5. peatükk
Püha preesterlus – Jumala laste õnnistamiseks
Preesterlus on Jumala volitus. Need, kes hoiavad preesterlust, peavad olema väärilised ja kasutama seda teiste õnnistamiseks.
George Albert Smithi elust
2. oktoobril 1948. a peetud üldkonverentsi preesterluse istungil lausus president George Albert Smith:
„Mind paneb mõtlema, kas vaevume isadena selgitama oma poistele, kui tõsise kohustuse poiss diakoniks saades endale võtab. Kui poiss pühitsetakse diakoniks, siis kas isa aitab tal tunda, et tal on nüüd midagi igavikuliselt tähtsat? …
Mul on meeles, otsekui see oleks olnud eile, kui John Tingey oma käed minu pea peale pani ja mind diakoniks pühitses. Mulle selgitati kogu asja ja selle olulisust nii, et tundsin, et tegemist oli suure auga. Selle tulemusel oli see mulle õnnistuseks ja sellele järgnesid mõne aja pärast muud ametissepühitsemised. Kuid iga kord pandi mu mõtteis alus võimalusele saada endale veel mõni õnnistus.”1
Samas kõnes õpetas president Smith, et üks neist õnnistustest, mis tuleb preesterlusse pühitsemisest, on võimalus õnnistada teiste elu. Selle näitena rääkis ta ühest mõjuvõimsast preesterluse hoidjast oma nooruspõlves – ühest koduõpetajast:
„Rodney Badger oli aastaid minu isakodus õpetajaks. Ta oli suurepärane mees. Alati, kui ta meile tuli, kogunes pere kokku ning ta võttis istet, esitas meile küsimusi ja rääkis, mida pidas vajalikuks meile mõista anda. Ja ma tahan teile öelda, et kui ta tuli meile koju, tõi ta Issanda vaimu endaga. Ja tema lahkudes oli meil tunne, et meie juures käis Issanda teenija.”2
Lõpetuseks soovis president Smith, et preesterluse hoidjad teeniksid oma koguduste ja vaiade liikmeid ega „laseks käest võimalust nende meelt ülendada, neid arendada ja aidata neil saada selleks, kellena meie Isa neid näha tahab.”3 [Vt 1. soovitus lk 50.]
George Albert Smithi õpetused
Jeesus Kristus taastas oma sureliku teenimistöö ajal maa peale jumaliku volituse.
Kui Päästja tuli aegade keskpaigas, leidis Ta, et suur Jeruusalemma linn kubiseb kurjusest. Sealsed elanikud olid oma eluviisi tõttu jumalikust volitusest ilma jäänud, ning [Jumal] saatis oma Poja maailma ja lõi taas Kiriku, milles on jumalik vägi. … Tema rahva seas oli häid inimesi, … ja oli veel teisigi, kes täitsid ikka veel preesterluse kohustusi, kuid Päästjal oli vaja tulla taastama jumalikku volitust. …
… Kui ta alustas oma teenimistööd, ei kutsunud Ta appi kuningaid, valitsejaid, preestreid ega mõjuvõimsaid inimesi, vaid kutsus alandlikud kalamehed, ja selle tulemusel kogus Ta enda ümber mehed, keda võis õpetada, ja mitte mehed, kes Teda ei uskunud. Ta asutas meie Taevase Isa juhatusel Kiriku. Ta andis oma kaaslastele jumaliku volituse ja ütles neile, mida nad peavad tegema. … Tal oli jumalik volitus ja õigemeelsed tundsid Temas ära Jumala Poja. Mõne arvates oli ta vaid hea inimene. Me usume, et Ta tuli maa peale nii selleks, et õpetada inimestele, mida teha, kui ka selleks, et anda oma kaaslastele jumalik volitus Tema Kiriku talituste läbiviimiseks. …
Päästja päevil oli juhiks Tema. Temast järgmisena tuli kaheteistkümnemeheline kvoorum, kelle Ta oli ise valinud. Kui Ta suri, hakkas Kirikut juhtima Kaheteistkümne Kvoorum, mis polnud hulk tavalisi mehi, kes end jüngriteks kutsusid, vaid kvoorum kaheteistkümnest mehest, kellel oli jumalik volitus, mille nad olid saanud Jeesuselt Kristuselt.4 [Vt 2. soovitus lk 50.]
Preesterluse taastasid käesoleval ajal mehed, kes hoidsid seda muiste.
Nii taevas kui maa peal on üles tähendatud ja teada, et kui [Jeesus Kristus] maa pealt lahkus, mitmekordistus usutunnistuste ja -lahkude hulk ning kasvas kirikute arv, kuni meie armastatud prohveti, Joseph Smithi päevil oli maa peal palju usulahkusid. Oli palju mehi, kes teesklesid, nagu neil oleks jumalik volitus, ja arvatavasti arvas mõni neist, et oligi selle saanud. …
Kui saabus aeg ja maailm oli volitusest ehk preesterlusest ilma jäänud, kutsus Issand alandliku poisi, lasi tal osa saada taevasest ilmingust ning kõneles temaga, ütles talle, mida ta peaks tegema, ja saatis aeg-ajalt teisi sõnumitoojaid ja taevaseid isikuid, mille tulemusena loodi Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik, ja selles Kirikus oli hoiul jumalik volitus. …
Kui Joseph Smith oli noor mees, sai ta Issandalt käsu Mormoni Raamatu tõlkimiseks. Kord, kui Joseph ja Oliver Cowdery parasjagu tõlkisid, saatis Issand nende juurde ühe püha isiku, et anda neile vastused ristimisega seotud küsimustele. Kes see isik oli? Ristija Johannes, kes hoidis Aaroni preesterlust. Kust ta tuli? Ta tuli taevast. … Ta ilmus Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle hiilgava ülestõusnud isikuna. Ta tuli meie Taevase Isa juhatusel, et anda Josephile ja Oliverile Aaroni preesterlus, sest seda ei olnud maailmas mitte kusagil. Taevad pidid avanema ja mees, kes oli hoidnud preesterlust ja ikka veel hoidis seda, pidi tulema ja selle neile andma.
Järgmisena andsid Peetrus, Jaakobus ja Johannes, kes hoidsid Melkisedeki preesterlust, mainitud preesterluse ka Josephile ja Oliverile, ning Issanda juhatusel asutati Kirik, kus on presidendist ja kahest nõuandjast koosnev Presidentkond, aga ka Kaheteistkümne Apostli Kvoorum, patriarh, ülempreestrid, seitsekümned, vanemad, preestrid, õpetajad ja diakonid – volituse osas samasugune ülesehitus, nagu oli algkirikus.5
Seesama volitus, mis oli [Joseph Smithil], on antud teie poegadele, ja meie Taevaisa nõuab, et nad aitaksid läbi viia Evangeeliumi talitusi. Joseph Smithile antud vastutus pole tema lahkumisega kadunud. See on langenud teiste õlgadele. Meie Taevaisa on kutsunud ajast aega ametisse need, kellel on olnud volitus Tema nimel kõneleda, Evangeeliumi talitusi läbi viia ja inimlapsi õnnistada. Nad on jaganud seda au teie ja teie lastega.6
Olen tänulik, et Issand käesoleval ajal ja ajastul Evangeeliumi uuesti ilmutas. Isa ja Poeg ilmusid; mehed, kes hoidsid varem preesterlust, tulid ja andsid selle preesterluse alandlikele meestele, kel omakorda kästi see anda teistele. Nii on Evangeelium ja preesterlus saadaval kõigile, kes on seda väärt, ja nõnda on näinud ette Issand.7
Mehed, kes te hoiate preesterlust, teil on tähelepanuväärne missioon. Teile on antud jumalik volitus. Selleks, et saada õigust evangeeliumi jutlustada ja õpetada ning selle talitusi läbi viia, ei pea te käima kolledžis ega ülikoolis. Te saite oma volituse meestelt, kellel on jumalik ülesanne olla Issanda teenijad, ja see anti teile nende vahendusel, kes said selle otse meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt.8 [Vt 3. soovitus lk 50.]
Jumala väge ja volitust võib leida üksnes Tema õiges Kirikus.
Minult on küsitud: „Kuidas on teie kirikust rohkem kasu kui mõnest teisest?” Olen püüdnud taktitundeliselt neile seda erinevust selgitada. Iga organisatsioon võib jumalateenistuseks kokku tulla, kuid see ei anna neile jumalikku volitust. Ükskõik milline rühm kirikuid võib ühte lüüa ja luua kogukonnakirikuid. See ei anna edasi jumalikku volitust. Inimesed võivad ühineda heal eesmärgil, kuid volitust Taevaselt Isalt saab ainult nii, nagu tema seda ette näeb, ning varasemal ajal kutsus ja pühitses ta selleks mehi ja asetas nad töö jaoks ametisse. Sama kehtib ka tänapäeval. …
Inimesed peavad mõistma, et pelk palve Issanda ees ei anna neile jumalikku volitust. Nõuetekohane aus, vooruslik, tõde väärtustav jne elu ei anna neile jumalikku volitust. … Palvetamisest või kirikus käimisest üksi ei piisa. Jumaliku volituse olemasolu on hädavajalik, ja väide, et meil see volitus on, on toonud sellele Kirikule palju tagakiusamist, mis on seda algusest peale saatnud. Ometi on see tõsi ja paljud meie Isa lapsed on hakanud täheldama jumaliku volituse mõju selles Kirikus. Nad panevad tähele arengut, mis meeste ja naiste elus aset leiab.9 [Vt 4. soovitus lk 50.]
Ma ei soovi mõista anda, nagu otsiksin vigu või kritiseeriksin inimesi, kes kuuluvad maailmas erinevatesse usulahkudesse. Olen tänulik, et nii paljudes neist on head mehed ja head naised, kes usuvad temasse ja teenivad neil oleva valgusega Jumalat. Kuid tõsiasi, et meie Isa on rajanud siin maailmas oma Kiriku, ei muutu siiski olematuks. Ta on andnud meestele tänapäeval oma volituse ja ta ei tunnista siin maailmas mingit muud volitust peale selle, millele ta on ise aluse pannud.10 [Vt 5. soovitus lk 50.]
Preesterluse talitused on hädavajalikud selestilisse kuningriiki pääsemiseks.
Kui oleksime nagu kõik teised usulahud, otsiksime Issandat ja saaksime temalt õnnistusi, sest iga inimene, kes siin maailmas head teeb, saab õnnistuse. Meil võivad olla kõik peamised voorused, mida me endas arendame, kuid ilma Jumala väe ja püha preesterluse volituseta pole inimestel võimalik jõuda selestilisse kuningriiki.11
Ainus plaan, mis valmistab inimesi selestiliseks kuningriigiks, on see, mille andis meie Issand Jeesus Kristus. Ainus volitus, mis teeb mehed vääriliseks õpetama ja Evangeeliumi talitusi õigesti läbi viima, on meie Issanda Jeesuse Kristuse volitus.12
Jumal kutsus Joseph Smith noorema oma prohvetiks ja tema kaudu taastati maa peal püha Melkisedeki preesterlus, mis on inimesele delegeeritud Jumala vägi, et tegutseda Tema nimel. Selle preesterluse kaudu viiakse volitatult läbi kõik meie Issanda Jeesuse Kristuse Evangeeliumi talitused, mis on inimeste päästmiseks vajalikud.13
Kuidas see meid mõjutaks, kui peaksime Jumalalt saadud volitusest ilma jääma? See tähendaks seda, et selestilise kuningriigi uksed jääksid meile suletuks. See tähendaks seda, et krooniv õnnistus, mida mind lapsest saadik ootama on õpetatud, jääks saamata. … Ma ei saaks tunda selestilises kuningriigis rõõmu mulle armsatest inimestest, … kes on minu jaoks peaaegu sama kallid kui elu ise.14
Preesterlus … on õnnistus, mis avab meie ustavuse korral selestilise kuningriigi uksed ja annab meile seal eluaseme igaviku ajastuteks. Ärge suhtuge sellesse hindamatusse õnnistusse kergekäeliselt.15 [Vt 6. soovitus lk 50.]
Preesterluse juhid on kohustatud elama eeskujulikult ja kasutama preesterlust teiste õnnistamiseks.
Kui hea on teada, et väärilised mehed võivad saada preesterluse ja teevad neile antud volitusega nii palju sellist, mis on õnnistuseks teistele meie Isa lastele.16
Te ei saa minna maailmas mõnda teise kirikusse või mitte ühtegi teise kirikusse ja leida … mehi, kellel oleks jumalik volitus. Ärge unustage seda! Te kuulute väljavalitud meeste hulka, … kelle peale on pandud käed ja kes on saanud jumaliku volituse, mis teeb teist partnerid Taeva ja Maa Isandaga. See ei tähenda, et te ei tohi naerda, naeratada ja elust rõõmu tunda, kuid arvan, et igaüks peaks endale hingesügavuses teadvustama, et „ma olen oma venna hoidja. Mul on Issanda Jeesuse Kristuse volitus – ma olen püha preesterluse hoidja.” Seda tehes ei suhtu me kergekäeliselt pühadesse asjadesse, nagu mõni on seda teinud minevikus.17
Preesterluse hoidmine saab paljudele süüdimõistvaks teguriks selle pärast, kuidas nad on sellega ümber käinud, suhtudes sellesse kui millessegi väga tavalisse.18
Mõned mehed arvavad, et preesterluse hoidmine võimaldab neil end kodus eriliselt üleval pidada. Tahan öelda teile, mehed, kes te hoiate preesterlust, et te ei pääse kunagi selestilisse kuningriiki, kui te ei austa oma naist ja perekonda, ei õpeta neid ega anna neile õnnistusi, mida te endale soovite.19
Meie Taevase Isa volitus on maa peal inimkonna õnnistamiseks, mitte selleks, et muuta selle volituse saajad üleolevaks, vaid et muuta nad alandlikuks, mitte selleks, et eriliste privileegide osalised tunneksid end teistest paremana, vaid et muuta meid hinges alandlikuks, südames palvemeelseks ja kõigis oma tegemistes teiste inimestega arvestavaks, et õpetaksime oma õigemeelse eluga seda, mida meie Taevane Isa meilt soovib.20
Kiriku liikmeks olemine ja preesterluse hoidmine ei vii meid kuskile, kui me pole väärilised. Issand on öelnud, et iga õnnistus, mida me endale soovime, põhineb Tema käskudele kuuletumisel. Ehk õnnestub meil petta oma ligimesi ja iseennast sellega, et saame hakkama, aga kui me ei pea oma Taevase Isa käske, kui me ei hoia vääriliselt nii hinnalist püha preesterlust, ei leia me kohta selestlises kuningriigis.21
Teile, vennad, … on antud püha võimalus, püha usaldusülesanne. Te olete saanud püha preesterluse õnnistused. Teile on antud jumalik volitus ja selle volitusega käib kaasas vastutus tõsta häält ja elada nii, et inimesed maailmas võiksid teada erinevust Jeesuse Kristuse Evangeeliumi ja teiste maailma organisatsioonide vahel.22
Kuhu iganes te lähete, pidage meeles tõsiasja, et esindate teda, kes on meie looja. Preesterlus, mida hoiate, ei ole Joseph Smithi, Brigham Youngi ega kellegi teise oma, kes on kutsutud Kiriku juhtkonda kodus või võõrsil. Preesterlus, mida hoiate, on Jumala vägi, mis on antud teile kõrgest. Selleks, et taastada hiilgav õnnistus, mis maa pealt sadu aastaid kadunud oli, … tuli maale saata pühad isikud. Me peaksime oma õnnistuste eest kahtlemata tänulikud olema.23
Palvetan, et Issand õnnistaks meid kõiki, et hoiaksime Tema pakutud ja Temalt saadud preesterlust vääriliselt, et kuhu iganes me läheme, võiksid inimesed öelda: „See inimene on Issanda teenija.”24 [Vt 7. soovitus lk 50.]
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.
-
Mõelge president Smithi kogemustele lk-del 43–44. Mida saame teha, et aidata noortel meestel valmistuda preesterluse ametitesse pühitsemiseks? Mida saame teha, et aidata noortel naistel mõista preesterluse väe tähtsust oma elus? Miks on meestel ja naistel tähtis preesterlust mõista?
-
Miks pidi Päästja oma maise teenimistöö ajal lisaks evangeeliumi õpetamisele taastama jumaliku volituse (lk 44)?
-
Lugege läbi lk 3.-5. lõik lk-l 46. Miks on Issanda volitus kättesaadav kõikidele väärilistele meestele, selle asemel et lubada seda vaid mõnele ametliku koolituse saanud mehele?
-
President Smith kõneles „arengu[st], mis [tänu preesterlusele] meeste ja naiste elus aset leiab” (lk 47). Mida see avaldus teie jaoks tähendab? Mida te saate teha, et preesterluse vägi ja mõju teie elus suureneksid?
-
Sirvides lk-l 46 algavat osa, mõelge, mida vastaksite teie, kui keegi esitaks teile sama küsimuse, mis esitati president Smithile: „Kuidas on teie kirikust rohkem kasu kui mõnest teisest?”
-
Uurige lk-l 47 algavat osa. Milliseid „hindamatuid õnnistusi” olete teie saanud tänu preesterlusele?
-
Uurides õpetuste viimast osa (lk 48–49), otsige kohustusi, mis president Smithi sõnul preesterlusega kaasnevad. Mida saavad teha preesterluse kvoorumi liikmed, et üksteist oma kohustustes toetada? Kuidas saavad naised aidata preesterluse hoidjatel nendele kohustustele truuks jääda? Mida saavad teha preesterluse hoidjad, et toetada naisi nende jumalikes rollides?
Samateemalised pühakirjakohad: Jh 15:16; Al 13:1–3, 6–10; ÕL 84:19–22; JSA 1:68–72; 5. UA
Abiks õpetamisel: „Ärge tunnistage ainuüksi õppetunni lõpus, vaid alati, kui Vaim teid seda tegema õhutab. Andke ka neile, keda te õpetate, võimalusi tunnistust jagada” (Teaching, No Greater Call, lk 45).
„Kui poiss pühitsetakse diakoniks, siis kas isa aitab tal tunda, et tal on nüüd midagi igavikuliselt tähtsat?”
„Mehed, kes hoidsid varem preesterlust, tulid ja andsid selle preesterluse alandlikele meestele.”