1. peatükk
Usk tegudes
Meie usk peab leidma väljundi igapäevaelus.
George Albert Smithi elust
Kui George Albert Smith oli 34-aastane, koostas ta nimekirja lubadustest – üheteistkümnest ideaalist, mida nimetas oma tõekspidamisteks ja mille järgi ta lubas elada:
„Olen sõber neile, kel pole sõpru, ja leian rõõmu vaeste aitamisest.
Külastan haigeid ja vaevatuid ning sütitan neis soovi uskuda tervenemisse.
Õpetan tõde, et see oleks arusaadav ja õnnistuseks kogu inimkonnale.
Otsin üles eksinud ning püüan võita nad tagasi õigemeelsele ja õnnelikule elule.
Ma ei püüa sundida inimesi elama minu ideaalide järgi, vaid pigem suunan neid armastusega õigetele tegudele.
Elan inimeste seas ja aitan lahendada nende probleeme, et nende elu maa peal võiks olla õnnelik.
Väldin kõrgete kohtadega kaasnevat avalikkuse tähelepanu ega kiida heaks hoolimatute sõprade ebasiiraid kiituseavaldusi.
Ma ei tee teadlikult kellelegi haiget, isegi mitte sellele, kes on minu vastu eksinud, vaid püüan teha talle head ja saada tema sõbraks.
Saan jagu kalduvusest isekusele ja kadedusele ning tunnen rõõmu kõigi oma Taevase Isa laste edust.
Ma ei ole ühegi elava hinge vaenlane.
Teades, et inimkonna Lunastaja on andnud maailmale ainsa plaani, mis meid tõeliselt arendab ning teeb õnnelikuks nii siin kui ka teispoolsuses, pean ma nii kohustuseks kui ka õnnistatud eesõiguseks seda tõde levitada.”1 [Vt 1. soovitus lk 9.]
Need, kes president Smithi tundsid, kinnitasid, et ta tõepoolest elas oma tõekspidamiste järgi. Ezra Taft Benson, kes oli siis Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, rääkis ühest kogemusest, kui president Smith jäi kindlaks oma otsusele „külasta[da] haigeid ja vaevatuid ning sütita[da] neis soov uskuda tervenemisse”:
„Jään talle alati tänulikuks, et ta külastas minu kodu, kui ma ise [kodust eemal] alandliku misjonärina teenisin. … Olen eriti tänulik õhtuvaikuses aset leidnud külaskäigu eest, kui meie väike laps hinge vaakus. President Smith leidis aega ette teatamata meie koju tulla, oma käed väiksekese pea peale panna, keda ema juba mitu tundi oma käte vahel oli hoidnud, ja lubada, et tüdruk saab täiesti terveks. Selline oli president Smith. Tal jagus alati aega, et aidata, eriti nende jaoks, kes olid haiged, nende jaoks, kes teda kõige enam vajasid.”2
Spencer W. Kimball tõi välja veel ühe seiga, kui president Smithi tegudes väljendus tema veendumus teha head „sellele, kes on [tema] vastu eksinud”:
„President Smithile teatati, et keegi oli varastanud tema lahtisest autost kaitsekeebi. Selle asemel, et vihaseks saada, vastas ta: „Kui me vaid teaksime, kes see oli, siis saaksime anda talle ka teki, sest tal oli ilmselt külm, ja ka süüa, sest ta oli tõenäoliselt näljane.””3
Üks kõrvaltvaataja kirjutas president George Albert Smithi kohta järgmist: „Tema usk ei lase tal hoida õpetusi sügavkülmas. Tema usk pole teooria. See on tema jaoks midagi enamat kui kaunis ja imetlusväärne plaan. See on enam kui elufilosoofia. Nii praktilise mõtteviisiga inimesele nagu tema on usk vaimulaad, mille järgi ta elab ja tegutseb, isegi kui selleks teoks on vaid lausutud hea sõna või pakutud tass külma vett. Tema usk peab leidma väljundi tegudes. See peab kanduma igapäevaelu üksikasjadesse.”4
Üks tema nõuandjatest Esimeses Presidentkonnas, president J. Reuben Clark noorem, võttis president Smithi laitmatu käitumise kokku järgmiste sõnadega: „Ta oli üks neist vähestest, kelle kohta võib öelda, et ta elas oma õpetuste järgi.”5
George Albert Smithi õpetused
Meie kuulekus evangeeliumile – mitte üksnes Kiriku liikmeks olemine – lubab meid kutsuda pühadeks.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus tähendab Jumala kummardamine pühendunud elu, soovi olla tema vääriline, kelle näo järgi me oleme loodud ja kes on andnud meile kõik … väärtusliku, nimelt Jeesuse Kristuse evangeeliumi.6
Kui tore on tunda, et me kuulume kirikusse, mis koosneb või peaks koosnema pühadest. Nimekirjas olemisest ei piisa. Tähtis on elada nii, et see annab meile õiguse olla kutsutud pühadeks, ja kui te seda teete, olete te õnnelikud. …
Kui Naatsareti Jeesus tuli maailma ja hakkas jutlustama kuningriigi Evangeeliumi, oli palju neid, eriti ennastõigustavaid varisere, kes Tema sõnumi hülgasid. Nad väitsid, et on Aabrahami järeltulijad ja saavad tänu oma päritolule päästetud Jumala kuningriiki.
Päästja teatas neile, et kui nad oleksid Aabrahami lapsed, teeksid nad ka Aabrahami tegusid. [Vt Jh 8:33–39.] Tahan öelda viimse aja pühadele, et kui me väärime viimse aja pühade nime, siis tuleb see sellest, et me elame kui pühad. Evangeeliumi eesmärk ongi meid sel moel ette valmistada. Maailm on jõudnud sellisesse olukorda, on lasknud vastasel end pikka aega petta ja on kuulutanud, et pelk usk Jumalasse on kõik, mis vajalik. Seetõttu on mul maailma pärast hirm. Tegemist on vaid vastase riukaga.7 [Vt 2. soovitus lk 9.]
Niinimetatud „mormoonlus” on Jeesuse Kristuse Evangeelium ning seega Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub ja järgib selle õpetusi. Mitte igaüks, kes ütleb: „Issand, Issand,” ei tunne rõõmu Tema vaimu kaaslusest, vaid need, kes teevad Tema tahtmist [vt Lk 6:46].8
Pöördudes Matteuse 7. peatüki ja 24. salmi poole, leian eest järgmise sõnumi:
„Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja teeb nende järele, on võrreldav mõistliku mehega, kes ehitas oma koja kaljule.
Ja ränk sadu tuli ja tulid vetevoolud, ja tuuled puhusid ja sööstsid vastu seda koda; aga ta ei langenud, sest tema alus oli rajatud kaljule.
Ja igaüks, kes neid minu sõnu kuuleb, aga ei tee nende järele, on võrreldav jõleda mehega, kes oma koja ehitas liivale.
Ja ränk sadu tuli ja tulid vetevoolud, ja tuuled puhusid ja sööstsid vastu seda koda, ja ta langes, ja tema langemine oli suur.” [Mt 7:24–27]
Kui paljud meist, olles Isa tahte teada saanud, selle järgi ka tegutsevad? Kui paljud meist rajavad päevast päeva alust ja ehitavad koda, mis ei riiva meie Õpetaja väärikust? „Jah, inimene on Jumala eluase, nimelt tempel; ja see tempel, mis on rüvetatud, selle Jumal hävitab.” [ÕL 93:35] Ta on andnud meile rohkem teadmisi ja tarkust kui teistele inimestele. Viimse aja pühadele on antud teada surelikkusele eelnevast elust. Meile on antud teada, et oleme siin, kuna jäime ustavaks oma esimeses seisundis, ning et meile on antud võimalus saada igavene elu oma Taevase Isa juures, kui jääme ustavaks oma teises seisundis. Meie üle ei mõisteta kohut nagu meie vendade ja õdede üle maailmas, vaid meie hoolde antud suuremate võimaluste järgi. Oleme nende seas, kes on saanud Issanda sõna, kes on kuulnud Tema ütlemisi, ja kui me nende järgi teeme, tähendab see meile igavest elu, aga kui meil seda teha ei õnnestu, järgneb sellele süüdimõistmine.9
Tehkem paremini kui kunagi varem. Tugevdagem oma otsusekindlust olla tõelised viimse aja pühad ja jätkem teesklemine. … Ma ei tea kedagi, kes ei suudaks tegutseda veidi paremini kui seni, kui ta nii otsustab.10
Meie Taevane Isa ootab, et me valmistuksime Tema lubatud õnnistusteks ja elaksime nende vääriliselt.
Olen avanud 22. peatüki Matteuse ülestähendusest Päästja õpetuse kohta ja loen ette järgmise tähendamissõna:
„Ja Jeesus algas kõnet ja rääkis neile jälle tähendamissõnadega ning ütles:
„Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi.
Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. …
Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas.
Ja ta ütles temale: Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks? Aga too ei saanud sõnagi suust.
Siis kuningas ütles teenijaile: Siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammaste kiristamine!
Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!”” [Vt Mt 22:1–3, 11–14.] …
… Siin on üks mees, kes tuli pulmapeole, ja kui aeg kätte jõudis, märkas kuningas või isand, et mehel polnud pulmariideid. Ilmselt ei pidanud mees seda oluliseks. Ta oli ette valmistumata sisse astunud ja lootis peost osa saada. Ta oli tulnud peole – neid kõiki oli peole kutsutud, kuid ma eeldan, et nad oleksid pidanud teadma, et sisse pääsevad ainult need, kes on korralikult riides. Ja see mees oli hämmastunud, kui temalt küsiti, miks ta nii kohale oli tulnud.
Maailm näib arvavat, et nad võivad tulla, mil iganes nad valmis on. Meie Isa lapsed ei mõista, et sellele eelnevad mõned ettevalmistused. Vastane on neid nõnda petnud, et nad on hakanud mõtlema, et ettevalmistumine pole oluline – kõik kõlbab. Ometi teavitatakse meid sõnumis, mille Päästja esitas tähendamissõnana oma kaaslastele, et mõningane valmistumine on kohustuslik ja ilma sellise ettevalmistuseta ei ole kellelgi lubatud saada osa meie Taevase Isa veelgi hinnalisematest andidest. See käib nende Kiriku liikmete kohta, kes mõtlevad, et kuna neid on kutsutud ja nende nimed on ülestähendustes kutsutute seas, ei pea nad enam midagi tegema. … Nad on Issanda unustanud ega valmistu peoks, kuhu ta on neid kutsunud.
Meie Taevane Isa on ette näinud, et kui me pulmapeoks ei valmistu, arvatakse meid kutsutute hulgast välja. Ta ootab, et jätaksime jätkuvalt meelde tõde ja levitaksime seda võimaluse avanedes kõigi tema laste seas. Tõsiasi, et meie nimed on Kiriku ülestähendustes, pole mingi tagatis, et leiame endale koha selestilises kuningriigis. Seal leiavad endale koha vaid need, kelle elu on kuningriigi liikmeks olemise vääriline.
Kui keset heitlikku olukorda, maailmas valitsevat kindlusetust, peaks olema õige aeg enesevaatluseks, et saada teada, kas me teeme ikka seda, mida Issand meilt ootab, siis on see täna. Kui peaks olema aeg, mil veenduda, kas me oleme ikka igavese elu rajal, siis on see nüüd ja praegu. Me ei saa suhtuda nendesse võimalustesse pealiskaudselt. Jumal ei lase end pilgata. Kui ta on andnud meile anni, teinud meile kättesaadavaks õnnistuse, kutsunud meid võtma osa peost ja me ei pööra sellele tähelepanu, võime olla kindlad, et meile saab osaks äng, mida tunnevad need, kes ütlevad ära Issanda õnnistustest, kui neid pakutakse.11
Me ei saa elada nagu maailm ja eeldada, et saame endale meile õigusega kuuluva koha kuningriigis. Pidades silmas kurjust, ütleb Issand meile Õpetuse ja Lepingute esimeses osas, et ta ei saa vaadata patule vähimagi mööndusega [vt ÕL 1:31]. See on mõru pill, sest mõned meist Kirikus on tulnud mõttele, et võime suhtuda hoolimatult oma Issanda Evangeeliumisse ja igavese elu alustesse ning saada ikkagi soovitud koha. See ei ole tõsi! Issand on halastav, aga ka õiglane, ja kui me tahame mõnda õnnistust, siis on vaid üks viis seda endale saada, ja selleks tuleb pidada kinni käskudest, mis meile selle õnnistuse saamiseks õiguse annavad.12 [Vt 3. soovitus lk 9.]
Kui teeme kõik, mis meie kohus, tunnistab me elu meie usust evangeeliumisse.
Möödunud aasta jooksul oli mul eriline võimalus kohtuda mõnede inimestega, kes elavad siinses kogukonnas [Salt Lake Citys], kuid kes pole meie Kiriku liikmed, ja vestelda nendega evangeeliumist. Üks mees oli elanud siin kakskümmend aastat – mees, kelle elu on laitmatu, kes on hea kodanik, suurepärane ärimees ja kes suhtub sõbralikult meie inimestesse. Ta ütles mulle, et oli elanud siin kakskümmend aastat ja jõudnud järeldusele, et me oleme niisama head kui meie naabrid, kes kuuluvad teistesse kirikutesse – ta ei näinud meis mingit erinevust.
Ma tahan teile öelda, mu vennad ja õed, et minu jaoks pole see mingi kompliment. Kui Jeesuse Kristuse evangeelium ei tee minust paremat inimest, siis pole minu areng selline, nagu peaks, ja kui meie naabrid, kes pole sellest Kirikust, võivad elada meie seas aastast aastasse, nägemata mingit tõendit sellest, millist kasu toob Jumala käskude järgi elamine, tuleb Iisraelis teha ümberkorraldusi. …
… Kas te täidate oma kohust? Kas teeme tööd, mille Issand on meie hoolde usaldanud? Kas tunnetame meil lasuvat vastutust? Või triivime tegevusetult pärivoolu, pidades oma lunastamist viimasel päeval iseenesestmõistetavaks?13
Meid kutsutakse omandrahvaks [vt 1Pt 2:9] vahest meie põhjaliku usu tõttu Jeesuse Kristuse evangeeliumisse. …
Kui me oleksime omandrahvas kuni selleni välja, et elame iga sõna järgi, mis lähtub meie Taevase Isa suust [vt ÕL 84:44], oleksime tõepoolest õnnistatud rahvas. Meie elu lähtub suuremalt jaolt tunnistusest, mille on meile andnud meie Lunastaja, ja oleme siiamaani üks õnnistatud rahvas. Kuid me oleksime veel enam õnnistatud ja soositud, kui hakkaksime tegema kõike, mis on meie kohus.
Ma palvetan, et vaim, tänu millele me suudame teenida ustavalt, oleks meiega, et soov teha head saaks jagu meie teele pandud kiusatustest, ja et kuhu me ka ei läheks, oleks meie heade tegude pealtnägijad sunnitud andma au meie Isale, kes on taevas [vt Mt 5:16].14
Vaadelgem nüüd iseennast. Kas teeme nii palju, kui peaksime? Ja kui mitte, siis pöörakem ringi ja tehkem paremini. Kui teeme nii, nagu peaksime, kui püüame igakülgselt teha head oma Isa lastele, toome endale läbinisti targa Isa õnnistuse ja tunneme rõõmu kõigest heast, mida siin korda saadame. …
Olgem alandlikud ja palvemeelsed, elades oma Taevase Isa läheduses ning tõendades oma usku Jeesuse Kristuse Evangeeliumisse selle põhimõtete järgi elades. Tõendagem õige ja järjepideva eluga oma usku Jumalasse ja töösse, mis Ta on andnud maale, sest lõppude lõpuks on just see tugevaim tunnistus, mida võime selle töö õigsuse kohta jagada.15 [Vt 4. soovitus lk 9.]
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.
-
Sirvides president Smithi tõekspidamisi (lk 1–2), mõelge, milliseid ideaale või põhimõtteid tahaksite oma elus järgida. Kandke need soovi korral oma päevikusse.
-
Lugege läbi neli esimest täislõiku lk-l 3. Mida tähendab olla viimse aja püha? Mida saab lapsevanem teha, et aidata oma lastel elada nii nagu pühale kombeks?
-
Lugedes lk-l 5 algavat osa, mõelge, kuidas tähendamissõna pulmast võiks käia teie elu kohta (vt ka Mt 22:1–14). Näiteks, mida pulmapidu esindab? Keda esindavad kutsutud külalised? Mõtisklege, mida teie saate teha, et „pulmapeoks valmistuda” (lk 6).
-
Lugege läbi viimane lõik õpetustest (lk 8) ja mõelge mõnele tuttavale, kellel on tugev tunnistus evangeeliumist. Milliseid tõendeid näete tema elus tema tunnistuse kohta? Mõtisklege, mida saate teha teie, et teie tunnistus oleks nähtav.
Samateemalised pühakirjakohad: Mt 7:16–23; Jk 1:22–25; 2:15–18; 1Jh 2:3–6; Mn 7:3–5; ÕL 41:5
Abiks õpetamisel: „Aitamaks meil õpetada pühakirju ja viimse aja prohvetite sõnu, on Kirik andnud välja õpikuid ja muid materjale. Täiendavate kommentaaride või teatmete hankimiseks puudub eriline vajadus” (Teaching, No Greater Call: A Resource Guide for Gospel Teaching, 1999, lk 52).
„Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja teeb nende järele, on võrreldav mõistliku mehega, kes ehitas oma koja kaljule.”
„Kui püüame igakülgselt teha head oma Isa lastele, … tunneme rõõmu kõigest heast, mida siin korda saadame.”