4. peatükk

Prohvet Joseph Smith, Jumala töövahend tõe taastamisel

Jumal taastas Jeesuse Kristuse evangeeliumi selle ehedal kujul prohvet Joseph Smithi kaudu.

George Albert Smithi elust

Prohvet Joseph Smithi sajanda sünniaastapäeva paiku külastas vanem George Albert Smith koos president Joseph F. Smithi ja teistega kohti, mis olid prohveti elus tähtsad olnud. 23. detsembri hommikul 1905. a pühitseti Joseph Smithi auks tema sünnipaigas Vermontis mälestussammas. George Albert Smithile ja tema kaaskonnale oli evangeeliumi taastamise jaoks nii tähtsas paigas viibimine liigutav kogemus. „Pisarad jooksid takistamatult,” meenutas ta. „Vaimu mõju tegi meie hinged alandlikuks, südamed härdaks ja me tundsime rõõmu Taevase Isa õnnistustest.”¹ George Albert Smithil paluti teha pühitsemisteenistusel lõpupalve. Päevakokkuvõtte lõpetuseks kirjutas ta päevikusse: „Nii lõppes üks sündmusrikkaim päev minu elus. Olen tänulik, et sain olla üks vähestest meie inimestest, kes said äsja lõpetatud ülesandes kaasa lüüa.”²

Hiljem läksid nad paika New Yorgis Palmyras, kus leidis aset esimene nägemus. Vanem Smith meenutas: „Läksime sallu, kus Joseph maha põlvitas ja palus, et Issand annaks talle teada, millise kirikuga ta peaks liituma. Tundsime vajadust laulda seal pühas paigas kaunist … kirikulaulu „Joseph Smithi esimene palve”.”³

Külastanud Kumoora küngast, Kirtlandi templit ja muid prohveti missiooniga seotud paiku, kutsus president Joseph F. Smith seltskonna ringsõidu viimasel õhtul kokku. „Laulnud mõned Siioni laulud, anti igale rühmaliikmele võimalus tunnistada Isa headusest ja halastusest meie vastu. Meie peale langes Issanda Vaim ning me valasime rõõmu- ja õnnepisaraid.”⁴ [Vt 1. soovitus lk 40.]

Mõned aastad hiljem, kui George Albert Smith teenis Kiriku presidendina, ilmusid trükist mõned raamatud, milles püüti Joseph Smithi maha teha. Kiriku üldkonverentsi ajal astus president Smith julgelt prohveti kaitseks välja, tunnistades tema missioonist järgmiste sõnadega:

„Palju head ja paljud õnnistused, millest olen osa saanud, on tulnud selle mehe kaudu, kes andis oma elu Jeesuse Kristuse evangeeliumi eest. Mõned on teda halvustanud, aga ma tahaksin öelda, et need, kes on nii teinud, unustatakse, ja nende jäänused naasevad, kui pole juba naasnud, emasse maasse, ja nende häbihais ei haihtu iial, samas kui prohvet Joseph Smithi poolt ilmutatud hiilgus, au, ülevus, vaprus ja truudus saadavad tema nime igavesti.”⁵

Vanem Harold B. Leele, kes oli tookord Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, jättis see avaldus nii sügava mulje, et ta hoidis seda paberitükile kirjutatult rahakoti vahel ja tsiteeris sageli, soovides, et president Smithi sõnu „kuuleksid kõik maa ääred”.⁶

George Albert Smithi õpetused

Joseph Smithi esimene nägemus näitas, et taevad ei ole suletud.

Me usume, et meie Taevane Isa on ka käesoleval ajal rääkinud, … et ta kuulis ühe nooruki alandlikku palvet Palmyras ning vastas tema palvele ja õnnistas teda teadmistega iseendast, et kõik inimesed võiksid tunda Issandat, kui nad seda tahavad.

Oli loomulik, et Joseph Smith otsis Issandat. Ta pärines … inimeste seast, kes uskusid meie Taevasesse Isasse, Päästja jumalikku missiooni, palve mõjusse ja sellesse, et Jumal kuuleb ja vastab oma rahvale, kui inimesed pöörduvad tema poole õigesti meelestatult. Selle noore mehe jaoks oli uskumine lihtne, kuna ta sündis ja kasvas üles usklikus perekonnas. Ja kui ta oli saanud korralduse pühakirja kaudu (Jk 1:5): „Kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale,” siis läks ta vastuseks metsa, uskudes, et tema palvele vastatakse, sest meie Taevane Isa on lubanud oma lastele algusest peale, et „usu läbi võite te teada kõiki asju”.⁷

Tema usk Jumalasse juhatas ta eemale ajale omasest uskumusest, et Piibel sisaldab kõiki ilmutusi, mida inimene võib saada, ja et taevad tema pea kohal on suletud. Ta palvetas Issanda poole ja tema palvele vastati. Ta nägi Isa ja Poega hiilgavast valgusest ümbritsetuna maa peale laskumas. Ta sai vaieldamatu teadmise, et nende kehad on inimeste sarnased, ja et nad on füüsilised isikud; nad rääkisid temaga ja ta kuulis nende häält.⁸

See imeline ilming, mille sarnasest me pole iial maailma ajaloos kuulnud, oli [Josephi palve] tulemus. Oleme kuulnud juhtumitest, kus meie Taevane Isa on ennast ilmutanud; oleme lugenud juhtumitest, kus Inimkonna Lunastaja on ennast ilmutanud, kuid me pole kunagi lugenud ühestki juhtumist, kus Isa ja Poeg korraga oleksid enne seda ilmunud ühelegi elusolendile ja temaga rääkinud.

Inimesed maailmas ei usu seda. Meestele ja naistele on õpetatud, et taevad on suletud, … ja kui see nooruk teatas, et käesoleval ajal, just siis, kui me valgust kõige enam vajasime, kui mehed ja naised uitasid, otsides Issanda sõna, suutmata seda leida, nagu vana-aja prohvetid olid ennustanud [vt Am 8:11–12], oli Issand end ilmutanud, hakati teda [Josephit] naeruvääristama. … Tema väide lükati tagasi, ja need, kes oleksid pidanud tema sõbrad olema, pöörasid talle selja ja koguni ütlesid, et see on kurjast. Millest see poiss tunnistas?

„… Ma olin tõepoolest näinud valgust ja keset seda valgust nägin kahte Isikut, ja nad tõesti kõnelesid minuga. Ja kuigi mind vihati ja kiusati taga, kuna ma ütlesin, et olin näinud nägemust, oli see siiski tõsi. Ja kui mind taga kiusati ja teotati ning minust räägiti valetades kõiksugu kurja, kuna ma nii ütlesin, pani see mind südames endalt küsima: Miks mind tõe rääkimise pärast taga kiusatakse? Ma olen tõepoolest näinud nägemust, ja kes olen mina, et võiksin vastu seista Jumalale? Või miks tahab maailm panna mind eitama seda, mida ma olen tegelikult näinud? Sest ma ju nägin nägemust, ma teadsin seda ja teadsin ka, et Jumal teab seda, ning ma ei saanud ega julgenudki seda eitada; teadsin vähemalt, et seda tehes astuksin ma Jumala vastu ja satuksin süüdimõistmise alla.” [Vt JSA 1:25.]⁹

Aastal 1830, mil see Kirik asutati, polnud maa peal ühtki kiriku organisatsiooni, mis oleks väitnud end uskuvat, et Jumal võib inimlastele ilmuda. Kõikide kirikute õpetused olid selle vastu, ja meie Isa nägi, kui kasutu on oma poegi ja tütreid päästa üritada enne, kui neid inspireeritakse tulema tema juurde usuga sellesse, et ta kuuleb nende palveid ja vastab neile. Kui poisiohtu prohvet nägi Palmyra metsas Isa ja Poega ning mõistis, et nad on tõepoolest elus isikud, et nad kuulevad tema sõnu ja vastavad talle, sai maailmas alguse uus ajastu ja pandi alus inimlaste usule. Nad võisid nüüd palvetada meie Taevaisa poole ja mõista, et ta võib nende palveid kuulda ja nendele vastata, et taevad ja maa on omavahel ühendatud.¹⁰ [Vt 2. soovitus lk 41.]

Olgugi et Joseph Smith oli veel noor ja kogenematu, kutsuti ta taastama õiget Jeesuse Kristuse Kirikut.

Usu õhutusel otsis Joseph palves Jumalat ja küsis, millise kirikuga peaks ta ennast siduma. Mis oli vastus? Kas Issand ütles: „Mu poeg, kõik nad on head, kõik nad püüavad pidada minu käske; olen mehed, kes on kõikide nende kirikute juhid, heaks kiitnud; igaüks neist kirikutest kõlbab; nad kõik juhatavad sind tagasi meie Taevase Isa juurde”? Tänu valitsevale olukorrale oleks võinud poiss sellist vastust oodata. Siiski tahtis ta teada, mida teha, ja oli tulvil usku, et Issand talle seda ütleb. Kui ta siis palvetas, küsis ta, millise kirikuga liituda, ja oli arvatavasti hämmastunud, kui [talle öeldi, et ta] „ei liituks mitte ühegagi nendest, … nad õpetavad õpetusi, mis on inimeste käskimised, … nad austavad mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel, … neil on jumalakartuse nägu, aga nad salgavad tema väge”. [Vt JSA 1:19.] Kujutage ette ühte neljateistaastast poissi kodu lähedal metsas põlvitamast tõusmas ja maailmale sellist sõnumit kuuldavale toomas! Kas te usute, et ühel noorukil jaguks selleks julgust? Kuid kas ta julgenuks Taevaselt Isalt saadud tunnistusega, Issandalt endalt saadud käsuga teha midagi muud kui teatada, et Issand on temaga rääkinud?¹¹

Joseph Smith oli alles poisike, kui Peetrus, Jaakobus ja Johannes panid oma käed tema pea peale ja pühitsesid ta Melkisedeki preesterlusse — tema ja Oliver Cowdery. Veidi hiljem sai Joseph Smith juhise Kirik asutada. Ta oli alles noor mees, kuid asutas selle inimkonna Lunastaja juhatuse all. Ja see on rajatud kiriku järgi, mille asutas Päästja, kui ta oli maa peal. Kahtlemata leidus paljusid, kes suhtusid sellesse noormehesse kui tõusikusse ja pidasid naeruväärseks, et keegi, kellel polnud juhi haridust, julgeb juhtida. Kuid ta oli nagu meie Taevase Isa teisedki teenijad, kes on elanud maa peal, keda Issand on kutsunud erilist tööd tegema, ja tema puudulikud teadmised selle maailma asjadest ei takistanud Issandat andmast talle teavet, mis tegi ta võrdväärseks nendega või paljuski ülemaks neist, kelle rohked võimalused maa peal olid temale kättesaamatud.¹²

Kuigi teda solvati ja tema kohta valetati, kuigi need, kes oleksid pidanud olema tema sõbrad, põlgasid teda, ning tolle aja haritlased ja teadlased olid tema vastu, taastas ta edukalt elu- ja päästeevangeeliumi ning asutas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku.

Kuigi kurjuse jõud ei lakanud tegutsemast tema hävitamise nimel, kaitses Issand teda seni, kuni tema töö oli lõpule viidud ning kõik inimperekonna päästmiseks vajalikud võtmed ja talitused olid taas inimestele antud.¹³ [Vt 3. soovitus lk 41.]

Joseph Smithi kaudu taastatud tõed toovad rahu ja rõõmu neile, kes need tõed omaks võtavad.

See neljateistaastaselt Isa ja Poega näinud poiss andis edasi imelise sõnumi, et meie Taevaisa ja tema Poeg Jeesus Kristus on aupaistega ümbritsetud inimesed, et maailma Päästja on tõusnud surnuist. See nooruk nägi seda, mida maailm oli teadnud, kuid mingil põhjusel unustanud, ning ta hakkas sellest inimlastele tunnistama.¹⁴

[19. sajandi alguses] oli maailmas vähe inimesi, kes uskusid Jumalasse kui kehaga isikusse. Tol ajal sai Joseph Smith, kes oli siis alles poisike ja polnud veel viieteistaastanegi, ilmutuse ning nägi Isa ja Poega ja tunnistas sellest. Tema juurde ilmus veel teisigi taevaseid isikuid, kelle vahendusel andis Issand Josephile inimlaste jaoks täiendavat teavet. Ta andis talle omasel moel meile, või siis meie eelkäijatele Kirikus, arusaamise elu eesmärgist. … Tema kirjeldus taevast tekitab meis soovi olla sealse kodu väärilised, kui meie maapealne elu on lõppenud. Tõeline ülestõusmine ning taeva ja maa kirjeldus on nii selgesõnalised, et kes pühakirja sõnul „seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte!” [Vt Js 35:8.]¹⁵

Tema kaudu tehti teatavaks templite ehitamine, abielulepingu igavikulisus ja surnute päästmine, mis tõi kirjeldamatut rõõmu tuhandetele meie Isa lastele.

Tema kaudu välja öeldud igavikulised tõed leiavad tee maa rahvasteni, tuues rahu ja rahulolu neile, kes need tõed omaks võtavad.¹⁶

Meie Taevane Isa teadis, mis on tulemas, kui taastas sel viimsel ajal evangeeliumi selle eheduses. Ta teadis usust taganemisest maailmas oma laste seas, et nad olid selgest tõest kõrvale kaldunud, ja tegi oma suures halastuses ilmsiks viimse aja töö. Ta valis maarahva seast ühe poisi ja inspireeris teda tegema algust tööga, mis pidi ettemääratult usuilma suuri muutusi tooma. Ta teadis, et maailm kobab pimeduses, ja taastas halastavalt valguse. Inimlapsed saavad nautida õnne vaid siis, kui nad elavad õigemeelselt, ning inimesed ei saa elada õigemeelselt, olemata tõega kooskõlas. Maailmas oli palju tõde, aga see oli niivõrd segunenud eksiarvamustega, et Issand ise ütles prohvet Joseph Smithile, et mehed, kes olid kirikutes õpetajad ja juhendajad, õpetasid õpetusena inimeste käskimisi, ning hoiatas poissi, et teda ei peaks nendega seostatama. Seejärel taastas ta evangeeliumi – Jumala väe õndsakssaamiseks – kõigile neile, kes seda usuvad ja sellele kuuletuvad.¹⁷

Ma ütlen kõikidele inimestele kõikjal, uurige meie Issanda Evangeeliumi õpetusi, nagu need ilmutati prohvet Joseph Smithile, uurige neid palvemeelselt ja te leiate imeravimi selle maailma tõbede vastu, mida ei leita mingil muul viisil.¹⁸ [Vt 4. soovitus lk 41.]

Joseph Smith oli nõus oma tunnistuse eest elu andma.

Nii nagu prohvetite puhul, keda Issand oli varem ametisse kutsunud, tundus ka antud juhul vajalik, et Tema teenija tunnistus saaks pitseeritud ta eluverega. Maailma ajaloos ei leidu [liigutavamat] lehekülge kui see, millele on kirjutatud meie armsa prohveti, Joseph Smithi viimased sõnad. Ta teadis, et tema aeg on kätte jõudmas. Ta mõistis, et tema eluülesanne on täidetud. … Ja kui saabus aeg, mil ta seisis silmitsi surmaga, ütles ta: „Ma lähen kui tall tapale; kuid ma olen rahulik nagu suvehommik. Mu südametunnistus on puhas Jumala ja kõigi inimeste ees. Kui nad võtavad minult elu, suren ma süütu mehena ja mu veri hüüab maa seest kättemaksu, ja minu kohta öeldakse: „Ta mõrvati külmavereliselt.”” [Vt ÕL 135:4.]

Ta ei kartnud seista meeldiva kohtujärje ees … ja anda vastust kehas tehtud tegude eest. Ta ei kartnud kohata tema vastu esitatud süüdistust, et ta petab inimesi ja kohtleb neid ebaõiglaselt. Ta ei tundnud hirmu oma eluülesande tagajärgede ja selle töö lõpliku võidukäigu ees, mille jumalik päritolu oli talle teada ja mille eest ta andis oma elu. Siiski otsustavad inimesed maailmas nii nagu ennegi selle töö üle inimese vaimu järgi. Neil puudub Jumala Vaim, mis võimaldaks neil mõista, et see tuli meie Taevaisalt.¹⁹

See nooruk oli saadud ilmutuses nii kindel ja soovis kogu hingest, et kõik tema Isa lapsed tõe teada saaksid, et sellest ajast peale, kui ta sai ingel Moronilt Mormoni Raamatu plaadid, pühendas ta kogu oma elu Kiriku asutamisele ja tõe levitamisele. … Tema hinges põles sama teadmine, mis Stefanosel [vt Ap 7:54–60], sama mis Lunastajal, et meie Taevane Isa on tüüri juures, et tema töö on maa peal, et tema vägi haarab lõpuks ohjad, et see elu on vaid osa igavikust. Ta oli valmis vajadusel loobuma osast maapealsest elust, et ta võiks tunda igavesti rõõmu kaaslusest, mida ta nii siiralt armastas, ning läbikäimisest heade meeste ja naistega, kes on elanud ja elavad maa peal, ning elavad taas maa peal siis, kui sellest saab selestiline kuningriik.²⁰

Joseph Smith õpetas, et ta teab, et on olemas teispoolsus, ja et ta teab, et Jumal elab, ning et Jumal teab, et ta teab, et Jumal elab. Ta oli nõus andma oma elu, et teie usk, mu vennad ja õed, tugevneks, ja et teie usaldus tema vastu ei kõiguks. Ta teadis selle elu eesmärki. Ta teadis, et me oleme siin selleks, et valmistuda tulevikuks ja eluks, mis on veelgi hiilgavam. Ta oli nõus vajadusel oma elu andma, mitte lihtsalt selleks, et seda kaotada meie pärast, vaid kuna ta teadis Isa sõnu: kes iganes oma elu tahab päästa, peaks selle kaotama, aga kes oma elu kaotab Tema pärast, see leiab selle, nimelt elu, mis on igavene [vt Mt 16:25]. Tänu nendele teadmistele said Kiriku prohvet ja algusaegade patriarh [Hyrum Smith lahkuda] armsate inimeste juurest, nad said lasta end vangi panna ja anda kõik, mis neil siin maailmas oli, mida inimene saab anda oma vendade eest – oma sureliku elu.²¹

Aastal 1830 asutati Kirik kuue liikmega. Õigemeelsuse vaenlane on püüdnud sellest ajast peale kuni tänaseni takistada selle arengut ja seda hävitada. Huvitav, kas suurmees Joseph Smith, kes andis oma elu, et Kirik saaks asutatud ja läheks edasi, nagu Issand seda oli kavatsenud, näeb Kirikut sellisena, nagu see eksisteerib tänapäeval, kui igal pool maailmas on rajatud selle kogudused, ning mõistab, et iga päevaga pärast tema märtrisurma, pärast seda, kui ta andis oma elu ja pitseeris oma tunnistuse oma verega, on Kirik saanud üha tugevamaks. ²² [Vt 5. soovitus lk 41.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.

Mõelge president Smithi kogemustele teksti „George Albert Smithi elust” kolmes esimeses lõigus (lk 31–33). Millised kogemused teie elus on tugevdanud teie tunnistust prohvet Joseph Smithist? Otsige seda peatükki lugedes president Smithi õpetuste seast neid avaldusi, mis tugevdavad teie tunnistust, ja jagage neid soovi korral oma pere, preesterluse kvoorumi või Abiühingu liikmetega.
Sirvige esimest osa õpetustest (lk 33–35) ja Joseph Smithi enda jutustust esimesest nägemusest (vt JSA 1:10–19). Kuidas on esimene nägemus mõjutanud teie usku Jumalasse? Kuidas olete täheldanud selle mõju teiste usule?
Uurige lk-l 35 algavat osa ja lugege ÕL 1:17–19. Mida Joseph Smithi eeskuju õpetab meile Kirikus teenimisest? Mõelge ajale, mil saite Issandalt mõne ülesande ja tundsite end küündimatuna. Kuidas Issand teid aitas?
Milliseid tõdesid ilmutas Issand Joseph Smithi kaudu? (Näidete leidmiseks vt lk-l 37 algavat osa.) Kuidas on nende tõdede teadmine õnnistanud teie elu?
Õpetuste viimase osa üle (lk 38) mõtiskledes kaaluge, mida saate teha teie, et aidata Kirikul üha tugevamaks saada.

Samateemalised pühakirjakohad: Js 29:13–14; 1Kr 1:26–27; 2Ne 3:5–9, 11–15; ÕL 135

Abiks õpetamisel: „Kasutage arutelu soodustamiseks peatüki lõpus toodud küsimusi. … Võite esitada tunnis osalejatele ka omaenda küsimusi. Näiteks võite te küsida osalejatelt, kuidas rakendada president Smithi õpetusi oma kohustustes lapsevanemate ja kodu- või külastusõpetajatena” (käesolev raamat lk vi).

23. detsembril 1905. a osales George Albert Smith koos teiste Kiriku juhtidega mälestussamba pühitsemisel prohvet Joseph Smithi sünnipaigas.

Joseph Smithi esimese nägemusega „sai maailmas alguse uus ajastu ja pandi alus inimlaste usule”.

„Ma ütlen kõikidele inimestele kõikjal, uurige meie Issanda Evangeeliumi õpetusi, nagu need ilmutati prohvet Joseph Smithile, uurige neid palvemeelselt.”