23. peatükk

„Teilt nõutakse, et te andestaksite”

Teistele andestades vabastame end vihakoormast ja valmistume igaveseks eluks.

George Albert Smithi elust

1897. aastal, kui George Albert Smith oli alles noor mees, värvati ta Utah’ osariigi Rahvuskaardiväkke. Mõnede oma kaaslaste kannustusel kandideeris ta valimistel kaardiväe ametikohale, kuid valimistele eelnenud nädalatel hakkas üks rivaalitsev kaardiväelane tema kohta kuulujutte levitama ja George Albert Smithi kõlblusetus käitumises süüdistama. Selle tulemusena kaotas seersant Smith valimised, mis ta oleks enda arvates võitma pidanud. Olukorra tegi veelgi raskemaks see, et kuulujuttude levitaja oli olnud tema sõber.

Kuigi ta üritas sellest mitte välja teha, oli George Albert Smithi süda solvangu tõttu kibedust täis. Ta läks järgmisel pühapäeval kirikusse, kuid ei pidanud õigeks sakramenti võtta. Ta palvetas ja palus abi ning mõistis, et peab vimmatunde pärast meelt parandama. Ta otsustas sõbra üles otsida ja temaga ära leppida.

George Albert Smith läks otse selle mehe kabinetti ja ütles leebelt: „Vend, anna mulle andeks, et olen sind viimastel nädalatel nii vihanud.”

Sõbra süda leebus otsekohe. „Vend Smith, sinul pole vaja vabandada,” ütles ta. „Hoopis mina pean sinult andeks paluma.” Nad surusid kätt ja jäid sellest ajast peale headeks sõpradeks.¹ [Vt 1. soovitus lk 236.]

Mõned aastad hiljem sai teistele andestamisest George Albert Smithi eluaegne eesmärk. Ta pani isikliku tõekspidamisena kirja: „Ma ei taha teadlikult haavata kellegi tundeid, isegi mitte selle, kes võib olla minu vastu eksinud, vaid püüan teha talle head ja saada temaga sõpradeks.”²

Üks president Smithi lähikondsetest täheldas, et andestamisvõime oli tõesti üks teda eristavaid omadusi: „Ta andestas tõepoolest kõikidele inimestele. Ta oli kogu oma elu teadlik Jumala käsust: Jumal andestab sellele, kellele ta andestab. Mis aga meisse puutub, siis meie peame andestama kõikidele inimestele. Tema suutis seda teha ja jättis seejärel asja Jumala hoolde. Olen kindel, et nii kui ta andestas, nii ta ka unustas. Kui keegi, kes andestab, suudab ka unustada, on ta tõepoolest üks ebatavaline inimene, tõeline jumalamees!”³

George Albert Smithi õpetused

Kui mõistame Jeesuse Kristuse evangeeliumi, on meil suurem kalduvus teistele andestada.

Üks asi, mille poole meil oleks hea püüelda, on kalduvus andestada üksteise üleastumised. Andestamise vaim on voorus, ilma milleta ei saa me iial täiel määral osa õnnistustest, mida me saada loodame.⁴

Inimesed maailmas ei mõista, … mis tunne oli Päästjal, kui ta hüüdis hingeahastuses oma Taevase Isa poole mitte selleks, et neid, kes temalt sureliku elu võtsid, süüdi mõista ja hävitada, vaid ta ütles:

„… Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34)

Selline suhtumine peaks olema kõikidel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetel. Selline suhtumine peaks olema kõikidel Jumala poegadel ja tütardel ning mulle näib, et olekski, kui nad mõistaksid täielikult päästmisplaani. … Viha ja vimm südames ei too meile rahu ega õnne.⁵

Issand on andnud meile palju teada, on ilmutanud meile oma mõtteid ja tahet, on õpetanud meile seda, mida maailm ei tea, ja vastavalt saadud informatsioonile peab Ta meid vastutavateks ja ootab, et meie elu oleks ülevam, ideaalsem kui neil, kes ei mõista Evangeeliumi sama täielikult kui meie. Andestamise vaim on miski, mida viimse aja pühadel oleks tulus veelgi täielikumalt üksteise seas üles näidata. … Peaksime jõudma omadega niikaugele, et suudame oma vendadele andestada.⁶ [Vt 2. soovitus lk 236.]

Kui andestame teistele, näitame tänu andestuse eest, mida Taevane Isa meie vastu üles näitab.

Loen selle [teistele andestamise] küsimusega seoses mõned salmid Matteuse kaheksateistkümnendast peatükist, alustades kahekümne esimese salmiga. Näib, et apostlid olid just siis Õpetajaga ning Peetrus astus Tema juurde ja ütles:

„Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?”

„Jeesus ütles temale: „Ma ei ütle sulle mitte: Seitse korda! vaid: Seitsekümmend korda seitse korda!”” [Mt 18:21–22]

Seejärel andis Päästja tähendamissõna … kahest mehest. Üks neist võlgnes oma isandale suure summa raha. Ta tuli isanda juurde ja ütles talle, et ei suuda oma võlga ära maksta ja palus, et ta võlg andeks antaks. Teenija isandal hakkas temast kahju ja ta kustutas võla. Mees, kes oli andeks saanud, läks ja otsis otsekohe üles teise sulase, kes talle veidi võlgu oli ja nõudis oma raha tagasi. Vaene mees ei suutnud oma kohustust täita ja palus omakorda, et ta võlg talle andeks antaks, kuid talle ei andestatud. Selle asemel võttis oma isandalt andeks saanud mees ta kinni ja heitis vanglasse. Kui teised sulased seda pealt nägid, läksid nad mehe isanda juurde ja rääkisid talle. Isand sai vihaseks ja andis mehe, kellele ta oli andestanud, piinajate kätte, kuni ta kogu oma võla ära maksab. Väiklase hinge tõttu polnud sulane talle näidatud halastuse eest tänulik ja kaotas ligimesearmastuse puudumise tõttu kõik. [Vt Mt 18:23–35.]

Vahel näeme me endi seas raskusi esile kerkimas ja unustame, kui kannatlik on meie Taevaisa meie vastu, ning võimendame oma südames midagi tühist, mida meie vend või õde võib olla teinud või meie kohta öelnud. Me ei ela alati seaduse järgi, mida Issanda soovi kohaselt antud küsimuses järgima peaksime. Me unustame käsu, mille Ta andis apostlitele palves, kus neil kästi palvetada, et nad võiksid saada andeks oma võlad, nagu nemadki andeks annavad oma võlglastele [vt Mt 6:12]. Ma arvan, et meil on selles suhtes palju õppida. Me pole täitnud oma Taevase Isa nõudeid nii täielikult, kui peaksime.⁷[Vt 3. soovitus lk 236.]

Otsustades mitte solvuda, võime me vabastada oma südamed kõikidest ebasõbralikest tunnetest.

Meid on õpetatud armastama oma vaenlasi ja palvetama nende eest, kes meid taga kiusavad ja meist halba räägivad [vt Mt 5:44]. … Kui teid kirutakse, siis ärge teie vastu kiruge. Kui teised räägivad teist halba, tundke neile kaasa ja palvetage nende eest. Pidage meeles Jumaliku Õpetaja eeskuju, kes sõnas halastamatu ristipuu küljes rippudes: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”⁸

Vahel on mõni juhiametis olev vend kedagi Kiriku liikmetest mingil viisil, ilmselt ise seda teadmata solvanud, ja see meie Isa laps tunneb end vaikselt jätkuvalt haavatuna, selle asemel et teha, nagu Issand on käskinud, ja minna teda riivanud mehe juurde ning rääkida talle heasüdamlikult, mida ta tunneb oma südames, ja anda sellele vennale võimalus öelda talle: „Mul on kahju, et olen sind solvanud ja soovin, et sa mulle andestaksid.” Selle tulemusena tunneme vahel, kuidas pahameel Saatana ässitusel püsib.⁹ [Vt 4. soovitus lk 236.]

Me ei tunne oma kaasinimeste vastu mingit vimma, meil pole selleks vähimatki põhjust. Kui nad meist valesti aru saavad, meie sõnu väänavad ja meid taga kiusavad, tuleb meil meeles pidada, et nad on Issanda kätes. … Seega kui me võtame Issanda õhtusöömaaja sakramenti, … ärgu olgu meie südames ühtegi ebasõbralikku tunnet ei üksteise ega meie vendade ja õdede vastu, kes pole meie usku.¹⁰

Teistele andestades valmistame end ette selestiliseks kuningriigiks.

Elagu igaüks meist nii, et vastasel poleks meie üle mingit väge. Kui teie vahel on erimeelsusi, kui teie ja teie naabrite vahel on olnud lahkarvamusi, siis lahendage need nii ruttu kui vähegi võimalik Issanda Vaimu mõju all, selleks et kui aeg tuleb, võiksite nii teie kui te järeltulijad, kes teile järgnevad, olla valmis saama pärandit selestilises kuningriigis.¹¹

Õpetuse ja Lepingute raamatust leiame andestamisteemalise viite, kus Issand annab ühe käsu. See on kirjas kuuekümne neljandas osas ja käib meie kohta tänapäeval. Kirjas on järgmine:

„… Tõesti, ma ütlen teile: Mina, Issand, annan patud andeks neile, kes tunnistavad üles oma patud minu ees ja paluvad andestust, kes ei ole teinud surmapattu.

Minu jüngrid otsisid vanal ajal süüd üksteise vastu ja ei andnud oma südames üksteisele andeks; ja selle kurja tõttu neid vaevati ja nuheldi kibedasti.

Mispärast, ma ütlen teile, et teil tuleb andestada üksteisele, sest see, kes ei andesta oma vennale tema eksimusi, seisab Issanda ees süüdimõistetuna, sest tema patt on siis suurem.”

Viimasena loetud salm on see, mida ma tahan eriti rõhutada.

„Mina, Issand, andestan sellele, kellele ma andestan, aga teilt nõutakse, et te andestaksite kõikidele inimestele.

Ja te peaksite ütlema oma südames: Mõistku Jumal kohut minu ja sinu vahel ning tasugu sulle vastavalt sinu tegudele.” [ÕL 64:7–11]

Kui meie elu oleks selline, et naabriga erimeelt olles võiksime me selle asemel, et ennast üksteise vastu kohtumõistjateks seada, pöörduda ausalt ja kohusetundlikult oma Taevaisa poole ja öelda: „Issand, mõista kohut minu ja mu venna vahel. Sina tunned mu südant, Sina tead, et ma ei tunne tema vastu mingit viha. Aita meil näha ühtemoodi ja anna meile tarkust käituda teineteisega õigemeelselt,” kui vähe erimeelsusi siis oleks ning mis rõõm ja õnnistused meile siis osaks saaksid! Kuid aeg-ajalt kerkivad esile väikesed raskused, mis häirivad meie igapäevast tasakaalu, ja me oleme jätkuvalt õnnetud, sest kanname halba mõju oma südames ja meil pole ligimesearmastust. …

… „Nüüd, ma räägin teile teie perede kohta: Kui inimesed löövad teid või teie peret ühe korra ja te talute seda kannatlikult ning ei sõima neid ega otsi kättemaksu, saab teile tasutud;

aga kui te ei talu seda kannatlikult, siis loetakse see teile määratud õiglaseks karistuseks.” [ÕL 98:23–24]

Ka selle sõna oleme saanud Õpetajalt. Kui elame selle seaduse järgi, edeneme me heasoovlikkuse ja jõu poolest ning armus meie Taevase Isa juures. Meie laste südametes tugevneb usk. Nad armastavad meid meie sirgeseljalisuse ja ausameelse elu pärast ning on rõõmsad, et on sündinud sellistele vanematele. Ma ütlen teile, et see käsk pole antud ilma asjata; sest Issand on kuulutanud, et Ta pole ühtegi seadust andes ükskõikne, vaid iga seadus on antud selleks, et me seda peaksime ja selle järgi elaksime.

Oleme siin maailmas vaid lühikest aega. Noorimad ja tugevaimadki meist valmistuvad lihtsalt teiseks eluks ning enne, kui me jõuame oma Isa hiilgusse ja tunneme rõõmu õnnistustest, mida loodame saada ustavuse läbi, peame me elama kannatlikkuse seaduste järgi ning andma andeks neile, kes meie vastu eksivad ja vabastama oma südamed kõigist vihatunnetest nende vastu.

„Ja taas, kui sinu vaenlane lööb sind teist korda ja sa ei sõima oma vaenlast ja talud seda kannatlikult, on sinu tasu sajakordne.

Ja taas, kui ta lööb sind kolmandat korda ja sa talud seda kannatlikult, kasvab sinu tasu neljakordseks.” [ÕL 98:25–26] …

Elagu meis Õpetaja Vaim, et võiksime andestada kõikidele inimestele, nagu Tema on käskinud, andestada mitte ainult huultega, vaid sügaval südames kõik üleastumised, mis võidakse meie vastu toime panna. Kui me teeme seda läbi elu, püsivad Issanda õnnistused meie südametes ja meie kodudes.¹² [Vt 5. soovitus allpool.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk v–vii.

Mõtisklege lk 229 oleva loo üle ja lugege 3Ne 12:22–24. Miks Issand nõuab, et lepiksime oma vendade ja õdedega, enne kui saame tulla Tema juurde?
Lk 231 selgitab president Smith, et meie teadmised päästmisplaanist peaksid aitama meil olla andestavamad. Miks see nii on? Kuidas „jõuda omadega niikaugele” (lk 231), et suudame teistele andestada?
Uurides lk 232 algavat osa, mõelge ajale, mil Taevane Isa andestas teile. Miks me ei ole teie arvates ise andestuse väärilised, kui me ei suuda andestada teistele?
Lugege läbi teine lõik lk 233. Mis takistab meid leppimast Kiriku juhi või kellegi teisega, kes on meid teadlikult või enese teadmata solvanud? Mida teha, et neist raskustest jagu saada?
Sirvige viimast osa õpetustest (lk 233–236). Kuidas andestamisvalmidus valmistab meid ette selestiliseks kuningriigiks? Kuidas meie peresid õnnistatakse, kui me teistele andestame?

Samateemalised pühakirjakohad: Mt 5:23–24, 38–48; 6:12, 14–15; 7:1–5; 18:15; 1Ne 7:16–21; ÕL 42:88

Abiks õpetamisel: „Kui keegi esitab küsimuse, kaaluge võimalust lasta teistel sellele vastata, selle asemel, et vastata sellele ise. Näiteks võite te öelda: „See on huvitav küsimus. Mida ülejäänud teist arvavad?” või „Kas keegi oskab sellele küsimusele vastata?”” (Teaching, No Greater Call, lk 64).

„Pidage meeles Jumaliku Õpetaja eeskuju, kes sõnas halastamatu ristipuu küljes rippudes: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!””

„Kui teie ja teie naabrite vahel on olnud lahkarvamusi, siis lahendage need nii ruttu kui vähegi võimalik Issanda Vaimu mõju all.”