16. peatükk
„Ohverda oma sakramendid minu pühal päeval”
Hingamispäeva pühitsemine ja vääriline sakramendivõtmine tugevdavad meid vaimselt.
George Albert Smithi elust
George Albert Smithile sai lapsena selgeks, kui tähtis on pühitseda hingamispäeva. Rühm naabripoisse tuli sageli pühapäeviti pärast pühapäevakooli tema maja juurde, et teda palli mängima kutsuda. „Olin nagu need poisidki,” ütles ta. „Minu arvates oleks olnud väga lõbus palli ja muid mänge mängida. Aga mul oli imetore ema. Ta ei öelnud: „Sa ei tohi seda teha!”, vaid ütles: „Poeg, kui sa seda ei tee, oled sa õnnelikum. …” Tahan öelda, et olen sellise koduse kasvatuse eest tänulik.”1 Ema õpetuste mõjul meenutas president Smith tihtilugu pühadele, et hingamispäeva pühitsemine toob suuri õnnistusi.
Kiriku üldjuhina oli George Albert Smithil võimalus Kirikus eri paigus pühapäevastel jumalateenistustel käia. Jälgides, kuidas pühad hingamispäeval üheskoos Jumalat kummardavad, valmistas nende aupaklik suhtumine sakramenti talle heameelt: „Minu arvates on Kiriku liikmete jaoks tähtis mõista Issanda õhtusöömaaja sakramendi pühadust. … Mulle teeb rõõmu, kui näen meie vendi ja õdesid pühakotta tulemas ja nendest võrdkujudest … vääriliselt osa saamas.”2 [Vt 1. soovitus lk 164.]
George Albert Smithi õpetused
Jumala käsk hingamispäeva pühitseda pole koorem, vaid õnnistus.
[Issand] on õpetanud meile, et meil tuleb hingamispäeva pühitseda. Ta on seadnud ühe päeva seitsmest enda päevaks, ja võttes arvesse kõiki tema õnnistusi, mida antakse meile teistel päevadel, tundub mulle, et me peaksime leidma rõõmu sellest, mida ta meil oma pühal päeval teha palub, ja usun, et kui me nii ei tee, ei saa me olla õnnelikud. … Ta tahab, et me oleksime õnnelikud, ja on öelnud meile, kuidas seda õnne välja teenida.3
Peaksime mõtlema [Issanda] päeva eesmärgile ja tundma jumalateenistuse mõju. Mida kõike sellega maailmas saavutataks, kui kõik meie Taevase Isa lapsed – ja kõik me oleme tema lapsed – austaksid tema soovi, et hingamispäev oleks Jumala teenimise päev. Kui me peaksime hingamispäeva au sees ja pühitseksime seda, oleks kasulikku muutust nii meie rahva kui ka kõigi maailma rahvaste seas võimatu hinnata.4
Hingamispäevast on saanud meelelahutuspäev … – päev, mil tuhanded rikuvad käske, mis Jumal juba ammu andnud on, ja ma olen kindel, et suure osa kurbuse ja murede taga, mis inimkonda üha jätkuvalt vaevavad, on tõsiasi, et nad pole võtnud kuulda tema manitsust hingamispäeva pühitseda.5 [Vt 2. soovitus lk 164.]
Siin [Soolajärve] orus pidas ühe esimese jutluse president Brigham Young, kes manitses inimesi hingamispäeva austama ja pühitsema, ning ükskõik kui raske nende olukord ka polnud, poleks nad pidanud minema välja ja hingamispäeval oma kätega tööd tegema. … Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on innustanud oma rahvast hingamispäeva pühitsemist meeles pidama, sest sellega teeme oma Taevasele Isale heameelt.6
Õpetagem [Kiriku] poisse ja tüdrukuid tegema suureks sirgudes seda, mida Issand neilt hingamispäeval ootab, ja nende mõju kogukonnas, kus nad elavad, on üllatav. Kui maailm ei paranda meelt oma hoolimatuse ja ükskõiksuse üle, kui meie, viimse aja pühad, ei paranda meelt selle üle, et oleme paljudel juhtudel oma Taevase Isa pühasse päeva ükskõikselt suhtunud, ei jõua meieni kogu see rõõm ja õnn, millest soovime siin osa saada, ja see ei ole meiega ka igavikus.7
Mõned inimesed näikse arvavat, et kui nad on käinud kirikus koosolekutel või teeninud veidi, nagu neilt pühapäeval nõutakse, on nad vabad otsima meelelahutust ja osalema tegevustes, mis ei lähe kokku hingamispäeva vaimuga, ning on ikka meie Isa soosingu all. Ma ütlen teile, et kui Kiriku liikmed jätkavad paremate teadmiste juures maist heaolu otsides hingamispäeva rüvetamist, kaotavad nad oma usu ja meie Taevase Isa Vaim eemaldub neist.8
Hingamispäeva rikkumine pole mingi tühine asi. Tahan öelda, et te kaotate iga kord, kui hingamispäeva rikute, kaotate rohkem kui võite saada, mida iganes te ka enda arvates saada võite.9
Unustada, et [hingamispäev] on Issanda päev, nagu mõni teeb, on tänamatu. Ta on eraldanud ühe päeva seitsmest, mitte et sellest saaks koorem, vaid et tuua meie ellu rõõmu ja lasta meie kodudel saada pere kogunemiskohaks, et vanemad ja lapsed võiksid koguneda kodukolde ümber, et armastus üksteise vastu saaks suureneda. …
Viimse aja pühad, austage hingamispäeva, pühitsege seda ja see toob teile suurt rõõmu ning meie Taevane Isa annab teile õnnistused, mis tulenevad kuulekusest tema nõuandele ja soovitusele.10
Hingamispäeva pühitsemise juures on tähtis osa kirikuskäimisel.
Kui teeme, mida meie Taevane Isa meilt ootab, läheme hingamispäeval tema pühakotta ja võtame seal sakramenti ohverduse mälestuseks, mille tegi meie eest inimkonna Lunastaja.11
See [hingamispäev] on Issanda püha päev, see on päev, mille ta on määranud meile tema kummardamiseks, ja sel viimsel ajal on ta andnud veel täiendava käsu, et me läheksime tema pühal päeval palve ja paastumise kotta ning tunnistaksime seal oma vigu ja jagaksime üksteisega tunnistust [vt ÕL 59:9–12]. …
Käesoleval imelisel ajastul, mil inimesed võivad mugavalt kodus istuda ning maailma muusikat ja avalikke pöördumisi ja jutlusi kuulata, jäävad nad oma kodukolde äärde ning võivad isegi arvata, et kuulevad kõike, mida võiksid kuulda, kui läheksid usulisteks teenistusteks määratud kohtadesse.
Viimse aja pühasid sellega ei peta. Kasu pole üksnes sõnast, mida me kuuleme, vaid sellest olulisem on hoopis mõju, mis valdab meie jumalateenistuskodasid ja tuleb meie Taevaselt Isalt. Meil võib olla kodus raadiovastuvõtja, kuid me ei saa sellest vaimselt nii suurt kasu kui siis, kui läheme Issanda pühal päeval tema kotta, kus meil on lubatud võtta sakramenti ning kus me palvetame ja palume oma Taevase Isa õnnistusi ning saame tunnistuse tõest, mille järgi inimkond peab saama päästetud.12 [Vt 3. soovitus lk 164.]
Sakramendi võtmine hingamispäeval on püha privileeg.
Ma arvan, et ehk enamus meist mõistab, milline and on meile neil juhtudel osaks saanud, kui meil on lubatud rahus ja vaikuses koguneda, tulla kokku ja saada osa Õpetaja murtud ihust ja valatud verest. See sündmus peaks olema meist igaühe meelest − ja ma eeldan, et ongi − kõige püham ja hardam, kui mõistetakse, et me uuendame oma lepinguid temaga, kes andis oma elu, et me võiksime üles tõusta ja ülendatud saada. Olen kindel, et neist võrdkujudest osa saades mõistame kõik, et tema poolt enne surma sisse seatud sakrament peaks olema meile meeleülenduseks, inspiratsiooniks ja õnnistusteks läbi igaviku.13
Sakrament on suure tähtsusega. Nendest võrdkujudest osasaamine on Issanda enda ettekirjutus. Paljud inimesed usuvad, et ristimine ja teiste Evangeeliumi talituste läbiviimine nende heaks on hädavajalik, ja ometi suhtuvad nad ükskõikselt ja hoolimatult Issanda õhtusöömaaja sakramenti. Meie Taevaisa pidas seda nii tähtsaks, et manitses oma armsa Poja ning apostlite ja prohvetite kaudu, nagu on kirjas pühakirjades, pühi sellest regulaarselt osa võtma. Sellele osutavad kolm Evangeeliumi kirjutajat [vt Mt 26:26–28; Mk 14:22–24; Lk 22:19–20] ja me leiame pühakirjades paljudest kohtadest õpetusi selle tähtsuse kohta, nii nagu seda õpetas Issand ise, kui Ta elas lihas. Meie Taevane Isa ei anna meile käske ega nõu, mis pole tähtsad. Ta õpetab selleks, et meie meelt ülendada, et me kasvaksime ja areneksime, ja kui me Tema nõu järgime, valmistab see meid naasma Tema juurde. … Meilt oodatakse, et tuleksime igal hingamispäeval kokku ja saaksime osa oma ülestõusnud Lunastaja ihu ja vere võrdkujudest. …
Sellele viidatakse ka 3. Nefi 18. peatükis, kus Päästja õpetab inimesi siin [Ameerika] mandril sakramenti au sees pidama, just nagu Ta õpetas oma jüngreid vanas maailmas. Kirjas on järgmine:
„Ja kui rahvahulk oli söönud ja nende kõhud olid täis, ütles ta jüngritele: Vaadake, üks teie seast pühitsetakse ametisse, ja temale ma annan väe leiva murdmiseks ja selle õnnistamiseks ja andmiseks minu kiriku rahvale, kõigile neile, kes usuvad ja saavad ristitud minu nimesse.
Ja jälgige alati, et te teete, just nagu mina olen teinud, just nagu mina olen murdnud leiba ja seda õnnistanud ning andnud seda teile!”
… Sellele järgneb järgmine salm:
„Ja tehke seda minu ihu mälestuseks, mida ma olen teile näidanud. Ja see olgu tunnistuseks Isale, et te peate mind alati meeles. Ja kui te peate mind alati meeles, on minu Vaim teiega.” [3Ne 18:5–7]
… Lisaks sellele leiame, et Issand on andnud sel teemal ilmutuse ka meie endi päevil. Õpetuse ja Lepingute 20. osas annab Issand meile sellega seoses juhatust. Salmist 75 algavas ilmutuses ütleb Ta:
„On vajalik, et kirik kohtuks sageli, et võtta leiba ja veini Issanda Jeesuse mälestuseks;
ja see talitus tuleb läbi viia vanemal või preestril, ja ta peab selle läbi viima niiviisi: ta peab põlvitama koos kirikuga … ja hüüdma Isa poole pühalikus palves, öeldes,”
pange tähele seda ilusat palvet, mis järgneb … :
„Oo Jumal, Igavene Isa, me palume sind sinu Poja, Jeesuse Kristuse nimel õnnistada ja pühitseda see leib kõikide nende hingedele, kes söövad seda; et nad sööksid sinu Poja keha mälestuseks ja tunnistaksid sinule, oo Jumal, Igavene Isa, et nad on nõus võtma enda peale sinu Poja nime ja teda alati meeles pidama ja kinni pidama tema käskudest, mis ta on andnud neile, et tema Vaim oleks alati nendega. Aamen.” [ÕL 20:75–77]
Palve vee õnnistamiseks on üsna sarnane [vt ÕL 20:78–79].
Kui pühad, kui läbinisti pühad on sakramendipalves välja öeldud mõtted. Ma manitsen teid, vennad, et sakramenti õnnistades kordaksime … täpselt neid ilmutuse kaudu antud sõnu ja et me teeksime seda Issanda Vaimuga. Kui me neid palveid kordame, peaksime tunnetama lausutud sõnade tähendust.14
Ma kardan, et mõnikord, kui mõnel meie koosolekul sakramenti õnnistatakse ja jagatakse, ei ole sealne õhkkond nii pühalik kui peaks. Tegemist on väga püha privileegiga. … Need, kes sakramendist [osa saavad], peaksid mõtlema palves välja toodud kohustusele.15 [Vt 4. soovitus lk 164.]
Vääriline sakramendivõtmine tugevdab vaimujõudu.
Me sööme tavalist toitu – me tarbime leiba, vett jm, et kosutada oma füüsilist keha. Täpselt sama tähtis on saada osa ülestõusnud Issanda ihu ja vere võrdkujudest, et tugevdada vaimujõudu. On täheldatud, et mehed ja naised, kes aastast aastasse Issanda õhtusöömaajal ei osale, jäävad tasapisi ilma Taevase Isa Vaimust, nad kaotavad Vaimu kaasluse, kui neil on olnud võimalus sellest õnnistusest osa saada, kuid pole seda ära kasutanud. …
Olen avanud pühakirjadest Esimese kirja korintlastele 11. peatüki 23. salmi, kus seisab:
„Sest mina olen Issandalt saanud selle, mis ma teilegi olen andnud, et Issand Jeesus sel ööl, mil ta ära anti, võttis leiva
ja tänas ja murdis ning ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!”
Samuti ta võttis ka karika pärast söömaaega ning ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Seda tehke nii sageli, kui te iganes seda joote, minu mälestuseks!”
Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!
Sellepärast: Kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatumalt, sellel on Issanda ihust ja verest süüd.
Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast;
sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta enesele ei anna aru sellest ihust.
Sellepärast on ka palju nõrku ja põdejaid teie seas ja paljud on läinud magama.” [1Kr 11:23–30]
… Ma soovin pöörata teie tähelepanu tõsiasjale, et sellega kaasneb oht, kui teha seda [võtta sakramenti] vääritult. Enne sakramendivõtmist peaksid meie südamed olema puhtad, meie käed süüta, meis ei peaks olema mingit vaenulikkust oma kaaslaste vastu, peaksime olema kaasinimestega rahujalal ning meie südameis peaks olema soov täita Isa tahet ja pidada kõiki Tema käske. Kui me seda teeme, on sakramendivõtmine meile õnnistuseks ja tugevdab meie vaimujõudu. …
… Peaksime mõtlema tõsiselt lepingutele, mida Isaga sõlmime. Pöörakem nendele lepingutele ranget tähelepanu ja veendugem, et sööme ja joome vääriliselt, et saada hingeõnnistusi ja täiendavat vaimujõudu. Need õnnistused on teile, mu vennad ja õed, kui usukaaslastele. Pidagem neid kalliks ja elagem nende vääriliselt, et meie elud võiksid peegeldada meie usku. Ärgu sattugu keegi meist hukkamõistu alla, võttes sakramenti vääritult ja jäädes seeläbi ilma meie Isa Vaimu kaaslusest.16
Me peaksime võtma [sakramenti] alandlikkusega, kandes eelnevalt hoolt, et meie käed oleksid süüta ja südamed puhtad, soovides olla oma Isale vastuvõetavad, siis saame sellest osa vääriliselt ja tunneme rõõmu meile tulevast õnnistusest.17
Issand õnnistagu meid, olgu Tema Vaim jätkuvalt meie peale valatud. Armastagem üksteist, nagu meie Isa on meid käskinud. Kui võtame sakramenti vääriliselt, armastame üksteist, isegi nagu meie Isa on ette näinud, pidades meeles, et Ta on öelnud meile: „Kui te ei ole üks, pole te minu omad.” [ÕL 38:27]18 [Vt 5. soovitus lk 165.]
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.
-
Lugege läbi viimane lõik lk-l 157. Mis mulje võiks jääda Kiriku presidendile, kui ta tuleks teie sakramendikoosolekule? Mida te saate teha isiklikult, et Issanda ja sakramendi vastu rohkem aupaklikkust üles näidata?
-
Mõtisklege president Smithi sõnade üle lk-l 158 teises ja kolmandas lõigus. Mis kasu oleks sellest kogu ühiskonnale, kui üha enam inimesi hingamispäeva austaksid? Millised on mõned sobivad viisid, kuidas aidata oma perel ja teistel näha hingamispäeva pidamises pigem õnnistust kui koormat?
-
Millist kasu toob pühapäevane ühine jumalateenistus, mida kodus evangeeliumi uurides ei saa? (Mõned näited: lk 159–160; vt ka ÕL 59:9–12.)
-
Lugedes lk-l 160 algavat osa, mõtisklege, mida saaksite teha, et sakramenditalitus oleks teie elus tähendusrikkam. Mis on mõned tõhusad viisid, kuidas aidata lastel sakramendiks valmistuda ja sellesse aupaklikult suhtuda?
-
Lugedes nelja viimast lõiku õpetustest (lk 163–164), otsige, mis teeb meid president Smithi sõnul sakramendivõtmise vääriliseks. Miks tugevdab vääriline sakramendivõtmine meie vaimujõudu?
Samateemalised pühakirjakohad: 2Ms 20:8–11; Js 58:13–14; Mt 18:20; 3Ne 18:1–12; 20:8–9; Mn 6:5–6
Abiks õpetamisel: „Oskuslik õpetaja ei mõtle „Mida ma täna tunnis teen?”, vaid küsib, „Mida minu õpilased täna tunnis teevad?”, mitte „Mida ma täna õpetan?”, vaid pigem „Kuidas ma aitan oma õpilastel avastada, mida nad peavad teadma?”” (Virginia H. Pearce. Teaching, No Greater Call, lk 61).
„Viimse aja pühad, austage hingamispäeva, pühitsege seda ja see toob teile suurt rõõmu.”
„[Õpetaja] poolt enne surma sisse seatud sakrament peaks olema meile meeleülenduseks, inspiratsiooniks ja õnnistusteks läbi igaviku.”