8. peatükk
Templiõnnistused meile ja meie esivanematele
Templeid ehitatakse selleks, et oleks koht, kus läbi viia pühi talitusi elavate jaoks ja surnute eest.
George Albert Smithi elust
1905. aastal külastas George Albert Smith äsja ametisse kutsutud apostlina koos president Joseph F. Smithi ja teiste Kaheteistkümne Kvoorumi liikmetega Kiriku ajalooliselt tähtsaid paiku. Üks koht, kus nad käisid, oli Kirtland, kuhu varajased pühad olid ehitanud käesoleva evangeeliumi ajajärgu esimese templi. Vanem Smith meenutas, et „kui linn paistma hakkas, terendas esimesena silmapiiril ilus Kirtlandi tempel. … Just seal nägid prohvet Joseph Smith ja [Oliver Cowdery] Päästjat kantsli rinnatise kohal. Just seal andis Mooses neile võtmed Iisraeli kokkukogumiseks ning Eelijas ja Eelija tulid väe ja hiilgusega, mis nende tähtsate kutsetega kaasas käivad, ja andsid üle võtmed, mis usaldati nende hoolde, kui nad teenisid maa peal.”
Kui rühm templis ringi käis, mõtles vanem Smith pühendunud pühadele, kes selle ehitasid. „Kui me mõistsime, et inimesed ehitasid selle hoone äärmises vaesuses, kuidas vaprad mehed ladusid päeval ehitise vundamenti ja müüre ning haarasid öösel relvad, et kaitsta templit nende eest, kes olid vandunud, et hoone ei saa kunagi valmis, ei jäänud meil muud üle kui tõdeda, et pole ime, et Issand nende annetused vastu võttis ja õnnistas neid nii, nagu on õnnistatud vaid väheseid inimesi maa peal.”1
Aastaid hiljem, kui ta oli Kiriku presidendiks asetatud, pühitses president Smith Idaho Fallsi templi Idaho osariigis. Ta tänas pühitsemispalves päästmistöö eest, mida tehakse templis elavate ja surnute heaks:
„Me täname sind, oo Jumal, et oled saatnud Eelija, muistse prohveti, „kelle hoolde [usaldati] võtmed ja [vägi] pöörata isade südamed laste poole ja laste südamed isade poole, et kogu maad ei peaks löödama needusega” [ÕL 27:9]. Me täname sind, et ta saadeti sinu teenija, Joseph Smithi juurde, et anda üle surnute heaks tehtava töö võtmed ja volitus, ning et teha ilmsiks, et päästmisplaan hõlmab kogu inimperekonda, et evangeelium on oma ulatuselt kõikehaarav, ja et sina ei tee vahet inimeste vahel, kandes hoolt selle eest, et päästeevangeeliumi jutlustataks nii elavatele kui ka surnutele. Me oleme sulle eriti tänulikud selle eest, et päästmine on ette nähtud kõikidele, kes soovivad sinu kuningriigis päästetud saada.
Olgu sinu rahvale meelepärane uurida oma esivanemate sugupuud, et nad võiksid saada päästjateks Siioni mäel, tehes sinu templites talitusi oma surnud sugulaste heaks. Me palvetame ka, et Eelija vaim lasuks vägevalt kõigi rahvaste peal kõikjal, et nad tunneks mõjutust koguda andmeid oma esivanemate sugupuu kohta ja teha need kättesaadavaks, ning et sinu ustavad lapsed käiksid sinu pühades templites, et teha seal surnute eest kõik talitused, mis on seotud nende igavese ülendusega.”
President Smith tunnistas oma palves, et tempel on tõepoolest Issanda koda ja koht, kus võib tunda Jumala kohalolekut:
„Me pühitseme selle templi täna, siin ja praegu sinule koos kõige selle juurde kuuluvaga, et see võiks olla sinu silme ees püha, et see võiks olla palve koda, ülistamise ja kummardamise koda, et sinu hiilgus võiks lasuda selle peal ja et siin oleks jätkuvalt tunda sinu püha kohalolekut, ja et see võiks olla meelepäraseks eluasemeks sinu Väga Armastatud Pojale, Jeesusele Kristusele, meie Päästjale; et kõik selle osad võiksid olla pühadena sulle pühitsetud ja pühendatud, ja me palvetame, et selle pühadus oleks tuntav kõigile, kes üle selle sinu koja läve astuvad. …
Meie Taevane Isa, tee palun nii, et siin oleks alati tunda sinu kohalolekut, et kõik, kes siia kogunevad, võiksid mõista, et nad on sinu külalised ja et see on sinu koda.”2 [Vt 1. soovitus lk 83.]
George Albert Smithi õpetused
Templis saame teha pühi talitusi, kaasa arvatud neid, mis pered igaveseks kokku seovad.
Selleks, et me võiksime olla valmis [selestiliseks] kuningriigiks, taastas Issand oma halastuses sel viimsel ajal Jeesuse Kristuse Evangeeliumi ja pani sellesse jumaliku volituse ning aitas seejärel oma lastel mõista, et neil on võimalik saada ja läbi viia teatud talitusi. Sel eesmärgil ehitatigi templid, ja nendel, kes soovivad kohta selestilises kuningriigis, on võimalus minna templitesse ja saada osa sealsetest õnnistustest, et oma elu rikastada ja end selleks kuningriigiks ette valmistada.3
Me oleme ainukesed inimesed maailmas, kes teavad, mille jaoks templid on olemas.4
Iga [tempel] on ehitatud ühel tähtsal igavesel eesmärgil: olla Issanda koda, püha ja sobilik paik, kus teha pühi talitusi, mis seovad maa peal, nõnda nagu taevas – talitusi surnute eest ja elavate eest, mis kindlustavad neile, kes neist osa saavad ja kes on ustavad oma lepingutele, et nende pere jääb neile ja on nendega lõpututes maailmades, ning et nad pälvivad ülenduse koos nendega meie Isa selestilises kuningriigis.5
Me peaksime olema tänulikud teadmise eest, et abieluleping on igavene. Kui meil oleks vaid selles elus lootust, oleksime tõepoolest kõigist inimestest kõige armetumad [vt 1Kr 15:19]. Veendumus, et siinsed suhted vanemate, laste ning abikaasadena jätkuvad taevas, ja et see on vaid selle suure ja hiilgava kuningriigi algus, mille meie Isa on määranud meile pärimiseks teisel pool, täidab meid lootuse ja rõõmuga.6
Kui mõtleksin nagu paljud teised, et nüüd, mil mu armas naine ja armsad vanemad on lahkunud, on nad mu elust igaveseks läinud ja ma ei näe neid enam kunagi, jätaks see mind elus ilma ühest suurimast rõõmust: lootusest nendega taas kokku saada, nende tervituste ja armastuse osaliseks saada, võimalusest tänada neid südamepõhjast kõige eest, mida nad minu heaks teinud on.
Aga miljonid meie Taevase Isa lapsed ei tea, et meie Taevane Isa on määranud teatud kindlad talitused, millest osa saanuna võivad abikaasad olla ühte liidetud ajaks ja igavikuks ning tunda rõõmu oma lastega igavesti koos olemisest. Me peaksime olema selle teadmise eest väga tänulikud.7
Maailmas on vaid mõned üksikud kohad, kus saab abielluda igavikuks, ja nendeks kohtadeks on Jumala templid. … Paljudele meie vendadele ja õdedele, kes kõik on meie Taevase Isa lapsed, on see privileeg … möödapääsmatutel põhjustel keelatud. Aga kui nad elavad vääriliselt ja oleksid selle privileegi ära kasutanud, kui neil oleks olnud selleks võimalus, ei lähe neil nende ajutiselt ebasoodsate olude tõttu midagi kaotsi. Mõelge siis, kui palju suurem vastutus lasub nendel, kes elavad seal, kus mehi ja naisi saab igavikuks ühte liita ning kus nad saavad minna ja teha tööd oma surnute eest! Inimestel maailmas see õnnistus puudub. Huvitav, kas meie oskame seda hinnata? …
Õpetagem oma lastele neid asju varajasest east peale, et kui saabub aeg abielluda, poleks meil kahtlustki, kus, kuidas või kes peaks seda püha talitust läbi viima – ja ainuke koht, kus seda saab viia läbi ajaks ja igavikuks, on tempel.8
Ma tänan [Issandat] kõikide Issanda koja talituste eest, millest mina olen osa saanud, mis kõik pole mõeldud mulle üksinda, vaid mul on võimaldatud saada veidi osa sellest, mis on mõeldud kõikidele tema lastele, kus nad ka poleks, kui nad on nõus võtma vastu seda, mida ta neile pakub, ilma rahata ja ilma hinnata.9
Kõik templid, … mis on valmis ehitatud või mille pühitsemine alles ees seisab, osutuvad mõõtmatuks õnnistuseks kõigile neile, kes vääriliselt seda privileegi nii iseenda kui oma surnud sugulaste heaks ära kasutavad.10 [Vt 2. soovitus lk 83.]
Templitööga muudame igavesed õnnistused oma surnud esivanematele kättesaadavaks.
Genealoogiaühing on kogunud aastaid [perekonna ajalugu] puudutavat informatsiooni ja teised käivad jällegi aastaid Issanda kojas, et saada ristitud nende heaks, kes on surnud, et abikaasad ja lapsed saaksid pitseeritud üksteise külge, et pere saaks ühte liidetud, nagu Taevane Isa on meid juhatanud. Meil kõigil oleks hea endalt küsida: Mida mina selleks teen? Kas ma täidan oma osa? Meie Taevane Isa ütles inimestele Joseph Smithi vahendusel, et kui me ei tee tööd oma surnute heaks, jääme ilma omaenda õnnistustest ja meid lõigatakse ära, ning üks viimaseid asju, mida prohvet teha püüdis, oli ehitada valmis tempel, kuhu inimesed saaksid minna ja teha seal tööd oma surnute eest. Just nii tähtis see ongi! Keegi peab selle ära tegema!11
Mulle meenub sellega seoses lugu kahest vennast, kes elasid ühes linnakeses Utah’ osariigi põhjaosas. Vanem vend Henry oli pankur ja kaupmees ning tal oli kõike küllaga. Teine vend, George, oli talumees, ja tal polnud suurt rohkem kui oma vajaduste tarbeks, kuid ta soovis teha templitööd surnute heaks. Ta uuris nende sugupuud, käis templis ja tegi tööd nende heaks, kes olid siit ilmast lahkunud.
Ühel päeval ütles George Henryle: „Ma arvan, et sa võiksid templisse appi tulla.”
Kuid Henry ütles: „Mul pole sellisteks asjadeks aega. Kogu mu aeg kulub äri eest hoolitsemisele.” …
Umbes aasta pärast helistas Henry George’ile koju ja ütles: „George, ma nägin und ja see pani mind muretsema. Äkki sa ütled mulle, mida see tähendab?”
George küsis: „Mida sa unes nägid, Henry?”
Henry sõnas: „Nägin unes, et lahkusime sinuga siit elust ja olime teisel pool eesriiet. Edasi minnes jõudsime ilusasse linna. Inimesed olid paljudes kohtades rühmadesse kogunenud ja igal pool, kuhu me läksime, surusid nad sul kätt, panid käed sulle ümber ja õnnistasid sind ning ütlesid, kui tänulikud nad sind nähes on, kuid minule ei pööranud nad mingit tähelepanu. Nad olid vaevu sõbralikud. Mida see tähendab?”
George küsis: „Me olime sinu arvates teisel pool eesriiet?”
„Jah!”
„Ma olen sulle seda kõik see aeg rääkinud. Olen püüdnud panna sind nende eest, kes seal on, tööd tegema. Olen neist paljude eest töö ära teinud, kuid paljude eest on töö veel tegemata. … Kuna sa said maitsta, mis sind võib sinna jõudes ees oodata, kui sa oma osa sellest tööst nende heaks ära ei tee, siis hakka parem tööle!” [Vt 3. soovitus lk 83.]
Olen sellele loole kahest vennast päris palju mõelnud. Paljud inimesed ei mõista, kui tõsine ja püha on elu, nad ei mõista, kui püha on igavene abielu. Mõned meie inimesed ei tunne mingit huvi oma sugupuu vastu. Nad ei hooli oma eelkäijatest, vähemasti annavad nad seda mõista oma käitumisega. Nad ei käi templis oma surnute eest tööd tegemas. …
… Kui oleme käinud Issanda kojas omaenda õnnistuste järel, hakakem mõtlema oma kohustustele eelkäijate ees. Kuidas teid teisel pool vastu võetakse? Kas te olete see, kelle poole nad käed välja sirutavad ja keda nad läbi igaviku ajastute õnnistavad, või olete te nagu too vend, kes isekalt oma probleeme lahendas ja need, kes ise midagi teha ei saanud, oma abist ilma jättis?12
Meid kõiki seob omavahel see suur töö, mida tehakse meie Isa templites, kus pered, kes pole enne ühte liidetud, tuuakse kokku püha preesterluse väega. Issanda kavatsuse järgi peaks igal tema pojal ja tütrel olema võimalus saada õnnistatud siin maa peal, kuid neil peaks olema ka võimalus tunda rõõmu igavikulistest õnnistustest.
Mõelge nende pühendumusele ja ustavusele, kes käivad päevast päeva templites ja teevad tööd nende heaks, kes on lahkunud teispoolsusesse, ning teadke, et teisel pool olijad on meie suhtes sama ärevil. Nad palvetavad meie ja me edusammude eest. Nad paluvad omal moel oma järeltulijate, oma järelpõlvede eest, kes elavad maa peal.13
Issand on meile meie surnud sugulaste otsimisel abiks.
Mõned aastad tagasi läksin ma ühel päeval Chicagos Sajandi Saavutuste näitusel meie Kiriku boksi ja pärisin meie misjonäridelt, kes selle suure kultuuri- ja teadusmessi eest vastutab.
Nad vastasid, et selle mehe nimi on Dawes, mille peale ma küsisin: „Kas tema vend on Charles G. Dawes, kes oli Ameerika Ühendriikide asepresident ja suursaadik Inglismaal?”
Nad vastasid: „Jah.”
„Mul on hea meel seda teada saada,” ütlesin ma. „Ma juhtumisi tunnen teda.”
Ütlesin endamisi: „Lähen õige ja helistan talle. Ta on Henry Dawes.” Tundsin Henry Dawesi ning läksin seega telefoni juurde ja helistasin tema kontorisse. Ta sekretär … ütles härra Dawesile, et George Albert Smith Salt Lake Cityst on siin ja tahab temaga kokku saada, ja härra Dawes ütles sekretärile, et ma tema juurde tuleksin. Seega, selle asemel et mind saja inimese taha järjekorda ootama saata, viis sekretär mind kõrvalukse juurde ja seal seisis minu ees pikk meesterahvas, keda ma polnud oma elus kunagi näinud.
Ta lausus: „Mina olen härra Dawes.”
Ta oli väga meeldiv, aga kujutage ette, kui piinlik mul oli. Ta oli härra Dawes ja suursaadik Dawesi vend, aga tema nimi oli Rufus Dawes. Ma ei tundnud ühtegi Rufus Dawesi.
„Tulin ütlema, et see mess on suurepärane, ja tänama teid selle eest, mida olete teinud, et seda korraldada ja läbi viia. See on imeline, mis kõik on korda saadetud ja kui hariv on see paljudele. Mõistan, et teil on kiire, tahtsin teid vaid õnnitleda ja tänada ja see on minu poolt kõik.”
„Väga kena teist!” ütles ta. „Tulge edasi.”
„Ei, see on kõik mis ma öelda tahtsin,” vastasin mina.
Tema lausus: „Tulge aga edasi.”
Mina ütlesin: „Ei, sadakond inimest ootab, et teiega kokku saada.”
„Keegi neist ei ütle midagi nii kena kui teie.”
Läksin seega mõtetest tühja peaga ja peaaegu hingetuna tema kabinetti. Ta käis peale, et ma võtaksin istet, ja järgmine asi, mida ma ütlesin, oli: „Muuseas, härra Dawes, kust teie sugulased tulevad?”
„Te mõtlete Ameerikas?” küsis ta.
„Mõtlen üleüldse kõikjal.”
Ta küsis: „Kas te olete huvitatud sugupuu-uurimisest?”
„Loomulikult,” vastasin ma. „Meil on Salt Lake Citys üks parimaid genealoogia raamatukogusid.”
Ta ütles: „Vabandage hetkeks,” ja lahkus oma kabinetist ning naasis vana perepiibli suuruse pappkarbiga. Ta võttis noa, avas karbi ja võttis sealt valges siidpaberis paki. Ta eemaldas siidpaberi ja pani lauale ühe kõige kaunimalt köidetud raamatu, mida ma eales näinud olin. See oli korralikult trükitud ja ohtrate kaunistustega ning selle kaant kaunistas maitsekas kuldreljeef.
Laususin seda sirvides: „Härra Dawes, see on üks ilus töö.”
„Peabki olema. See läks mul maksma kakskümmend viis tuhat dollarit.”
„See on seda väärt,” ütlesin ma.
Ta küsis: „On see midagi väärt ka teie jaoks?”
Vastasin: „Kindlasti, kui see meie käes oleks.”
Ta ütles: „Hästi, võite selle endale võtta!” Mees, kellega ma vaid viis minutit tagasi kokku sain, pani mu kätele kahekümne viie tuhande dollari väärtuses sugupuu-uurimise materjale! Olin hämmastunud. Meie esmane kohtumine ei kestnud enam kaua. Ütlesin talle, kui hea meel mul selle raamatu üle on ja et viin selle Salt Lake City genealoogia raamatukokku.
Enne kui ma ruumist lahkusin, lausus ta: „Härra Smith, see on minu ema sugupuu, Gateside sugupuu. Me oleme koostamas ka minu isapoolse, Dawesi perekonna sugupuud. See saab olema täpselt samasugune. Kui see valmis saab, tahaksin ka teile ühe eksemplari saata.”
Viiekümne tuhande dollari väärtuses sugupuu-uurimise materjale! Ja kõik selle eest, et püüdsin vaid kellegi vastu viisakas olla. Ma ei arva, et tegemist oli juhusega. …
Issand tuleb meile appi. On imeline, kuidas võimalused avanevad ja kuidas teisi inimesi sageli oma sugupuud uurima õhutatakse. Vahel ei õnnestu meil siiski oma sugupuu-uurimise võimalusi ära kasutada, kuigi Issand on rõhutanud, et kui meie templitöö pole tehtud, lükatakse meid koos oma surnutega tagasi [vt ÕL 124:32]. See on väga tõsine asi. Kui oleme oma võimalused raisku lasknud, kuni elu on möödas, ei saa me enam midagi muuta. … Me ei saa loota, et teised selle töö meie eest ära teevad.
Nii annab Issand meile ühel või teisel viisil julgustust, nõuandeid ja soovitusi oma töö tegemiseks. Mõni pere, kes ise seda tööd teha ei saa, laseb kogu aeg kellelgi teisel oma templigenealoogia ja ülestähendustega tegeleda.
Kui me täidame oma osa, avaldatakse meie sugupuu meile mõnikord ühel, mõnikord teisel viisil. Seega tahaksin teha teile, vennad ja õed, ühe ettepaneku: tehkem oma osa!14 [Vt 4. soovitus lk 83.]
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.
-
Lugege lõike Idaho Fallsi templi pühitsemispalvest lk-175, ka lugege ÕL 109:1–5, 10–13 (Kirtlandi templi pühitsemispalvest). Mõtisklege tunnete üle, mis teid templis valdavad, ja mõelge, millised kogemused on tugevdanud teie tunnistust sellest, et tempel on Issanda koda.
-
Mis on president Smithi sõnul põhjused, miks templeid ehitatakse? (Vt lk 76–78). Mida me saame teha, et innustada noori valmistuma templis abielluma?
-
Lugege lugu lk-del 78–80. Mis on mõned lihtsad viisid, kuidas kohustustest hõivatud inimene saaks pereajalootööd teha? Kuidas saavad selles töös osaleda preesterluse kvoorumid ja Abiühingud?
-
Sirvige lk-l 80 algavat osa. Kuidas on Issand teid oma esivanemate andmete otsimisel aidanud? Milliseid õnnistusi on pereajaloo töö tegemine teile veel toonud?
Samateemalised pühakirjakohad: Ml 3:23–24; ÕL 97:15–16; 110; 124:39–41; 128:9, 15–24.
Abiks õpetamisel: Kui keegi president Smithi õpetusi teistele ette loeb, paluge ülejäänud tunnis osalejatel „kuulata ja konkreetseid põhimõtteid või mõtteid otsida. Juhul kui lõik sisaldab ebatavalisi või keerulisi sõnu või väljendeid, selgitage nende tähendust enne, kui lõik ette loetakse. Kui kellelgi rühmast on lugemisega raskusi, ärge laske tunnis osalejatel lugeda kordamööda, vaid paluge seda teha vabatahtlikel” (Teaching, No Greater Call, lk 56).
Kirtlandi tempel seestpoolt, kus muistne prohvet Eelija ilmus Joseph Smithile ning andis talle pitseerimisväe ja surnute heaks tehtava töö võtmed.
„Maailmas on vaid mõned üksikud kohad, kus saab abielluda igavikuks, ja nendeks kohtadeks on Jumala templid.”
„Mõelge nende pühendumusele ja ustavusele, kes käivad päevast päeva templites ja teevad tööd nende heaks, kes on lahkunud teispoolsusesse.”