavad, ometi tegi ta seda armastusest meie vastu. …
Naelte löömine Päästja kätesse ja jalgadesse oli kõige väiksem tema kannatustest. Mulle tundub, et me kipume arvama või mõtleme, et kõige suuremat piina valmistas talle ristile naelutamine ja sinna rippuma jätmine. Nii kannatasid tollal tuhanded inimesed. Seega polnud tema kannatused ristil suuremad, kui teiste inimeste omad, kes risti olid löödud. Aga mille pärast ta siis kõige rohkem kannatas? Ma tahaksin, et see, mis ma nüüd ütlen, jääks meelde kõikidele meie Kiriku liikmetele: oma kõige suurema kannatuse elas ta läbi enne, kui ta üldse ristile läks! See juhtus Ketsemani aias: kui igast Tema keha rakust, nagu räägivad pühakirjad, immitses verd ja ta hüüdis ääretus hingeahastuses oma Isa. Tegemist polnud tema kätesse ja jalgadesse löödud naeltega. Ärge küsige minult, kuidas see juhtus, sest ma ei tea seda. Keegi ei tea. Teame vaid, et ta võttis mingil viisil selle äärmusliku karistuse enda kanda. Ta võttis enda peale meie üleastumised ja maksis nende eest ränka hinda.
Mõtelgem Päästjale, kes kannab kogu inimkonna koormat. Ma pean ütlema, et ma ei mõista seda täielikult, aga ma tunnistan fakti. See valmistas talle kohutavat valu, millega võrreldes naelte löömine tema kätesse ja jalgadesse oli tühine asi. Ahastuses hüüdis Ta oma Isa poole: „Kui võimalik, mingu see karikas minust mööda!” Aga see ei saanud mööda minna [vt Mt 26:42; Mk 14:36; Lk 22:42]. Lubage ma loen teile ette paar sõna, mis Issand selle kohta ütleb:
„Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;
aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina,
milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest –
ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks” [ ÕL 19:16–19].
Neid sõnu lugedes muutun ma alandlikuks. Ta armastas inimkonda ja maailma sedavõrd, et oli nõus kandma koormat, mida ükski surelik kanda ei suuda, ja maksta nii ränka hinda, mida keegi teine iial poleks suutnud maksta, et meid päästa.11
„Selles suures arenemis- ja päästmisplaanis on keskne tegelane meie Päästja Jeesus Kristus.”
Jumala Poeg [ütles]: „Lähen alla ja maksan, mis vaja. Olen Lunastaja ja lunastan inimesed Aadama üleastumisest. Võtan maailma patud enda kanda ja lunastan või päästan pattudest iga hinge, kes meelt parandab.”12
Üks näide selle kohta. Mees kõnnib mööda teed ja kukub sügavasse ja pimedasse auku, millest ta välja vabadusse ei suuda ronida. Kuidas sellest väljapääsmatust olukorrast pääseda? Ise ei saa ta midagi teha, sest tal pole august pääsemiseks ühtegi abivahendit. Ta hüüab appi ja üks abivalmis hing, kes seda kuuleb, tulebki rutuga appi, laseb auku redeli ja mees saab ronida august välja. Just sellisesse olukorda asetas enda ja oma järeltulijad Aadam, kui ta keelatud vilja oli maitsnud. Kuna kõik olid augus, keegi välja ei pääsenud, ei saanud nad üksteist ka aidata. Auku võiks võrrelda pagendusega Issanda juurest, ajalise surmaga, keha lagunemisega. Alteina surmale ei saanud keegi pääsemisvahendeid pakkuda.13
Siis tuleb Päästja, kel pole auguga mingit pistmist, ja laseb sinna redeli. Ta laskub ka ise auku ja aitab meil redelit mööda välja pääseda.14
Lõpmatus halastuses kuulis Isa oma laste hädakisa ja saatis oma Ainusündinud Poja, kellele ei hakanud külge ei surm ega patt, varustama meid pääsemisvahenditega. Ta tegi seda oma lõpmatu lepituse ja igikestva evangeeliumi läbi.15
Peaksime olema südames piiritult tänulikud ning näitama üles armastust ja kuulekust [Päästja] suure ja hellameelse halastuse eest. Kõige selle eest, mida ta meie heaks teinud on, ei tohiks me talle kunagi pettumust valmistada. Ta maksis meie eest ränkade kannatustega ja ohvrivere valamisega ristil.16
4
Jeesuse Kristuse lepitusele toetudes rajame me surelikkuses teed oma päästele.
Selles suures arenemis- ja päästmisplaanis on keskne tegelane meie Päästja Jeesus Kristus.17
Päästmisplaan, mille vundamendiks on lepitus, koosneb järgmistest asjadest:
Esmalt peab meil olema usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse, me peame tunnistama teda Jumala Pojaks, me peame teda usaldama, lootma tema sõnale ning soovima õnnistusi, mida saame, kui kuuletume tema seadustele.
Teiseks peame parandama meelt pattudest, maha jätma maailma ning otsustama oma südames elada mööndusi tegemata vagalt ja õigemeelselt.
Kolmandaks peame saama ristitud veega kellegi käte all, kes on selleks volitatud, kellel on vägi siduda maa peal ja pitseerida taevas; selle püha talituse kaudu tuleb meil sõlmida leping teenida Issandat ja pidada tema käske.
Neljandaks peame me saama Püha Vaimu anni, sündima uude ellu, patt ja pahelisus peavad otsekui tulega meie hingest välja põletatud saama; meid tuleb uuesti luua Püha Vaimu väega.
Viiendaks peame me pidama vastu lõpuni. Ristituna peame pidama käske, teenima kartuse ja värinaga Issanda ees välja oma pääste, elama nii, et meist võiksid saada jumalikumad ja sellised inimesed, kes saavad tunda rõõmu selestilise kuningriigi hiilgusest ja imedest.18
Ma tunnistan, et need seadused, millele inimesed peavad kuuletuma, et saada päästetud, ja millest koosneb Jeesuse Kristuse evangeelium, on ilmutatud prohvetitele ja apostlitele, neid haldab tema kirik, mille ta on uuesti maa peale rajanud.19
Kõik me oleme siin surelikus maailmas katseajal. Meid saadeti siia ennekõike selleks, et saaksime eluaseme [keha] oma igavesele vaimule; teiseks, et tõestada end katsumustes, kogeda nii kannatusi kui külluslikku rõõmu ja õnne, mida saab püha lepingu kaudu, kui kuuletume evangeeliumi igikestvatele põhimõtetele. Surelikkus, nagu Lehhi oma lastele ütles, on „prooviseisund”. (2Ne 2:21) Just siin pannakse proovile meie usaldusväärsus, et näha, kas me Igavese Isa juurest ära olles, kuid temalt igavese elu kohta juhiseid saades teda ikka armastame ja austame ning oleme truud tema Armastatud Pojale Jeesusele Kristusele.20
Me tulime siia, et end tõestada ja lasta end järele proovida kokkupuudetes nii halva kui heaga. … Isa on lubanud Saatanal ja tema järgijate hulgal meid kiusata, kuid Issanda Vaimu juhatusel ja ilmutuste kaudu saadud käskude abil oleme me valmis ise valima. Kui teeme halba, on meid lubatud karistada, kui teeme head, saame igavese tasu õigemeelsuse eest.21
Nõnda [on] surelik katseaeg lühike ajavahemik, vaksapikkune ajalõik, mis ühendab möödunud igaviku sellega, mis ootab ees. Kuid see ajalõik [on] erakordselt tähtis. … Praegusel elul on täita oluline osa igaveses elus.22
5
Jeesuse Kristuse lepituse kaudu saavad kõik inimesed osa ülestõusmise õnnistusest.
Me tulime siia maailma, et surra. See oli meile teada juba enne, kui siia tulime. See kuulub plaani juurde, see oli arutusel, see oli ette planeeritud ammu enne seda, kui inimesed maa peale pandi. … Me olime valmis ja nõus tegema läbi selle rännaku Jumala juurest vaimumaailmast surelikku maailma, taluma siin kõike, mis eluga kaasas käib – rõõmu ja kurbust – ja siis surema. Surm on niisama oluline kui sünd.23
Füüsiline surm ehk sureliku inimese surm ei tähenda vaimu ja keha lõplikku eraldumist teineteisest vaatamata tõsiasjale, et keha laguneb algosadeks, vaid on kõigest ajutine eraldumine, mis lõpeb ülestõusmispäeval, kui keha kutsutakse põrmust, et ühineda vaimuga ja elada taas. See õnnistus saab Kristuse lepituse kaudu osaks kõikidele inimestele, sõltumata nende headusest või pahelisusest surelikkuses. Paulus on öelnud, et tuleb nii õigete kui ülekohtuste ülestõusmine (Ap 24:15) ja Päästja ütles, et kõik, kes on hauas, kuulevad tema häält ja tulevad välja, „need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks” (Jh 5:29).24
Kõik keha tähtsamad osad taastatakse ülestõusmisel oma õigetele kohtadele olenemata sellest, milliseks surm oli keha muutnud. Olgu see tules põlenud, haide puretud või mis iganes. Kõik selle tähtsamad osad taastatakse oma õigetele kohtadele.25
Vaim ei või saada täiuslikuks ilma lihast ja luust kehata. Keha ja vaim saavad surematuse ja päästmise õnnistused ülestõusmise kaudu. Pärast ülestõusmist ei saa keha ja vaimu enam lahutada, nad jäävad lahutamatult seotuks, et inimene võiks osa saada rõõmu täiusest. Üksnes sündides siia ellu ja üles tõustes võivad vaimud saada meie igavese Isa sarnaseks.26
6
Ustavad pärivad koos peredega igavese elu Taevase Isa juures.
Mõned inimesed on saanud rikkaks, sest nende isad olid töökad ja jätsid neile päranduse. Mõned inimesed on päranduse läbi maisele troonile tõusnud, ligimeste hulgas võimu või positsiooni saavutanud. Mõni on töökas ja visa, ihaldab teadmisi ja tunnustust, kuid on üks asi, mis on rohkem väärt kui kõik muu. See on igavene ülendus.
Pühakirjades on öeldud, et igavene elu – elu, mida elavad meie Igavene Isa ja tema Poeg Jeesus Kristus – on suurim kõikidest Jumala andidest [vt ÕL 14:7]. Selle osaliseks saavad üksnes need, kes on kogu patust puhtad. Seda lubatakse neile, „kes saavad jagu usuga ja on pitseeritud lubaduse Püha Vaimuga, kelle Isa valab välja kõikide nende peale, kes on õiged ja tõesed. Nemad on need, kes on Esmasündinu kirik. Nemad on need, kelle kätte Isa on andnud kõik asjad.” [ÕL76:53–55; vt ka s 52.]27
Päästmisplaan on suunatud peredele. … [See] on mõeldud selleks, et saaksime luua omaenda igavesed pereühendused.28
Need, kes pälvivad ülenduse selestilises kuningriigis, neid ootab ees „seemne … jätkumine … igavesti”. Nad elavad koos oma perega.29
Meile õpetatakse Jeesuse Kristuse evangeeliumis seoses selestilise ülendusega, et pere on ühendus, kus ühe põlve isa, ema ja lapsed on ühendatud järgmise põlve isa, ema ja lastega, laienedes sel moel aegade lõpuni välja.30
Need hiilgavad igavese pärandi õnnistused … saavad osaks vaid neile, kes peavad käske ja vajaduse korral on valmis kannatama koos Kristusega. Teisisõnu oodatakse kõikidest Jumala andidest suurima – igavese elu ihalejatelt, et nad tooksid nõudmise korral altarile kõik, mis neil on, sest isegi siis, kui neilt peaks nõutama selle eest elu, ei suudaks nad iial tasuda talle külluslike õnnistuste eest, mis saadakse ja mida lubatakse kuuletumisel tema seadustele ja käskudele.31
Kui oleme jätnud maha maailma ja võtnud vastu evangeeliumi selle täiuses, oleme me selestilise hiilguse kandidaadid; ei, kui oleme ustavad, oleme enam kui kandidaadid, sest Issand on kinnitanud meile, et ustavad olles pääseme selestilisse kuningriiki. …
… Elagem nii, et meie koht seal oleks kindlustatud, ja et teaksime oma elu järgi, et läheme Tema juurde, saame elama Temaga, saame osa lubatud õnnistuste täiusest. Kes viimse aja pühadest rahulduks vähemaga kui meile lubatud päästmise täiusega? … Peame alandlikkuses ja meelt parandades edasi pürgima, kuni lõpuni käske pidama, sest meie lootus ja siht on igavene elu, mis tähendab elu Isa ja Poja juures: „Aga see on igavene elu,” ütles Issand, „et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” [Jh 17:3]32
Olen jõudnud sinnamaani, et seisan nii öelda eluloojangul. Mõistan, et pole kaugel see aeg, kui mind kutsutakse andma aru oma sureliku elu kohustustest. …
Olen kindel, et me kõik armastame Issandat. Tean, et ta elab ja ootan päeva, mil näen ta nägu ja loodan kuulda tema häält lausumas: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest!” (Mt 25:34)
Ja ma palvetan, et niisugune oleks meie kõikide õnnelik saatus igaühe jaoks õigel ajal.33
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
Kui loete päevaraamatu sissekannet Joseph Fielding Smithi elust kõnelevas alajaotuses, tuletage meelde, millal on teie tunnistus päästmisplaanist teile tröösti toonud. Kuidas aidata pere liikmel või sõbral seda tröösti tunda?
-
Kuidas aitavad president Smithi õpetused taevas toimunud nõupidamisest meid raskuste ületamisel? (Vt 1. osa.)
-
President Smith õpetas, et „me ei tohi jätta kahe silma vahele tõsiasja, et [Aadama ja Eeva langemine] tõi kaasa ka õnnistusi” (2. osa). Miks on tähtis seda tõde meeles pidada? Milliseid õnnistusi olete teie langemise tagajärjel saanud?
-
Kolmandas osas rääkis president Smith mehest, kes auku kukkus. Kuidas seondub see näide meie eluga? Mõtisklege, kuidas on Päästja teid oma lepitusega aidanud.
-
Mis on president Smithi sõnul meie elu eesmärk maa peal (4. osa)? Mille on Issand meile andnud, et aidata meil see prooviaeg turvaliselt läbi teha?
-
Kuidas aidata kellelgi mõista president Smithi avaldust, et „surm on niisama oluline kui sünd” (5. osa)? Kuidas on õpetus ülestõusmisest mõjutanud teie elu?
-
Milline erinevus on maise vara ja igavese pärandi vahel, mille võime saada päästmisplaani kaudu? (Vt 6. osa.) Kuidas aitab selle erinevuse mõistmine meil valmistuda igaveseks eluks?
Samateemalised pühakirjakohad:
Ii 38:4–7; 2Ne 2:15–29; 9:5–27; Al 12:20–35; ÕL 19:16–19; Ms 5:10–12
Abiks õpetamisel:
„Aitamaks meil õpetada pühakirju ja viimse aja prohvetite sõnumeid, on Kirik välja andnud õpikuid ja muid materjale. Kommentaaride või lisamaterjalide järele vajadust pole” (Teaching, No Greater Call: A Resource Guide for Gospel Teaching, 1999, lk 52).