4. peatükk
Pere tugevdamine ja hoidmine
„Pereühenduse tugevdamine ja hoidmine on Issanda tahe.”
Joseph Fielding Smithi elust
President Joseph Fielding Smith on veendunult kuulutanud: „Perekond on kõige tähtsam ühendus ajas ja igavikus.”1 Ta ei õpetanud seda kusagil selgemalt kui omaenda kodus, olles eeskujuks armastava abikaasa, isa ja vanaisana. Olgugi et ta ajakava apostlina oli tihe, leidis ta alati aega pere jaoks, „et kodus olles valada pereliikmete peale lahus oldud päevade eest topeltkoguse hellust”.2
President Smithi teist abikaasat Ethelit paluti kord: „Räägi meile midagi mehest, keda sina tunned.” Teades, et Kirikus kiputi tema abikaasas nägema ülemäära karmi inimest, vastas ta:
„Te palute, et räägiksin mehest, keda mina tunnen. Olen sageli mõelnud, et kui ta läinud on, ütlevad inimesed: „Ta oli väga hea mees, otsekohene, põhimõttekindel jne.” Nad räägivad temast nii, nagu teda väljaspool kodu tuntakse, aga mees, keda nemad silmas peavad, on väga erinev mehest, keda mina tunnen. Mees, keda mina tunnen, on lahke ja armastav abikaasa ja isa, kelle ülimaks eesmärgiks on perekonna õnn. Selle nimel tegutseb ta ennastunustavalt. Ta on mees, kes äiutab magama rahutu lapse, kes räägib väikestele unejutte, kes pole iial liiga väsinud või liiga hõivatud, et istuda hilja õhtul üleval või ärgata hommikul vara, et aidata vanematel lastel keerulisi kooliülesandeid lahendada. Kui keegi haigeks juhtub jääma, valvab mees, keda mina tunnen, hellalt põdeja järele ja hoolitseb tema eest. Isa on see, kelle poole lapsed hüüavad, sest nad tunnevad, et tema kohalolek ravib kõik nende haigused. Tema käed seovad haavad, käsivarred annavad julgust kannatajale, tema hääl kutsub neid leebelt korrale, kui nad eksivad, kuni see, mis teeb õnnelikuks teda, teeb õnnelikuks ka neid. …
Mees, keda mina tunnen, on isetu, ei nurise, on tähelepanelik, hooliv, osavõtlik ja teeb kõik, mis tema võimuses, et talle armsad inimesed tunneksid elust ülimat rõõmu. Selline on mees, keda mina tunnen.”3
President Smithi lastel on rohkesti mälestusi sellest, kuidas nende isa püüdis oma perekonda tugevdada ja hoida ning seada asjad nii, et nad „tunneksid elust ülimat rõõmu”. Joseph Fielding Smith noorem ja John J. Stewart, Joseph Fielding Smithi elulooraamatu kaasautorid, lisasid raamatule omapoolse mälestuskillu: „Lastel oli rõõmupäev, kui isa põlle ette sidus ja suurema pirukateo ette võttis. Hakktäidis oli üks ta lemmikutest. Täidise valmistas ta ise. Aga ta söandas katsetada ka muude täidistega: õunte, kirsside, virsikute või kõrvitsaga. Tema pirukateost sai alati pereprojekt, kuna lapsi saadeti kogu aeg siia-sinna vajalikke töövahendeid või koostisaineid tooma. Suures ahjus küpsevate pirukate hõrk ja ahvatlev lõhn ning rõõmus ootusärevus täitsid terve tunni. Pirukate küpsemist jälgiti hoolega, et need ahjust liiga vara ega liiga hilja välja ei võetaks. Vahepeal segas Ethel kokku terve laari kodust jäätisesegu ja lapsed väntasid kordamööda jäätisemasinat.”4
Douglas A. Smith on öelnud, et tal oli isaga erakordne klapp. Ta tõi näited asjadest, mida neile koos meeldis teha: „Mõnikord me poksisime, või vähemalt tegime näo, et poksime. Pidasin temast liiga palju lugu, et teda lüüa, ja tema armastas mind liiga palju, et mind lüüa. … See oli rohkem nagu varjupoks. Tavatsesime mängida malet ja olin rõõmus, kui temast jagu sain. Möödunule tagasi vaadates tundub mulle, et võibolla kaotas ta mulle siiski meelega.”5
Amelia Smith McConkie on meenutanud: „Tegelikult oli päris lõbus haige olla, sest siis olime isa erilise tähelepanu all. … Ta lahutas meie meelt vanal Edisoni plaadimängijal head muusikat mängides. Meie rõõmuks tegi ta muusika saatel tantsusamme või marssis toas ringi ja üritas koguni laulda. … Ta tõi meile ilusaid suuri magusaid apelsine, istus neid koorides ja sektoriteks jagades voodiserval, ning söötis neid siis meile. Ta rääkis meile lugusid oma lapsepõlvest või sellest, kuidas tema isa tema eest hoolitses, kui ta haige oli. Vajadusel õnnistas ta meid.”6 Amelia on kirjeldanud ka, kuidas isa lapsi korrale kutsus: „Kui kedagi meist tuli halva käitumise pärast korrale kutsuda, pani ta meile lihtsalt käed õlgadele, vaatas haavunud pilgul silma ja ütles: „Soovin, et mu lapsukesed oleksid head.” Laksu andmine või muu karistus poleks saanud olla mõjusam.”7
Samasugust armastust ja tähelepanu nagu oma lastele, osutas president Smith ka lastelastele. Tema tütrepoeg Hoyt W. Brewster noorem on rääkinud, kuidas tal 1958. aastal misjonärina Hollandis teenides avanes võimalus osa saada Londoni templi pühitsemistalitusest Inglismaal. Vanaisa nägi teda, kui ta koos teiste misjonäridega koosolekuruumi sisenes. Hoyt meenutab: „Hetkegi kõhklemata hüppas ta toolilt püsti, sirutas käed välja ja viipas, et tuleksin tema juurde. Tol hetkel ei näinud ma Joseph Fielding Smithi, Kaheteistkümne Apostli Nõukogu juhatajat, vaid vanaisa, kes oli märganud üht oma lapselast, keda ta väga armastas. Ma ei kõhelnud teiste seast välja astuda ja poodiumile tõtata, kus ta mind kogu selle pühaliku koosoleku ees kallistas ja mulle suud andis. See oli mu elu üks pühamaid ja meeldejäävamaid hetki.”8
Joseph Fielding Smithi õpetused
1
Perekond on kõige tähtsam ühendus ajas ja igavikus.
Tahaksin teile meelde tuletada, kui tähtis on meie Taevaisa üldises plaanis pere. Kiriku organisatsioon on loodud selleks, et aidata perel ja selle liikmetel jõuda ülenduseni.
Perekonna üksmeel ja pühendumine evangeeliumile on nii tähtsad, et vastane on suure osa oma tähelepanust ühiskonnas suunanud perekondade hävitamisele. Perekonna terviklikkust, kõige hea ja kõige õilsa alust meie elus, rünnatakse iga kandi pealt. … Abordiseaduste liberaliseerimine maailmas ei tähenda muud, kui et elu ei peeta pühaks. Perekondi lõhub järjest laienev narkootikumide pruukimine ja ravimite kuritarvitamine. Noorte inimeste järjest sagenev halvustav suhtumine juhtidesse on enamasti saanud alguse lugupidamatusest ja sõnakuulmatusest kodus. …
Kui kurjusejõud ründavad inimest ja teda perejuurtest eemale rebivad, on viimse aja pühadel lapsevanematena äärmiselt tähtis perekonda hoida ja tugevdada. Võimalik, et on olemas üksikuid väga tugevaid inimesi, kes tulevad toime perekonna toeta, kuid enamus meist vajab siiski nende armastust, õpetust ja heakskiitu, kes meist väga sügavalt hoolivad.9
On vanu tõdesid, mis jäävad kestma maailma lõpuni, ja mingisugune areng ei suuda seda muuta. Üheks selliseks tõeks on see, et perekond (isa, ema ja laste ühendus) on Kirikus kõige alus. Teine tõde on see, et veatu ja tervisliku pereelu vastu toime pandud patud on kõigi teiste pattude seas need, mille pärast rahvad, kelle seas need aset leiavad, kõige raskemini nuhelda saavad. …
Palju tähtsam kui inimeste töö või vara on see, kuidas on korraldatud nende pereelu. Niikaua kui on olemas tõelised kodud, niikaua kui need, kes nendes kodudes elavad, üksteise ees oma kohust täidavad, on kõik muu vähetähtis.10
„Evangeelium on keskendunud peredele. Selle järgi tuleb seada oma pereelu.”
Õigemeelsele kodule pole midagi vastu seada. Maailm ei pruugi seda nõnda võtta, kuid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus on ja peabki see nii olema. Pere on Jumala kuningriigis tervikühendus.11
Perekond on kõige tähtsam ühendus ajas ja igavikus. … Pereühenduse tugevdamine ja hoidmine on Issanda tahe. Me palume, et isad asuksid perepea kohale. See koht kuulub õigusega neile. Me palume, et emad oleksid oma abikaasale toeks ja lastele valguseks.12
Evangeelium on keskendunud peredele. Selle järgi tuleb seada oma pereelu. Just perekonnas saame me ülima ja tähtsaima koolituse igavese pereühenduse loomiseks, mis oleks sepistatud Jumala, meie Isa pere järgi.13
2
Issand lõi perekonna, et see kestaks igavesti.
Me oleme õppinud, et abielupõhimõte on igavene, mis määrati kindlaks enne maailma loomist ja seati siin maa peal paika enne surelikkuse saabumist. Meie esivanematele anti käsk, et nad paljuneksid ja täidaksid maa. Seejärel on otse loomulik, et ka pereühendusel on määratud olla igavene. Selle maa jaoks loodud plaani aluseks said selestilises maailmas valitsevad seadused. Issanda suur töö ja hiilgus on tuua inimesele surematus ja igavene elu. [Ms 1:39] Seda saab teha üksnes abielu ja pere kaudu. See igavene kord kehtib ülendatute seas ja see on olnud nõnda lõputul arvul maailmades.14
Evangeeliumi plaan, mis on tehtud inimese üle valitsemiseks maa peal, sarnaneb Jumala kuningriigis valitseva seadusega. Kas on võimalik ette kujutada suuremat kurbust kui olla igaveses maailmas ilma isa, ema või lasteta? Kohutav on mõelda rahvale, kelle alusmüüriks pole pere, rahvale, kus kodanikud on üksteisele niisama hästi kui võõrad, kus puudub loomuomane kiindumustunne, kus puuduvad peresidemed, mis inimesi ühte seoks. Tagajärg on üks – kaos ja laialiminek. Kas mitte sama ei kehti ka Jumala kuningriigi kohta? Kui selles kuningriigis puuduksid peresidemed ning kõik mehed ja naised oleksid sünnipäraste sugulussidemeteta „inglid”, nagu paljud inimesed usuvad, kas see saaks siis olla õnnepaik – taevas?15
Mees ja naine lähevad Issanda templisse, et saada seal pitseeritud, see tähendab sõlmida abielu ajaks ja kogu igavikuks. Selles liidus sündinud lapsed on selle isa ja ema lapsed mitte ainult surelikus elus, vaid kogu igavikus, ning neist saavad Jumala pere liikmed taevas ja maa peal, nagu kõneles Paulus [vt Ef 3:14–15]. Sellist perekorraldust ei tohiks kunagi lõhkuda. …
Neile sündinud lastel on õigus isale ja emale ning isal ja emal on oma Igavese Isa ees kohustus olla truu teineteisele ning kasvatada neid lapsi valguses ja tões, et olla eelolevates igavikes üks – perekond suures Jumala perekonnas.16
Meie, viimse aja pühad, peame meeles pidama, et väljaspool selestilist kuningriiki [pärast surma] pereühendusi pole. See ühendus on nende päralt, kes on valmis kinni pidama kõikidest lepingutest ja kõikidest kohustusest, mida meil palutakse enda peale võtta, kui me viibime siin selles surelikus elus.17
Jumala kuningriik on üks suur perekond. Me kutsume üksteist vendadeks ja õdedeks. Jeesuse Kristuse evangeeliumi kaudu saavad meist tõepoolest Jeesuse Kristuse kaaspärijad [vt Rm 8:16–17], Jumala pojad ja tütred, kellel on õigus kõikidele õnnistustele Tema kuningriigis, kui parandame meelt ja peame käske.18
Lootus igavesele elule ja pereliikmete kokkusaamisele pärast ülestõusmist toob südamesse suurema armastuse ja kiindumuse pereliikmete vastu. See lootus paneb mehed tundma oma naiste vastu suuremat ja pühamat armastust, ning naisi armastama oma mehi samaväärse armastusega. Tugevnevad vanemate õrnad tunded oma laste vastu ja hool nende eest, sest katkematud armastuse ja õnne sidemed teevad lapsed neile kalliks.19
3
Meie perekonnad on tugevamad ja kaitstumad, kui veedame üheskoos aega, armastame üksteist ja elame üheskoos evangeeliumi järgi.
Viimse aja pühade kodude põhiülesanne on kindlustada, et iga pereliige töötaks selle nimel, et luua õhkkond ja tingimused, kus kõik saaksid areneda täiuslikkuse poole. Vanematel tuleb pühendada selleks palju enam aega ja energiat, kui nõuab pelk laste füüsiliste vajaduste rahuldamine. Laste puhul tähendab see seda, et neil tuleb jagu saada loomuomasest kalduvusest isekusele.
Kas kulutate perele ja kodule niisama palju aega kui seltskondliku ja ametialase edu tagaajamisele? Kas pühendate parima osa oma loomejõust ühiskonna olulisimale osale – perekonnale? Või on teie suhted perekonnaga lihtsalt rutiin, mis ei paku rahuldust? Et perega ülenduseni jõuda, peavad nii lapsevanemad kui lapsed seadma perekondlikud kohustused esikohale.20
„Kiriku organisatsioon on loodud selleks, et aidata perel ja selle liikmetel jõuda ülenduseni.”
Kodu … on õpikoda, kus kujuneb välja inimese iseloom. Milliseks see kujuneb, see sõltub vanemate ja laste vahelistest suhetest. Kodu pole õige kodu, kui need suhted pole rajatud õigetele alustele. Suhete iseloom sõltub nii vanematest kui lastest, kuid rohkem siiski vanematest. Nemad peavad andma endast parima.21
„Mine eest, ära sega mind!” tõrjub kärsitu kiirustav ema eemale kolmeaastast tütrekest, kes püüab talle koduste tööde juures abiks olla. … Iga normaalne laps tahab aidata ja vanematel pole õigust selle peale pahandada. Kui kõik kodustes töödes kaasa löövad, ei pea keegi rassima nii et käed rakkus. Üheskoos toimetades sünnivad kõige meeldivamad suheted.
Kui peaksin nimetama ühte asja, millest meil vanematena kõige enam vajaka jääb, siis on see mõistev suhtumine oma lastesse. Elage koos oma lastega, käige nende teeradu pidi. … Olge kursis kõigega, mille vastu lapsed huvi tunnevad. Olge neile toeks.22
Oleme püüdnud veenda vanemaid vajaduses pöörata lastele rohkem tähelepanu, et kodus oleks veidi enam evangeeliumi vaimu, veidi enam üksmeelt ja veidi enam usku; et isad, aga ka emad, võtaksid endale usu ja vaimuelu osas veidi suurema vastutuse; et kodus õpetataks rohkem evangeeliumi.23
Me ütleme lapsevanematele Kirikus: armastage üksteist kogu südamest! Pidage kinni kombekusseadusest ja elage evangeeliumi järgi. Kasvatage oma lapsi valguses ja tões; õpetage neile evangeeliumi päästvaid tõdesid ja tehke oma kodust maapealne taevas, koht, kus saab elada Issanda Vaim ja kus igaühe südames oleks esikohal õigemeelsus.24
Ma palvetan selle eest, et meie Taevane Isa annaks meile kõigile jõudu jõuda oma võimete tippu. Palun hardasti, et Kiriku liikmete kodudes oleks tema Vaim, et seal valitseks armastus ja üksmeel. Isa hoidku ja ülendagu meie perekondi.25
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
Lugedes Joseph Fielding Smithi elust kõnelevat alajaotust, kaaluge, kuidas saaksite juhinduda oma elus president Smithi eeskujust. Mõelge, kuidas saaksite teie end parandada, et oma peresuhteid tugevdada.
-
Mõtisklege 1. osa põhjal perekonna tähtsuse üle. Mida te teete, et kaitsta oma peret maailma negatiivsete mõjude eest?
-
President Smith kõneles „[lootusest] igavesele elule ja pereliikmete kokkusaamisele pärast ülestõusmist” (2. osa). Kuidas mõjutab see teie suhteid oma perega?
-
3. osas esitab president Smith kolm mõtlemapanevat küsimust. Mõelge, kuidas teie nendele küsimustele vastaksite? Süüvides sellesse osasse, mõelge, milliseid muudatusi te saaksite oma elus teha, et parandada kodust õhkkonda.
Samateemalised pühakirjakohad:
Õp 22:6; 1Ne 8:37; ÕL 88:119; 93:40–50; vt ka „Perekond: Läkitus maailmale”
Abiks õpetamisel:
„Paluge tunnis osalejatel valida … peatükist üks osa, mis neile huvi pakub, ja seda vaikselt lugeda. Paluge sama osa valinutel moodustada paari-kolmeliikmelised rühmad ja õpitu üle mõtteid vahetada” (käesolev raamat lk vii).