5. peatükk
Usk ja meeleparandus
„See, mida me vajame nii Kirikus kui väljaspool Kirikut, on meeleparandus. Selleks et Issandat teenida, vajame veel enam usku, veel enam sihikindlust.”
Joseph Fielding Smithi elust
President Joseph Fielding Smith õpetas: „Patud saadakse andeks usu ja siira meeleparanduse kaudu.”1 Ta ütles et „on vaja, et me üksnes ei usuks, vaid parandaksime meelt,” ja ta õpetas ka, et kui teeme usus häid tegusid kuni lõpuni välja, „saame ustavate tasu ja koha Jumala selestilises kuningriigis”.2 Soovides, et kõik inimesed selle tasu saaksid, tunnistas ta Jeesusest Kristusest ja jutlustas meeleparandust kogu oma teenimistöö aja.
Alustanud teenimist apostlina, ütles ta: „Kuna Issanda Vaim on mulle mu rännakutel Siioni vaiades valgust heitnud, siis olen pidanud oma missiooniks öelda rahvale, et aeg parandada meelt on nüüd ja praegu ja kutsuda viimse aja pühasid pidama meeles oma lepinguid ja lubadusi, mis nad on andnud Issandale: pidada tema käske ning järgida Iisraeli vanemate, Jumala prohvetite õpetusi ja juhiseid, nagu need on talletatud neis pühakirjades. Peaksime kõndima alandlikult ja ettevaatlikult Issanda ees, et tema Püha Vaim saaks meid õnnistada ja juhatada. Arvan, et käes on hoiatamise aeg. Hoiatamise aeg on kestnud sellest ajast saadik, kui prohvet sai esimest korda taevast ilmutuse, et evangeelium taastatakse.”3
Ühel pühapäeval selgitas president Smith sakramendikoosolekul kogudusele, miks ta kõneleb hoiataval häälel. Tema poeg Joseph, kes sellel koosolekul viibis, on hiljem kirjutanud: „Mul on ikka veel elavalt meeles mõned [mu isa] toonased arutlused. „Kes on teie sõber ja kes teid kõige enam armastab?” küsis ta koguduselt. „Kas inimene, kes ütleb teile, et Siionis on kõik hästi ja õitseng on nurga taga, või inimene, kes hoiatab teid hädade ja raskuste eest, mis tulevad, kui ei elata evangeeliumi põhimõtete järgi? Tahan, et teaksite, et ma armastan Kiriku liikmeid ega taha, et keegi neist näitaks sureliku elu eesriide taha minnes süüdistavalt sõrmega minu peale ja ütleks: „Kui oleksid mind hoiatanud, poleks ma praegu sellises väljapääsmatus olukorras.” Sellepärast ma tõstangi hoiatushäält lootuses, et mu vennad ja õed oleksid auhiilguse kuningriigiks valmis.””4
President Joseph Fielding Smith selgitas, miks ta kutsub viimse aja pühasid meeleparandusele. Ta ütles: „Ma armastan Kiriku liikmeid.”
Need, kes olid president Smithiga tihedates töösuhetes, nägid tema karmide hoiatuste taga meest, kes muretses hellalt patu käes vaevlevate inimeste pärast. Vanem Francis M. Gibbons, kes teenis Esimese Presidentkonna sekretärina, oli sageli tunnistajaks, kui president Smith Kiriku distsipliiniga seotud küsimusi lahendas. Vanem Gibbons on meenutanud: „Ta tegi oma otsuseid alati heasoovlikkuse, armastuse ja ülima halastuse vaimus, niivõrd, kuivõrd olukord seda võimaldas. Saanud teada mõne juhtumiga seotud raskendavatest asjaoludest, tavatses ta küsida: „Miks küll inimesed ei oska ennast korralikult üleval pidada?” Ta ei öelnud seda süüdistavalt ega hukkamõistvalt, vaid kurvalt ja kahetsevalt.”5 President Spencer W. Kimball, kes teenis koos president Smithiga Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena, on öelnud: „Oleme mitmeid kordi rääkinud, et kuna kaksteist saavad olema Iisraeli kohtumõistjad, oleks meil kõigil hea meel, kui meie üle tema käe all kohut mõistetaks, sest tema kohtumõitmine on heasoovlik, halastav, õiglane ja püha.”6 Kui president Smith piiskoppe ametisse pühitses, andis ta sageli nõu: „Pea meeles, et kõigil on nõrkusi ja igal lool on vähemasti kaks külge. Kui sa kohut mõistes eksid, siis eksi pigem sellega, et näitad üles rohkem armastust ja halastust kui peaks.”7
Joseph Fielding Smithi õpetused
1
Evangeeliumi esimene põhimõte on usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse.
Meie usk keskendub Issandale Jeesusele Kristusele ja tema kaudu Isale. Me usume Kristusesse, peame teda Jumala Pojaks ja oleme võtnud tema nime ristimisvees enda peale.8
Pidage esmalt meeles, nüüd ja alati, et Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg, kes tuli maailma, et anda oma elu, et meie võiksime elada. See on tõsi ja see on kõige alus. Sellel põhineb meie usk. Seda ei saa hävitada. Me peame jääma selle õpetuse juurde vaatamata maailma õpetustele ja inimeste arvamustele, sest see on ülim, see on meie päästmise jaoks esmatähtis. Issand lunastas meid oma verega, ta andis meile päästmise eeldusel – tingimusel, mida ei tohi unustada –, et me peame tema käske ja et ta on meil alati meeles. Kui me seda teeme, siis meid päästetakse, samas kui inimeste meelekujutlused ja rumalus kaovad maa pealt.9
Me tuleme Jumala juurde läbi usu. Kui me ei usuks Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kui meil poleks usku Temasse ega Tema lepitusse, ei hooliks me Tema käskudest. See usk viib meid Tema tõe juurde, selle läbi tunneme südames soovi Teda teenida. …
Evangeeliumi esimene põhimõte on usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Loomulikult pole meil seda usku, kui meil pole usku Tema Isasse. Kui me usume Isasse Jumalasse ja Pojasse ning laseme end, nagu peaksime, Pühal Vaimul juhtida, siis usume ka Issanda teenijaid, kelle kaudu Ta on kõnelenud.10
2
Usk tähendab tegutsemist.
„Usk on liikumapanev jõud.” [Lectures on Faith, 1. loeng] Kui te hetkeks peatute ja selle üle järele mõtlete, nõustute kindlasti, et see on absoluutne tõde nii ajalikes kui vaimsetes asjades. See on tõde nii meie enda tegude kui Jumala tegude puhul. …
„Usk ilma tegudeta on surnud” [Jk 2:26]. Ehk teisisõnu – seda pole olemas. Arvan, et Jaakobuse mõttekäik on selge: „Näita mulle oma usku lahus tegudest ja midagi ei juhtu; küll mina näitan sulle usku oma tegudega ja midagi sünnib.” [Vt Jk 2:18.] Usk tähendab tegutsemist. … Seega on usk tugevam kui veendumus. …
Usk on Jumala and. Iga hea asi on Jumala and. Seda õpetavad pühakirjad. Suurepärased käsitlused usust leiame kirjast Heebrealastele 11. peatükist [ning] ilmutustest, mis Issand on andnud meile Õpetuses ja Lepingutes ja teistes pühakirjades. Usk ei tule niisama – läbi tegevusetuse, huvipuuduse ja ükskõiksuse. Pelk soov uskuda ei too usku, niisama nagu soov olla muusik või maalikunstnik ei tee teist veel muusikut ja kunstnikku, kui te selle nimel ei tööta. Siit meie probleemid alguse saavadki. Me saame tunnistuse Evangeeliumist, usume Joseph Smithi, usume Jeesusesse Kristusesse, usume evangeeliumi põhimõtetesse, aga kui kõvasti me selle nimel tööd teeme?
… Kui tahame, et meie usk oleks elav ja kestev, peame täitma aktiivselt kõiki Kiriku liikmete kohustusi. …
Oo, kui meil oleks samasugune usk nagu oli Nefil! Lugege 1. Nefi 17. peatükki, kus Nefi tahtis ehitada laeva, vennad sellele vastu olid ja ta välja naersid.
„Meie vend on rumal, sest ta arvab, et ta oskab ehitada laeva; jah, ta arvab ka, et ta võib ületada need suured veed,” ütlesid nad. [1Ne 17:17]
Nefi vastas neile:
„Kui Jumal oleks käskinud mul teha ükskõik mida, siis suudaksin ma seda. Kui ta peaks mind käskima, et ma ütleksin sellele veele: Ole sina maa! saaks see maaks; ja kui ma seda ütleksin, siis nii ka sünniks.” [1Ne 17:50]
Niisugune oli tema usk.11
Me ei käi praegu nägemises nagu enne siia maailma tulekut, kuid Issand ootab, et käiksime usus [vt 2Kr 5:7]: kui peame kinni käskudest, mis on antud, et võiksime saada päästetud, saame usus käies õigemeelsetele mõeldud tasu.12
Kui inimene ei pea kinni õpetusest ega käi usus, ei võta vastu tõde ega järgi käske, nagu need antud on, ei saa ta igavest elu, tunnistagu ta huultega kui palju tahes, et Jeesus on Kristus, või uskugu pealegi, et ta Isa saatis ta maailma inimese lunastamiseks. Seega on Jaakobusel õigus, kui ta ütleb, et kurjad vaimud „usuvad seda ja värisevad,” kuid ei paranda meelt [vt Jk 2:19].13
3
Meeleparandus on evangeeliumi teine põhimõte ning see on tähtis, et saaksime päästetud ja ülendatud.
Meeleparandus on evangeeliumi teine oluline põhimõte ja usu loomulik võrse.14
See, mida me vajame nii Kirikus kui väljaspool Kirikut, on meeleparandus. Selleks et Issandat teenida, vajame veel enam usku, veel enam sihikindlust.15
On see tõsi, et mõni meie seast mõtleb, et patustamine on tühiasi, kui see just surmapatt pole, et meid päästetakse Jumala kuningriiki niikuinii? Nefi nägi meie päevi. Ta teadis, et inimesed ütlevad seda [vt 2Ne 28:7–9]. Aga mina ütlen teile, et me ei saa pöörduda kõrvale tõe ja õigemeelsuse rajalt, ja loota, et Issanda Vaim meid siis ikka veel juhatab.16
Kes meelega patustab, selle jaoks pole Siionis kohta. Seal on koht patusel, kes meelt parandab, inimesel, kes pöörab selja vääritutele tegudele ning otsib igavest elu ja Evangeeliumi valgust. Me ei peaks vaatama patule vähimagi mööndusega, nagu ei tee seda ka Issand, vaid käima laitmatult ja täiuslikult Issanda ees.17
Üksnes õigemeelsed saavad päästetud ja ülendatud Jumala kuningriigis. Seepärast tuleb meil parandada meelt ja käia valguses, nõnda nagu Kristus on valguses [vt 1Jh 1:7], et tema veri saaks puhastada meid kõigest patust ja et meil oleks osadus Issandaga ning me saaksime osa tema auhiilgusest ja ülendusest.18
Me vajame meeleparandust ja meid tuleb kutsuda meeleparandusele.19
4
Meeleparanduse põhimõttes avaldub Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse halastus.
Meeleparandus on üks trööstivamaid ja hiilgavamaid põhimõtteid, mida evangeeliumis õpetatakse. Selles põhimõttes avaldub meie Taevase Isa ja Tema Ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse halastus ehk jõulisemalt kui üheski teises põhimõttes. Oleks kohutav, kui patte ei andestataks ja neil, kes alandlikult meelt parandavad, puuduks igasugune võimalus oma pattusid andeks saada! Me võime vaid ositi ette kujutada seda õudu, mis meid valdaks, kui peaksime ikka ja igavesti oma eksimuste eest karistust kandma, ilma et oleks lootust vähimalegi leevendusele. Kuidas sellist leevendust saada? Kelle kaudu seda saada?
Meie Issand on öelnud:
„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!
Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks!” [Jh 3:16–17; vt ka s 18–21.]
Kui Isa poleks läkitanud Jeesust Kristust maailma, poleks pattudele andestamist, ega pattude leevendamist meeleparandusega.20
„Meeleparandus on üks trööstivamaid ja hiilgavamaid põhimõtteid, mida evangeeliumis õpetatakse.”
Kui me mõistaksime tõeliselt ja suudaksime kasvõi pisutki tunnetada Jeesuse Kristuse armastust ja armuheitlikku valmisolekut meie pattude eest kannatada, oleksime valmis parandama meelt kõigist oma üleastumistest ja teda teenima.21
5
Meeleparanduse juurde kuulub siiras kahetsus ja täielik seljapööramine patule.
Pühakirjades öeldakse:
„Sa pead ohverdama ohvri Issandale, oma Jumalale, õigemeelsuses, nimelt murtud südame ja kahetseva vaimu.” [ÕL 59:8]
See tähendab meeleparandust.
… Meeleparandus on sõnaraamatu määratluse järgi patu siiras kahetsemine, millega kaasneb iseenda hukkamõistmine ja täielik ärapööramine patust. … Ilma kahetsuse ja soovita patust vabaneda ei saa olla tõelist meeleparandust.
Patukahetsuses avaldub patu tõttu murdunud või alandlikuks muutunud vaim, patu põlastusväärsuse siiras tunnetamine ning Jumala halastuse ja armulikkuse mõistmine, millest meeleparandaja osa saab. … Seetõttu ütleb Issand – nagu ma olen juba tsiteerinud –, et me peame tooma ohvri „õigemeelsuses, nimelt murtud südame ja kahetseva vaimu”. …
Meeleparandus on Jumala and. … Mõnel inimesel pole meelt parandada lihtne, kuid meeleparanduse ja usu anni saab iga inimene, kes selle poole püüdleb.22
Tean omast kogemusest, et kui tahetakse muutuda, tõeliselt muutuda, siis tullakse sellega ka toime. Meie südametunnistus ja pühakirjad ütlevad meile, kuidas elada, milliseid harjumusi peaksime oma igavese heaolu ja arengu nimel muutma.23
6
Aeg on meelt parandada.
Jumal ei tule kõiki mehi ja naisi selestilisse kuningriiki päästma. Kui tahate sinna jõuda, aga teil on puudusi, kui olete patustanud, kui pole kinni pidanud Issanda käskudest ja tunnistate seda, on just praegu õige aeg meelt parandada ja ennast muuta, mitte aga mõelda, et see on nii tühine asi, et Issand annab teile niisama andeks – mõned hoobid, veidi karistamist ja meile ongi andeks antud. Kui te sellise mõtteviisi juurde jääte, võite leida, et olete välja heidetud.24
Kui asi puutub evangeeliumi põhimõtetesse, siis tähendab edasilükkamine ilmajäämist igavesest elust – elust Isa ja Poja juures. Meie seas on palju neid, isegi Kiriku liikmeid, kelle arvates pole evangeeliumi põhimõtete järgimise ja käskude pidamisega kiiret. …
Ärgem usustagem [Amuleki] sõnu: „Sest vaata, see elu on inimestele ettevalmistusaeg Jumalaga kohtumiseks; jah, vaata, selle elu päev on inimestele päev oma töö tegemiseks.
Ja nüüd, nagu ma teile juba varem ütlesin, kuna teil on olnud nii palju tunnistusi, seepärast, ma anun teid, et te ei lükkaks edasi oma meeleparanduse päeva kuni lõpuni, sest pärast seda elu päeva, mis on meile antud, et valmistuda igavikuks, vaata, kui me ei kasuta oma aega hästi, kuni me oleme selles elus, siis tuleb pimeduse öö, mil ei saa teha mingit tööd.
Te ei saa öelda, kui te olete jõudnud sellesse hirmsasse kriisi, et ma parandan meelt, et ma pöördun tagasi oma Jumala juurde. Ei, te ei saa seda öelda, sest seesama vaim, mis valdab teie keha ajal, mil te lahkute sellest elust, selsamal vaimul on võim vallata teie keha selles igaveses maailmas.” [Al 34:32–34]25
7
Meil tuleb tõsta hoiatushäält – me võlgneme seda maailmale.
Issanda kavatsus on, et kõik inimesed oleksid õnnelikud – see on tema eesmärk –, kuid inimesed ei taha olla õnnelikud ja teevad end haletsusväärseks, arvates, et nende teed on Jumala omadest paremad ning nende südames on isekus, ahnus ja pahelisus. See on meie päevade probleem.26
Meie tähelepanekud ühest kohast teise reisides ja avalik-õiguslikke väljaandeid lugedes sunnivad meid järeldusele, et patu üle meele parandamine on äärmiselt oluline kogu tänases maailmas.27
Ärge arvake, et oleme jõudnud olukorda, kus enam hullemaks minna ei saa. Kui meeleparandust ei tehta, läheb hullemaks. Ja nii hüüan ma meeleparandust sellele rahvale, viimse aja pühadele, … ja rahvastele kogu maailmas.28
Meil tuleb tõsta hoiatushäält – me võlgneme seda maailmale, eriti Kiriku liikmetele [vt ÕL 88:81]. 29
Meie kohus on vaadata üksteise järele, kaitsta üksteist, hoiatada üksteist ohtude eest, õpetada üksteisele kuningriigi Evangeeliumi põhimõtteid ning seista ühtse rindena maailma pattude vastu.30
Ma ei tea midagi, mis oleks täna tähtsam või olulisem, kui hüüda meeleparandust, ka viimse aja pühade seas, ning ma kutsun nii pühasid kui ka neid, kes pole Kiriku liikmed, nendele Lunastaja sõnadele tähelepanu pöörama. Ta on kindlalt öelnud, et miski, mis pole puhas, tema kuningriiki ei pääse. Üksnes need, kes tõestavad oma ustavust ja on pesnud oma rõivad tema veres usu ja meeleparandusega, leiavad Jumala kuningriigi, ja mitte keegi peale nende.31
„Ent vaata, kõik rahvused, hõimud, keeled ja rahvad elavad julgelt Iisraeli Pühas, kui on nõnda, et nad meelt parandavad.” [1Ne 22:28] Ma palvetan, et nad seda teeksid. Tahan, et nad elaksid julgelt. Tahan, et nad usuksid Iisraeli Pühasse, kes tuli maailma ja tegi lepituse meie pattude eest, kogu inimkonna pattude eest, kes andis meile lunastuse surmast, kes on lubanud meile päästmise ja pattudest andekssaamise, kui meelt parandame.
Ma soovin, et kogu inimkond usuks temasse, kummardaks teda ja tema Isa, ning teeniks Issandat, meie Jumalat, Poja nimel, misjärel tuleks rahu, valitseks õigemeelsus ja Issand saaks rajada maa peale oma kuningriigi.32
Ma palun, et maailm parandaks meelt ja usuks tõde, laseks Kristuse valgusel oma elujärjel särada, hoiaks alles kõik oma head ja õiged põhimõtted ning täiendaks neid veel enama valguse ja teadmistega, mis on käesoleval ajal ilmutuse läbi tulnud. Ma palun, et nad liituksid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga ja lõikaksid evangeeliumi õnnistusi.
Ma palun, et Kiriku liikmete teod oleksid õigemeelsed, et nad peaksid käske, otsiksid Vaimu, armastaksid Issandat, paneksid Jumala kuningriigi asjad elus esikohale ja seeläbi nõuaksid oma päästet Issanda ees kartuse ja värinaga [vt Fl 2:12].33
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
Lugege Joseph Fielding Smithi elust kõnelevast alajaotusest president Smithi kommentaare selle kohta, miks ta tahtis tõsta hoiatushäält. Kuidas seletada, et kutse meeleparandusele väljendab armastust?
-
Mida tähendab teie jaoks keskenduda usus Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele? (Vt 1. osa.)
-
Miks paneb tõeline usk alati tegutsema? (Näidete leidmiseks vt 2. osa.) Kuidas näidata usku tegude kaudu?
-
Kuidas seletada, et meeleparandus on usu loomulik võrse? (Vt 3. osa.)
-
Tuletage mõttes meelde hetki, mil parandasite meelt ning tundsite Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse halastust ja armastust (vt 4. osa). Mida võite rääkida oma tänulikkusest Päästja lepituse eest?
-
Miks on meeleparandus võimatu ilma kahetsuse ja patust vabanemise soovita? (Vt 5. osa.) Kuidas võiks 5. osa kahest viimasest lõigust olla abi kellelegi, kelle hing patu tõttu valutab?
-
Kuidas seletada, et edasilükkamine tähendab ilmajäämist igavesest elust? (Vt 6. osa.) Miks ei tohi meeleparandusega viivitada?
-
Mõtisklege 7. osa järgi, mida tähendab tõsta hoiatushäält. Kuidas hoiatada ja jääda ikka armastusväärseks ja südamlikuks?
Samateemalised pühakrjakohad:
Hb 11:1–6; Mo 4:1–3; Al 34:17; Et 12:4; Mo 7:33–34; ÕL 18:10–16; 4. UA
Abiks õpetamisel:
„Õpilane tuleb panna tööle. Kui õpetaja võtab kogu rambivalguse endale, saab temast lavatäht. Kui ta üksi räägib ja võtab kogu tegevuse enda kanda, võib olla peaaegu kindel, et ta segab tunnis osalejatel õppida” (Asahel D. Woodruff. Teaching the Gospel, 1962, lk 37; Virginia H. Pearce. The Ordinary Classroom–A Powerful Place for Steady and Continued Growth. – Ensign, nov 1996, lk 12).