24. peatükk
Õigemeelne elu hädaohtlikel aegadel
Kui oleme evangeeliumile ustavad, võime leida kaitset meie ajal valitsevate ohtude eest ja avaldada maailmas positiivset mõju.
George Albert Smithi elust
George Albert Smithi teenistus üldjuhina hõlmas enamiku 20. sajandi esimesest poolest. Selle perioodi jooksul nägi maailm mitmeid laastavaid ja rahutuid sündmusi, teiste seas suur majanduslangus ja kaks maailmasõda. Need hädad koos tema arvates ühiskonna kõlbluse üldise allakäiguga panid president Smithi ütlema rohkem kui ühel korral: „Selle maailma seis on kriitiline.”1 Ta nägi maailma sündmustes viimse aja kohta antud prohvetlike kuulutuste täitumist ja oli veendunud, et ainsaks lootuseks maailmas rahu saavutada on kuulekus Jumala seadustele. Kui Esimene maailmasõda oli haripunktis, hoiatas ta: „Sõda ei lakka ja vaen siin maailmas ei lõpe enne, kui inimlapsed parandavad meelt oma pattudest, pöörduvad Jumala poole ning teenivad teda ja peavad tema käske.”2
Keset neid raskeid aegu leidis president Smith, et paljud inimesed olid muutunud heitunuks. Ta teatas: „Mul on olnud eriline võimalus viibida eri pool [Ameerika Ühendriike] ja harva leiab eest neid, kes pole äärmiselt pessimistlikud olukorra tõttu, mille üle meil ei näi mingit kontrolli olevat.”3 President Smith tunnistas, et sõda, looduskatastroofid ja vaimne oht kuuluvad viimsel ajal elu juurde, kuid õpetas samas pühadele, et paljudest hädadest neil ohtlikel aegadel saab pääseda, kui elada evangeeliumi järgi ja hoiduda kiusatustest.
Talle andis julgust ka usk, et õigemeelsetel viimse aja pühadel võib olla vägev mõju neid ümbritsevale maailmale. Ta õpetas, et pühad ei peaks maailmas valitseva olukorraga leppima, vaid peaksid jääma kogukonnas aktiivseks ja püüdlema selle poole, et nende mõju oleks tuntav hoolimata vastuseisust, millega nad võivad kokku puutuda. „Meil kõigil on kohustus teha maailmast oma elu jooksul õnnelikum koht,” ütles ta.4
Abiühingu üldjuhataja õde Belle S. Spafford rääkis ühest kogemusest, kui president Smith oli talle seda põhimõtet õpetanud. Peagi pärast tema ametissekutsumist teatati õde Spaffordile Üleriigilise Naistenõukogu koosolekust New Yorgis. Abiühing oli palju aastaid sellesse nõukogusse kuulunud, kuid hiljuti olid mitu nõukogu liiget Kiriku vastu vaenulikud olnud ja viimse aja pühade esindajaid koosolekutel häbistanud. Õde Spafford ja tema nõuandjad tundsid seetõttu, et Abiühing ei peaks enam nõukogu liige olema ning panid soovitusena kirja oma vaated. Õde Spafford meenutas hiljem järgmist:
„Ühel hommikul läksin üksinda president George Albert Smithiga kokkulepitud kohtumisele ja võtsin kaasa soovituskirja koos terve rea põhjustega soovituskirja kirjutamiseks. President luges trükimaterjali hoolega läbi ja uuris seejärel: „Kas see pole mitte see organisatsioon, millega õed liitusid enne sajandivahetust?”
Vastasin: „Jah, härra.”
Tema lausus: „Kas ma saan õigesti aru, et te ei soovi enam selle liikmed olla?”
Ma vastasin: „Jah, härra.” Ja lisasin: „Teate, president Smith, see nõukogu ei anna meile midagi.”
President vaatas mulle üllatunult otsa. Ta ütles: „Õde Spafford, kas te mõtlete alati sellele, mida te saate? Kas te ei arva, et oleks ülim aeg mõelda sellele, mida teil on anda? Usun,” jätkas ta, „et mormoonidest naistel on maailma naistele midagi anda ja nad võivad neilt ka midagi õppida. Selle asemel et lasta teil oma liikmelisusest lahti öelda, soovitan ma teil võtta mõned oma võimekamad nõukoguliikmed ja koosolekule tagasi minna.”
Seejärel sõnas ta rõhutatult: „Olgu teie mõju tunda!””5
Õde Spafford kuuletus sellele nõuandele ja määrati hiljem Üleriigilises Naistenõukogus juhtivale ametikohale ning valiti lõpuks nõukogu juhatajaks. [Vt 1. soovitus lk 246.]
George Albert Smithi õpetused
Viimseteks aegadeks ennustatakse tõsiseid raskusi.
Meile on öeldud, et viimsetel päevadel tekib tõsiseid raskusi. … Meid ei ole hoiatatud üksnes pühakirjade vahendusel, mis anti Päästja päevil ja enne tema aega ning pärast teda, vaid Issand on rääkinud meie enda päevil ja ajastul ja meie Taevase Isa ilmutused on kirjas Õpetuses ja Lepingutes. Kui loeme neid ilmutusi, saame teada, et meie läbielatud kogemusi oli ette ennustatud. …
… Ajakirjandus toob meile iga päev ülevaateid kõikjal toimuvatest katastroofidest – inimelusid nõudvatest raevukatest tormidest merel, maavärinatest, suurtest keeristormidest, just sellistest, mis meile räägitu kohaselt viimsel ajal aset leiavad – ja mulle tundub, vennad ja õed, et kui inimesed võtavad asja tõsiselt ja loevad pühakirju, peavad nad ilmselt teadma, et Issanda sõnul viimsel ajal aset leidvad sündmused ongi aset leidmas. Viigipuu hakkab tõepoolest lehti ajama [vt JSM 1:38–39] ja need, kes kaasa mõtlevad, teavad, et suvi on peagi käes, et need asjad, mis Issanda ennustuse kohaselt eelnevad tema teisele tulemisele, on nüüd aset leidmas.6
Me oleme ikka veel ohus. Maailm vajab suurpuhastust, kui meie Taevase Isa pojad ja tütred ei paranda meelt oma pattudest ega pöördu tema poole. See tähendab, et viimse aja pühad ehk Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed koos kõigi ülejäänutega peaksid olema eeskujuks, aga ennekõike peaksime meie ise eeskujuks olema.7 [Vt 2. soovitus lk 246.]
Ainus moodus rahu saavutada on Jeesuse Kristuse evangeeliumi kaudu.
Selle üleüldise häda leevendamiseks on vaid üks ravim – üks imerohi maailma haiguste vastu. Selleks on Jeesuse Kristuse evangeelium, täiuslik elu ja vabaduse seadus, mis on pühakirjade täitudes jälle taastatud.8
„Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks.” (Jh 14:27)
Need on Rahuvürsti kinnitussõnad oma ustavatele järgijatele. Inimesed ei vaja tõesti midagi enamat kui rahu ja õnne õnnistust ning et nende süda ei peaks tundma hirmu. Ja seda pakutakse meile kõigile, kui me vaid tahame sellest osa saada.
Kui evangeelium käesoleval ajajärgul maa peale taastati, ütles Issand taaskord, mida ta oli öelnud palju kordi Vanas ja Uues Testamendis, et rahu ja õnne hind on õigemeelsus. Sellest teadmisest hoolimata näivad paljud arvavat, et õnne saavutamiseks on mingi muu võimalus, ometi peaksime kõik nüüdseks teadma, et mingit muud võimalust pole. Ja ometi on Saatan oma vembutamisega veennud enamikku inimkonnast õnne toovalt teerajalt lahkuma, ning ta on ikka veel sellega hõivatud. Õigemeelsuse vastane ei maga iial.
Kuid järgides Issanda õpetusi, pöördudes tema poole ja parandades meelt pattudest, käies ringi ja tehes head, saadab meid rahu, õnn ja edu. Kui kõik inimesed armastavad üksteist, kaovad viha ja ebasõbralikkus, mis maailmas nii laialt levivad.9
Neil ebakindlatel aegadel, mil inimesed jooksevad sinna-tänna, otsides mõnda uut plaani, millega rahu maailma tuua, olgu teada, et ainus tee rahuni siin maailmas on meie Issanda Jeesuse Kristuse Evangeeliumi rada. Muud teed pole. … Tõe teadmine on väärt kogu maailma rikkust. Teadmine, et meie tee on turvaline, kui kõnnime mööda kohustusterada, nagu meie Taevane Isa on määranud, ja teadmine, et me saame jääda sellele rajale, kui seda tahame, hoolimata nende mõjust ja keelitustest, keda ei ole asetatud meie juhtideks, on hindamatu õnnistus.10
Elame ajal, mil rahvaste seas on täitumas pühakiri, kus Issand ütleb ühe oma prohveti kaudu, et viimsel ajal „… tarkade tarkus kaob ja … mõistlike mõistus peidetakse”. (Js 29:14) Kogu maailma tarkuse juures pole ühelgi rühmal siiani õnnestunud näidata teed rahuni täieliku veendumusega, et see ongi see tee. Meil … on õnn teada, et rahuni viib üks tee, mis annab ainukesena tulemusi, ja see tee on Jumala käskude pidamine, nagu on ilmutatud inimlastele muiste ja meie päevil. Kui seda teed järgitaks, leiaksid lahenduse kõik tõsised maailma probleemid ja sellele õnnetule maale tuleks rahu.11
Kuigi maailm võib olla murest murtud ja taevad koguvad pimedust, lööb eredalt välku ja maa väriseb tuumast pinnani välja, siis kui meie teame, et Jumal elab ja meie elu on õigemeelne, oleme õnnelikud ja rahu on sõnulseletamatu, sest me teame, et meie Isa on meie elu heaks kiitnud.12 [Vt 3. soovitus lk 246.]
Kui teeme, mida Issand on meilt palunud, ei pea me kartma.
Kui teeme, mida Issand on meilt palunud, ei pea me kartma. See on Tema maailm. Kõik mehed ja naised on Tema alamad. Kõik kurjuseväed saavad kontrolli alla Tema inimeste pärast, kui nad austavad Teda ja peavad Tema käske.13
Kui meie Taevane Isa usaldab meid, kui Tema armastus on meiega, kui väärime Tema õnnistusi, ei suuda kogu maailma väed meid hävitada, meie usku murda või saada jagu Kirikust, mis on saanud nime Jumala Poja järgi.
Lugege Teise Kuningate raamatu üheksateistkümnendast peatükist, kuidas Assuri kuningas Sanherib tahtis Jeruusalemma vallutada. Kuningas Hiskija, kes esindas Iisraeli, palus, et Issand nad päästaks, samas kui Sanherib pilkas teda, öeldes: „Ära arva, et su palved Jumalale sind aitavad. Palvetati ka kõigis nendes kohtades, kus ma olen olnud ja mille olen juba vallutanud. Sa ei saa abi.” Järgmisel hommikul leiti suur osa Assuri väest surnult maas lebamas ja Issand oli Jeruusalemma päästnud. [Vt 2Kn 19:10–20, 35.] Tema on meie tugevus, … teie ja minu Isa, kõigi Isa; kui me vaid oleme väärilised, hoiab Ta meid, nagu Ta hoidis Heelamani poegi [vt Al 57:24–27] ning nagu Ta päästis Taanieli lõukoerte käest [vt Tn 6], heebrea lapsed tulisest ahjust [vt Tn 3] ja kuussada tuhat Aabrahami järglast, kui ta tõi nad Moosese juhtimisel Egiptusest ning uputas vaarao väe Punasesse merre [vt 2Ms 14:21–30]. Tema on selle universumi Jumal. Ta on meie kõigi Isa. Ta on kõikvõimas ja Ta lubab meid kaitsta, kui elame selle vääriliselt.14
Ükskõik kas pilved kogunevad, ükskõik kuidas sõjatrummid löövad, ükskõik mis olukord maailmas on, kus iganes Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus austatakse ja peetakse Jumala käske, seal oleme kaitstud kurjuse vägede eest ning meestel ja naistel on lubatud elada maa peal kuni auväärt ja hiilgava lõpuni, kui nad peavad meie Taevase Isa käske.15 [Vt 4. soovitus lk 246]
Meie kodud saavad olla rahu- ja pühapaigad isegi keset häda ja viletsust.
Ma arvan, et kuna kõikjal on muresid, kuna Issand on ennustanud Õpetuse ja Lepingute raamatu esimeses osas, et „rahu võetakse ära maa pealt” [ÕL 1:35], on meil kindlasti tunne, et aeg on käes. Peaksime ennast kindlasti analüüsima ning meie kodud peaksid olema kohad, kus on palve ja tänulikkus. Mehed peaksid olema oma naiste vastu heasüdamlikud ja naised peaksid hoolima oma meestest. Vanemad peaksid elama õigemeelselt ja hoidma nii oma laste armastust. Siis oleksid meie kodud kohad, kus on palve ja tänulikkus ning kohad, kus Isa saaks jagada meie väärilisuse tõttu oma valitumaid õnnistusi.16
Ma palvetan, et meie õigemeelne elu muudaks meie kodud pühaks, et vastasel poleks mingit väge meie koju tulla ning hävitada seal meie lapsi või neid, kes meie katuse all elavad. Kui austame Jumalat ja peame tema käske, on meie kodud pühad, vastasel pole mingit mõju ning me elame rahus ja õnnelikult, kuni jõuab kätte surelikkuse lõppstseen ja me läheme oma tasu järele surematuses.17
Seadke oma elu vastavusse Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetustega ja te tunnete siis, kui häda ähvardab, kuidas tema kõigeväeline käsivars teid toetab. Tehke oma kodudest kohad, kus viibib Issanda vaim, olgu teie kodud pühapaigad, kuhu vastane ei saa tulla, kuulake vaikset tasast häält, mis õhutab teid õigemeelsetele tegudele. Minu palve viimsele kui ühele on, et teid ei pöörataks rajalt, mis viib Jumala tundmise ja Jumala väeni, ustavate pärandi, nimelt igavikulise eluni.18
Ma palvetan, et meie südames ja meie kodus võiks viibida armastuse, kannatlikkuse, heasüdamlikkuse, ligimesearmastuse ja abivalmiduse vaim, mis rikastab meie elu ning muudab maailma seetõttu helgemaks ja paremaks.19 [Vt 5. soovitus lk 246.]
Meie mõju maailmas saab olla positiivne.
Ma palun teid, … olge oma elukohas kui ankrud, mis tõmbaks teisi teie poole ja nad tunneksid end turvaliselt. Paistku teie valgus nõnda, et teised, kes näevad teie häid tegusid, tunnevad südames soovi olla teie sarnased.20
Meie kohus on olla eeskujuks, meie kohus on hoida kõrgel tõelippu. Meie kohus on innustada Isa teisi lapsi tema nõu ja soovitusi kuulama ning teha vastavaid ümberkorraldusi, et kus iganes me oleme, leiaksime Jumala vaimu oma hinges põlemas ja avaldaksime head mõju.21
Issand pole nõudnud midagi võimatut. Vastupidi, ta on andnud meile käsud, nõu ja soovitusi, mida kõigil meist on võimalik käesoleval ajal oma elus järgida. …
… Vennad ja õed, me peame olema ustavad. Meie õigemeelne elu peaks pühitsema maa, kus me elame. … Meil tuleb vaid parandada meelt oma pattudest, pöörata selg eksimustele, puhastada elu patust ning seejärel minna ja teha head. Meid pole vaja sel eesmärgil ametisse asetada. Iga mees, naine ja laps Jeesuse Kristuse Kirikus võib minna ja teha head ning saada osa sellest tulenevast õnnistusest. [Vt 6. soovitus lk 247.]
… Võtkem käsile töö, mille ta on meie hoolde usaldanud, õnnistagem oma Isa lapsi, kus iganes nad on, ning meie elu on rikkam ja maailm tehakse õnnelikumaks. See ülesanne on pandud meie õlule. Meie Taevane Isa peab meid selle eest vastutavaks, kuidas me seda täidame. Jumal andku, et asuksime oma hinge alandlikkuses tegutsema, soovides südames teha head kõikidele inimestele, kus iganes nad asuvad, ja tooksime neile rõõmu, mis saab tulla üksnes tema seadustele kuuletudes ja tema käske pidades. Palvetan alandlikult, et meie südames ja kodus oleks rahu, et kuhu iganes me läheme, kiirguks meist ikka päikest ja rõõmu, et võiksime tõestada maailmale oma eluga, et me teame, et Jumal elab, ja saada seetõttu osa tema õnnistustest.22
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.
-
Lugege lugu sellest, kuidas Belle S. Spafford president Smithilt nõu sai (lk 240). Mida saate teha teie, et „teie mõju oleks tuntav”?
-
Õpetuste esimeses osas (lk 241), räägib president Smith raskustest, mille kohta on ennustatud, et need eelnevad teisele tulemisele (vt ka 2Tm 3:1–7; ÕL 45:26–35). Miks on tähtis teada, et neid raskusi on ennustatud pühakirjades?
-
Sirvige lk 241 lõpus algavat osa. Mis on mõned probleemid maailmas, mida saaks lahendada kuulekusega Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumile? Kuidas on evangeelium toonud rahu teie isiklikku ellu? Teie perele? Teie suhetesse teisega?
-
Lk-l 243 toob president Smith pühakirjadest näiteid, kuidas Issand kaitseb oma rahvast. Kuidas on Ta kaitsnud teid ja teie perekonda? Kuidas kuulekus aitab meil hirmust jagu saada?
-
Millised ohud ähvardavad meie vaimset turvatunnet tänapäeval? Mida me saame teha, et meie kodud oleksid „pühapaigad, kuhu vastane ei saa tulla”? (Vt mõtete saamiseks lk 244 algavat osa.)
-
Lugege läbi lk 244 lõpus algava osa esimene ja neljas lõik. Kuidas on ustavad viimse aja pühad oma elukohas kui „ankrud”? Miks oma elu puhastamine patust annab meile jaksu „minna ja teha head”? Mõtisklege palvemeelselt, mida võiksite teha, et oma elu patust puhastada.
Samateemalised pühakirjakohad: Js 54:13–17; Mt 5:13–16; Jh 16:33; 2Ne 14:5–6; ÕL 87:6–8; 97:24–25; JSM 1:22–23, 29–30
Abiks õpetamisel: Võiksite paluda tunnis osalejatel lugeda „George Albert Smithi õpetuste” alapealkirju ja valida välja osa, mis on nende või nende pere jaoks tähendusrikas. Paluge neil uurida president Smithi õpetusi selles osas ja vastavaid küsimusi peatüki lõpus. Seejärel paluge tunnis osalejatel rääkida, mida nad õppisid.
„Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Jh 14:27)
„Tehke oma kodudest kohad, kus viibib Issanda vaim, olgu teie kodud pühapaigad.”