14. peatükk

Mõjuvõimas evangeeliumi jagamine

Meie jõupingutused evangeeliumi jagada on tõhusamad, kui armastame oma vendi ja õdesid ning kui Püha Vaim on meie kaaslane.

George Albert Smithi elust

George Albert Smith ei väsinud evangeeliumi jagamast, järgides seejuures järgmist isiklikku tõekspidamist: „Ma ei püüa sundida inimesi elama minu ideaalide järgi, vaid pigem suunan armastusega neid tegema seda, mis on õige.”¹ Tema arvates oli tõhusaim viis evangeeliumi jagada see, kui otsida teist usku inimestes voorusi ning seejärel teha neile julge, kuid lahke ettepanek võtta vastu täiendavaid tõdesid Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumist. Järgmine kogemus pärineb ajast, mil ta oli Euroopa misjoni eesotsas:

„Sõitsin ühel päeval rongiga. Minu kupeekaaslaseks oli presbüteri kirikuõpetaja, väga meeldiv ja tore meesterahvas, ning kui ta andis mulle selleks võimaluse, ütlesin talle, et olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust. Ta oli hämmingus ja vaatas mind üllatunult. Ta sõnas: „Kas teil pole häbi sellisesse rühma kuuluda?”

Naeratasin ja ütlesin: „Mu vend, mul oleks enda üle häbi, kui ma oma teadmiste juures sellesse rühma ei kuuluks.” See andis mulle soovitud võimaluse temaga rääkida ja selgitada talle veidi, millesse me usume. …

Ta oli hea mees, kellel polnud aimugi, mida me teha püüdsime. Me ei tahtnud tekitada talle muret ja kannatusi, me püüdsime teda aidata. Ja seda olukorda selgitades ütlesin ma talle: „Te pole Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku missioonist siin maal õigesti aru saanud. Olen siin kui üks Kiriku esindajaid ja kui te vaid laseksite mul teile paari asja selgitada, oleksite meist paremal arvamusel.” Ütlesin: „Esiteks palume kõigil siinsetel toredatel inimestel hoida kõiki hiilgavaid tõdesid, mida olete saanud oma kirikutes, mida olete ammutanud oma pühakirjadest, hoidke kõike seda, hoidke kogu head koolitust, mille olete saanud oma õppeasutustest, kõiki teadmisi ja tõde, mida igast allikast saanud olete, hoidke … kõike, mis on teis head tänu teie armsale kodule, hoidke kogu armastust ja ilu, mis on teie südames, kuna olete elanud nii ilusal ja imelisel maal. … See kõik käib Jeesuse Kristuse evangeeliumi juurde. Seejärel lubage meil istet võtta ja jagada teiega midagi sellist, mis pole veel teie ellu tulnud, kuid mis on rikastanud meie elu ja teinud meid õnnelikuks. Me pakume seda teile ilma raha ja hinnata. Palume teil vaid kuulata, mis meil on öelda, ja kui see teile meeldib, võite selle vabalt vastu võtta. …”

Just selline on suhtumine Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus.”² [Vt 1. soovitus lk 143.]

George Albert Smithi õpetused

Misjonitöö on tõhusaim, kui teha seda armastuse ja lahkuse, mitte sunduse või kriitikaga.

Meie Taevane Isa … on saatnud meid, oma esindajaid, maailma, mitte tagant ajama ega sundima, vaid kutsuma. „Tule ning järgi mind,” ütles Päästja, „ja mina annan teile hingamise!” Seda õpetab Evangeelium ja see on meie teenimistöö.³

Selle Kiriku eesmärk pole teha avaldusi, mis haavavad nende tundeid, kes asjadest aru ei saa. See Kirik pole selline, mis teisi kritiseerib ja neis vigu leiab, vaid selle esindajad viivad Evangeeliumi sõnumit maa rahvastele armastuse ja heasüdamlikkusega.⁴

Kõikides … kirikutes on häid mehi ja naisi. Just hea on see, mis neid erinevaid usulahke koos hoiab. Mul on olnud eriline võimalus olla koos paljudest maailma paikadest pärit inimestega ja viibida maailmas paljude eri usku inimeste, nii kristlaste kui juutide kodudes. Olen olnud koos [moslemitega], olen olnud nendega, kes usuvad Konfutsiust ja ma võiksin mainida veel päris palju teisigi. Olen leidnud kõigist organisatsioonidest suurepäraseid inimesi ja mul on tohutu kohustus, et mil iganes ma lähen nende sekka, ei tohi ma neid solvata, nende tundeid haavata ega neid kritiseerida, kuna nad tõde ei mõista.

Meie kui Kiriku esindajate kohustuseks on minna nende sekka armastusega, Issanda teenijatena, taeva ja maa Õpetaja esindajatena. Nad ei pruugi seda hinnata, nad võivad panna seda pahaks kui midagi suurustlevat ja erapoolikut, kuid see ei muuda mu suhtumist. Mis minusse puutub, ei muuda ma neid õnnetuks. Mõeldes eriti nendele suurepärastele võimalustele, mis on mulle selle õnnistatud Kiriku liikmena osaks saanud, tahaksin teha neid hoopis õnnelikuks.⁵

Meie teenimistöö on midagi armastavat ja kannatlikku ning me soovime teha head kõigile ja aidata kõigil mõista elu- ja päästmisplaani, mille Issand viimsel ajal ilmsiks tegi.⁶

Me ei saa ajada noori ning oma naabreid ja sõpru taevariiki nendega pragades ja neis vigu otsides, vaid ma tahan teile öelda, et me võime neid armastusega Taevaisa poole suunata ja peagi neid ehk isegi sinna juhatada.

See on meie eelisõigus. Armastusel on suur vägi maailma mõjutada.⁷

Need meie hulgast, kes teavad, kellel on tunnistus, mingu päevast päeva teele, armastuse ja teesklematu lahkusega meeste ja naiste sekka, olgu nad siis Kirikust või väljastpoolt Kirikut, ja leidku võimalus, kuidas liigutada nende südameid ja juhatada neid teerajale, kus nad kindlasti tõe teada saavad.⁸

Kuidas ma küll palvetan, et meil Issanda teenijatena jaguks inimkonna vastu ligimesearmastust, et me oleksime kannatlikud eksijatega ning asuksime lahkuse ja armastusega teele, õpetades meie Issanda evangeeliumi lihtsaid põhimõtteid, et iga hing, kellega me kokku puutume, saaks õnnistatud.⁹ [Vt 2. soovitus lk 144.]

Teades, et miski on tõde, ei peaks meil olema piinlik seda jagada.

Mul on vahel tunne, et me ei tunneta piisavalt [evangeeliumi] tähtsust, sest me ei õpeta seda täie tõsidusega.¹⁰

Jeesuse Kristuse evangeelium on Jumala vägi õndsakssaamiseks, nagu kuulutas apostel Paulus [vt Rm 1:16]. See on Lunastaja töö. See on ainus viis, kuidas jõuda kõrgeima ülenduseni, mille inimkonna Päästja oma järgijate rõõmuks ette nägi. Ma ei ütle seda enesekeskselt, vaid ligimesearmastusest meie Isa laste vastu, kes kuuluvad teistesse kirikutesse. Ütlen seda armastusest tema poegade ja tütarde vastu, kes seda ei mõista, aga ta on käskinud meil seda öelda. Tema tahab, et inimesed seda teaksid.¹¹

Ma tean, et Jumal elab. Ma tean, et Jeesus on Kristus. Ma tean, et Joseph Smith on Jumala prohvet. Nendest tõdedest tunnistamine pole mulle iial kusagil piinlikkust valmistanud. Ma ei tea, miks peaks kellelgi olema piinlik, kuna ta teab tõde, mida mõni teine ei tea, eriti veel seoses evangeeliumiga, mis on Jumala vägi õndsakssaamiseks.¹²

Seda ei tuleks pidada kelkimiseks, kui me tõde teades end nii väljendame. Mis meisse puutub, ei tuleks seda pidada enesekeskseks, kui saame öelda oma Isa teistele lastele: „Seda ma tean ja ka teie võite sellest soovi korral teada saada.”

Selles peitub Jeesuse Kristuse evangeeliumi ilu. See pole mõeldud mõnele üksikule teadmiseks, vaid igale hingele, kes on sündinud maailma. … Tänapäeval on neid, kes teavad, et Jumal elab, ja tuhandeid teisi, kes võiksid teada, kui nad seda tahaksid. … Need inimesed ei vaja meilt teadmisi, nad vajavad meid, et õppida, kuidas ise teada saada.¹³

Ma tean, et meie Taevane Isa on rääkinud maailmas tänasel päeval ja ajastul, et tema Evangeelium on maa peal, ja kuigi ma ei sunniks ühtki hinge seda vastu võtma, palvetan ma, et meil oleks väge, tarkust ja jõudu ulatada sõbrakäsi meie naabritele, kes tõde ei mõista. Täitkem oma kohust ja tõmmakem nad Õpetaja lambatarasse, et nad võiksid teada koos meiega, et ta elab.¹⁴ [Vt 3. soovitus lk 144.]

Me soovime täiendada õnne ja headust, mis Jumala lastel juba olemas on.

Kui [inimesed] on minult küsinud: „Mis selles organisatsioonis, kuhu te kuulute, nii erilist on? Mis teile muret teeb, et oma misjonärid kogu maailma saadate?”, olen vahel vastanud: „Me tahame, et te kõik õnnelikud oleksite. Tahame, et te kõik tunneksite rõõmu nii nagu meiegi.”¹⁵

Tuhanded misjonärid tuhandete järel … on läinud maailma ning käinud armastuse ja lahkusega ukselt uksele, öeldes Isa teistele lastele:

„Arutlegem üheskoos, lubage meil selgitada teile midagi, mis teeb teid kindlasti õnnelikuks, kuna see on teinud meid õnnelikuks!”

See on misjonitöö ajalugu selles Kirikus, mille järgi meid tuntakse.¹⁶

Mäletan, kuidas kord üks mees, kellega olime mõnda aega juttu ajanud, mulle ütles: „Kõigest kuuldust võib järeldada, et teie kirik on täpselt sama hea kui iga teinegi.” Ma oletan, et ta tegi enda arvates meile suure komplimendi. Mina aga vastasin talle: „Kui Kirik, mida ma siin esindan, pole inimlastele tähtsam kui teised kirikud, siis on mul küll midagi viltu läinud. Me pole tulnud selleks, et võtta teilt teie tõde ja voorusi. Me pole tulnud selleks, et teis vigu otsida või teid kritiseerida. … Hoidke kõike head, mis teis on, ja lubage meil tuua teile veel enam head, et võiksite olla õnnelikumad ja et võiksite olla valmis minema meie Taevase Isa juurde.” [Vt 4. soovitus lk 144.]

… Ajal, mil Päästja oli maa peal, aegade keskpaigas, oli veel teisigi kirikuid, oli arvukalt usulahke ja sekte ning nad uskusid, et teenivad Issandat. Juudamaa suured sünagoogid olid täis mehi, kes uskusid, et neil on preesterluse volitus. Nad olid järginud enda arvates Aabrahami ja Moosese õpetusi. Nad kuulutasid üha edasi maailma Päästja tulekut. Nad olid innustanud mehi ja naisi õigemeelsusele. Nad olid ehitanud templi ja jumalateenistuskojad. Nad olid püstitanud ausambaid prohvetitele, kes olid tunnistanud Jumala olemasolust ning mõned neist olid tapetud ja nad olid pitseerinud oma tunnistuse oma elu verega. Need olid inimesed, kelle juurde tuli Päästja. … Neis oli palju head. Nende seas oli palju häid mehi ja naisi. Selle rahva seas oli palju õigemeelsust. Päästja ei tulnud neilt midagi head ära võtma. Ta ei ilmunud nende sekka, et neid hukka mõista, vaid et neid meeleparandusele kutsuda, et neid eksituste juurest tagasi kutsuda ning innustada neid jätma alles kogu neil olev tõde.

… Kui kuulutame inimperele nagu ikka, et inimene on evangeeliumist taganenud, ei kuuluta me midagi, mis pole maailmas varem aset leidnud. Kui ütleme, et head mehed ja naised on hakanud tegema ja uskuma asju, mis pole õiged, ei ütle me seda hukkamõistvalt, me ei soovi oma jutuga kellelegi haiget teha, vaid soovime, et inimesed peatuksid piisavalt pikalt, et endasse süüvida ja näha, kuhu nad on minemas ja mis on nende lõplik saatus.¹⁷

Oo, kui me vaid suudaksime inimkonnale oma tunded arusaadavaks teha, et nad mõistaksid, et me ei soovi nende võimalusi piirata, vaid et nad võiksid tunda, et tunneme oma südames nende vastu armastust ja lahkust ega soovi vähimalgi määral haiget teha. Meie missioon maailmas on päästa hingi, neid õnnistada ja panna nad sellisesse olukorda, et nad saaksid naasta meie Isa juurde kroonituna hiilguse, surematuse ja igavese eluga.¹⁸

Kui õpetame Püha Vaimuga, tunnistab Tema tõest neile, keda õpetame.

See Kirik on saatnud misjonärid maa nelja nurka ja nad on kuulutanud Jeesuse Kristuse Evangeeliumi. Paljud ei ole õppinud maailma suurtes ülikoolides. Nende haridus piirdub suurelt jaolt praktiliste elukogemustega, kuid nende kaaslaseks on olnud Püha Vaim, mille mõju inimpere inspireerimisel on veelgi vägevam.¹⁹

Misjoniväljal edasi-tagasi käies näen ma nende isetult teenivate toredate noorte meeste ja naiste arengut ning mõistan, et nad õpivad selgeks selle riigi keele, kus nad teenivad, ja nad teavad ka, et on saanud Issandalt anni levitada tõde, mida inimesed ei pruugi saada mingil muul viisil.²⁰

Paljud teist või teie esivanematest on kuulnud evangeeliumi, nagu seda on õpetanud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik. … Vahel olete kuulnud seda tänaval, kus üks alandlik misjonär õpetas seda, mida Issand oli teda õpetama kutsunud.

Miski selles liigutas kuuljate südant. Olen kogenud seda misjoniväljal. Olen näinud inimrühmi seismas ja kuulamas, kuidas üks alandlik misjonär elu eesmärki selgitab, inimestega räägib ja neid pattude üle meelt parandama innustab, ja olen kuulnud vahel inimesi ütlemas: „Ma pole kunagi tundnud sellist mõju kui siis, kui seda meest kõnelemas kuulen.”²¹

Pole tähtis, kui andekad või väljendusrikkad me oleme, meie Isa Vaim on see, mis jõuab südameni ja paneb veenduma selle töö jumalikkuses.²²

See on Issanda töö. Inimesed poleks saanud seda tööd nii edukalt edasi viia, nagu seda on tehtud meie kasutuses olevate lihtsate vahenditega. Tavalised inimesed poleks saanud tuua teieni seda, mida te oma hinges teate. Samuti ei saa me inimestena tekitada maailma inimestes kindlustunnet, et Jumal elab ja et see on tema Kirik, aga kui me teeme oma osa, õnnistab Taevane Isa meie jõupingutusi.²³

Nähkem päevast päeva vaeva, et meie Isa saaks meid õnnistada. Kui meil on Tema Püha Vaim, siis inimesed, kellega me kokku puutume, tunnevad seda, kuna meie elukeskkond on sellest läbi imbunud, ning nad saavad sellest osa ja ammutavad seda endasse.²⁴

Neid, kes on evangeeliumi viimsel ajal ilmutatud kujul vastu võtnud, on vaid võrdlemisi vähe, kuid meie Isa lapsi, kes soovivad teada Tema tahet, on miljoneid. Kui tõde nendeni jõuab ja Vaimu veenev mõju neile tõest tunnistab, võtavad nad selle rõõmuga vastu.²⁵ [Vt 5. soovitus lk 144.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.

Uurige kahte viimast lõiku osas „George Albert Smithi elust” (lk 136–137). Mõelge mõnele oma tuttavale, kes ei ole Kiriku liige. Milliseid omadusi te selles inimeses imetlete? Milliseid evangeeliumi tõdesid ta juba usub? Millistest evangeeliumi tõdedest võiks talle veel suurt abi olla? Kuidas see, kui inimestest nõnda mõelda, mõjutab seda, kuidas me nendega evangeeliumi jagame?
Lugedes esimest osa õpetustest (lk 138–139), mõelge ajale, mil kellegi armastus teie vastu teile head mõju avaldas. Miks on nii tähtis hoiduda nende kritiseerimisest, kelle tõekspidamised meie omadest erinevad?
Lugege lk-l 139 algavat osa. Mida tähendab jagada evangeeliumi „tõsidusega”? Kuidas saame jagada oma tunnistust taastatud evangeeliumist, ilma et see kõlaks kelkimise või enesekesksena?
Mida president Smith sellega mõtles, kui ta ütles: „Kui Kirik, mida ma siin esindan, pole inimlastele tähtsam kui teised kirikud, siis on mul küll midagi viltu läinud.”? (lk 140) Mida Jeesuse Kristuse Kirik pakub, mis võib inimese elu õnnelikumaks teha?
Lugedes viimast osa õpetustest (lk 142–143), mõelge kogemusele, mil jagasite kellegagi evangeeliumi. Mis muutis selle kogemuse edukaks? Mida te saate teha, et teil evangeeliumi jagamine paremini läheks?

Samateemalised pühakirjakohad: Jh 13:34–35; 2Tm 1:7–8; 2Ne 33:1; Al 20:26–27; ÕL 50:13–22

Abiks õpetamisel: Kaaluge tunnis osalejate jagamist väikestesse kolme- kuni viieliikmelistesse rühmadesse. Määrake igas rühmas juht. Andke igale rühmale erinev osa. Paluge, et iga rühm loeks oma osa ja arutaks osaga seotud küsimusi peatüki lõpus. Seejärel paluge tunnis osalejatel jagada rühmas õpitut kogu klassiga. (Vt Teaching, No Greater Call, lk 161.)

„Me soovime teha head kõigile ja aidata kõigil mõista elu- ja päästmisplaani, mille Issand viimsel ajal ilmsiks tegi.”

„Nähkem päevast päeva vaeva, et meie Isa saaks meid õnnistada. Kui meil on Tema Püha Vaim, siis inimesed, kellega me kokku puutume, tunnevad seda.”