2. peatükk
Meie Päästja Jeesus Kristus
„Pidage esmalt meeles, nüüd ja alati, et Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg, kes tuli maailma, et anda oma elu, et meie võiksime elada. See on tõsi ja see on kõige alus. Sellel põhineb meie usk.”
Joseph Fielding Smithi elust
President Joseph Fielding Smith oli truu oma apostlikutsele olla üks „Kristuse nime [erilisi tunnistajaid] kogu maailmas” (ÕL 107:23). Ta ütles: „Püüan armastada eeskätt Teda, meie Lunastajat. See on minu kohus. Rändan mööda seda maad ühe Tema erilise tunnistajana. Ma ei saaks olla Jeesuse Kristuse eriline tunnistaja, kui mul puuduks absoluutne ja positiivne teadmine, et Ta on Jumala Poeg ja maailma Lunastaja.”1
Isana suhtus president Smith kohustusse Päästjast tunnistada samasuguse pühendumusega. 18. juulil 1948 saatis ta kirja oma poegadele Douglasele ja Miltonile, kes teenisid põhimisjonil. Ta kirjutas:
„Vahetevahel ma istun ja arutlen ning lugedes pühakirju, mõtlen meie Issanda missioonile, sellele, mida ta on teinud minu heaks, ning kui need tunded tekivad, ütlen ma iseendale, et ei saa olla talle truudusetu. Tema armastus minu vastu on täiuslik, nagu ka kõigi teiste, eriti nende vastu, kes teda teenivad, ja ma pean armastama teda nii nagu jaksan, isegi kui see armastus pole nii täiuslik, kui peaks olema. See on imeline! Ma ei elanud Päästjaga ühel ajal, ta pole kunagi ilmunud minu ette isiklikult. Ma pole teda näinud. Ei Tema Isa ega tema ise pole pidanud vajalikuks mulle sellist suurt õnnistust anda. Aga see pole ka vajalik. Olen tundnud tema kohalolekut. Tean, et Püha Vaim on valgustanud mu meelt ja ilmutanud teda mulle, nii et ma armastan oma Lunastajat, loodan ja tunnen, et see on tõsi, parem kui miski muu siin elus. Teisiti ma ei saa. Tahan olla talle truu. Tean, et ta suri minu, teie ja kogu inimkonna eest, et võiksime ülestõusmise kaudu jälle elada. Tean, et ta suri, et võiksin oma rumaluste, oma pattude eest andeks saada – puhtaks saada. See armastus on imeline. Seda teades, mida muud saaksin ma teha, kui oma Lunastajat armastada! Soovin, et pojad misjonil nõndasamuti tunneksid. Soovin, et nõnda tunneksid mu lapsed ja lapselapsed ning et nad ei kalduks kunagi kõrvale tõe ja õigemeelsuse rajalt.”2
Üks president Smithi poegadest on meenutanud:
„Kui me lapsed olime, võisime sageli kuulda teda ütlemas: „Kui vaid inimesed maailmas mõistaksid, millised kannatused, katsumused ja patud Issand meie pärast enda kanda võttis!” Tal olid alati pisarad silmas, kui ta seda ütles.
[Kord], kui me istusime isaga kahekesi tema kabinetis, panin ma tähele, et ta oli sügavaisse mõtteisse vajunud. Ma ei tihanud vaikust katkestada, kuid lõpuks hakkas ta ise rääkima. „Mu poeg, ma oleksin soovinud, et sa oleksid möödunud neljapäeval olnud koos minuga, kui ma vendadega templis kokku sain. Kui sa oleksid vaid kuulnud nende tunnistust, kui väga nad oma Issandat ja Päästjat Jeesust Kristust armastavad!” Seejärel langetas ta pea ja pisarad voolasid tal mööda palgeid alla särgile. Mõne aja möödudes lausus ta silmi tõstmata pead noogates: „Oh, kuidas ma oma Issandat ja Päästjat Jeesust Kristust armastan!””3
Joseph Fielding Smithi õpetused
1
Jeesus Kristus on Jumala Ainusündinud Poeg ja maailma Päästja.
Lubage mul öelda nii selgelt ja kindlalt, kui suudan, et me usume Kristusesse. Usume temasse jäägitult kui Jumala Pojasse ja maailma Päästjasse.4
„Kõik koondub Issandas Jeesuses Kristuses, maailma Lunastajas ja tema ümber.”
Teame, et pääste on Kristuses, et ta oli Igavese Isa Esmasündinud Poeg, et ta valiti ja pühitseti taeva nõukogudes lõputut ja igavest lepitust tegema, et ta sündis maailma Jumala Pojana ja et ta on evangeeliumi kaudu toonud valguse kätte elu ja surematuse.
Me usume kindlalt, et Kristus tuli lunastama inimesi ajalikust ja vaimsest surmast, mis sai maailmale osaks Aadama langemise tõttu, ja et ta võttis enda kanda kõikide inimeste patud, kui nad meelt parandavad. …
Me usume, et pärast kõike, mida me saame teha, saame me päästetud armu läbi [vt 2Ne 25:23], ning et ehitades Kristuse lepitusele, peavad kõik inimesed nõudma oma päästet Issanda ees kartuse ja värinaga [vt Fl 2:12; Mr 9:27].5
Meie ja Päästja erineme selle poolest, et meie isad on surelikud ja seega altid surmale. Meie Päästjal surelikku isa polnud, mistõttu allus surm temale. Tal oli vägi anda oma elu ja see jälle võtta [vt Jh 10:17–18]. Meil väge oma elu anda ja siis jälle võtta pole. Me saame igavese elu läbi Jeesuse Kristuse lepituse, läbi surnuist ülestõusmise ja evangeeliumi põhimõtetele kuuletumise.6
Ta on tõesti Jumala ainusündinud Poeg ning lunastanud meid oma ja oma Isa armust patust meeleparanduse läbi. Me teame, et Ta on tõusnud surnuist, on läinud üles kõrgele, viies vangid vangi [vt Ps 68:19], ja on saanud päästmise algatajaks kõigile, kes usuvad, kes parandavad meelt oma pattudest ning võtavad Teda kui maailma Lunastajat [vt Hb 5:9]. Viimse aja pühadel pole neis asjus kahtlusi.7
Sellal kui inimesed teevad plaane, võtavad omaks teooriaid, juurutavad võõraid tegutsemisviise ning koguvad ja õpetavad kõikvõimalikke iseäralikke õpetusi, on üks kõikehaarav õpetus, millest me ei saa kõrvale kalduda: kõik koondub Issandas Jeesuses Kristuses, maailma Lunastajas ja tema ümber. Me võtame teda kui Isa Ainusündinut lihas, ainsat, kellel oli surematu Isa ja kes elas lihas. Tema sünni ja maa peale tuleku asjaolude tõttu sai temast inimeste Lunastaja. Tema vere valamise läbi on meile antud erakordne võimalus naasta oma Isa juurde tingimustel, et me parandame meelt ja võtame vastu suure lunastusplaani, mille loojaks ta on.8
Tunnistan, et Jeesuse Kristuse evangeelium on päästmisplaan ning et läbi meie Issanda lepitusohvri tõstetakse kõik inimesed surematusesse, et ta mõistaks nende üle kohut lihas tehtud tegude järgi, ning et need, kes usuvad ja kuuletuvad täiuslikule evangeeliumi seadusele, tõstetakse igavesse ellu meie Isa kuningriigis.9
2
Me saame Jeesuse Kristuse lepituse ning Temaga sõlmitud kuulekuse lepingute läbi Tema poegadeks ja tütardeks.
Meie Taevaisa on Jeesuse Kristuse Isa nii vaimus kui lihas. Meie Päästja on vaimus Esmasündinu ja Ainusündinu lihas.10
Ta [Jeesus Kristus] on meie Vanem Vend. Isa austas teda kui Isast, Pojast ja Pühast Vaimust koosneva kõrgeima presidentkonna liiget täieliku volituse ja väega.11
Meie pühakirjades õpetatakse, et Jeesus Kristus on nii Isa kui ka Poeg. On elementaarne tõde, et ta on sünnilt nii vaimu kui liha poolest Jumala Poeg. Ta on Isa oma tehtud töö tõttu.12
Päästjast saab meie Isa selles mõttes, kuidas seda sõna kasutatakse pühakirjades, sest ta annab meile elu, igavese elu, meie eest tehtud lepituse läbi. Kuningas Benjamin on lausunud imetlusväärsed sõnad: „Ja nüüd, selle lepingu tõttu, mille te olete teinud, kutsutakse teid Kristuse lasteks, tema poegadeks ja tema tütardeks; sest vaata, sel päeval on ta teid vaimselt sünnitanud, sest te ütlete, et teie südamed on muutunud usu läbi tema nimesse; seepärast, te olete sündinud temast ja olete saanud tema poegadeks ja tema tütardeks.” [Mo 5:7; vt ka s 8–11.]
Nõnda saavad meist Jeesuse Kristusega sõlmitud kuulekuse lepingute kaudu tema lapsed – tema pojad ja tütred. Tänu tema jumalikule volitusele ja ristil tehtud ohverdusele saavad meist vaimust sündinud pojad ja tütred ning tema on meie Isa.13
„Nõnda saavad meist Jeesuse Kristusega sõlmitud kuulekuse lepingute kaudu tema lapsed – tema pojad ja tütred.”
Nii nagu nefilased kuningas Benjamini päevil, oleme ka meie, viimse aja pühad, võtnud enda peale Kristuse nime [vt Mo 5:1–9; 6:1–2]. Nagu kästud, võtame me igal nädalal sakramendikoosolekul enda peale tema nime, et teda alati meeles pidada. Sedasama lubasid teha ka nefilased.14
3
Päästja on ilmutanud end käesoleval evangeeliumi ajajärgul ja igaühel meist võib olla Temast igikestev tunnistus.
Me võtame Jeesust kui maailma Lunastajat. Me teame, … et Ta ilmutas end käesoleval evangeeliumi ajajärgul. Me ei sõltu endisaegsete … väärikate inimeste tunnistusest, kes elasid Tema päevil ja käisid Temaga läbi, kui Ta oma teenimistööd tegi, ja kellele Ta ilmutas end pärast ülestõusmist. Meil on tunnistajaid meie omast ajast, kes on Teda näinud, kes teavad, et Ta elab ning on tunnistanud sellest tõsiasjast meile ja maailmale. Me teame, et nende tunnistus on õige. Joseph Smith ei tunnistanud käesoleval evangeeliumi ajajärgul üksi Jeesuse Kristuse missioonist, sest Issand kasvatas üles veel teisigi tunnistajaid, kes nägid koos prohvet Joseph Smithiga Lunastajat, said Temalt juhatust ning nägid Teda istumas taevas Isa paremal käel pühade inglite ringis. Nad on andnud meile oma tunnistuse, mis on vastu maailma tõekspidamistele, ja taunivad kõiki neid, kes sellest ei hooli.
Kuid Kiriku liikmetena ei sõltu me ka Joseph Smithi, Oliver Cowdery, Sidney Rigdoni jt tänaseks lahkunud inimeste tunnistustest, kes käesoleval evangeeliumi ajajärgul said Issandalt imelisi ilmutusi ja nägemusi, millest nad teadsid, et Jeesus elab ja on maailma Lunastaja. Meil on omaenda tunnistus, mille on saanud Issanda Vaimult kõik, kes on elanud evangeeliumi järgi. Kui meid on ristitud pattude andekssaamiseks, kinnitatud liikmeks käte pealepanemisega Püha Vaimu anni saamiseks ning oleme elanud kooskõlas tõega, on Issand ise ilmutanud meile, et need asjad on õiged. Meie teadmised sellest ei sõltu kellegi teise tunnistusest, sest me teame Vaimu kaudu, et Jeesus on Kristus, maailma Lunastaja.15
Kui peaks olema üks asi, mis valmistab inimsüdamele rõõmu, rahu ja rahuldust rohkem kui miski muu, mida ma tean, siis on selleks minu ja teie igikestev tunnistus, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg. See tõde on muutmatu. Inimesed võivad seda rünnata, nad võivad seda naeruvääristada, nad võivad kuulutada, et ta pole maailma Lunastaja, et tema missioon oli absurd, või et selle eesmärgiks ei olnud võimaldada kõigil inimestel tema vere valamise läbi patud meelt parandades andeks saada. Nad võivad keelduda uskumast surnute ülestõusmisesse, või koguni sellesse, et Kristus üles tõusis, nagu kuulutatakse pühakirjades, kui ta vaenlased olid ta surmanud. Kuid tõde jääb tõeks. Ta suri maailma pattude eest, tõi surnutele lunastuse ning võimaldas inimestel meelt parandada ning usuga evangeeliumi põhimõtetesse ja Tema missiooni oma patud andeks saada. Need tõed on fundamentaalsed, need jäävad kestma. Neid ei saa hävitada, ütelgu või mõtelgu inimesed mida tahes.16
Pidage esmalt meeles, nüüd ja alati, et Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg, kes tuli maailma, et anda oma elu, et meie võiksime elada. See on tõsi ja see on kõige alus. Sellel põhineb meie usk.17
4
Igaüks meist peaks oma elus eeskuju võtma Jeesuse Kristuse elust.
Jumala Poja eeskuju on ülim, mis on inimestele eales seatud. Tema elu oli täiuslik. Ta tegi kõike hiilgavalt ja võis öelda kõikidele inimestele: „Järgnege mulle!” [2Ne 31:10]. Me kõik peaksime seadma oma elud Tema järgi.
Toon teile tema elust ühe näite. Ta õpetas inimesi palvetama ja ütles: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et te peate alati valvel olema ja palvetama, et kurat ei viiks teid kiusatusse ega juhiks teid ära vangistusse. Ja nii, nagu mina olen teie seas palvetanud, just samuti palvetage ka teie minu kirikus minu rahva seas, kes parandavad meelt ja on ristitud minu nimel. Vaadake, mina olen valgus; ma olen andnud teile eeskuju. … Seepärast, hoidke oma valgus kõrgel, et see võiks paista maailmale! Vaadake, mina olen see valgus, mida te peate kõrgel hoidma – see, mida te olete näinud mind tegemas. …” [3Ne 18:15–16, 24]
Kõige täiuslikum oli Tema nõuanne selles osas tõenäoliselt nefilastest jüngritele. „Missugused mehed te peaksite olema?” küsis ta ja andis siis järgmise vastuse: „Tõesti, ma ütlen teile, just nagu mina olen.” [3Ne 27:27]18
Me peame uskuma Kristusesse ja seadma oma elud tema järgi. Peame saama ristitud nagu sai tema. Peame kummardama Isa nagu kummardas tema. Peame täitma Isa tahet nagu täitis tema. Peame püüdma teha head ja olla õigemeelsed nagu oli tema. Ta on meie Eeskuju, määratu päästmise Algkuju.19
Kui teil on probleem ja teil tuleb valida, küsige endalt: „Mida teeks Jeesus?” Seejärel tehke nagu teeks tema.
Te võite tunda rõõmu tema kohalolekust ja lasta tema inspiratsioonil iga päev oma elu juhtida, kui otsite seda ja elate selle vääriliselt. Jeesuse armastus ja tema Püha Vaimu trööstiv tugi võivad olla teie jaoks sama reaalsed nagu laste jaoks, keda ta maa peal elades enda ligi tõmbas.20
Võin öelda, et need, kes järgivad tema eeskuju, saavad tema sarnaseks ja neid austatakse koos temaga ta Isa kuningriigis, et saada seal au, väge ja volitust. Nefilastest jüngritele, kes järgisid teda kogu oma hingejõuga, lausus ta: „ … te saate olema just nagu mina, ja mina olen just nagu Isa; ning Isa ja mina oleme üks.” [3Ne 28:10] …
Ma palvetan, et käiksime tema jälgedes, peaksime tema käske ja võiksime olla tema sarnased. Seda ma soovin. Loodan, et ka teie soovite seda.21
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
Millist mõju võis avaldada president Smithi lastele tema tunnistus Päästjast ja armastus Tema vastu? (Vt „Joseph Fielding Smithi elust”.) Pidage aru, mida te saaksite teha, et suurendada oma armastust Päästja vastu ja jagada oma tunnistust Temast.
-
President Smith kuulutas, et „kõik koondub Issandas Jeesuses Kristuses … ja tema ümber” (1. osa). Millist mõju võib see tõde avaldada meie isiklikule elule? Millist mõju võib see avaldada meie kodudele?
-
Kuidas aitavad õpetused, mis on ära toodud 2. osas, mõista teil oma suhet Päästjaga? Mida tähendab teie jaoks Kristuse nime enda peale võtmine?
-
President Smith hoiatas, et mõned inimesed ründavad ja naeruvääristavad tõde Jeesusest Kristusest ja Tema lepitusest (vt 3. osa). Kuidas tugevdada oma tunnistust, et sellistele väljakutsetele vastu seista? Kuidas saavad vanemad aidata oma lastel tunnistusi tugevdada?
-
Mõelge president Smithi nõuandele valiku ees seistes küsida: „Mida teeks Jeesus?” (4. osa) Milline võiks olla konkreetne viis, kuidas Jeesuse Kristuse elust eeskuju võtta? Kuidas me mõjutame teiste elu, kui Tema eeskuju järgime?
Samateemalised pühakirjakohad:
Jh 14:6; 1Ne 10:6; Mo 3:5–7; Hl 5:12; 3Ne 11:3–7; ÕL 34:1–3; 76:22–24; JSA 1:17
Abiks õpetamisel:
„[Vältige] kiusatust võtta korraga läbi liiga palju materjali. … Me õpetame inimesi, mitte teemat, … kõik tundide läbiviimise kavad, mida ma eales näinud olen, on sisaldanud rohkem materjali, kui tunniks eraldatud aeg läbi võtta võimaldab” (Jeffrey R. Holland. Teaching and Learning in the Church. – Ensign, juuni 2007, lk 91).