23. peatükk

Omaenda vastutus

„Me ootame, et kõik meie liikmed õpiksid õigeid põhimõtteid ja juhiksid end ise.”

Joseph Fielding Smithi elust

Vend D. Arthur Haycock oli ühel päeval teel Kiriku haldushoone poole, kui nägi president Joseph Fielding Smithi külgmist ust lukust lahti keeramas. Kuna vend Haycocki töökoht oli samas hoones – ta oli Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi sekretär –, kiirustas ta trepist üles kaks-kolm astet korraga, et jalg enne ukse sulgumist ukse vahele saada. Tal läks see napilt õnneks. Hoones sees, tõttas ta president Smithile järele, et koos temaga liftini kõndida. „Loodan, et mul õnnestub sinu paotatud ukse vahelt taevasse lipsata,” ütles ta presidendile. President Smith ei vastanud algul midagi ja vend Haycock hakkas muretsema, et oli oma naljaheitmisega midagi väga valesti öelnud. Kui nad liftini jõudsid, ütles president Smith, naerutuluke silmis: „Vend! Ära jää sellele lootma!””¹

President Smith õpetas vend Haycockiga jagatud põhimõtet korduvalt nii oma jutlustes kui tegudega. Ta rõhutas, et kuigi viimse aja pühad peavad olema teistele usinasti abiks evangeeliumi õnnistuste saamisel, vastutab omaenda päästmise eest igaüks ise. Ta innustas pühasid ka ilmalikes asjades iseendaga toime tulema ja olema usinad oma eesmärkide saavutamisel. Ta ütles:„Elu mõte ongi oma võimeid arendada ja enda üle valitseda”.²

Joseph Fielding Smith ise oli maast madalast õppinud tööd tegema. Isa sagedaste äraolekute tõttu möödus suur osa tema lapsepõlvest täiskasvanute töid tehes. Usina töötegijana võis ta kogemata kombel mõne tööotsa enda kanda tublisti varemgi saada, kui oleks pidanud. Kui ta ühel päeval teiste teadmata lehma ära lüpsis, soovides poisikesele omasel kombel näidata, et saab sellega hakkama, jäigi see töö tema peale.³

Tema tööind ei kahanenud ka Inglismaal põhimisjonil teenides. Tema naine Louie kirjutas talle misjonile: „Tean, et kohustused lähevad sulle palju enam korda kui meelelahutused. Seepärast ma sind armastan ja usaldangi. Minu jaoks oled sa nii täiuslik, kui üks noor mees olla saab.”⁴ Lisaks sellele, et ta oma kohust täites teistele evangeeliumi õpetas, pühendas ta palju aega sellele, et ise evangeeliumi tunda. Ühes kirjas kodustele kirjutas ta: „Olen terve päeva ühe pühakirjasalmiga vaeva näinud, aga ei saa seda kuidagi pähe. Aga enne ma ei jäta, kui olen sellega hakkama saanud!”⁵

President Smith pärandas oma suhtumise töösse ka oma lastele. Ta ütles neile: „Inimesed surevad voodis. Sama juhtub ka püstitatud eesmärkidega.” Seda põhimõtet silmas pidades hoolitsesid nad naisega selle eest, et lapsed hommikul varakult tõuseksid ja kodu puhtuse ja korrasoleku eest hoolitseda aitaksid. „Isa arvates ei kõlvanud meil pärast kella kuut enam voodis vedeleda,” on meenutanud üks ta poegadest. „Ühe korra ma proovisin, aga isa tegi sellele lõpu.”⁶ President Smith lõi ka ise kodustes töödes kaasa. Kui nad Louiega abiellusid, andis ta endast parima endi esimese kodu ehitamisel. Läbi aastate tegi ta ära enamuse vajalikest remonditöödest, oli abiks köögis, aitas valminud vilju puudelt maha võtta ja purkidesse panna.⁷

Vend Haycock, kes kord president Smithi järel Kiriku haldushoonesse tõttas, oli hiljem Kirikus viie presidendi, teiste seas president Smithi isiklik sekretär. Lähedaste tööalaste suhete tõttu oli ta tunnistajaks, kuidas president Smith end jätkuvalt vaimselt täiustas. Ta on meenutanud, et kui ta president Smithi kabinetti sisenes, leidis ta prohveti ikka pühakirju uurimas või raamatut lugemas.⁸

Joseph Fielding Smithi õpetused

Issand ootab, et otsiksime usinalt ilmalikke ja vaimseid õnnistusi.

Issand ütles [Aadamale]: „Oma palge higis pead sa leiba sööma” [1Ms 3:19; vt ka Ms 4:25], ning on ikka läbi aegade kutsunud oma rahvast usinusele, tööle ja teda ustavalt teenima. …

Kiriku alguspäevil panid president Brigham Young ja teised vennad suurt rõhku usinale tööle, sest kui meie esiisad [Utahʼ] orgudesse jõudsid, olid nad purupaljad. Tuli teha tööd. Tuli kõvasti tööd teha. Nad pidid kõik, mida vajasid, ise oma kätega tegema, seepärast korrati neile pidevalt, et nad oleksid usinad. Neid manitseti, et nad ei laseks uhkusel oma südames maad võtta. Nad olid tulnud siia, kus nad said kummardada Issandat, oma Jumalat, ja pidada tema käske. Neid manitseti olema nii alandlikud kui usinad. … Ma tahaksin, et see meil meeles oleks. Mul on kahju, et oleme selle unustanud. …

Issand ütles: „Sa ei tohi laiselda; sest see, kes laiskleb, ei saa süüa leiba ega kanda töötegija riideid.” [ÕL 42:42] Õigesti öeldud, kas pole? Miks peaks laisk saama osa usinate tööviljadest, kui see laisk on töövõimeline? Ma ei poolda ühtegi liikumist, mis hävitab mehelikkust ja paneb mehed logelema. Vanus pole siin oluline. Pole tähtis, kui vana ta on. Kui mees on füüsiliselt tugev ja võimeline teenima, peab ta ise endaga hakkama saama. Seda ootab temalt Issand.

Issand ütles ühes oma ilmutuses:

„Ja taas, tõesti, ma ütlen teile, et iga mees, kel on kohustus hoolt kanda omaenda pere eest, kandku hoolt ja ta ei kaota mingil juhul oma krooni; ja ta nähku vaeva kirikus. Igaüks olgu usin kõigis asjus. Ja laisklejal ärgu olgu kohta kirikus, kui ta ei paranda meelt ja ei paranda oma teguviise.” [ÕL 75:28–29]

Sellist nõu on Issand andnud Kirikule tänapäeval. See ei käi ainult põllukündmise, viljalõikuse, saagikoristuse ning tööstuses tehtava kohta, vaid see tähendab ühtlasi seda, et inimene peab olema usin nii vaimsetes kui ka ilmalikes asjades, millega ta endale elatist hangib.⁹

Meil on siin täita suur eesmärk. See eesmärk ei ole elada 100-aastaseks või vähem, külvata põldu, koristada saaki, korjata puuvilju, elada majades ja ümbritseda end surelikuks eluks vajalikuga. See ei ole elu eesmärk. Need asjad on vajalikud meie siinolekuks ja see on põhjus, miks peame olema töökad. Kuid kui palju on inimesi, kes mõtlevad, et elu polegi muud, kui selle maailma asjade kogumine, mugavused, luksusesemed, privileegid, naudingud, mida surelik elu pakub, ega mõtle iial millelegi muule?

Need kõik on vaid ajutised õnnistused. Me sööme, et elada. Me kanname riideid, et meil oleks soe ja et keha oleks kaetud. Meil on majad, kus elada, et meil oleks mugav ja mõnus. Aga me peaksime vaatama kõigile neile õnnistustele kui ajutistele, mis on meile tarvilikud sellel elurännakul. Ja see on ka kõik, milleks nad meile head on. Lahkudes ei saa me midagi kaasa võtta. Kullast, hõbedast ja kalliskividest, mida nimetatakse varanduseks, pole inimesele muud kasu, kui et need aitavad tal enda eest hoolt kanda ja siinseid vajadusi rahuldada.¹⁰

Issand … ootab, et me oleksime kursis ajalike asjadega, et saaksime siin elus enda eest hoolt kanda, teenida ligimesi ja viia evangeeliumi sõnumit tema teistele lastele kõikjal maailmas.¹¹

Meie siinolemise eesmärk on täita Isa tahet, nagu seda tehakse taevas, teha maa peal seda, mis on õigemeelne, suruda maha pahelisus ja tallata see jalge alla, saada jagu patust ja oma hinge vaenlasest, olla üle vaese langenud inimkonna ebatäiuslikkusest ja nõrkustest, ning teha seda Issanda inspiratsiooni ja tema ilmutatud väega, ja saada seeläbi pühadeks ja Issanda teenijateks maa peal.¹²

Lõppkokkuvõttes vastutame me Issanda ees, kuidas oleme oma kohustustega hakkama saanud.

Küsimus on usus ja südametunnistuses. Teil ei tule tegemist minu ega Kiriku Presidentkonnaga, vaid Issandaga. Mul ei tule kümnise küsimuses tegemist inimestega, vaid Issandaga. See puudutab minu käitumist Kirikus ja muude Kiriku seaduste ja reeglite järgimist. Kui ma ei järgi Kiriku seadusi, olen ma selle eest vastutav Issanda ees ja pean ükskord tema ees vastust andma kohustuse unarusse jätmise pärast või ka Kiriku ees oma osaduse küsimuses. Kui täidan oma kohust nii, nagu ma Issanda nõuetest aru olen saanud, peaks mu südametunnistus olema puhas. Peaksin tundma hingerahu, et olen lihtsalt täitnud oma kohust, nagu seda mõistnud olen, ja olen nõus tagajärgedega. Minu puhul on küsimus minu ja Issanda vaheline, ja nõnda on meie kõigi puhul.

Tema, kes saatis oma Ainusündinud Poja maailma täitma missiooni, mille ta ka täitis, saatis ka kõik hinged mu hääleulatuses, iga mehe ja naise maailmas, täitma missiooni. Seda missiooni ei saa täita ei hooletult ega ükskõikselt, ega ka asjatundmatult.

Me peame tegema endale selgeks, mis on meie kohus Issanda ja üksteise ees. See on tähtis. Me ei saa olla edukad vaimsetes asjades, meie teadmised Issandast ega tarkus ei saa suureneda, ilma et pühenduksime oma mõtteis ja tegudes iseenda paremaks muutmisele, omaenda tarkuse ja teadmiste suurendamisele Issanda asjadest.¹³

Inimene on varmas süüdistama oma vigades kedagi teist ja võtma endale au, kui saavutatu on miski, mis toob kasu ja valmistab heameelt. Kuid me ei taha kunagi võtta oma õlule vastutust vigade eest, mis ei too head, ja püüame veeretada vastutuse kuhugi mujale, kellegi teise peale. … Võtkem vastutus oma õlule ja ärgem püüdkem lükata seda kellegi teise kaela.¹⁴

Jumal on andnud meile valikuvabaduse ja ootab, et teeksime iseenda heaks kõik, mis suudame.

Valikuvabadus [on] suur and, mille Issand on andnud selleks, et iga hing saaks tegutseda iseenda eest, teha omaenda valikuid, kasutada valikute tegemisel usu väge, võtta vastu tõde ja saada igavene elu, või siis hüljata tõde ja tunda süümepiina. Valikuvabadus on üks suurimaid Jumala ande. Mis meist saaks ilma selleta, kui meid sunnitaks täitma kellegi teise tahet, nagu mõned inimesed oma tahet peale suruda tahavad? Siis ei saaks olla päästet ega tasu õigemeelsuse eest, kedagi ei saaks karistada truudusetuse eest, sest inimesed ei vastutaks oma Looja ees.¹⁵

Joseph Smithilt küsiti, kuidas ta juhib nii suurt ja kirjut rahvaväge nagu viimse aja pühad. Ta vastas: „Ma õpetan neile õigeid põhimõtteid ja nemad ise juhivad end.”

See on põhimõte, mille järgi me Kirikus tegutseme. Me ootame, et kõik meie liikmed õpiksid õigeid põhimõtteid ja juhiksid end ise.¹⁶

„Ükski Isa seadus pole sundinud iial kedagi head tegema. … Igaüks võib tegutseda iseenda nimel.”

Seda suurt valikuvabaduse andi ehk inimesele antud võimalust ise oma valikuid teha, pole iial tagasi võetud ega võeta. See on igikestev põhimõte, mis annab igale hingele vabaduse mõelda ja tegutseda. Ükski Isa seadus pole sundinud iial kedagi head tegema. Kedagi pole sunnitud iial halba tegema. Igaüks võib tegutseda iseenda nimel. Saatan oli see, kes tahtis hävitada valikuvabaduse ja sundida inimest täitma oma tahet. Elu ilma valikuvabaduseannita poleks küllaldaselt hea. Valikuvabadus peab ulatuma isegi kuni selleni, et inimesed võivad tõsta mässu jumalike käsukirjade vastu. Mõistagi peavad pääste ja ülendus tulema vaba tahte kaudu, ilma sunduse ja igaühe enda väärilisuse järgi, et õigemeelsus saaks tasutud ja üleastujad õiglase karistuse.¹⁷

Me usume, et pärast kõike, mida saame teha, saame me päästetud armu läbi, ning et ehitades Kristuse lepitusele, peavad kõik inimesed teenima välja oma pääste Issanda ees kartuse ja värinaga [vt 2Ne 25:23; Mr 9:27].¹⁸

Pühakirjadest nähtub küll otseütlemiste, küll vihjete kaudu tähtis tõsiasi, et Jumal on teinud inimeste heaks kõik, mida inimesed ise oma päästmise kindlustamiseks teha ei saa, kuid ta ootab, et inimesed teeksid ise kõik selle, mida nad teha saavad.

Selle põhimõtte järgi on enne maa loomist kehtestatud taevase korraga vastuolus, et pühad sõnumitoojad, kes on teinud läbi ülestõusmise, või sõnumitoojad, kes kuuluvad taevastesse sfääridesse, tuleksid maa peale ja teeksid inimeste heaks tööd, mida nad saavad teha ise. …

Kõige tõsisem viga, mis tehakse, on uskuda, et Jeesus teeb inimeste heaks kõik, kui nad vaid võtavad ta omaks oma huultega ja rohkemat vaja polegi. Inimestel on töö teha, kui nad tahavad saada päästetud. Kooskõlas selle igikestva seadusega suunas ingel Korneeliuse Peetruse juurde [vt Ap 10] ja Ananias saadeti Pauluse juurde [vt Ap 9:1–22]. Selle seaduse kohaselt ei tõlkinud ka Moroni nefilaste plaatidel olnud kirjutisi, olgugi et ta neid mõistis, vaid andis Issanda juhatusel Joseph Smithile Uurimi ja Tummimi, mille abil too suutis selle tähtsa töö Jumala anni ja väega ära teha.¹⁹

Meil on kaks suurt kohustust: omaenda pääste ja usin töö teiste pääsemise nimel.

Need on meie kaks suurt kohustust. … Esiteks, omaenda pääste, teiseks, kohustused ligimese ees. Niisiis puudutab esimene kohustus mind ennast: taotleda omaenda päästet. See on teie kõigi, iga selle Kiriku liikme esimene kohustus.²⁰

Meie esimeseks mureks peaks olema iseenda päästmine. Peaksime pürgima selle poole, et saada kõik evangeeliumi õnnistused. Peaksime saama ristitud ja sõlmima selestilise abielu, et võiksime pärida oma Isa kuningriigi täiuse. Seejärel peaksime tundma muret oma pere, laste ja esivanemate pärast.²¹

Meie kohus on päästa maailm, nii elavad kui surnud. Me päästame elavaid, kes parandavad meelt, jutlustades evangeeliumi rahvaste seas ja kogudes kokku Iisraeli lapsed, kes südamelt ausad. Me päästame surnuid, kui läheme Issanda kotta ja teeme nende heaks järgmised talitused: ristimise, käte pealepanemise, liikmeks kinnitamise ja muu vajaliku, nagu Issand on nõudnud.²²

Nii minul kui teil, vennad ja õed, on üks ja sama kohustus – vastutus anda endast parim, mis meie võimuses, mitte kõrvale põigelda, vaid püüda kogu hingest suurendada kutseid, mis Issand on meile andnud ja töötada usinasti oma pere, iga üksiku pereliikme, oma lähedaste ja kõikide nende pääste nimel, kes võõrsil.²³

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Mis on kõige muljetavaldavam president Smithi püüdlustes õpetada oma lastele tööarmastust? (Vt „Joseph Fielding Smithi elust”.) Mida teha, et aidata lastel olla vastutustundlikumad?
Kuidas 1. osa õpetused aitavad teil paremini mõista enesega toimetulekut? Mõelge, mida saaksite teha, et enesega paremini toime tulla.
Vaadake üle 2. osas toodud nõuanne. Mida tähendab vastutada Issanda ees?
President Smith õpetas: „Me ootame, et kõik meie liikmed õpiksid õigeid põhimõtteid ja juhiksid end ise” (3. osa). Millist kasu toob see õpetus peredele? Millist juhatust saavad sellest preesterluse kvoorumid ja Abiühingud?
Miks meie esimeseks mureks peaks olema iseenda pääsemine, kui püüame teenida teisi? (Vt 4. osa.)

Samateemalised pühakirjakohad:

Fl 2:12; 2Ne 2:14–16, 25–30; ÕL 58:26–28

Abiks õpetamisel:

„Kui õpetate selle raamatu järgi, innustage teisi jagama oma mõtteid, esitama küsimusi ja õpetama üksteist. Kõige paremini õpitakse aktiivselt osaledes. Ka on see parim võimalus saada isiklikku ilmutust” (käesolev raamat lk vii).