13. peatükk

Oma osa täitmine evangeeliumi jagamisel

Suures Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi jagamise töös osalemiseks on mitu viisi.

George Albert Smithi elust

George Albert Smith teenis peaaegu 48 aastat üldjuhina ja käis lisaks sellele veel kolmel Kiriku põhimisjonil, teenides muuhulgas kaks aastat Euroopa misjoni juhatajana. Ta julgustas Kiriku liikmeid põhimisjoniks vaimselt ette valmistuma ja vastu võtma kutse, kui see tuleb. Samas õpetas ta neile ka seda, et evangeeliumi õpetamiseks pole vaja ametlikku misjonikutset. George Albert Smith oli kogu oma elu misjonär ning meenutas Kiriku liikmetele sageli paljusid võimalusi, kuidas oma ligimeste ja sõpradega evangeeliumi jagada, ning innustas neid olema Kristuse jüngritena heaks eeskujuks.

President Smith alustas Euroopa misjonil teenimist peagi pärast I maailmasõja lõppu. Sõja pärast oli misjonäride arv misjonil drastiliselt vähenenud ja nende arvu suurendamist takistas asjaolu, et misjonäridele ei antud viisasid. Lisaks levitasid Kiriku vaenlased viimse aja pühade kohta laimujutte, tekitades eelarvamusi, millest oli raske jagu saada. President Smith oli nendele piirangutele vaatamata kindel, et töö läheb edasi tänu ustavate viimse aja pühade eeskujule. Ta märkis, et kui Kirik paremini tuntuks saab, „hakatakse selle liikmeid nende vooruste pärast hindama” ja kritiseerijad „taganevad kähku oma õigustamatutest eelarvamustest, kui nad viimse aja pühadega igapäevaelus kokku puutuvad. … Nad hakkavad meid hindama meie tegude järgi, isiklike tähelepanekute järgi, ja sel informatsioonil, mida nad siis edasi annavad, saab olla vaid ühene mõju, mis on meie jaoks soodsamast soodsam.”¹

Asunud teenima misjoni presidendina, kirjutas ta peagi Kiriku liikmetele Euroopas kirja, tuletades neile meelde nende kohustust evangeeliumi jagada ja tööle kaasa aidata:

„Olles täiesti veendunud, et Issand kallutab kõikide vääriliste inimeste südamed evangeeliumi poole, kui nad seda mõistavad, kasutagem üheskoos ära võimalust tööd teha, kui selleks veel aega on. Levitagem Õpetaja õpetusi heade inimeste nii ajalikuks kui vaimseks päästmiseks Suurbritannias ja teistes Euroopa misjoni riikides.”²

Mõned kuud hiljem kirjutas ta järgmist: „Kiriku iga liige peaks tõe õpetamisest rõõmu tundma. Me kõik peaksime tegema iga päev midagi, et oma kaasinimestele valgust tuua. Kõik on meie Taevase Isa silmis kallid ja ta tasub meile nende valgustamise eest küllaga. Meie kohustust ei saa lükata teiste õlule.”³

Naasnud 1921. aastal Euroopast, teatas George Albert Smith üldkonverentsil: „Mineviku eelarvamused meie suhtes on suurel määral hajutatud ning sajad ja tuhanded mehed ja naised on meie tööst teadlikuks saanud.” Seejärel manitses ta pühasid otsima pidevalt viise, kuidas teistega evangeeliumi jagada: „Meie ülesandeks on leida viis, kuidas tutvustada kõikidele inimestele Issanda evangeeliumi. See on meie ülesanne ja jumaliku abiga leiame võimaluse selle lahendamiseks. Meie kohus on kindlaks teha, kas on veel vahendeid, mille abil suudaksime senisest veelgi enam ära teha, et meie Taevase Isa nõuded saaksid täidetud.”⁴ [Vt 1. soovitus lk 134.]

George Albert Smithi õpetused

Evangeeliumi jagamine on iga kirikuliikme kohustus.

Olen nii tänulik mulle antud eriliste võimaluste eest Jeesuse Kristuse Kirikus, minu kaaslasteks olnud meeste ja naiste eest selles Kirikus ja teistes kirikutes. Olen tänulik terve hulga sõprade eest maailma eri paigus asuvates eri kirikutes. Olen tänulik nende sõprussuhete eest, kuid ma ei saa enne rahul olla, kuni olen jaganud nendega midagi, millest nad veel osa saanud pole.⁵

Me saadame misjonärid kuulutama maa rahvastele Evangeeliumi, nagu see on viimsel ajal ilmsiks tehtud. Kuid see pole veel kõik. Meie Taevase Isa valitud pojad ja tütred on sadade ja tuhandete kaupa kohe meie ukse ees. Nad elavad meie seas, me saame sõpradeks, kuid me ei õpeta neile, nii nagu peaksime, Evangeeliumi, mis, nagu me seda teame, on Jumala päästev vägi. Kiriku presidentkond teeb kõik, mis on nende võimuses. Nad pühendavad oma päevase aja ja sageli hilised õhtutunnidki Kirikule. Nendega koos teenivad vennad on meeleldi nõus aega võtma, et sõita ringi ja õpetada viimse aja pühasid ning toimetada Evangeeliumi meie Isa lastele. Vaiade juhatajad, kõrgema nõukogu liikmed, koguduste piiskopid ja nende abilised töötavad lakkamatult inimeste õnnistamise nimel ning nende tasu on kindel. Kuid kas meie teeme kõik, mis peaksime, nii et kui seisame oma Taevase Isa kohtulaua ees, ütleb Ta, et meie kohus oma kaaslaste, Tema laste ees on täidetud?⁶

Üks esimesi ilmutusi … Õpetuses ja Lepingutes on järgmine:

„Nüüd, vaata, inimlaste seas on esile tulemas imepärane töö. …

Seepärast, kui teil on soov teenida Jumalat, olete te kutsutud tööle” [ÕL 4:1, 3].

Selleks, et tõde kuulutada, pole vaja saada misjonikutset. Alustage mehest, kes on teie naaber, tekitades temas kindlustunnet, tekitades temas armastust teie vastu teie õigemeelsuse tõttu, ning teie misjonitöö ongi alanud,

„sest vaata, põld on juba lõikuseks valge” [ÕL 4:4].⁷

Tõe levitamine pole kellegi teise kohustus, vaid meie teiega oleme kohustatud kindlustama, et inimlastele õpetatakse Jeesuse Kristuse evangeeliumi selle eheduses. Kas see ei tee teid tänulikuks?⁸

Igaühel meist on suured võimalused. Tahaksin pöörata tähelepanu igaühe enda misjonitööle oma ligimeste seas. Kui anname endast parima, avastame enda üllatuseks, kui paljud on siis sellest huvitatud, ja nad pole meile üksnes tänulikud selle eest, et tõime neile tõe ja avasime nende silmad hiilgusele ja õnnistustele, mis meie Taevane Isa on ette valmistanud, vaid nad armastavad meid ja on meile tänulikud läbi igaviku ajastute.

Issand on andnud meile nii palju asju, mida teised pole veel saanud. Me pole ju ometi isekad! Meie südames peaks põlema soov jagada kõigi hingedega nii palju kui võimalik Jeesuse Kristuse evangeeliumi rõõmuküllaseid tõdesid.⁹

Seega, kuna igaüks meist saab oma ligimesi ja sõpru mõjutada, ärgu olgu keegi meist edaspidi liiga pelglik. Me ei pea inimesi tüütama, vaid aidakem neil tunda ja mõista, et me ei taha teha neist Kiriku liikmeid, et liikmeid juurde saada, vaid oleme nende Kirikusse toomisest huvitatud, et nad võiksid tunda rõõmu samadest õnnistustest, millest meie rõõmu tunneme.¹⁰ [Vt 2. soovitus lk 134.]

Kui elame eeskujulikult, võib see innustada teisi evangeeliumi kohta õppima.

Pidage meeles, et meil kõigil on kohustused. Me ei pruugi saada mingit kindlat ülesannet, kuid meil kõigil on võimalus kiirata igas naabruskonnas rahu, armastuse ja õnne vaimu, kuni inimesed evangeeliumist aru saavad ja lambatarasse kogutakse.¹¹

Vaid mõni päev tagasi vestles üks meie õdedest idaosariike külastades ühe haritud mehega, kes ütles talle: „Ma ei saa uskuda nagu teie, kuigi sooviksin. Teie usk on nii ilus.” Nii on see paljude meie Isa lastega, kes, nähes selle töö iseloomu, jälgides meeste ja naiste tegusid, kes on tõe vastu võtnud, on hämmastunud nende saavutuste ning rahu ja õnne üle, mis saadavad siirast uskujat, ning soovivad samuti sellest osa saada, mis oleks võimalik, kui neil oleks usku.¹²

Olen sageli täheldanud ja arvan, et enamik teist, kellel on kogemusi misjonitööga, kinnitavad mu tähelepanekut, et ükski hea mees või naine ei saa sattuda Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ustavate liikmete mõju alla, kiitmata seda, mida nad meie seas täheldavad. Kui nad meie seast lahkuvad, on mõnikord teisiti, kuid selle mõju all olles, mis tuleb Issandalt ja mis on Tema teenijatel, kes teda teenivad, on neil tavaliselt hea meel nähtu ja tuntu üle kiitust avaldada.¹³

Vastane on võtnud kasutusele tugevaimad jõupingutused, et evangeeliumitõdede levikut takistada. Ja meie kohuseks teiega on taktitundeliselt, vennaliku armastuse ja usuga lammutada eelarvamused, mis vastane on külvanud meie Isa laste südamesse, lõhkuda mõnel juhul ka headele meestele ja naistele jäänud valed muljed, ning õpetada neile meie Issanda evangeeliumi, et see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub ja sellele kuuletub.¹⁴

Minu arvates peaks suur organisatsioon, kuhu me kuulume, olema selliseks eeskujuks, et meie naabruskonna inimesed, kes pole meie Kiriku liikmed, peaksid meie häid tegusid nähes tahes või tahtmata austama meie Taevase Isa nime. Selline on minu arvamus. Meil tuleb vaid olla eeskujuks, olla head mehed ja head naised, ja nad panevad seda tähele. Vahest annavad nad siis meile võimaluse õpetada neile asju, mida nad ei tea.¹⁵

Kui me Kiriku liikmetena peaksime Jumala käske, kui väärtustaksime tõde nii, nagu peaksime, kui meie elu oleks sama ilus kui selle õpetused, nii et meie naabrid, kes meie käitumist pealt näevad, oleksid sunnitud tõde otsima, teeksime suurepärast misjonitööd.¹⁶ [Vt 3. soovitus lk 134.]

Me osaleme misjonitöös, kui aitame ette valmistada tulevasi misjonäre ja oleme neile misjonil toeks.

Meie missiooniks pole üksnes Jeesuse Kristuse Evangeeliumi õpetada ja selle järgi elada, vaid meie missiooniks on saata oma pojad ja tütred maailma, kui neid ikka ja jälle Kiriku teenistusse kutsutakse. Minnes peaksid nad olema saanud sellise väljaõppe, et nad on vastase kiusatuste suhtes järeleandmatud. Nende elu peaks olema nii puhas, vooruslik ja õigemeelne kui võimalik. Siis avaldavad nad juba oma kohalolekuga mõju neile, kellega kokku puutuvad. Jumala Vaim ei ela templites, mis pole pühad, kuid tema Vaim elab nendega, kes hoiavad end puhaste ja meeldivatena.

[Kasvatagem] seega oma poisse ja tüdrukuid Jumala Vaimu mõju all.¹⁷

Ärge laske oma lastel suureks sirguda, ilma et õpetaksite neile Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtteid. Ärge oodake, et nad õpiksid misjoniväljal evangeeliumi tähendust. Mäletan, kui olin viiskümmend viis või kuuskümmend aastat tagasi [misjonärina] lõunaosariikides, ütles üks suurest perest pärit mees: „Ma ei tea, mida öelda. Ma ei tea, mida neile inimestele rääkida.”

„Aga,” ütles üks vendadest, „õpeta neile Piiblit. Mine too oma Piibel ja loe Esimest Moosese raamatut.” Mees vastas: „Ma ei tea, kus on Piiblis Esimene Moosese raamat”, ja ometi oli ta tulnud … viimse aja pühade kodust neile inimestele lõunas elu- ja päästesõnumit tooma. Ei läinud siiski kaua, kui teda tabas meelemuutus. Ta oli uurimise ja palve kaudu tõe kohta tunnistuse saanud ning teadis, et evangeelium on siin, ning ta võis seista oma jalgadel ja tunnistada sundimatult, et Jeesuse Kristuse evangeelium on tõde.¹⁸

Ma pean väga tähtsaks tööks ettevalmistumist. Sellest ei piisa, kui poiss annab oma soovist mõista pelgalt seetõttu, et usaldab oma vanemaid ja teeb, mida nad temalt ootavad: läheb maailma ja jutlustab evangeeliumi. Ei piisa, kui ta vastab misjonikutsetele, mida meie Taevane Isa aeg-ajalt oma teenijate kaudu esitab, vaid lisaks sellele on vajalik, et ta oleks töötegemiseks vääriline, uuriks pühakirju ja õpiks selgeks, mida Issand tahab talle teada anda. On tähtis, et meie poegade ja tütarde usk saaks tugevaks ja nad teaksid nagu nende vanemad, et tegemist on meie Isa tööga. …

Tosinajagu tööks väärilisi mehi on misjoniväljal rohkem väärt kui sada, kes tõde ei tea ja keda ennast tuleb õpetada, enne kui nad suudavad õpetada seda teistele.

See on meie Isa töö ja sellega ei saa hoolimatult ringi käia. See on meie jaoks ülima tähtsusega. Püüdkem kinnitada oma laste usku, et nad oleksid nõus vastama igale kutsele ja tahaksid öelda kogu südamest: „Olen valmis minema, kuhu mu Taevane Isa soovib.” ¹⁹ [Vt 4. soovitus lk 134.]

Meil on palutud … saata oma pojad ja tütred misjonile. … Mul on olnud rõõm näha mehi ja naisi säästmas ja planeerimas, et nende lapsed võiksid minna maailma. Möödunud nädalatel läks üks noor mees … misjonile ja tema kaks õde … saadavad talle osa oma väikestest palkadest, et vend saaks misjoni õnnistustest rõõmu tunda. Ta on suurest perest esimene, kes misjonile tõde jagama läks. … Tean seda rõõmu, mis täidab nende kahe toreda naise südant, kellel jagub usku, et anda oma vara vennale, et too saaks Issandat teenida. Neile saab osaks õnnistus, mis tuleb Evangeeliumi õpetamisest, nii palju kui sellest on võimalik osa saada ise teenimata.²⁰

Ma mõtlen … meie esindajatele misjoniväljal, kes on hajali selle riigi erinevates osades ja mõnes välisriigis. Vennad ja õed, palvetage nende eest! Neil on vaja Issanda abi ning meie usku ja palveid. Kirjutage neile ja julgustage neid, et nad teaksid kodust kirja saades, et neid peetakse alati meeles.²¹

Me osaleme misjonitöös, valmistudes ise misjonil teenima.

Üsna pea tekib vajadus, et võimekad mehed ja naised Kirikus õpetaksid tõde neis maailma osades, kust meid on senini välja jäetud. Kui tahame tunda igavest rõõmu oma Isa kuningriigis koos nendega, kellega ta on meid siin õnnistanud, olgem oma elus isetud ja valmistugem tööks ning mingem võimalusel maailma, kuulutades tõde ning olles oma Isa käes töövahendiks tema laste tagasitoomisel Tema juurde, õpetades neile Tema evangeeliumi ilu.²²

Vaid mõned aastad tagasi said paljud mu sõbrad hästi hakkama, neil oli olemas eluks vajalik ja paljud luksusasjad. Kui anti mõista, et nad võivad minna misjonile, ütlesid mõned neist: „Ma ei saa oma äri maha jätta. Ma ei tule toime, kui ära lähen ja oma omandi maha jätan.” Kuid nende äri on luhta läinud ja nad maha jätnud. Nad on kaotanud kontrolli asjade üle, milleta nad enda arvates poleks toime tulnud, ja paljud neist meestest oleksid praegu õnnelikud, kui saaksid aega kümme aastat tagasi keerata. Ja kui neid oleks tookord Issanda teenistusse kutsutud, võiksid nad öelda: „Ma korraldan oma asjad ümber. Olen õnnelik võimaluse üle õpetada elu ja päästmist.”

… Mõelge meie võimalustele ja privileegidele maailmas auväärt inimeste kodudes istet võtta ja neile Jeesuse Kristuse Evangeeliumi õpetada. Mõelge, mida see võiks tähendada, kui võtaksite istet meestega, kellel pole jumalikku volitust, ning õpetaksite neile päästmisplaani ja selgitaksite neile, kuidas ka nemad saaksid tunda rõõmu jumaliku volituse õnnistustest, millest teie rõõmu tunnete.

Mul on tunne, et mõned meist on isekad. Meil on nii hea meel, et saame oma õnnistustest rõõmu tunda, me oleme nii õnnelikud, et oleme ümbritsetud elumugavustest ning saame käia läbi parimate meeste ja naistega, keda maailmas võib leida, et unustame oma kohustuse teiste ees. Kui õnnelikud me võiksime olla, kui püüaksime maailmas rohkem head mõju avaldada ja õpetada neid, kes pole veel meie Issanda Evangeeliumist aru saanud.

Paljudel meist on keskiga möödas, paljud meist täidavad oma töökohustusi. Kirikul on vaja misjoniväljale misjonäre, mehi, kes mõistavad Evangeeliumi ja kes on nõus vajadusel selle eest elu andma. Ja öeldes, et meil on vaja misjonäre, mõtlen ma sellega, et neid on vaja maailmal.²³

Meie misjoniväli on meie ees. Meie Isa poegadel ja tütardel on meid vaja. … Selles Kirikus on tuhandeid mehi ja naisi, kes on võimelised õpetama evangeeliumi ja kellest võivad saada veel võimekamad inimesed, kui nad täidavad oma kohust misjoniväljal. Neid õnnistatakse vahenditega, millest neile piisab, et teha tööd, mida Issand meilt ootab.²⁴

Nüüd peagi tuleb aeg, mil evangeeliumi levimisele seatud tõkked langevad ja takistused lükatakse ümber, mil Issanda teenijate kaudu kostab teile tema hääl: „Valmistuge maailma minema ja evangeeliumi jutlustama”. Siis ärge tehke nagu Joona, ärge püüdke peitu pugeda ega oma kohustuse eest ära joosta, ärge leidke vabandusi, et teil pole minekuks vajalikke vahendeid, ärge ummistage oma vaatevälja rumalate asjadega, mis ei lase teil näha igavest elu oma Taevase Isa juures, mis saab tulla vaid usu kaudu ja pühendudes tema aatele. Seadku iga mees oma koda korda, seadku iga mees, kes hoiab tema preesterlust, ennast korda, ning kui saabub kutse Issanda teenijatelt, käskides minna maailma tõde õpetama, inimlapsi hoiatama, nagu meie Isa nende hoiatamist nõuab, siis ärgu keegi peitku end mõne rumala asja taha, et teda ei neelaks alla, kui mitte mõni suur kala, siis maailma rumalad asjad. [Vt Jn 1:1–17.]²⁵

See pole kerge ülesanne. Pole ehk meeldiv olla kutsutud maailma ja jätta maha meile kallid inimesed, kuid ma ütlen teile, et see ostab neile, kes on ustavad, neile, kes täidavad seda kohustust, nagu neilt seda nõuda võidakse, rahu ja õnne, mis on ülem kõigest mõistusest ning valmistab neid ette, et omal ajal, kui töö on tehtud, seisavad nad oma Looja ees, saades Temalt kiita oma tegude eest.²⁶

Ma palvetan, et tema Vaim võiks olla kõikjal [Kirikus], et meie Isa laste armastus oleks meie südames, et me võiksime tajuda oma missiooni tähtsust maailmas, kus püüame saada endale asju, mis pole meie omad, mis on meile kui majapidajatele kõigest laenatud, et me ei unustaks seda hindamatut andi, hindamatut privileegi meie käeulatuses, milleks on evangeeliumi õpetamine ja inimhingede päästmine.²⁷ [Vt 5. soovitus allpool.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.

Mõtisklege president Smithi sõnade üle osas „George Albert Smithi elust” (lk 125–126). Miks tema suhtumine misjonitöösse Euroopas vastuseisule vaatamata nii optimistlik oli? Kuidas on tema eeskujust abi, kui teie pereliikmed või sõbrad lükkavad tagasi teie kutse evangeeliumi kohta õppida?
Sirvige esimest osa õpetustest (lk 126–128). Millised meetodid on teie kogemuste alusel kõige tõhusamad, kui olete püüdnud jagada evangeeliumi naabrite ja sõpradega?
Lugedes lk-l 128 algavat osa, mõelge mõnele teile teada olevale juhtumile, mil Kiriku liikme eeskuju on tekitanud kelleski tahet Kiriku kohta rohkem teada saada. Millistel muudel põhjustel on Kiriku käitumisnormide järgi elamine misjonitöös nii tähtis?
Otsige lehekülgedelt 129–131 seda, mida tulevased misjonärid peaksid tegema, et oma misjoniks vaimselt ette valmistuda (vt ka ÕL 4). Kuidas saavad lapsevanemad oma poegadel ja tütardel ettevalmistumisel abiks olla? Kuidas saavad aidata preesterluse kvoorumid ja Abiühingu õed?
Sirvige viimast osa õpetustest (lk 131–134). Millised „rumalad asjad” võiksid hoida meid misjonile minemast? Millised õnnistused tulevad seeniormisjonäride teenimistöö kaudu? Mõtisklege, mida te peate tegema, et end misjonitööks ette valmistada.

Samateemalised pühakirjakohad: Mt 5:14–16; Mk 16:15–16; 1Tm 4:12; Al 17:2–3; ÕL 31:1–8; 38:40–41

Abiks õpetamisel: „Erinevate õpitegevuste kasutamisel mõistavad tunnis osalejad tavaliselt evangeeliumi põhimõtteid paremini ja neile jääb rohkem meelde. Hoolikalt valitud meetod teeb põhimõtte selgemaks, huvitavamaks ja meeldejäävamaks” (Teaching, No Greater Call, lk 89).

George Albert Smith teenis Euroopa misjoni juhatajana aastatel 1919 kuni 1921.

„Meil kõigil on võimalus kiirata igas naabruskonnas rahu, armastuse ja õnne vaimu.”

„Selles Kirikus on tuhandeid mehi ja naisi, kes on võimelised õpetama evangeeliumi ja kellest võivad saada veel võimekamad inimesed, kui nad täidavad oma kohust misjoniväljal.”