Kiriku presidentide õpetused
11. peatükk: Jumala ilmutus oma lastele

11. peatükk

Jumala ilmutus oma lastele

Meie Taevane Isa juhatab meist igaüht ja Kirikut tervikuna Püha Vaimu kaudu.

George Albert Smithi elust

Õpetamaks ilmutuse tähtsusest Kiriku juhtimisel, rääkis George Albert Smith oma kogemusest lennureisil Californiast Los Angelesest Utah’sse Salt Lake Citysse:

„Utah’ osariigis Milfordi lähedal lendasime äkitselt kõige tihedamasse uttu, mida ma eales näinud olen. Püüdsin lennukiaknast välja vaadata, kuid ei suutnud läbi udu midagi näha. Väljaspool lennukit ei näinud kusagil kõige vähematki.

Teadsin, et lähenesime mägedele umbes viis kilomeetrit minutis ja et me pidime neist üle lendama, et Soolajärve orgu jõuda. Olin mures ja mõtlesin isekeskis: „Kuidas oskab piloot teed leida, kui ta midagi ei näe?” Tal oli kompass, aga lennuk võis oma suunast kõrvale kalduda. Tal olid seadeldised, mis näitasid kõrgust merepinnast, kuid ta ei saanud kuidagi teada, kui kaugel me oleme maapinnast. Mõtlesin, et ehk lendab ta piisavalt kõrgel, et meid Soolajärve orust lahutavatest mägedest üle saada, ja püüab leida maandumisvälja märgutule abil, kui piisavalt lähedale jõuame, kuid tundsin külmavärinaid, kui mõtlesin, et meil on oht ära eksida ja lennujaama tulesid mitte märgata.

Läksin ärevuses piloodi ja kaaspiloodi juurde, et näha, kuidas nad teavad, kuhu me läheme. Ma ei teinud vahet, kas oleme kolmekümne, kolmesaja või kolme tuhande meetri kõrgusel maapinnast, ega teadnud, kuidas nemad võisid muidu kui vaid ligikaudu vahet teha. Märkasin piloodi kõrva juures väikest seadeldist nagu telefonioperaatoritel, kui nad kõnesid vastu võtavad. Küsisin kaaspiloodilt, kuidas nad vahet teevad, kas lendame õiges suunas, või teavad, et oleme kursist kõrvale kaldunud. Ta vastas: „Kui me ei näe, juhib meid juhtkiir.”

„Mis see veel on?” küsisin ma. Ta selgitas, et juhtkiir on nagu elektriline maantee kahe punkti vahel ning meie puhul olid nendeks punktideks Milford ja Salt Lake City. Ta ütles, et seadeldis piloodi kõrva juures töötab nii, et kui lennuk on juhtkiirel, võib kuulda pidevat madalat nurrumist. Kuid kui lennuk kaldub paremale või vasakule, siis heli muutub ja piloot kuuleb hoiatuseks otsekui telegraafi klahvide klõbinat. Naastes juhtkiirele või maanteele – turvalisele teerajale –, klõbin lakkab ja nurrumine jätkub. Nii kaua, kui me juhtkiirel sõidame, jõuame turvaliselt sihtkohta.

Naasesin oma istekohale suure kergendustundega, et hoolimata udust ja pimedusest, mis meid endasse haarasid, ning kuigi me ei näinud ega tundnud oma asukohta, sai piloot pidevalt informatsiooni, et oleme maanteel, ja ta teadis, et saabume peagi oma sihtkohta. Mõned minutid hiljem tundsin, kuidas lennuk laskuma hakkas. Olime mäetippudest üle lennanud ja lähenesime lennujaamale. Kui olime maapinna lähedal, võisime näha lennuvälja võimsaid tulesid, mis näitasid, kus maanduda. Lennuk puudutas oma hinnalise lastiga hellalt maapinda nagu merikajakas, kes laskub veepinnale, peatus aeglaselt ja me astusime sellelt maapinnale rõõmsatena, et saame taas kodus olla. …

Olen mõelnud palju sellele lennukis saadud õppetunnile ja kohaldanud seda Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikule. …

Issand juhatab meid nõuga, mis on kirjas pühakirjades, ja Ta on pannud seda Kirikut juhtima ühe oma poegadest, kes on valitud, ametisse pühitsetud ja presidendiks asetatud. Tema on meie piloot ja teda juhitakse häälega, mis võimaldab tal juhtida meid just sinna, kuhu me minema peaksime. Kui oleme targad, ei lase me oma otsustel temaga vastuollu minna, vaid austame teda meeleldi tema ametikohal, niikaua kui Issand teda toetab.”

President Smith õpetas meile lennukis kogetu alusel ka seda, et kui oleme väärilised, võib igaüks meist saada oma elus juhatust ilmutusest:

„Kui me teame, kuidas elada, ja elame selle teadmise järgi, on meil õigus vaiksele tasasele häälele, mis pöörab meie tähelepanu ohule ja ütleb, see siin on turvaline teerada, kõndige sellel. … Kui oleme käitunud valesti, sosistab hääl meile: „pööra ümber, sa oled teinud vea, sa oled eiranud oma Taevase Isa nõuannet.” Pöörduge eksiteelt, kui teil on veel aega, sest kui lähete õigest teest liiga kaugele, ei kuule te häält ja võite lootusetult ära eksida. …

Minu nõu teile on selline: tuleb saada Jumala Vaim ja seda endaga hoida, ning ainus viis, kuidas seda enda juures hoida, on elada tema käske pidades tema lähedal. … Kuulake vaikset tasast häält, mis juhatab teid alati, kui olete igavese õnne rajal selle väärilised.”1 [Vt 1. soovitus lk 110.]

George Albert Smithi õpetused

Jumal ilmutab end oma lastele käesoleval ajal just nagu läinud ajastutel.

Milline eriline võimalus on elada maailmas ajal, mil teame, et Jumal elab, mil teame, et Jeesus Kristus on maailma Päästja ja meie Lunastaja, ja mil teame, et Issand jätkab enda ilmsikstegemist oma lastele, kes on tema õnnistuste saamiseks ette valmistunud! Seisan täna hommikuse [üldkonverentsi istungi ajal] silmitsi suure kuulajaskonnaga, kellest enamik tunneb rõõmu Kõigeväelise inspiratsioonist, ja kui nad palvetavad, palvetavad nad oma Taevaisa poole teadmisega, et nende palvetele vastatakse õnnistustega nende peade peale. … Me teame, et taevas on Jumal, et ta on meie Isa, et ta tunneb huvi meie käekäigu vastu ja on tundnud seda maailma algusest saadik, kui tema esimesed lapsed maa peale pandi.2

Vahe selle suurepärase Kiriku ja kõigi teiste kirikute vahel on olnud algusest peale see, et meie usume jumalikku ilmutusse. Me usume, et meie Isa räägib inimesega tänapäeval, nagu ta on seda teinud Aadama ajast peale. Me usume ja teame – mis on midagi enamat kui pelk arvamus –, et Isa on asunud oma käega siin maailmas inimlapsi päästma.3

Meid ei peeta omapärasteks ainuüksi seetõttu, et usume nendesse raamatutesse [Mormoni Raamat, Õpetus ja Lepingud, Kallihinnaline Pärl], vaid ka seetõttu, et usume veendunult, et meie Taevaisa on rääkinud tänasel päeval ja ajastul. Me lausa teame, et taevaga suheldakse. Me usume, et Jehooval on meie vastu samad tunded ja meie üle sama mõju, mis tal olid seoses oma lastega, kes elasid maailmas läinud aegadel.

Läbi aegade on uskmatud pidanud Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeid maailmas omapäraseks. Kui Issand on rääkinud oma teenijate kaudu, on olnud eri ajaperioodidel maa peal palju inimesi, kes on öelnud: „Ma ei usu ilmutusse.” Käesolev aeg pole sellele reeglile mingi erand. Tuhanded, jah, miljonid meie Isa lapsed, kes elavad maa peal, üksnes kordavad läinud ajalugu, eitades, et Jumal on ilmutanud taas oma tahet inimlastele, ja öeldes, et neil pole vaja rohkem ilmutusi.4

Me ei usu, et taevad meie pea kohal on kinni pitseeritud, vaid et seesama Isa, kes armastas ja pidas kalliks Iisraeli lapsi, armastab ja peab kalliks meidki. Me usume, et vajame oma Taevaselt Isalt elus hakkamasaamiseks sama palju abi kui nemadki. Me teame, et tänasel päeval ja ajal, mil me elame, on pitser murtud ja Jumal on taas taevastest rääkinud.5 [Vt 2. soovitus lk 110.]

Issand juhatab oma rahvast Kiriku presidendile antud ilmutuse kaudu.

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik asutati seetõttu, et meie Taevane Isa seda käskis. See Kirik ehitati ilmutuse kaljule ja ilmutusega on seda ka juhitud.6

Käesoleval ajal on ainulaadne kuuluda kirikusse, kus liikmed usuvad, et Issand räägib nende juhtide kaudu. Kui Kiriku president meid õpetab, usume, et ta ütleb meile, mida Issand meilt ootab. Meie jaoks on see midagi enamat kui inimese nõuanne. Me usume seda ja see paneb meid endasse süüvima ning me soovime veelgi enam olla sellised, nagu Jumal meilt ootab.7

Meil on olnud Kirikus eksinud hingi, kes teadmatusest astusid vastu [Kiriku presidendi] nõuandele, tunnetamata tõsiasja, et nad on Issanda vastu. Nad on langenud kurbusehämarusse, ja kui nad meelt ei paranda, ei leia nad kohta selestilises kuningriigis.

Pidagem meeles, et selle Kiriku president on ametlikult määratud Kiriku piloodiks, et esindada siin surelikkuses taeva ja maa Õpetajat.8

Kui inimesed, kes tahavad üht- või teistpidi edukad olla, on tulnud vahel mõne inimese või inimeste juurde ja öelnud: „Ma nägin und, et see on see, mida Issand meilt ootab”, siis te võite teada, et nad ei ole Issanda poolel. Jumala unenäod, nägemused ja ilmutused inimlastele on tulnud alati tema korrapäraselt ametisse asetatud teenija kaudu. Te võite näha und ja ilmutusi iseenda heaks või iseenda hüvanguks, kuid te ei saa neid Kiriku jaoks. … Me ei tohi end petta lasta.9

Mu hing on tänulik teadmise eest, et kui jääme Kiriku liikmeteks, on meil piloot, kes tunneb teed, ja kui järgime tema juhatust, … ei saa meile osaks vaimsed katastroofid, mis saavad osaks maailmale, vaid me käime mööda maad ja teeme head, õnnistame inimkonda ning tunneme rõõmu nende juuresolekust, keda me armastame.10 [Vt 3. soovitus lk 110.]

Kui kuuletume käskudele, on igaühel meist õigus Püha Vaimu inspiratsioonile.

Vennad ja õed, ma usun teisse. … Teil on õigus samadele teadmistele, mis on temal, kes on selle Kiriku eesotsas. Teil on õigus samale inspiratsioonile, mida saavad need, keda Jumal on lasknud pühitseda oma juhtideks. Teil on õigus Vaimu inspiratsioonile ja teadmisele, et Ta on teie Isa, ja kui ma ütlen „teie”, räägin ma kõigist nendest, kes on kuuletunud meie Isa käskudele ja saanud tunda Issanda Vaimu meeldivat mõju Kristuse Kirikus. … Igaühel meist on õigus Issanda inspiratsioonile vastavalt sellele, kui jumalakartlik on meie elu.11

Kuhu iganes te lähete, ei leia te eest teist kokkutulnud rühma, kus igaühel on usku Jumalasse. Ja kui peaksime küsima, kui paljudel teist on tunnistus, mitte pelk teiste sõnadel põhinev tõekspidamine, vaid kui paljud teist on veendunud, et see on Jumala töö, et Jeesus on Kristus, et meie elu on igavene, et Joseph Smith oli Elava Jumala prohvet, vastaksite te, et teil on see tunnistus, mis teid vee peal hoiab, tugevdab ja teile rahulolu annab, kui maailmas oma teed jätkate. …

… Sain teada, et see on Jumala töö, kui olin alles poisike. Sain teada, et maa peal elavad prohvetid. Sain teada, et Kõigeväelise inspiratsioon mõjub neile, kes elavad vääriliselt, et sellest elus rõõmu tunda, nii et me ei sõltu ühest, kahest või poole tosina jagu inimestest. Tuhanded selle Kiriku liikmed teavad, et see pole kaugeltki väljamõeldis, nad teavad, et Jumal elab ning et Jeesus on Kristus ja et me oleme Jumala lapsed.12

Teie teadmine, et see on Issanda töö, ei sõltu ainuüksi ajaloost ega ühegi inimese õpetustest, sest see on põletatud teie hinge Püha Vaimu anniga. Teil pole kahtlustki, kust te pärinete või kuhu te lähete, kui see elu läbi saab, kui olete ustavad teile pandud usaldusele.13

Tunnistust ei saa anda meile keegi teine. See veendumus tuleb meie Taevaselt Isalt.14

Ma seisan siin täna ja olen südamepõhjast tänulik saadud teadmiste eest. Olen tänulik, et minu tunnistus ei sõltu ühestki inimesest. Loomulikult olen ma tänulik julgustuse eest, mida olen saanud neilt, kellel on valgus ja tõde ja kes julgustavad oma õigemeelse eluga, kuid minu teadmine, et Jumal elab, et Jeesus Kristus on inimkonna Lunastaja ja et Joseph Smith on Issanda prohvet, ei sõltu neist. Seda tean ma ise.

… Mul on rõõm tunnistada, et tean, et evangeelium on tõsi, ja tänan kogu hingest oma Taevast Isa, et ta on seda mulle ilmutanud.15

Kõikidest mulle elus osaks saanud õnnistustest pean kõige kallimaks teadmist, et Jumal elab ja et see on tema töö, sest see hoomab kõiki neid õnnistusi, millest loodan rõõmu tunda siin elus või siis elus, mis on tulemas.16 [Vt 4. soovitus lk 110.]

Püha Vaim on turvaline teejuht sureliku elu teerajal.

[Jumala] Vaimu kohalolek … on turvaline teejuht sureliku elu teerajal ja aitab kindlalt valmistuda kodu jaoks selestilises kuningriigis.17

Me loeme Iiobi raamatust, et inimese sees on vaim ja Kõigevägevama hingeõhk ehk inspiratsioon annab talle mõistuse [vt Ii 32:8]. Kui peame Jumala käske, on meil õigus sellele inspiratsioonile, ja kui me elame nii, nagu Jumala poegadele kohane, siis saame seda inspiratsiooni ning keegi ei saa seda takistada. Selle tulemuseks on meie endi füüsiline, vaimne ja kõlbeline areng surelikkuses ning arengu jätkumine läbi igaviku ajastute.18

Issanda Vaimu kaaslus on vastumürk väsimusele, … hirmule ja kõigele sellele, mis meid vahel elus enda alla matab.19

Kui Päästja jüngrid olid temaga, imetlesid nad teda, teadmata tema tõelist vägevust, kuid alles siis, kui nende peale tuli Püha Vaim, alles siis, kui nad ristiti tulega, suutsid nad seista silmitsi probleemidega ja pidada vastu tagakiusamisele, mis muutsid elu peaaegu väljakannatamatuks. Kui Kõigevägevama hingeõhk andis neile mõistuse, teadsid nad, et nende elu on igavene, ning nad teadsid, et kui nad vääriliseks osutudes oma keha surres maha jätavad, tõusevad nad hauast hiilgusse ja surematusesse.

See oli nende peale tulnud Jumala Vaimu inspiratsiooni, neile mõistuse andnud Kõigevägevama hingeõhu tulemus. …

Ma palvetan, et Vaim, mis hoiab meid tõe ja õigemeelsuse teerajal, võiks jääda meiega, ja ma palvetan, et see soov, mis tekib meie Taevase Isa inspiratsiooni tagajärjel, annaks meile elurajal juhatust.20

Avastagem elutöö lõppedes, et oleme kuulanud selle vaikse tasase hääle sosistusi, mis meile alati õigemeelsuse rajal juhatust annab, ja teadkem, et see tähendab meie jaoks selestilise kuningriigi ukse avanemist, nii meile endile kui ka neile, keda me armastame, et minna läbi ajastute … igavesti õnnelikena.21 [Vt 5. soovitus lk 110.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.

  1. Lugedes teksti „George Albert Smithi elust” (lk 103–105), mõtisklege, kuidas käib president Smithi analoogia meie rännaku kohta läbi surelikkuse. Mida võiksid udu, juhtkiir ja klõbin esindada? Kuidas on Issand teid ohust ette hoiatanud ja aidanud teil püsida igavesse ellu viival teerajal?

  2. Lk-del 105–106 kuulutab president Smith, et ilmutus on tänapäeval sama oluline kui Piibli aegadel. Kuidas vastaksite kellelegi, kelle sõnul ilmutustest pühakirjades meie ajaks piisab? Millised kogemused on teile õpetanud, et Taevane Isa „tunneb huvi meie käekäigu vastu”?

  3. Sirvige lk-l 106 algavat osa. Kuidas olete aru saanud, et prohveti nõuanne pärineb Issandalt ja on „midagi enamat kui inimese nõuanne”? (Lk 106) Kuidas aitab isiklik ilmutus prohveti kaudu antud ilmutust vastu võtta ja ellu rakendada?

  4. Uurides lk-l 107 algavat osa, mõelge sellele, kuidas teie evangeeliumi kohta tunnistuse saite. Kuidas teiste tunnistused teid aitasid? Mida te tegite, et tõde ise teada saada?

  5. Otsige õpetuste viimases osas (lk 109–110) sõnu ja väljendeid, mis kirjeldavad, kuidas Püha Vaim saab meid aidata. Mõtisklege, mida saate teha, et olla oma elus rohkem Püha Vaimu kaasluse väärilised.

Samateemalised pühakirjakohad: Jh 15:26; 1Ne 10:17–19; 2Ne 32:5; Mn 10:3–5; ÕL 1:38; 42:61; 76:5–10; UA 9

Abiks õpetamisel: „Ärge muretsege, kui tunnis osalejad mõne sekundi jooksul pärast küsimuse esitamist vaikivad. Ärge vastake ise omaenda küsimusele. Andke tunnis osalejatele aega vastuste üle järele mõelda. Kui vaikus venib liiga pikale, võib see viidata sellele, et küsimus on jäänud arusaamatuks ja teil tuleb see ümber sõnastada” (Teaching, No Greater Call, lk 69).

Viited

  1. Conference Report, okt 1937, lk 50–53.

  2. Conference Report, apr 1946, lk 4.

  3. Conference Report, apr 1917, lk 37.

  4. Some Points of ‘Peculiarity. – Improvement Era, märts 1949, lk 137.

  5. Proceedings at the Dedication of the Joseph Smith Memorial Monument, lk 55.

  6. Message to Sunday School Teachers. – Instructor, nov 1946, lk 501.

  7. Conference Report, okt 1930, lk 66.

  8. Conference Report, okt 1937, lk 52–53.

  9. Conference Report, okt 1945, lk 118–119.

  10. Conference Report, okt 1937, lk 53.

  11. Conference Report, okt 1911, lk 44.

  12. Conference Report, apr 1946, lk 124–125.

  13. Conference Report, apr 1905, lk 62.

  14. Opportunities for Leadership. – Improvement Era, sept 1949, lk 557.

  15. Conference Report, okt 1921, lk 42.

  16. Conference Report, apr 1927, lk 82.

  17. To the Latter-day Saints Everywhere, Improvement Era, dets 1947, lk 797.

  18. Conference Report, apr 1944, lk 31.

  19. Conference Report, okt 1945, lk 115–116.

  20. Conference Report, apr 1939, lk 124–125.

  21. Conference Report, apr 1941, lk 28.

George Albert Smith ja tema naine Lucy. President Smith õpetas lennukis saadud kogemuse alusel ilmutuse tähtsusest.

„Igaühel meist on õigus Issanda inspiratsioonile vastavalt sellele, kui jumalakartlik on meie elu.”