12. peatükk

Innukus evangeeliumi jagamisel

Meie vennad ja õed vajavad kogu maailmas taastatud evangeeliumi sõnumit ja meil on eriline võimalus seda nendega jagada.

George Albert Smithi elust

Üks George Albert Smithi lähedane sõber kirjutas: „President George Albert Smith on loomult misjonär. Tal on olnud noorest peale kange soov oma kaasinimestega evangeeliumi jagada, teavitada „Jumala poegi ja tütreid,” keda kõiki ta peab oma vendadeks ja õdedeks, tõdedest, mis ilmutati prohvet Joseph Smithile.

Mul on olnud eriline võimalus sõita mõned korrad rongis koos president Smithiga. Olen iga kord tähele pannud, et niipea, kui sõit algas, võttis ta kotist mõned evangeeliumi traktaadid, pani need taskusse ja läks siis reisijate sekka. Oma sõbralikul ja meeldival kombel tegi ta peagi tutvust mõne kaasreisijaga ja lühikese aja pärast kuulsin ma teda jagamas oma uuele sõbrale lugu sellest, kuidas prohvet Joseph Smith Kiriku asutas, või jutustamas, kuidas pühad Nauvoost välja rändasid ning millised olid nende katsumused ja raskused Utah’ tasandike ületamisel, või selgitamas talle evangeeliumi põhimõtteid. Ta ajas reisijatega ükshaaval juttu kuni reisi lõpuni. Olen jõudnud kogu meie rohkem kui nelikümmend aastat kestnud tutvuse jooksul teadmisele, et kus iganes president Smith ka poleks, on ta ennekõike Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonär.”¹

President Smithist kirjutati ka järgmist: „Ta rääkis usust korstnapühkijaga, kes ta kodus tööd tegi. Ta jättis harva kasutamata võimalust selgitada „taastatud evangeeliumi igavesi tõdesid”, olgu siis sõbrale või võõrale. Tema arvates oli see ülim lahkuseavaldus, sest sõnum Kristusest oli tähtsaim kingitus, mis tal oli anda.”² [Vt 1. soovitus lk 121.]

Kuna evangeeliumi jagamine oli teema, millel president Smith sageli oma õpetustes peatus, on see esimene kolmest peatükist, kus käesolevas raamatus antud teemat käsitletakse. Selles peatükis keskendutakse põhjustele, miks me evangeeliumi jagame, 13. peatükis tuuakse välja mitu viisi selles tähtsas töös kaasalöömiseks ja 14. peatükis kirjeldatakse, kuidas saavad meie jõupingutused olla kõige tõhusamad.

George Albert Smithi õpetused

Meil on see, mida maailm vajab – Jeesuse Kristuse evangeelium, mis on taastatud selle täiuses.

Maailm on äärest ääreni täis häda ja valu. Mehed ja naised vaatavad siia-sinna, otsivad, kuhu minna, et teha seda, mis neile rahu toob. … Jeesuse Kristuse evangeelium on taastatud. Taevast ilmutatud tõde on siin ning tegemist on just selle tõe, selle evangeeliumiga, mis, kui maailm vaid teaks, oleks imeravim kõigi nende haiguste vastu. See on ainus, mis neile maa peal olles rahu toob.³

Inimestel maailmas on vaja uuesti seada oma sammud taeva ja maa Õpetaja laotud alusmüürile, milleks on usk, meeleparandus ja ristimine vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks ning Püha Vaimu vastuvõtmine nende käte all, kellel on jumalik volitus. See on see, mida maailm vajab. Ma olen tõepoolest tänulik, et paljud liiguvad selles suunas. Nad on käinud pimedatena kurvastusse ja kannatustesse viival teerajal, kuid nende käeulatusse on pandud ravim kõigi haiguste vastu – Jeesuse Kristuse evangeelium. Kõigi jaoks on kaardistatud teerada, mis, olgugi et kitsas ja raske järgida, viib tagasi meie kõigi Isa juurde ja teist teed sinna pole.⁴

Maailma kirikud püüavad omal moel inimeste südamesse rahu tuua. Neis on palju voorusi ja palju tõtt ning nad saadavad korda palju head, kuid neil puudub jumalik volitus. Samuti pole jumalikku volitust nende preestritel.⁵

Viimse aja pühad on ainukesed, kellel on meie Taevase Isa volitus Evangeeliumi talitusi läbi viia. Maailm vajab meid.⁶

Maalimas on suur nälg Issanda sõnade järele ja paljud ausad hinged tahavad siiralt teada, mida meie Taevane Isa neilt soovib. Olen kohtunud paljude kirikujuhtidega maailmas ja leidnud nende seas üllaid hingi, kes on pühendunud heategemisele, kuid harva olen nende seas, keda on eri kirikuorganisatsioonides teenima kutsutud, leidnud inimesi, kes saaksid aru oma olemasolu eesmärgist või mõistaksid, miks me oleme siin maailmas. Inimesed ei saa õpetada seda, mida nad ise ei tea. Mõistmata evangeeliumi ja selle talituste vajalikkust, piirduvad nende heade inimeste õpetused enamjaolt oma kogudustele kõlbelisuse õpetamise ja psalmide ettelugemisega. Eraldiseisvaid pühakirjalõike kasutatakse vooruslikkust, ausust jne käsitleva kõne tekstina, mis kõik on abistav ja meeltülendav, kuid vaid vähestes jutlustes selgitatakse tingimusi, mida iga hing peab täitma, et siseneda taevariiki. Just seda teavet vajab maailm kõige enam. Vähestel kirikuõpetajatel on oma kogudusele sõnum, mis innustab neis usku Jeesuse Kristuse jumalikkusesse ja tema poolt ette nähtud evangeeliumi talituste saamise vajalikkusesse.⁷ [Vt 2. soovitus lk 122.]

Paljud võtaksid tõe omaks, kui neile antaks selleks võimalus.

Meie Isa lapsed kõikjal soovivad innukalt teada saada, mida nad peaksid tegema, kuid maad vallanud kurjusemõjude tõttu on neid petetud – auväärsed inimesed maa peal on tõe suhtes pimestatud. … Vastane tegutseb, ja ainus vägi, mis suudab tema mõju kahjutuks teha, on Jeesuse Kristuse evangeelium.⁸

Inimesed on üksteise suhtes kahtlustavad. Nad pole kuuldut uskunud ja pole tahtnud teha, nagu Filippus, üks Jeesuse jüngritest, temaga juttu ajanud Naatanaelile soovitas. Filippus ütles: „Issand on tulnud.”

Ning ta kirjeldas teda ja Naatanael küsis: „Kust ta tuli?”

Ja Filippus vastas: „Mis mõttes? Ta tuli Naatsaretist.” Ja seejärel küsis see hea inimene: „Kas Naatsaretist võib tulla midagi head?” Filippus lausus: Tule ja vaata!” (Vt Jh 1:43–46.)

Naatanaeli oli õpetatud uskuma, et Naatsaretist ei või tulla midagi head, ja ometi oli ta mees, kellele Päästja hiljem viitas kui iisraellasele, kelles ei ole kavalust – hea mees, kes oli kuuldud lugude tõttu petta saanud.

Aga kui ta kord teada sai, kui ta võttis vastu jüngrite kutse „Tule ja vaata!”, tuli ta ja vaatas.

Oleme tundnud Tema Vaimu mõju all suurt rõõmu. Tahaksime, et kõik sellest õnnistusest rõõmu tunneksid, ja seega, kui nad on küsinud „Mis inimesed need siin on?”, oleme vastanud nii: „Tulge ja vaadake!”⁹

Mu Taevane Isa … on kutsunud mind paljudesse paikadesse maa peal ja olen läbinud teenimistööle kutsumisest saadik rohkem kui poolteist miljonit kilomeetrit. Olen käinud paljudel maadel ja kliimavööndites, ning kõikjal, kus olen käinud, olen leidnud eest häid inimesi, elava Jumala poegi ja tütreid, kes ootavad Jeesuse Kristuse evangeeliumi, ning tuhanded, sajad tuhanded, miljonid neist võtaksid tõe vastu, kui vaid teaksid, mida teame meie.¹⁰

Maailmas on palju suuri kirikuorganisatsioone, palju pühendunud mehi ja naisi, kes elavad oma Taevase Isa tahte järgi, nii nagu nad seda mõistavad. …

Puudutatakse kõigi inimeste südant, kes elavad Issandalt saadud valguse järgi ja otsivad teda siiras palves. Nende meelt mõjutatakse ja nad saavad võimaluse teada, et Jumal on taas rääkinud.¹¹ [Vt 3. soovitus lk 122.]

Me oleme innustunud evangeeliumi jagamisest, sest armastame oma ligimesi.

Kõrvaltvaatajale võivad viimse aja pühad tunduda ebatavaliselt innukatena. Nagu üks mees hiljuti täheldas: „Tundub kummaline, kui rõõmsameelselt te oma tööga tegelete. Pole vahet, kas räägin mõne noore või täiskasvanuga, mõne aedniku või politseinikuga teie rahva seast, nad on kõik õnnelikud, rahul ja veendunud, et neil on Jeesuse Kristuse evangeelium.” …

… On see mõni ime, et oleme innukad Jumalat teenima, et kaldume olema innukad jagama hiilgavaid tõdesid oma ligimestega? Pole siis imekspandav, et kui tuleb aeg, mil meie pojad kutsutakse misjonile või meil palutakse oma kohustused kõrvale lükata ja asuda teele elava Jumala teenijatena, õnnistatuna väega kõrgest ja viimsel ajal antud volitusega, et saaksime jagada kõikide inimestega seda imelist tõde, mis on teinud meie elu nii rikkaks, … vastame me sellele meeleldi ja rõõmuga.¹²

Me jagame Jeesuse Kristuse Evangeeliumi. Meie südames põleb soov päästa inimlaste hingi. See pole selleks, et endid kiita ja rahaliselt vägevaks rahvaks saada, see pole selleks, et meie nimesid maa peal meie saavutuste eest austataks, vaid selleks, et Jumala pojad ja tütred, kus nad ka poleks, võiksid kuulda Evangeeliumi, mis on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub ja kuuletub selle ettekirjutustele. Ja need, kes usuvad, järgivad Päästja antud eeskuju, kui Ta ütles oma jüngritele: „Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks; aga kes ei usu, see mõistetakse hukka.” [Mk 16:16]¹³

Mõelge meil lasuvale vastutusele, kui elame hoolimatult ja ükskõikselt oma elu ega püüa jagada tõde nendega, keda Issand armastab sama palju kui meidki ja kes on talle kallid. Mul on tunne, et mõni Kiriku liige vajab äratust. Minu arvates tuleks teha suuremaid jõupingutusi, et jagada meie Isa lastega kogu tõde, mis selles Kirikus hoiul on.¹⁴

Kui keegi on haige ja ta on meie ligimene, oleme talle meeleldi toeks. Kui tema peres keegi ära sureb, püüame teda lohutada. Kuid aastast aastasse laseme tal kõndida radadel, mis hävitavad tema igavese elu võimalused. Möödume temast, nagu oleks ta eimiski.¹⁵

Kas mõistame, et iga mees on loodud Jumala näo järgi ning on Jumala poeg ja iga naine on tema tütar? Ükskõik kus nad asuvad, on nad tema lapsed ning ta armastab neid ja soovib, et nad saaksid päästetud. Kindlasti ei saa me Kiriku liikmetena tegevusetult niisama istuda. Me ei saa oma Taevaselt Isalt head kingitust − teadmisi igavesest elust − vastu võtta ja isekalt endale hoida, arvates, et meid seeläbi õnnistatakse. Meie elu ei tee rikkamaks see, mida me saame, vaid see, mida anname.¹⁶

Olgem piisavalt huvitatud inimeste päästmisest, suhtumaks püha innukusega nende pöördumisse, et võiksime tunda rõõmu nende igavesest tänust ja armastusest ning oma Taevase Isa tunnustusest, et Tema laste vastu isetut huvi tunneme.¹⁷

Meie missioon oma Isa laste seas … on rahumissioon, kõikide inimeste vastu hea tahte näitamise missioon. See on tugev ja innukas soov jagada kõigi oma Isa lastega häid asju, mida ta nii heldelt meile andnud on. Lootes, et nad võiksid mõista, laskume päevast päeva põlvili ja palvetame, et nende südamed oleksid liigutatud, et Jumala vaim võiks tulla nende hinge, et nad võiksid mõista tõde, kui see neile antakse.¹⁸

Oo, et see suur Kirik suudaks Jumalalt saadud väega levitada tõde veel kiiremini ja päästa rahvad hävingust. Meie kasv organisatsioonina on kiire, kuid arvulisest juurdekasvust rohkem valmistab mulle rõõmu usk sellesse, et mõju, mis meist kiirgab, on jäädav, ning et meie Isa lapsed põhjast lõunasse ja idast läände kuulevad elu ja päästmise sõnumit, ilma milleta nad ei saa elada inimkonna Lunastaja juures.¹⁹ [Vt 4. soovitus lk 122.]

Issand peab meid vastutavaks evangeeliumianni jagamise eest.

Me oleme saanud imetoreda anni, kuid selle anniga kaasneb suur vastutus. Issand on õnnistanud meid kaasinimestest suuremate teadmistega, millega kaasneb nõue jagada neid teadmisi Tema lastega, kus iganes nad on.²⁰

Ma ei arva, et teenime Jumalat kõigest väest, kui hülgame ta lapsed või veedame suure osa oma ajast isekalt enda elu edendades, kogudes selle maailma asju, ja jätame ta lapsed pimedusse, kuigi võiksime nad tuua valguse kätte. Minu arusaamist mööda on mu tähtsaim missioon siin elus kõigepealt Jumala käske pidada, nagu neid on mulle õpetatud, ja seejärel õpetada neid oma Isa lastele, kes neid ei mõista.²¹

Muud päästeevangeeliumi ei ole, ja meie, mu püha preesterlust hoidvad vennad, oleme kohustatud viima seda sõnumit maa rahvastele, samuti peame olema oma eluga eeskujuks ja õpetama seda oma ligimestele, kes pole meie usku. Ma hoiatan teid täna, et Issand peab meid vastutavaks Tema laste meeleparandusele kutsumise ja Tema tõe kuulutamise eest. Kui me ei kasuta ära oma võimalusi õpetada Issanda Evangeeliumi Jumala poegadele ja tütardele, kes pole meie usku, kes elavad meie seas, nõuab Ta meie käest teisel pool eesriiet vastust meie tegematajätmiste kohta.²²

Mõne aja pärast seisame silmitsi oma aruandega. Kui me oleme olnud ustavad, olen ma kindel, et meie kõigi Isa tänab ja õnnistab meid, et aitasime nii paljudel tema poegadel ja tütardel mõista elu eesmärki ja seda, kuidas sellest tema vaimu mõjul rõõmu tunda.²³

Kui meis on evangeeliumi vaimsus, soovime õpetada hiilgavaid tõdesid, mis on vajalikud meie Isa laste ülenduseks, just nii paljudele, kelleni suudame jõuda, selleks et kui saabub aeg, mil seisame inimkonna Lunastaja juures, võiksime talle öelda: „Selle väega, nagu sa oled mulle andnud, selle tarkuse ja nende teadmistega, nagu sa oled mulle andnud, olen ma püüdnud õrnuse ja silmakirjatsematu armastuse, sihikindluse ja lahkusega anda evangeeliumist teada nii paljudele sinu lastele, kui mul on olnud võimalik.”²⁴ [Vt 5. soovitus lk 122.]

Kui jagame evangeeliumi Jumala lastega, saame tasuks tunda suurt rõõmu koos nendega selestilises kuningriigis.

Paljud meist veedavad suure osa ajast selle elu asju otsides, mida oleme sunnitud siit lahkudes maha jätma. Ometi on kõikjal meie ümber surematud hinged, keda saaksime, kui tahaksime, õpetada ja tõde uurima innustada ning kelle südamesse võiksime istutada teadmise, et Jumal elab. Mis varandus maailmas saaks olla meie jaoks hinnalisem, sest meile saaks osaks nende tänulikkus siin ning nende igavikuline ja igavene tänu tulevas maailmas. See on üks tähtsamaid ülesandeid.²⁵

Mõelge, mida see tähendab, kui selle asemel et olla isekas ja püüda päästa vaid omaenda pisikest perekonda, võime ette lugeda tosinate ja sadade kaupa mehi ja naisi, kes on meie mõjul Issanda Evangeeliumi vastu võtnud. Siis oleme tõepoolest õnnistatud ning tunneme igavesti rõõmu nende tänust ja armastusest.²⁶

Milline rõõm saab olema teisel pool eesriiet, kui näeme häid mehi ja naisi, kes elavad vastavalt saadud valgusele, püüdes täita oma kohust Jumala ees, ja tänu meie kokkupuutele nendega, meie mure ja jagamissoovi tõttu saavad nad meie Issanda evangeeliumi kohta täiendavat informatsiooni, võtavad vastu Tema Püha Koja talitused ja on valmis saama selestilise kuningriigi liikmeks. Kui õnnelikuks see teid teeb, kui te seisate aja saabudes suure Kohtumõistja ees, et anda aru surelikkuses veedetud aastate kohta, kui meie Isa lapsed, keda Ta armastab sama palju kui meidki, seisavad meie kõrval ja ütlevad: „Taevane Isa, see on see mees, see on see naine, kelle käest ma sain teada Sinu hiilgavast tõest, mis tekitas minus soovi otsida Sind tulihingelisemalt kui kunagi varem. See on see mees või see naine, kes tegi minu heaks midagi nii suurepärast.” Ja see pole veel kõik.

Kui jõuab kätte aeg, mil olete läbimas igaviku ajastuid, mis saab olema üks pikk ajaperiood, tunnete te kõigi meeste, naiste ja laste armastust ja tänulikkust, kes said osa igavesest õnnest teie vahendusel. Kas see pole seda väärt? Me võime veeta oma siinse elu mõndasada või tuhandet dollarit taga ajades, meil võib olla karju, maju ja maid, kuid me ei saa võtta neid endaga teispoolsusesse. Need pole igavese elu jaoks olulised, need on meie jaoks olulised vaid siin, kuid kui oleme pälvinud teiste Jumala laste tänu ja armastuse, saame sellest osa igavesti. Mõelge, mida see tähendab! Kui saabub aeg, mil maailm tulega korda ja puhtaks tehakse ning sellest saab selestiline kuningriik, mil kõik, mis pole puhas ega soovitud, on minema pühitud, kui rahuldustpakkuv on siis leida end nende seast, keda me surelikkuses teenisime, ning olla meie Issanda Jeesuse Kristuse kaaspärijad ja saada Temalt juhatust igavesti – kas see pole seda väärt? Kas see pole rõõmuküllane võimalus?²⁷ [Vt 6. soovitus lk 122.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.

Sirvige osa „George Albert Smithi elust” (lk 113–114). Miks võis president Smith misjonitööst nii innustunud olla? Mida tähendab olla „ennekõike … Kiriku misjonär”?
Mida pakub taastatud evangeelium maailmale lisaks „kõlbelisuse õpetamisele”, mida teeb enamik religioone? (Näidete leidmiseks vt lk 114–115.)
Lugege lk-l 115 algavat osa (vt ka ÕL 123:12). Tooge näiteid inimestest, kes on saanud jagu Kiriku kohta käivatest väärarvamustest, kui nad on võtnud vastu kutse „Tule ja vaata!”. Kuidas esitada seda kutset nii, et sellest ka kasu oleks?
Lugege läbi teine lõik lk-l 118. Miks on meile vahel vastumeelne oma ligimestega evangeeliumi jagada? Uurige lehekülgi 116–118 ja mõelge, mida saame teha vastumeelsuse ületamiseks.
Lugedes lk-l 119 algavat osa, mõtisklege, kas te teete seda, mida Issand teilt ootab, et jagada evangeeliumi. Mõtisklege palvemeelselt, kuidas pidada seda käsku täielikumalt.
Sirvige viimast osa õpetustest (lk 120–121) ja mõelge inimesele, kes teile või teie perele esimest korda Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi tutvustas. Mida te saate teha, et näidata või väljendada talle oma tänulikkust?

Samateemalised pühakirjakohad: Am 8:11–12; Mo 28:1–3; Al 26:28–30; ÕL 4:4; 18:10–16

Abiks õpetamisel: „Parem on peatuda vaid mõnel heal mõttel ja neid korralikult arutada ja uurida, kui püüda meeleheitlikult õpetada igat sõna käsiraamatus. … Kui tahate, et teie tunnis oleks tunda Issanda Vaimu, siis on rahulik, kiirustamatu õhkkond hädavajalik” (Jeffrey R. Holland. Teaching and Learning in the Church. – Ensign, juuni 2007, lk 91).

„Me jagame Jeesuse Kristuse Evangeeliumi. Meie südames põleb soov päästa inimlaste hingi.”

„Need, kes usuvad, järgivad Päästja antud eeskuju, kui Ta ütles oma jüngritele: „Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks.””

„Kui meis on evangeeliumi vaimsus, soovime õpetada [just nii paljusid meie Isa lapsi], kelleni suudame jõuda.”