22. peatükk

Laste kasvatamine valguses ja tões

Issand on andnud vanematele vastutuse õpetada oma lastele evangeeliumi sõna ja eeskujuga.

George Albert Smithi elust

President George Albert Smith meenutas elu lõpul, kuidas tema vanemad teda kasvatasid ja mida nad talle õpetasid:

„Sündisin tagasihoidlikus kodus. … Mu vanemad elasid väga tagasihoidlikes oludes, aga ma ülistan oma Loojat ja tänan teda kogu südamest, et ta saatis mind nende kodusse.

Kasvasin üles Salt Lake Citys. Kaheksa-aastasena ristiti mind City Creeki jõekeses. Mind kinnitati Kiriku liikmeks Seitsmeteistkümnenda koguduse paastukoosolekul ja sain teada, et see on Jumala töö, kui olin alles poisike. Sain teada, et maa peal elavad prohvetid. Sain teada, et Kõigeväelise inspiratsioon mõjub neile, kes elavad vääriliselt, et sellest elus rõõmu tunda. …

Ma ei tea maailmas ühtegi inimest, kellel oleks suurem põhjus tänulik olla kui minul. Olen tänulik võimaluse eest sündida, tänulik vanemate eest, kes õpetasid mulle Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja olid kodus eeskujuks. Kui olen teinud elus midagi, mida poleks tegema pidanud, oleks see miski, mida ma kindlasti ei õppinud oma emakodus. Paljulapselises peres kulus emal parasjagu kannatlikkust, kuid ta oli meiega alati kannatlik. Kodus oli alati meeldiv, tore ja armas.”¹

George Albert Smith püüdis järgida ka oma kodus oma vanemate eeskuju ning õpetada kannatlikkuse ja armastusega. Tema tütar Edith jutustas ühest kogemusest oma nooruseas:

„Ta andis meile pidevalt nõu, kuidas käituda, pöörates rõhku aususele ja õiglusele. Mul on meeles, et kui ma ühel päeval klaveritunnist koju tulin, unustas trammijuht minult sõiduraha küsida. … Ta läks minust millegipärast mööda ja ma jõudsin oma peatusesse viiesendine ikka veel pihus ja ausalt öeldes olin tasuta sõidust päris elevil.

… Jooksin lõbusas tujus isa juurde, et talle oma heast õnnest rääkida. Ta kuulas kannatlikult mu lugu. Hakkasin juba arvama, et olen tõeline võitja. … Olin kindel, et trammijuht ei teadnud, et ma sõidu eest ei maksnud ja seega oli kõik hästi.

Kui olin oma loo lõpetanud, ütles isa: „Aga kullake, isegi kui trammijuht seda ei tea, siis meie sinuga teame, et see on teada Taevasele Isale. Seega tuleb meil kolmekesi ikkagi kindlad olla, et sa selle eest, mis sa saanud oled, ka täit hinda maksad.””

Edith läks uuesti tänavanurgale ja tasus trammi saabudes sõidu eest. Ta tänas hiljem isa olukorra lahendamise eest: „Olen tõesti tänulik Isa eest, kes oli piisavalt tark, et heasüdamlikult mu tähelepanu veale juhtida, sest kui see oleks tähelepanuta jäänud, oleksin ma arvanud, et ta kiidab selle heaks, ja ma oleksin ehk teine kordki midagi sarnast proovinud.”² [Vt 1. soovitus lk 227.]

George Albert Smithi õpetused

Vanemate esmaseks kohustuseks on oma lastele evangeeliumi õpetada.

Üks teie suurimaid ja rikkalikemaid õnnistusi tuleb siis, kui õpetate, nii nagu peate, ja koolitate, nii nagu peate, neid valitud vaime, keda meie Taevane Isa saadab sel viimsel ajal maailma. … Ärge jätke oma laste koolitamist riigikoolide hoolde. Ärge jätke nende koolitamist Algühingu, Pühapäevakooli, [Kiriku noorteühingute] hoolde. Nad on teile abiks ja annavad oma panuse, kuid pidage meeles, et Jumal ise on öelnud, et kui vanemad ei õpeta oma lastele usku Jumalasse, meeleparandust, ristimist ning käte pealepanemist, kui nad on kaheksa aasta vanused, on patt vanemate pea peal [vt ÕL 68:25–28]. Vennad ja õed, see ei ole ähvardus. See on heasüdamlik ja armastav nõuanne meie Taevaselt Isalt, kes teab kõike ning saab aru ja mõistab, mida see tähendab, kui lastel lastakse üles kasvada ilma selle õpetuseta.³

Tahan väga, et see, mida ma nüüd ütlen, igale vanemale Siionis meelde jääks: kuigi Issand on kandnud hoolt kõikide nende suurepäraste haridusasutuste eest, kuigi teaduse panus meie mugavusse ja õnnistamisse on väga suur, kuigi Kirik on loonud kohad, kuhu me saame saata oma lapsed Kristuse evangeeliumi õpetust saama, ei vabasta see meid teiega vastutusest ja kohustusest omaenda lapsi õpetada. See on kohustus, mille meie Taevane Isa on pannud meie õlule. … Sellest ei piisa, et mu lastele õpetatakse usku, meeleparandust ja ristimist ning käte pealepanemist Püha Vaimu anni saamiseks ainult abiorganisatsioonides. Mu Taevaisa on käskinud mul seda ise teha.⁴

Keegi teine ei saa täita osa, mille Jumal on määranud meile lapsevanematena. Oleme võtnud endale kohustuse, kui oleme olnud vahendajateks laste toomisel maailma. Me ei saa panna seda vastutust ühelegi organisatsioonile. See kuulub meile. … Ennekõike lasub meil teiega kohustus mitte ainult soovitada ja nõu anda, vaid koolitada oma eeskujuga, veetes meile armsate inimeste, nende poiste ja tüdrukutega piisavalt aega, et neid ei juhitaks … keelatud radadele.⁵

Kutsuge oma pere enda ümber ja kui teil pole minevikus õnnestunud aidata neil mõista elu eesmärke ja anda neile teadmisi meie Issanda Evangeeliumist, siis tehke seda nüüd, sest ma ütlen teile Issanda teenijana, neil on seda vaja just praegu ja tänasest peale.⁶ [Vt 2. soovitus lk 227.]

Muud huvid ei tohi panna meid oma laste õpetamise kohustust silmist kaotama.

Luuka evangeeliumis räägitakse meile, et tuleb aeg, mil inimesed on mattunud murede ja rikkuste ja elu lõbude alla [vt Lk 8:14]. Mõtlen … praegugi meestele ja naistele, keda ma armastan, kelle vaimsus on lämbumas nendest samadest asjadest, ning vastane juhatab neid mööda seda kerget ja lõbusat rada ning nad ei pööra tähelepanu oma kohusele vanemate ja Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena.

… Keset segadust, põnevust ja kõiksugu elulõbusid … ärgem kaotagem silmist kohustust, mida võlgneme nendele poistele ja tüdrukutele, kes on loodud Jumala näo järgi. Tema on nende vaimude Isa, ning ta peab meid vastutavaks neile antud õpetuse eest. Ma loodan ja palvetan, et me õpetame neid nii, et kui lõpp kätte jõuab, võime me saada temalt selle õnnistuse: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Mine oma Issanda rõõmusse!” ning et meile armsad inimesed võiksid olla igavesti koos meiega.⁷

Tahaksin rääkida teile ühe loo. Mõned aastad tagasi elasid Indiana osariigis kaks poissi, noormehed, kes talus tööd tegid – talud asusid 8 kuni 11 kilomeetri kaugusel. Nad tegid iga päev kõvasti tööd, täitsid oma kohustusi, lüpsid lehmi jne. Üks poistest läks umbes 13- või 14-aastasena ühel päeval isa juurde ja ütles: „Isa, ma tahaks linna minna. Tahaksin näha säravaid tulesid. Kas ma ei võiks mõnel õhtul varem linna minna, kui töötaksin kõvasti ja oma töö ära teeksin?” Isa lausus: „Sa ei saa seda teha, sest sa ei saa oma tööga valmis.” „Aga kui ma tõusen varavalges ja töötan kogu päeva, kas võiksin siis jalgsi linna minna? Linn pole eriti kaugel, oleksin seal tunni või paar ning tuleksin siis varakult koju tagasi.” Isa ütles: „Loomulikult võid sa linna minna, kui sa kõik oma kohustused ära täidad.” Isad, pange nüüd tähele. Poiss läkski linna. Ta jõudis kohale, kui oli juba peaaegu pimedaks läinud. Kauplused ja pangad olid suletud. Avatud oli palju piljardisaale ja hasartmängukohtasid. Kõik head inimesed olid sees, enamus neist omaenda kodudes. Tänaval ja neis kohtades olid vaid hulgused. Nad nägid noormeest linna tulemas ja võtsid ta kaasa. Ei läinud kaua, kuni nad olid näidanud talle asju, mida ükski poiss nägema ei peaks. Selline oli tema kogemus. Ta sai maitsta midagi sellist, mis polnud talle hea.

Ka teine poiss läks sama jutuga isa juurde. Ta ütles: „Isa, ma tahaksin mingi aeg linna minna. Kas sa ei tahaks, et ma läheks ja näeks midagi sellist, mida ma varem näinud pole? Selleks, et midagi näha, peaksin ma enne pimedat kohale jõudma.” „Poeg,” vastas isa, „arvan, et sul on õigus linna minna, ja ma arvan ka, et sul on õigus minna linna koos isaga. Vali päev ja ma aitan sind su kohustuste täitmisel. Nii jõuame piisavalt vara kohale, et saaksid kohtuda mõne mu kaaslasega.”

Ma räägin samast osariigist – need kaks talu polnud teineteisest kuigi kaugel. Poiss oli nädala jooksul päeva välja valinud. Nad täitsid kohustused ja läksid linna. Nad saabusid kohale veidi enne nelja. Nad jõudsid sinna enne pankade sulgemist. Poiss oli korralikult riides. Isa viis ta panka ja tutvustas pankurile, kes tal kätt surus ja ütles: „Tule meid vaatama, kui sa linnas oled ja me korraldame sulle sooja vastuvõtu.”

Isa viis ta ärihoonetesse, kus ta asju ajas ning inimesed tervitasid poissi südamlikult. Nad jäid veel linna etendust vaatama ja kui nad siis pärast seda koos koju läksid, oli poiss saanud tuttavaks mõnede toredaimate meestega kogukonnas. Kui ta siis vanemaks saades linna läks, lävis ta seal selle tulemusena heade inimestega.⁸ [Vt 3. soovitus lk 227.]

Tahan öelda teile … , et parim viis aja veetmiseks, oma aja kasutamiseks, on koolitada oma poistest ja tüdrukutest meie Taevase Isa õnnistuste väärilised.⁹

Vanema eeskujul võib laps jõuda turvatunde, õigemeelsuse ja õnneni.

Olgem oma lastele õigemeelsed eeskujud, tehkem perepalveid ja palugem õnnistust toidule. Laske oma lastel näha, et oleme abikaasadena teineteisesse kiindunud. Kuna selleks on veel aega, kasutage ära võimalus õnnistada abikaasadena üksteist armastuse, heasüdamlikkuse ja igakülgse abivalmidusega. Kui selleks on veel aega, kasutage ära võimalus õpetada oma poegadele ja tütardele, kuidas elada õnnelikult. … Olgu meie kodud rahu, lootuse ja armastuse pühamud.¹⁰

Vaid mõni päev tagasi nägin ma kirja mehelt, kellel on ilmselt pool elu seljataga. Kirjas isale ütles ta: „See, kuidas sa sulle armsatest inimestest hoolid, kuidas sa oled mind õpetanud, eeskuju, mille oled mulle seadnud, on inspireerinud mind tegema seda, mida Issand minult ootab. Olen tundnud, et sinu jälgedes käies on mul turvaline.” See oli üks arukas isa, see oli üks õnnis isa, kes oskas panna oma poega end niimoodi usaldama. … Tänu isa käitumisele – tunnustas ta ju isa selle eest oma kirjas – tänu kodus nähtud eeskujule, on poeg täna Kirikus üks ustavamaid liikmeid. Ta võib elada maailmas ja pidada Issanda käske. Kodu innustas teda head tegema. Ta ei näinud kodus isekust vaid isetust. Vanemad ei olnud innukad muretsema kõike võimalikku ja seda isekalt endale hoidma, vaid läksid ja otsisid neid, kes abi vajasid, ning julgustasid ja õnnistasid neid. Kõik kõnelused maailmas poleks saanud panna sellele mehele südamesse seda, mis on seal täna tema vanemate, nende eeskuju tõttu, kes temaga ühes kodus elasid.

Mul pole vähimatki kahtlust, et kogukondades, kus me elame, ja maailmas on sadu mehi ja naisi, ehk isegi tuhandeid, kes ütleksid sama oma isade ja emade õpetuste kohta. Kuid mul on hirm, et mõned meist on mõjutatud maailma tavadest ja kinnisideest järgida rahvamassi, ükskõik mida see ka ei usuks ega teeks. Sellisel juhul ei ole meie eeskuju õnnistuseks vaid võib meie laste õnne hävitada.¹¹

Tunnistagem oma igapäevaste tegude, aga ka oma jutuajamistega, et me usume, et see on Isa töö, ja meie rõõm saab olema sõnulseletamatu ning lapsed, kes meie kodudes üles kasvavad, saavad juurde usku ja alandlikkust. Nad üha arenevad ja saavad väe pöörata kõrvale vastase nooled, mis on nende poole suunatud, ning murede asemel, mis on inimlapsi patususe tõttu vaevanud, saab olema trööst, rahu ja õnn ning … siin maa peal saavad elama mehed ja naised, kel jagub iseloomujõudu elupahed kõrvale jätta.¹² [Vt 4. soovitus lk 227.]

Oma noori armastades ja õpetades saame aidata kaitsta neid kurjuse eest.

Viimse aja pühad, õpetage oma lapsi kuuletuma moraaliseadusele. Võtke nad otsekui oma armastuse käte vahele, et neil poleks vähimatki soovi anda järele kurjadele kiusatustele, mis neid igast küljest ümbritsevad. …

Milline privileeg on vanematel oma kodus istet võtta, ümbritsetuna rikkumata poiste ja tüdrukute perest, kelle on andnud neile meie Taevane Isa, kes on meie vaimude Isa! Milline rõõm on lasta neil üheskoos osa saada meie Taevase Isa õnnistustest ja tunda rõõmu tema Vaimu kaaslusest ning veenduda, et nad saaksid lapsepõlves sellise õpetuse osaliseks, et suureks sirgudes oleks nende elu rikkumata!

Mu vennad ja õed, ma palun teid, et te kaitseksite pealekasvavat põlvkonda tõsimeelsemalt, läbimõeldumalt ja kannatlikumalt kui eales varem lõksude eest, mille vastane nende jalge ette seadnud on. Paljud meie [filmid], raadiosaated, ajakirjad, raamatud jne on sobimatud … ja kui me ei tee nende mõju kahjutuks heade õpetuste ja tervisliku keskkonnaga, aidates noortel olla tuttavad heade meeste ja naiste eludega ning sellest kasu ammutada, õpetades neile prohvetite häid omadusi ja Jeesuse Kristuse Evangeeliumi tähendust, võivad mõned neist, keda armastame, meist eemale libiseda. …

Õpetagem oma lapsi olema elus rikkumatud, olema ausad. Õpetage oma poisse kaitsma oma õdede ja tüdruksõprade vooruslikkust. Õpetage oma tütreid kaitsma poiste vooruslikkust, kellega nad läbi käivad. … Spetsialiseerugem, kui nii võib öelda, oma poiste ja tüdrukute kasvatamisele Jumala Vaimu mõju all, et vastasel puuduks igasugune vägi neid eksiteele juhtida.¹³ [Vt 5. ja 6. soovitus lk 228.]

Evangeeliumi uurimine perena aitab meil hoida lapsi enda lähedal.

Vennad ja õed, meie eriline võimalus, meie kohustus, on kutsuda oma pere kodus kokku, et üksteisest rõõmu tunda, üksteist tugevdada ja toetada ning pühakirjatõdesid õpetada. Igas kodus tuleks innustada lapsi lugema Issanda sõna, nagu seda on meile kõigil evangeeliumi ajajärkudel ilmutatud. Peaksime lugema Piiblit, Mormoni Raamatut, Õpetust ja Lepinguid ning Kallihinnalist Pärli; mitte ainult neid oma kodus lugema, vaid ka selgitama neid oma lastele, et nad võiksid mõista … Jumala läbikäimist maa rahvastega.

Vaatame, kas suudame seda tulevikus rohkem teha, kui oleme teinud minevikus. Saagu meile põhimõtteks ja harjumuseks koguda oma pere kodus enda ümber. Küsigu igaüks meist iseendalt: „Kas olen täitnud kodus oma kohuse lugeda ja õpetada evangeeliumi, nagu seda on Issanda prohvetite kaudu ilmutatud? Kas olen hoidnud oma lapsi enda lähedal ning teinud kodust meeldiva koha, kus on tunda aupaklikkust, armastust, mõistmist ja pühendumist?”

Kui me pole seda teinud, parandagem meelt oma tegematajätmistest ning tõmmakem oma pered enda ümber ja õpetagem neile tõde. …

Igas südames peaks olema küsimus: „Kas olen oma kodu korda seadnud?” Mitte, kas mu naaber on seda teinud, vaid kas mina olen teinud seda, mida Issand minult nõudnud on?¹⁴

Meie lapsed on kalleim kingitus, mille meie Isa meile annab. Kui oskame juhatada neid käima päästmiserajal, saab meie ja nende rõõm olema igavene. …

Üks viis, kuidas neid enda lähedal hoida, on kodus sageli koos olla. Kirik on palunud, et igal nädalal leitaks aega vähemalt ühele koduõhtule, kus kogu pere viibiks koos ja tunneks rõõmu üksteise seltskonnast, tunneks rõõmu lihtsatest asjadest perega tulekolde ääres koos olles ning arutaks üksteisega seda, mille väärtus on suur ja igikestev.

… 1915. aastal kirjutas Esimene Presidentkond „vaiade ja koguduste juhatajatele ning lapsevanematele Siionis” järgmist, mida ma nüüd tsiteerin:

„Me anname nõu ja innustame alustama kogu Kirikus pereõhtu pidamist, mil isad ja emad saavad oma poisid ja tüdrukud kodus enda ümber koguda ning neile Issanda sõna õpetada. … See pereõhtu peaks olema pühendatud palvetamisele, kiriku- ja muude laulude laulmisele, pillimängule, pühakirjade lugemisele, perekondlikele teemadele ja evangeeliumi põhimõtete õpetamisele ning juhatuse andmisele nii eetilistes eluprobleemides kui ka laste ülesannetes ja kohustustes vanemate, kodu, Kiriku, ühiskonna ja rahva ees.”

Ja neile, kes teevad, mida neilt palutakse, anti järgmine lubadus:

„Me lubame, et kui pühad sellele nõuandele kuuletuvad, on selle tulemuseks suured õnnistused. Kodus kasvab armastus ja vanematele kuuletumine. Iisraeli noorte südameis tugevneb usk ning nad saavad jõudu võidelda neid ümbritsevate halbade mõjude ja kiusatustega.”

Need põhimõtted ja lubadused on ikka veel jõus.¹⁵

Kui pereõhtut viimse aja pühade seas ka tegelikult peetaks, kui elaksime ühel õhtul nädalas omade seas, Issanda vaimu mõju all, omaenda tulekolde ääres nende keskel, kelle Issand on meile andnud ja keda ta on üksikasjalikult meil õpetada käskinud, kui palju õnnelikke peresid siis oleks seal, kus täna on mure, kurbus ja lahkhelid. …

… Kui jätame maailma ja välised asjad ukse taha ning edastame oma poegadele ja tütardele palve ja tänulikkuse mõju all neid rikkalikke tõdesid, mis Issand on meisse tallele pannud meie ja nende heaolu nimel, järgneb sellele tõeline usu tugevnemine. Loodan, et kui me oleme sellest nõuandest eemaldunud, õnnestub meil selle juurde tagasi pöörduda. Kogugem oma lapsed enda ümber ja olgu meie kodud kohad, kus võib viibida Issanda Vaim. Kui täidame oma osa, võime me teada ja olla kindlad, et meie Taevane Isa täidab oma osa.¹⁶ [Vt 7. soovitus lk 228.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk v–vii.

Mõelge loole lk 217–219. Miks George Albert Smithil oma tütre Edithi õpetamine nii hästi õnnestus? Mõelge tagasi oma noorusajale, mil kumbki vanematest õpetas teile midagi, mis on teile elus mõju avaldanud. Miks see õppetund nii hästi mõjus?
Uurige esimest osa õpetustest (lk 219–220) ja ÕL 93:37–40. Miks on Issand andnud lastele evangeeliumi õpetamise kohustuse vanematele, selle asemel et anda seda teistele organisatsioonidele? Kuidas saavad Kiriku organisatsioonid vanematele selle kohustuse täitmisel abiks olla? Kuidas saavad olla abiks sugulased? Mõelge, kuidas te saaksite olla Kiriku noortele õigemeelseks eeskujuks, kui teil endal lapsi ei ole, olles ühtlasi toeks nende vanematele.
Sirvige lugu lk 221–222. Kuidas lapsed sellest kasu saavad, kui vanemad nendega aega veedavad? Mis on mõned mured ja elu lõbud (lk 220), mis võivad panna meid kohustusi pere ees hooletusse jätma? Mida teha, et neist segavatest teguritest üle saada?
Lugege lk 222 algavat osa. Mõelge, kuidas suhtute teie „maailma tavadesse” ja kuidas võib teie suhtumine mõjutada teie lapsi. Mis on mõned „igapäevased teod”, mis annavad meie lastele meie tõekspidamisest eriti tugeva tunnistuse?
Millised on mõned kiusatused, millega lapsed ja noored teie kogukonnas silmitsi seisavad? Uurige lk 224 algavat osa ning otsige, mida vanemad, vanavanemad ja teised saavad teha, et aidata noortel kiusatusele vastu panna.
President Smith andis nõu, et me peaksime „spetsialiseeruma” oma laste kasvatamisele Vaimu mõju all (vt lk 224). Mida see teie jaoks tähendab? Mida saavad vanemad teha, et spetsialiseeruda oma laste kasvatamisele õigemeelsuses?
Lk 226–227 kordab president Smith lubadusi, mis on antud peredele, kes peavad regulaarseid pereõhtuid. Kuidas on need lubadused teie peres täitunud? Millist nõu annaksite perele, kes pole varem iial pereõhtut pidanud, kuid tahab nüüd sellega alustada?

Samateemalised pühakirjakohad: Õp 22:6; Js 54:13; En 1:1–3; Mo 4:14–15; Al 56:45–48; ÕL 68:25–31; vt ka „Perekond: Läkitus maailmale” – Liahoona, okt 2004, lk 49.

Abiks õpetamisel: „Pange hoolega tähele, et te ei lõpeta head arutelu liiga varakult, püüdes esitada kogu ettevalmistatud materjali. Kuigi materjali läbivõtmine on oluline, siis veel olulisem on aidata tunnis osalejatel tunda Vaimu mõju, leida lahendust oma küsimustele, suurendada arusaamist evangeeliumist ja pühenduda üha sügavamalt käskude pidamisele” (Teaching, No Greater Call, lk 64).

George Albert Smithi naine Lucy ning nende tütred Edith (vasakul) ja Emily (paremal)

„Parim viis aja veetmiseks, oma aja kasutamiseks, on koolitada oma poistest ja tüdrukutest meie Taevase Isa õnnistuste väärilised.”

„Kui pereõhtut viimse aja pühade seas ka tegelikult peetaks, … kui palju õnnelikke peresid siis oleks.”