20. peatükk
Iseenda ja teiste ajalik päästmine
Kui järgime Issanda nõu, tuleme paremini toime omaenda ajalike vajadustega ja meist on suurem abi neile, kes meie ümber abi vajavad.
George Albert Smithi elust
George Albert Smithist sai Kiriku president Teise maailmasõja lõpus. Paljud rahvad olid sõjast muserdatud ning tuhanded inimesed ilma toidust ja muust hädavajalikust. President Smith kirjeldas nende täbarat olukorda ühes konverentsikõnes ja innustas pühasid nende kannatusi leevendama: „Nad kõik on [Jumala] lapsed. Neil on meid vaja; neile ei piisa ainuüksi meie moraalsest toest ja usuõpetusest, vaid neil on vaja toitu, riideid, küljealust ja kõiksugu abi, kuna paljudel juhtudel pole neil midagi järele jäänud. Kui te vaid näeksite mõnda kirja, mis saabuvad meie kantseleisse mõnedelt sealsetelt vaestelt inimestelt, murraks see teie südame. Inimesed viidi nende kodudest eemale mõttega, et neil lubatakse kusagil mujal elama asuda, ja äkitselt nad hoopis hüljati, ja kui nad koju tagasi läksid, leidsid nad need eest rüüstatutena ja ennast kõigest, mis neil oli, ilma jäetute ja abitutena, ilma et neil oleks kohta, kuhu minna.”1
Kuna Kirikus oli juba palju aastaid tavaks toitu varuda, oldi valmis antud olukorras appi tulema. Sellised abiandmispüüdlused said alguse 1945. aasta lõpupoole, kui president Smith läks Washingtoni, et teha Ameerika Ühendriikide presidendi Harry S. Trumaniga korraldusi toidu ja riiete saatmiseks Euroopasse. Kokkusaamise jooksul ütles president Truman: „Aitame teid rõõmuga, nii nagu saame. … Kaua teil selle valmispanemiseks aega läheb?”
Tema üllatuseks vastas president Smith: „Kõik on valmis. … [Oleme] ehitanud viljahoidlaid ja täitnud need viljaga ning suurendanud oma linnu- ja loomakarju, ning vajame nüüd autosid ja laevu, et saata suurtes kogustes toitu, riideid ja voodiriideid puudustkannatavatele inimestele Euroopas. Meil on Kirikus üks organisatsioon [Abiühing], kus on valmis pandud üle kahe tuhande isetehtud lapiteki.”
President Smith teatas pühadele, et nende saadetiste tulemusena „jõudsid soojad riided, voodiriided ja toit viivitamatult paljude inimesteni. Kohe kui saime autod ja laevad, oli meil kõik vajalik Euroopasse saatmiseks valmis.”2
Umbes 15 aastat varem pöördus vanem Smith toonase Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena Abiühingu poole ühel teisel puuduse all vaevlemise perioodil – suure majanduslanguse ajal. Ta õpetas, et abivajajate aitamine on midagi enamat ajaliku toetuse pakkumisest; selleks on vaja ka tõelist lahkust ja ligimesearmastust:
„Minu hinnangul pole olnud kunagi aega, mil lahkus on olnud rohkem hinnas kui praegu. Need on ajad, mil inimeste hinged on järele katsutud ja nende südamed proovile pandud. Need on ajad, mil isegi paljud viimse aja pühad nälga ja muret tunnevad. …
… Usun, et meie Taevane Isa on andnud meile arenemisvõimaluse. … Nüüd on aeg avastada, kas meie seas on armastust, mis Päästja sõnul meie südametes olema peaks.”3 [Vt 1. soovitus lk 206.]
George Albert Smithi õpetused
Kui me oma asjadega arukalt ümber käime, oleme valmis rasketeks aegadeks.
Varajastele pühadele anti president Brigham Youngi juhtimise all nõu hoida aasta jagu toiduaineid käepärast, et kui keegi peaks oma viljasaagist ilma jääma, peaks ta vastu järgmise hooajani. …
Vennad ja õed, meil võib küll olla raskeid aegu, aga me võime nendeks valmis olla, kui mõtleme seitsmele külluseaastale ja seitsmele nälja-aastale vaarao päevil ning planeerime nagu nemad [vt 1Ms 41]. Selline olukord võib tulla taas. Seda me ei tea. Küll aga teame, et Kiriku alguspäevil andis Kiriku Presidentkond ja juhtkond rahvale nõu varuda piisavalt toitu, et hädaolukorras toime tulla. Alates ajast, mil inimesed end siin põhjalikult sisse seadsid ning talupidamine hakkas vilja kandma ja looma- ja linnukarjad suurenema, pole keegi selle tulemusena tõsist toidupuudust kannatanud.4
Elame ohtlikul ajal. Pühakirjad täituvad ja mulle näib, et just praegu on see aeg, mil äravalitud ise, kui see oleks võimalik, petta saaksid. Väärib tähelepanu, kui kerge on neil, kes soovivad suurendada oma rahalist kasu maailmas, leida põhjust selgete õpetuste eiramiseks, mis Issand on andnud meie elu kohta. Ja mind hämmastab, kuidas paljudele inimestele saab harjumuseks võtta kuulda neid, kes räägivad seda, mis on vastuolus meie Taevase Isa ilmutatud tahtega. …
… Sellele rahvale on antud nõu hoida oma jõuvarusid ja vahendeid. Meid on õpetanud need, keda Issand on üles kasvatanud andma meile juhatust, et peaksime elama oma sissetuleku piires, et me ei peaks järgima maailma kommet ja kulutama sama kiirelt ja isegi kiiremini, kui suudame teenida raha, mida me kätte saame, et iseenda ja oma pere eest hoolt kanda.
Kardan, et viimse aja pühad on paljudel juhtudel pimestatud omaenda edevusest, soovist olla maailma sarnane; ja meie Taevane Isa on öelnud meile nii selgesõnaliselt, et me ei saa elada nagu maailm ja samas tunda rõõmu tema Vaimust.5
Mõned inimesed … raiskavad oma vara ja kulutavad oma raha ebavajalikele asjadele ja võivad raskete aegade saabudes avastada, et ei suuda oma kohustusi täita.
Võiksime võtta õppust sipelgalt. Ta kogub tagavarasid, kui need on saadaval, ja hoiab päevadeks, mil neid pole võimalik saada. Selle tulemusena on tema toiduvarud hästi tallele pandud. Palju suurem putukas rohutirts nii ei tee. Ta ei hoia midagi tagavaraks, vaid jätab kõik vajaliku juhuse hooleks ning selle tulemusena nälgib enamik rohutirtse surnuks.
Kardan, et mõned inimesed on nagu see rohutirts ega kasuta oma võimalusi ära mõistlikult. Kui nad võtaksid õppust sipelgalt, paneksid nad vajaliku toidu tallele ja neil oleks alati midagi käepärast.6 [Vt 2. soovitus lk 206.]
Issand on õpetanud meid ise oma tööga elatist teenima.
Tõsiasi, et nii palju raha on saanud paljudele inimestele kättesaadavaks, tekitab noortes mõnedel juhtudel tunde, et kuna raha tuleb suhteliselt kergelt, pole aus töörassimine vajalik ega ka ihaldusväärne. Ja ometi olen ma kindel, et maa peal pole iial elanud kedagi, kes suutmata endale ise ausalt ja usinalt elatist teenida, poleks alla käinud.
Me teame, et kui meie lapsed kasvavad üles tegevusetult, pole see Issandale meeltmööda.7
Kui palju paremal järjel me oleme, olles hõivatud mingi mõistliku tööga.8
Meie Taevane Isa … ütles ammuaega tagasi, et Siionis on laisklejaid, … ja ta ütles: „See, kes laiskleb, ei saa süüa leiba ega kanda töötegija riideid .” [ÕL 42:42.] Ma oletan, et ta ei pidanud silmas neid, kes tööd ei leia ja kes püüavad enda eest seaduslikult hoolt kanda. Ma oletan, et ta viitas teiste kulul elamisele, mis mõne inimese jaoks harjumuseks kujuneb. … Minu meelest pole ühelgi inimesel siin maailmas õigust arvata, et ta võib loota elatise teenimisel kellelegi teisele. Ma ei arvanud juba lapsena, et keegi teine peab minu elatusvahendite eest hoolt kandma. Issand andis mulle mõistust. Ta nägi ette, et ma peaksin tööd tegema ja ma hakkasin tööle kaheteistkümne aastasena ning see valmistas mulle rõõmu ja ma olen teeninud elatist ja aidanud teisi rohkem kui viiskümmend aastat.
Ma tänan Jumalat töö eest, rõõmu eest, mis kaasneb, kui maailmas midagi teha. Ma ei pea silmas mingit konkreetset tööd, peaasi, et see oleks auväärne. Issand on aga mõista andnud, et meil tuleb olla usinad. Ta on öelnud vanal ajal, et me peame palehigis elatist teenima [vt 1Mo 3:19].9 [Vt 3. soovitus lk 207.]
Ei rikkad ega ka vaesed tohi oma südant varanduse külge kinnitada.
„Häda teile, rikkad, kes te ei taha jagada oma omandist vaestele, sest teie rikkused rikuvad teie hinge; ning teie nutulauluks nuhtluse ja kohtumõistmise ja meelepaha päeval saab see: Lõikusaeg on lõppenud, suvi on läbi – ja minu hing ei ole päästetud!” (ÕL 56:16)
Just nii ütleb Issand rikaste kohta, kes keelduvad jagamast oma vara nendega, kes on vaesed. Kuid ta ütleb midagi sama tõsist ka vaesele, kes ei anna endast parimat. Ta ütleb:
„Häda teile, vaesed, kelle süda ei ole murtud, kelle vaim ei ole kahetsev ja kelle kõht ei ole rahul ning kes ei ole hoidnud oma käsi eemal teiste inimeste asjadest, kelle silmad on täis ahnust ja kes ei taha näha vaeva omaenda kätega!” (ÕL 56:17) …
… Seejärel ta jätkas: „Aga õnnistatud on vaesed, kes on südamelt puhtad.” See on midagi hoopis muud: „… õnnistatud on vaesed, kes on südamelt puhtad, kelle süda on murtud ja kelle vaim on kahetsev, sest nemad saavad näha Jumala kuningriiki tulemas väe ja suure auhiilgusega neid vabastama; sest maa rammusus saab neile.” (ÕL 56:18)
Need on need, kellel pole maailma rikkust, kuid kellel on ikkagi elu, olemus ja mõistus ning kes on innukad tegema seda, mida Issand neilt ootab. …
Vennad ja õed, meie ühingutes on nii rikkaid kui ka vaeseid. Kui oleme vaesed, saame olla just niisama väärilised, nagu Issand siin välja toob. Me saame olla südamelt puhtad ja anda endast parima ning tema ei lase neil, kes annavad endast parima, kannatada eluks vajaliku pärast Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku rahva seas. …
Ma loodan, et me pole kibestunud, kuna mõned mehed või naised on jõukad. Kui oleme aga jõukad, siis loodan, et me pole enesekesksed ja Isa teiste laste vajaduste suhtes ükskõiksed. Kui meil läheb paremini kui neil, peaksime olema tõelised vennad ja õed, mitte teesklejad. Meie sooviks peaks olema kujundada siin maailmas välja selline organisatsioon, et teised, nähes meie häid tegusid, oleksid sunnitud ülistama meie Taevase Isa nime. …
Me ei tohi võtta omaks teiste inimeste halbu harjumusi. Meie mõttelaad ei tohi lubada meil võtta seda, mis kuulub teisele. Vaadake üle kümme käsku ja te leiate eest ühe lühikese lõigu: „Sa ei tohi himustada!” [2Mo 20:17] …
Me ei tohi selliselt mõelda. Teised võivad nii teha, aga kui meil on südames Jeesuse Kristuse evangeelium, ei saa meid sellega seoses sisse vedada.
Meile on öeldud, et me ei saa teenida Jumalat ja mõnda muud isandat [vt Mt 6:24]. Meil tuleb langetada otsus ja kui me tahame olla Jumala teenijad ja oma Taevase Isa lapsed ning pälvida tema õnnistusi, peame me tegema seda teda austades ja pidades tema käske. Meil peaksid olema tunded ja armastus, kui ma tohin nii öelda, kogu maailma vastu, nii palju kui nad tahavad seda vastu võtta.10 [Vt 4. soovitus lk 207.]
Kümnise ja muude annetuste kaudu aitame me kaasa Issanda tööle ja õnnistame abivajajaid.
Issand on andnud meile erilise võimaluse anda üks kümnendik oma sissetulekust Tema Kiriku tarbeks, Tema töö arenemiseks maailmas. Need, kes maksavad kümnist, saavad oma õnnistused. … Me ei saa oodata õnnistusi ilma tõsimeelsete pingutusteta. Meilt nõutakse seda, mis näib mõnele ohverdusena. Ma oletan, et inimesed mõtlevad kümnisest kui ohverdusest, kuigi see pole tegelikult seda; see on hoopis tõeline investeering, mis tagab igavese dividendi. Meie Taevane Isa annab meile kõik, mis meil on. Ta annab selle kõik meie kätte, andes meile õiguse jätta üheksa kümnendikku sellest enda tarbeks, ning palub seejärel, et paneksime Tema kümnendiku sinna, kuhu Ta juhatab, kus Ta teab, et see Kiriku arendamisel kõige enam head korda saadab.
Kuuldes täna hommikul [ühe üldkonverentsi istungi ajal] aruandeid selle suure Kiriku kohta, avaldas mulle kõige enam muljet finantsaruanne – teadmine, et selline suur rahvarohke organisatsioon, mis tegutseb nii mitmeti, on keset maailmas valitsevat rahutust ja vaeva olukorras, kus keegi Kiriku Presidentkonnast võib siin ees seista ja tõsimeelselt öelda, et sellel Kirikul ei ole võlgu. Samas kui rahvad ja enamik inimesi on võlgades, on Kiriku asjad ometi nii korraldatud, et sel pole võlgu. Mõelgem sellele. Toetagem Kirikut. Järgigem Kiriku tegevjuhtkonda. Elagem nii, et Issand saaks meid õnnistada, nagu Ta õnnistab oma Kirikut.11
Kui olete maksnud ausalt kümnist, võin ma öelda kõhklemata, et ülejäänud üheksa kümnendikku on maksjatele suuremaks õnnistuseks kui sada protsenti neile, kes pole kümnist maksnud. See on Issanda töö. … Inimesed poleks sellega hakkama saanud. Kogu teie helduse ja annetuste juures, kogu teie misjonitöö ja vaeste eest hoolitsemise juures, … kõige selle juures, mida te olete lihtinimestena andnud, tunnistan ma, et see, mis on teile järele jäänud, toob teile rohkem õnne, rohkem rahu, rohkem tröösti ja suuremat kinnitust igavesest elust kui see, millest mõni teine rahvas maailmas täna rõõmu tunneb.12
Olen kindel, et Issand armastab neid alandlikke, ustavaid hingi, kes on nõus ulatama kätt abivajajatele, olgu selleks abiks siis toit, riided, voodiriided või heasüdamlikkus, sest see kuulub Jeesuse Kristuse evangeeliumi juurde.13 [Vt 5. soovitus lk 207.]
Kui me oma varaga heldelt ringi käime, ei pea keegi puudust tundma.
Ühelgi mehel, naisel ega lapsel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus pole vaja tunda puudust, sest Kirik on organiseeritud abistama neid, kellel puudub eluks vajalik. Kõigi jaoks on piisavalt ja jääb veel ülegi. … Jumal on lasknud inimestel jõukaks saada, ja kui nad on teinud seda õigesti, kuulub nende vara neile, ja ta õnnistab neid selle kasutamisel, kui nad kasutavad seda õigesti.14
Me oleme üha enam maailma mässitud ja unustame inimesed, kes kannatavad, keda me paljudel juhtudel aidata võiksime.15
Mõelge meestele, kes on olnud töötud, ja samuti naistele. … Mõelge kõigile meie Isa hädasolevatele lastele, keda ta armastab täpselt niisama palju kui meidki. Mõelge nendele kannatustele, kui meie, kel on olnud rohkem õnne, ei käi heldelt ümber varaga, mis Issand on meie kätte andnud. See ei käi ainult vara kohta, vaid me ei tohiks jätta tema lapsi ilma ka julgustavatest sõnadest ja abist nii, et me ei külasta kodusid, kus nii paljud abi vajavad, ega anna, mida igaühel võimalik anda on. Vennad ja õed, kõik need võimalused on antud meile meie iseloomu parandamiseks ja kujundamiseks ning et võiksime koguda endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta [vt Mt 6:20]. Neid võimalusi pakub meile kõiketeadev Isa, kes teades algusest peale lõppu, on öelnud: „See on õige tee, käige seda!”
Vaadakem … oma naabruskonnas ringi! Ärge jätke seda piiskopi ja Abiühingu hooleks, vaid näidaku igaüks meist armastusest ajendatud heasüdamlikkust nende vastu, kes meid nii väga vajavad. Ja mida me ka ei teeks, ärme pane neid, kes meilt abi paluvad, tundma end kerjustena. Andkem, mida me anname, otsekui see oleks olnud nende oma. Jumal on selle meile laenuks andnud. Meie, kellele on kogunenud vara, [käitume] vahel, otsekui kuuluks see meile. Kõik, mis meil on, meie toit, riided, peavari, kodud ja võimalused on kõik antud meile kui majapidajatele meie Taevase Isa Kirikus ja kuningriigis ja kui me … jagame oma vara, olgu selleks või lesknaise lepton, saame me temalt, kes elab kõrges, need õnnistused, mida vajame meie ajal siin maa peal, ja kui jõuab kätte aeg, mil siit edasi minna, leiame end ees ootamas õnnistuse armastavalt Isalt, kes on meie jõupingutusi tunnustanud.16
Kui me tahame kuuluda Issanda kuningriiki, selestilisse kuningriiki, on meil praegu võimalus selleks ette valmistuda – teesklematu armastuse, töökuse, usinuse ja visadusega, soovides teha kõik, mis meie võimuses, teiste õnnistamiseks, soovides anda – ilma midagi vastutasuks ootamata, vaid soovides anda, sest ma ütlen teile: „Õndsam on anda kui võtta!” [Ap 20:35] Jeesuse Kristuse Evangeelium pole ainult oma vara, aga ka iseenda andmise evangeelium, ja ma tänan oma Taevast Isa, et kuulun organisatsiooni, mis on saanud sellised juhised.17 [Vt 6. soovitus lk 207.]
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk v–vii.
-
George Albert Smith ütles pühadele suure majanduslanguse ajal: „Usun, et meie Taevane Isa on andnud meile arenemisvõimaluse” (lk 199). Mida see teie jaoks tähendab? Kuidas me areneme abivajajaid teenides?
-
Lugedes esimest osa õpetustest (lk 199–200), mõelge sellele, mida te saate teha, et alustada säästmist ja toidu varumist või seda veelgi paremini teha. Tooge näiteid õnnetusjuhtumitest või eriolukordadest, milleks te peaksite valmis olema. Mida saavad preesterluse kvoorumid ja Abiühingud teha, et aidata liikmetel nendeks juhtudeks valmistuda?
-
Sirvige lk 201 algavat osa ja lugege ÕL 68:31. Miks Issand nõuab, et me ise oma tööga elatist teeniksime? Kuidas oleks tõhus lastele töö tähtsust õpetada?
-
Lugege president Smithi hoiatusi rikastele ja vaestele lk 202–203. Millised tagajärjed on südame kinnitamisel varanduse külge? Mida me saame teha, et seda vältida?
-
Lugege lk 203 algavat osa, kus president Smith räägib kümnise ja muude annetuste maksmise õnnistustest. Kuidas oleks tõhus õpetada nendest õnnistustest noortele või uutele liikmetele?
-
Uurides viimast osa õpetustest (lk 204–206), mõelge, mida konkreetset te saate teha, et aidata piiskopil ja teistel koguduse juhtidel rahuldada inimeste vajadusi teie koguduses või kogukonnas. Mida tähendab teie jaoks anda mitte „ainult oma vara, aga ka iseend”?
Samateemalised pühakirjakohad: Ef 4:28; Jk 1:27; 2Ne 5:17; Jb 2:17–19; Mo 4:22–25; ÕL 104:13–18
Abiks õpetamisel: „Iga tunnis osalejani võib jõuda isegi siis, kui õpetada paljusid inimesi korraga. Seda saab teha näiteks siis, kui tunni alguses igaühte soojalt tervitada… Te jõuate igaüheni ka siis, kui tunnis osalejad tunnevad end teie tunnis oodatult ja kindlalt” (Teaching, No Greater Call, lk 35).
George Albert Smith koos teiste Kiriku juhtidega piiskopi laohoonet külastamas. Tänu toidutagavaradele oli Kirik valmis aitama neid, kes pärast Teist maailmasõda abi vajasid.
„Vennad ja õed, meil võib küll olla raskeid aegu, aga me võime nendeks valmis olla.”
„Issand on andnud meile erilise võimaluse anda üks kümnendik oma sissetulekust Tema Kiriku tarbeks, Tema töö arenemiseks.”