2. peatükk
„Armasta oma ligimest nagu iseennast!”
Armastus ja kaastunne teiste vastu on Jeesuse Kristuse evangeeliumi tähtsaimad põhimõtted.
George Albert Smithi elust
George Albert Smithi suur armastus teiste inimeste vastu oli kõigile teada. President J. Reuben Clark noorem, üks tema nõuandjatest Esimeses Presidentkonnas, ütles tema kohta järgmist: „Tema pärisnimi oli Armastus. … Ta jagas armastust igaühega, kellega kokku puutus. Ta jagas armastust kõigiga, kellega kokku ei puutunud.”1
President Smithi armastus teiste vastu lähtus siirast veendumusest, et me oleme kõik vennad ja õed, sama Taevase Isa lapsed. Elu lõpul ütles ta pühadele:
„Mul pole omateada ühtegi vaenlast, ja kogu maailmas pole kedagi, kelle vastu ma veidigi vaenulik oleksin. Kõik mehed ja kõik naised on minu Isa lapsed ja olen püüdnud oma eluajal järgida inimkonna Lunastaja tarka nõuannet – armastada oma ligimest nagu iseennast. … Te ei saa iial teada, kui palju ma teid armastan. Ma ei oska seda sõnadesse panna. Tahan tunda nii kõikide oma Taevase Isa poegade ja tütarde vastu.”2
President Smith näitas oma armastust teiste vastu loendamatute hoolivate tegude kaudu. Üks kõrvaltvaataja täheldas: „President Smithile on iseloomulik teha enam, kui temalt oodatakse, selleks et lohutada ja õnnistada paljusid, kes on haiged, kes on löödud meeleolus ja kellel on põhjust olla tänulik tema tujutõstmise eest. Pole tavatu näha teda enne ja pärast tööd haiglakoridorides palatit palati järel külastamas, et õnnistada, innustada ja rõõmustada oma ootamatu ilmumisega neid, kes tema tröösti ja rahustamise eest nii tänulikud on. … Talle on iseloomulik minna just sinna, kus ta saab enda arvates abi ja innustust jagada.”3
President Thomas S. Monson tõi ühe konkreetse näite, mil president Smith tegi enam, kui temalt oodati, et näidata armastust abivajaja vastu:
„Ühel külmal talvehommikul eemaldas tänavapuhastusbrigaad [Salt Lake City] tänavarentslitest suuri jääkamakaid. Tavabrigaadile olid appi tulnud ajutised töölised, kes hädasti tööd vajasid. Ühel neist oli seljas vaid õhuke kampsun ja ta külmetas. Brigaadi kõrval peatus sihvakas mees hoolitsetud habemega, kes küsis tööliselt: „Sellisel hommikul on sul vaja kampsunist midagi enamat. Kus su kuub on?” Mees vastas, et tal polegi kuube. Küsimuse esitaja võttis seepeale palitu seljast, andis mehele ja ütles: „Siin on sulle palitu. See on paksust villasest riidest ja annab sulle sooja. Töötan teisel pool tänavat.” See toimus South Temple’i tänaval. Too halastaja samaarlane, kes astus ilma palituta Kiriku Haldushoonesse oma igapäevast tööd tegema, oli president George Albert Smith Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust. Tema isetu helde tegu kõneles tema hoolivast südamest. Polnud kahtlustki, et ta oli oma venna hoidja.”4 [Vt 1. soovitus lk 18.]
George Albert Smithi õpetused
Kõik inimesed on vennad ja õed, meie Taevase Isa lapsed.
Me peame kõiki mehi oma vendadeks, kõiki naisi oma õdedeks. Me vaatame kõikide maailma inimeste kui oma Isa laste palgeisse, ning usume, et nii nagu igaüks on Isa näo järgi, nõnda on igaühes jumalikkuse säde, mis selle arendamise korral valmistab meid naasma Tema juurde. …
Selline on meie arusaam meie olemasolu eesmärgist maailmas, ja see seletab meie huvi oma ligimeste vastu. Paljud on pidanud meie elu eraklikuks ja mõne arvates oleme justkui klann. Tegelikult peame iga last, kes on sündinud maailma, Jumala pojaks või tütreks, oma vennaks või õeks, ja arvame, et meie õnn taevariigis on täielik vaid siis, kui tunneme seal rõõmu oma perest ning nendest sõpradest ja kaaslastest, kellega oleme saanud tuttavaks ja kelle huvides veedame suure osa ajast maa peal.5
Mõeldes oma lugupidamisest ja kiindumusest oma Isa pere, inimperekonna vastu, meenub mulle miski, mida mu maapealne isa ütles, ja arvan, et tõenäoliselt pärisin selle osaliselt temalt. Ta ütles: „Ma ei ole iial näinud ühtki Jumala last nii põhjakäinuna, et ma ei tunneks tõuget kummarduda ja ta püsti aidata, jalule seada ning aidata tal elus uus lehekülg pöörata.” Tahan öelda, et ma pole iial elus näinud ühtegi oma Isa last, mõistmata, et ta on mu vend, ja et Jumal armastab kõiki oma lapsi.6
Kui õnnelik oleks maailm, kui inimesed kõikjal tunneksid teistes inimestes ära vennad ja õed ning seejärel armastaksid oma ligimesi nagu iseennast.7 [Vt 2. soovitus lk 18.]
Jeesuse Kristuse evangeelium õpetab meid armastama kõiki Jumala lapsi.
Evangeelium õpetab meid tundma kõigi vastu ligimesearmastust ning armastama oma kaaslasi. Päästja ütles:
„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk.
Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!” [Mt 22:37–40]
Vennad ja õed, kui Jeesuse Kristuse evangeelium pole teie ellu tulles külvanud teie südamesse sellist armastustunnet oma ligimeste vastu, siis tahan ma öelda, et te pole saanud tunda täit rõõmu imelisest annist, mis tuli maa peale, kui Kirik asutati.8 [Vt 3. soovitus lk 18.]
Meie teenimistöö on armastusest ajendatud. Teenimine rikastab meie elu. … Kui elame nii, nagu Jumal on ette näinud, kui meie teenimistöö on selline, nagu tema soovib, rikastab kõiki meie elupäevi Vaimu mõju, meie armastus oma ligimeste vastu suureneb ja meie hing avardub, kuni tunneme, et võiksime võtta oma käte vahele kõik Jumala lapsed sooviga neid õnnistada ja aidata neil mõista tõde.9
Kristuse Kiriku liikmetena peaksime pidama Tema käske ja armastama üksteist. Seejärel peaks meie armastus väljuma Kiriku piirest, mille järgi meid tuntakse, ning ulatuma kõigi inimlasteni.10
Näidakem oma käitumise, oma leebuse, oma armastuse, oma usuga, et peame kinni sellest suurest käsust, mis Päästja sõnul oli esimese suure käsu sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.”11
Me armastame oma ligimesi, kui ulatame käe abi- ja julgustuse vajajatele.
Armastuse ja ligimesearmastuse võimalikud tagajärjed maailmas on mõõtmatud. Igas koguduses ja igal misjoniväljal on võimalus minna ja lasta päikesevalgusel särada, suurendada õnne, olla toeks heitunuile ning tuua rõõmu ja tröösti vaevatuile.12
Issand ütleb järgmist:
„Vaadake, et te üksteist armastate; lakake olemast saamahimulised; õppige üksteisega jagama, nagu evangeelium nõuab. …
Ja ennekõike – pange endale justkui mantlina ülle ligimesearmastuse side, mis on täiuslikkuse ja rahu side” [ÕL 88:123, 125]. …
… Kas te järgite tema nõuannet, mis puutub ligimesearmastusse? Tahan öelda, et käesoleval eluperioodil peab meil jaguma ligimesearmastust selleks, et jagada oma vara abivajajatele, kuid meil peab jaguma ligimesearmastust ka oma Isa laste nõrkuste, äparduste ja vigade jaoks.13
Kui leiame mõne mehe või naise, kellel pole elus hästi läinud, kellegi, kelle usk on nõrgenemas, siis ärme keera talle selga! Võtkem enda kohuseks teda külastada, minna tema juurde lahkuse ja armastusega ning julgustada teda eksiteelt naasma. Võimalusi meie rahva seas ise midagi ära teha võib leida kõikjalt ning selles Kirikus on vaid mõned üksikud mehed ja mõned üksikud naised, kes ei suuda, kuigi tahaksid, ulatada abikätt veidi kaugemale sellest ringist, millega nad on seotud, ja toetada hea sõnaga mõnda Isa last või õpetada neile tõde. … See on meie Isa töö. See on tähtsaim asi, mille järgi meid selles elus tuntakse.14
Soovin südames inimkonnale vaid head. Minu südames puudub vähimgi vaenulikkus ühegi elava inimese vastu. Ma soovin, et mõned, keda ma tean, peaksid end ülal veidi paremini, kui nad seda teevad, kuid sellega teevad nad kahju vaid endale, mitte minule. Kui saaksin panna oma käe nende ümber ja aidata neil naasta õnnerajale, õpetades neile Jeesuse Kristuse evangeeliumi, oleksin ma ka ise õnnelikum. … Te ei saa sundida inimesi tegema seda, mis on õige, kuid te võite neid armastada, kuni nad hakkavad seda tegema, kui teie eeskuju on selline, et nad võivad näha, et te mõtlete, mida ütlete.15 [Vt 4. soovitus lk 18.]
Tõeline õnn tuleb teiste armastamisest ja teenimisest.
Ärge unustage, et ükskõik kui palju te rahas annate, ükskõik kuidas te ihaldate selle maailma asju, et end õnnelikuks teha, on teie õnn võrdelises seoses ligimesearmastuse ja heasüdamlikkuse ning armastusega nende vastu, kellega te siin maa peal lävite. Meie Taevane Isa on öelnud väga selgesõnaliselt, et see, kes väidab armastavat Jumalat, kuid ei armasta oma venda, on valelik [vt 1Jh 4:20].16
Meid teevad ühtlasi õnnelikuks nii see, mida me saame, kui ka see, mida me anname, ning mida rohkem meeltülendavat ja rikastavat me oma Isa lastele anname, seda enam on meil anda. See paisub kui suur eluallikas ja vuliseb pulbitsedes igavesse õnne.17
Kui meie elu siin on läbi ja me naaseme koju, leiame seal oma arvelt kõik korda saadetud heateod, kõik osutatud teened, kõik kaaslaste heaks tehtud jõupingutused. …
… Näidakem oma tänu Issandalt saadu eest Tema teenimisega, ja me teenime Teda, kui teeme head Tema lastele. Muidu oleme saanud, muidu andkem [vt Mt 10:8]. Armastus ja heasüdamlikkus oma kaasinimeste vastu südant soojendamas, tungigem vankumatult edasi, kuni kõlab viimane kutse ja meid seatakse vastamisi meie elu ülestähendusega. Seejärel, kui oleme arendanud oma andeid, kui oleme olnud ausad, ustavad, kõlbeliselt puhtad, heatahtlikud ja ligimestarmastavad ning püüdnud olla toeks igale hingele, kellega oleme lävinud, kui oleme elanud saadud valguse järgi ja levitanud seda valgust, kui võimalus selleks on avanenud, siis kui õnnelikud me oleme ja kuidas meie südamed paisuvad tänulikkusest, kui kuuleme taeva ja maa Valmistajalt oodatud kiiduavaldust: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!” [Mt 25:21]18 [Vt 5. soovitus lk 18.]
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.
-
Mõtisklege, kuidas näidata oma armastust, nagu tegi seda president Smith (vt lk 11–13). Näiteks, kuidas näidata armastust, kui teeme kodu- ja külastusõpetust?
-
Uurides esimest osa õpetustest (lk 13–14), mõelge, kuidas nende õpetuste rakendamine võib parandada teie suhteid oma ligimeste, töökaaslaste, pereliikmete ja teistega.
-
Lugege läbi kuues lõik lk-l 14. Millised pühakirjaõpetused või -lood innustavad teid inimesi armastama ja teenima?
-
Uurige lk-l 15 algavat osa ja eriti kahte viimast lõiku. Mõelge kellelegi, kes jääb välja „ringist, millega [olete] seotud”. Mida konkreetset saaksite teha, et sellele inimesele abikätt ulatada?
-
Mõtisklege president Smithi õpetuste üle lk-del 16–18. Millised kogemused on õpetanud teile, et tõeline õnn tuleb teisi õnnelikuks tehes?
Samateemalised pühakirjakohad: Mt 5:43–44; 25:34–40; Lk 10:25–37; Jh 13:34–35; 1Jh 4:7–8; 1Ne 11:16–25; Mn 7:44–48
Abiks õpetamisel: „Päris palju õpetamist, mis Kirikus aset leiab, on nii jäigavõitu, et see on loengupidamine. Me ei reageeri loengutele kuigi hästi klassiruumis, küll aga sakramendikoosolekul ja konverentsidel. Aga õpetamine võib olla kahepoolne, nii et te võite esitada küsimusi. Tunnis võib kõhklemata küsimusi esitada” (Boyd K. Packer. Principles of Teaching and Learning. – Ensign, juuni 2007, lk 87).
„Evangeelium õpetab meid tundma kõigi vastu ligimesearmastust ning armastama oma kaaslasi.”
„Näidakem oma käitumise[ga], et peame kinni sellest suurest käsust, … „Armasta oma ligimest nagu iseennast.””
„Min[ge] ja las[ke] päikesevalgusel särada, suurenda[ge] õnne, ol[ge] toeks heitunuile ning [tooge] rõõmu ja tröösti vaevatuile.”