21. peatükk

Heasüdamlikkuse vägi

Heasüdamlikkus ja kannatlikkus pehmendavad südameid ja innustavad teisi elama õigemeelselt.

George Albert Smithi elust

George Albert Smith uskus kindlalt, et heasüdamlikkusel on vägi südameid pehmendada. Ta õpetas, et peaksime „asuma probleeme lahendama armastuse ja heasüdamlikkusega kõigi vastu.”¹ Tema lapselaps rääkis sellest, kuidas vanaisa heasüdamlikkus ja teistega arvestamine tõid pinevas olukorras rahu:

„Kord ühel palaval suvepäeval tekkis Salt Lake Citys vanaisa kodu lähedal tänaval mingi probleem ja töölised linnast olid tulnud seda parandama. Väljas oli palav, päike lõõskas ja kirkade ja labidatega töötamine pani meeste näod ja seljad tänavasse augu kaevamisel higist leemendama. Töölised ei pööranud oma sõnadele tähelepanu või polnud nende emad neile seda õpetanud, vaid vandusid ja laususid kõiksugu inetusi. Nende sõnad hakkasid peagi mitmete naabrite kõrvu riivama, kui nad oma aknaid jaheda õhu lootuses avasid.

Keegi läks välja ja palus meestel ropendamine lõpetada ning märkis ühtlasi, et vend Smith elab sealsamas – kas nad ei võiks näidata üles veidi aupaklikkust ja vaiksemad olla? Seepeale tõid mehed kuuldavale terve rea uusi inetusi. Vanaisa tegi vaikselt veidi morssi, pani klaasid ja kannu kandikule ning viis selle õue vaeva nägevatele meestele, lausudes: „Sõbrad, paistab, et teil on väga palav ja te olete nii väsinud. Tulge õige ja istuge mu puude alla ja laske külmal joogil hea maitsta.” Viha lahtunud, reageerisid mehed lahkele pakkumisele tänu ja vagurusega. Pärast väikest meeldivat pausi asusid nad uuesti tööle ning lõpetasid selle hoolikalt ja vaikselt.”² [Vt 1. soovitus lk 215.]

Üks põhjus, miks president Smith inimesi nii heasüdamlikult kohtles, oli tema veendumus, et kõik on loomult head. Vaid mõni nädal enne president Smithi surma külastas teda haiglas vanem Matthew Cowley Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. „Läksin tema voodi äärde,” ütles vanem Cowley, „ning ta sirutas käe välja ja võttis mul käest ning ütles sellest tugevalt kinni hoides: „Noormees, pea kõik oma elupäevad meeles, et kõigis võib leida head, kui seda ainult otsida.””

Seejärel ütles vanem Cowley president Smithi kohta järgmist:

„Ta armastas kõiki, sest oskas neis head näha. Ta ei vaadanud patule vähimagi mööndusega, kuid armastas patustajat, sest teadis, et Jumal on armastus [vt 1Jh 4:16], ning et Jumala armastus ennistab inimhingi ja võib selle protsessi käigus patustajast püha teha.

Ehk leidub patuseid, kes ajasid tema armastuse segi austusega. Ta ei austanud patustajat, vaid armastas teda. Olen kindel, et need, keda ta armastas, vastasid sellele armastusele oma elus ja südames.”³

George Albert Smithi õpetused

Issanda Vaim on heasüdamlikkuse, mitte karmuse ja kriitika vaim.

Ma olen vahel kurb, kui kuulen ebasõbralikke asju mitte ainult inimeste kohta meie Kirikus, aga ka inimeste kohta maailmas. Ebasõbralikke asju ei öelda tavaliselt Issanda inspiratsiooni all. Issanda Vaim on heasüdamlikkuse vaim; see on kannatlikkuse vaim; see on ligimesearmastuse, armastuse, sallivuse ja pikameelsuse vaim; ja meie seas pole kedagi, kes ei vajaks kõiki neid voorusi, mida omandatakse siis, kui meie Taevase Isa Vaim on meiega.⁴

Kõik mõjuvahendid rahu tagamiseks tuleb käiku lasta. Lutsifer kasutab kõiki vahendeid inimperekonna hingede hävitamiseks. Ta tegutseb rohkem kui kunagi varem ja teeb salamisi kurja. Ma ei raiska aega, et tema paljusid töövõtteid ette lugeda, kuid üheks tema tegutsemisviisiks maailma algusest peale on ahvatleda üht inimest teise mainet hävitama, rääkides tema kohta midagi ebasõbralikku.⁵

Nii kerge on kedagi kritiseerida, nii kerge on vigu leida ja vahel räägime me kalgilt oma naabritest ja sõpradest. Meie Taevane Isa ütles meile järgmist … :

„Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut.

Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut; ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega mõõdetakse ka teile.

Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki omas silmas sa ei pane tähele?

Või kuidas sa ütled oma vennale: Lase ma tõmban pinnu sinu silmast!? Ja vaata, palk on su omas silmas!” [Mt 7:1–4.]

Meile on antud rahvana nõu mitte olla kriitilised ega ebasõbralikud, mitte rääkida halba nendest, kellega lävime. Selles suhtes peaksime me olema kogu maailmas suurimaks eeskujuks. Mõelge tänapäeva kriitikale. Võtke kätte ajaleht ja vaadake, mida ebasõbralikku ütlevad ühed teiste kohta, ja ometi on sellel, kes kritiseerib, sageli palk omas silmas ja ta ei näe üldse selgesti, vaid mõtleb, et pind on ta venna silmas.⁶ [Vt 2. soovitus lk 215.]

Kas oleme altid nägema oma naabri piiranguid ja nõrkusi? Ometi on see vastuolus Jeesuse Kristuse Evangeeliumi õpetustega. On üks liik inimesi, kelle vigadeleidmine ja kriitika on alati hävitav. Kriitikal ja kriitikal on vahe. Kui suudame kritiseerida konstruktiivselt Issanda Vaimu mõju all, võime muuta midagi, mida tehakse, kasulikul kombel ja õigesti. Kui me oleme aga meelestatud vigu otsima, teiste nõrkustele ja möödalaskmistele hävitaval kombel tähelepanu juhtima, ei ole see kunagi meie Taevase Isa Vaimu kaasluse tulemus ja teeb alati kahju.⁷

Peaksime otsima teistes voorusi ja neid siiralt kiitma.

Seisan täna õhtul siin, et kõneleda mehest, kes läks mõned aastad tagasi koju. … Räägin Francis M. Lymanist [Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist] ja tahan öelda teile, et see suurepärane mees oli hell nagu lapsuke, sama hell kui väike laps ning tal oli kaunis soov aidata ja innustada. Olen kuulnud sageli tema tunnustavaid märkusi, kui ta vennad on teinud midagi kiiduväärset – üks neist kõneles hästi, teine oli veenvalt tunnistanud, kolmas teinud midagi muud kiiduväärset. Olen näinud, kuidas ta on käe nende ümber pannud ja öelnud: „Olen sinu ja su hea teo üle uhke.” Kas selline elu pole kiiduväärt? See on viis, kuidas teha end õnnelikuks. Kui me kadetsemise asemel näeksime, tunnustaksime ja kiidaksime oma kaaslaste voorusi ja võimeid, kui näeksime [teistes] seda head, milleks nad on suutelised, kui palju parem see siis oleks.

Paljude meie elus on selline õhkkond, mis teeb meid kedagi teist kiites sõnakehvaks. Näib nagu me ei suudaks öelda, mida teiste õnnistuseks öelda võiksime. Otsigem oma kaaslastes voorusi ning kui me neid kõrvalt jälgime, tehkem neile rõõmu oma kiidusõnadega.⁸

Ma palun teid, mu vennad ja õed, olgem üksteise vastu helded. Olgem teistega sama kannatlikud, nagu tahame, et teised oleksid meiega. Pangem tähele oma naabrite ja sõprade voorusi ning rääkigem neist voorustest, selle asemel et vigu otsida ja kritiseerida. Kui me teeme seda, kiirgab meist päikest, ja need, kes meid kõige paremini tunnevad, armastavad meid.⁹ [Vt 3. soovitus lk 215.]

Heasüdamlikkusel on vägi inimesi paremaks muuta.

Ikka on neid, kes eksivad. Meie seas on neid, kes on sattunud eksiteele, aga nad on meie Issanda lapsed ja ta armastab neid. Ta on andnud meile teiega õiguse pöörduda nende poole heasüdamlikkuse ja armastusega ning püüda kannatlikkuse ja õnnistamissooviga neid nende eksiteelt eemale juhtida. Mul pole õigust mõista hukka kedagi, kes on vigu teinud ja kes ikka veel vigu teevad, kui mind just pole seda tegema kutsutud ja volitatud. Kui ma aga näen neid tegemas valesti, on mul võimaluse korral õigus pöörata nad mingil viisil tagasi rajale, mis viib igavesse ellu selestilises kuningriigis.¹⁰

Ärgem nurisegem oma sõprade ja naabrite üle, kuna nad ei tee seda, mida me tahame. Pigem armastagem neid tegema, mida meie Taevane Isa tahab. Me suudame seda ning see on ainus viis nende usalduse ja armastuse võitmiseks.¹¹

Milline rõõm, trööst ja rahulolu saab meie naabritele ja sõpradele osaks, kui oleme heasüdamlikud. Kuidas ma tahaksin kirjutada seda sõna suurte tähtedega otse taevasse. Heasüdamlikkus on vägi, mille Jumal on meile andnud, et avada kalgid südamed ja rahustada jonnakaid hingi ning aidata neil mõista Tema eesmärke.¹² [Vt 4. soovitus lk 216.]

Armastus ja heasüdamlikkus meie kodudes paneb lapsi meie nõu kuulama.

Meie kohuseks – peaksin ütlema, nii meie eriliseks võimaluseks kui ka meie kohuseks on varuda piisavalt aega, et ümbritseda oma lapsed turvatundega ning neid nõnda armastada ja nende armastus sel moel välja teenida, et nad kuulaksid hea meelega meie nõu ja soovitusi.¹³

Elage armastuse ja heasüdamlikkusega nii, et teie kodudes oleks ühtaegu rahu, armastus ja tänumeel. Ärge laske oma kodudel olla pelk koht, kuhu õhtul müts riputada, kus einestada ja siis kuhugi mujale joosta, vaid olgu teie kodu koht, kus viibib Issanda Vaim.¹⁴

Ma palvetan, et me võiksime täituda selle vaimuga, mis tuleb [Issandalt], ning mis on armastuse, heasüdamlikkuse, abivalmiduse, kannatlikkuse ja sallivuse vaim. Kui me siis hoiame seda vaimu kodus endaga, sirguvad meie poistest ja tüdrukutest just sellised, nagu me tahame.¹⁵

Mäletan, kuidas sõitsin mõned aastad tagasi rongiga põhjapoole. Märkasin rongi reisijatevagunis istumas naist, kellega olin kunagi tuttav olnud. … Naine tundis mu ära, kui ma vagunis mööda vahekäiku edasi liikusin. Ta kõnetas mind ja ma küsisin: „Kuhu te lähete?” Naine vastas: „Lähen Portlandi (Oregoni osariigis, Ameerika Ühendriikides).” Teadsin, et ta pere olukord polnud kiita. Teadsin, et naise peres on mitu poega ja küsisin seega: „Mis teid Portlandisse viib?” Naine vastas: „Mu poeg on seal haiglas.”

Ma polnud teadlik, et keegi tema lastest oli ära kolinud, ja pärisin seega veidi selle kohta ning ta avas mulle oma südame. Ta ütles: „Mu noorim poeg lahkus mõne nädala eest kodunt ega öelnud meile, kuhu ta läheb. Me ei kuulnud temalt sõnagi, aga ta arvas kahtlemata, et läheb ise maailma avastama. Me saime esimest korda tema asukoha teada, kui Mercy haiglast Portlandis saabus telegramm, kus teatati, et meie poiss on haigena sinna haiglasse viidud.” Naine ütles: „Loomulikult šokeeris see sõnum meid väga. Ei jäänud muud üle kui raha kokku ajada ja teda kohe vaatama minna.”

… Naine oli valmis terve pika sõidu, päeval ja öösel pingil istuma, ega olnud oma poja ebasõbralikkuse ja mõtlematuse pärast tige, vaid mõtles ainult, et see poiss on tema laps, kes kuulub talle ja et Jumal andis poisi temale ning et meie Taevane Isa ootab, et ta kasutab kõikvõimalikke vahendeid poja elu rikastamiseks ja tema ettevalmistamiseks eesootavateks võimalusteks. Nõnda istus see tubli naine seal pikkadel öötundidel, kui rong mööda rööpaid mürises, tundes igatsust oma poja järele, jõudes iga miiliga veidi lähemale magnetile, mis tema südant enda poole tõmbas. Kohale jõudes läks ta nii ruttu kui sai haiglasse. Tuli välja, et koht, kus mina peatuma pidin, ei jäänud haiglast kaugele, mistõttu ma läksin haiglasse, et näha, mis on juhtunud.

Armas ema istus oma poja voodi ääres. Pojal oli raskekujuline kopsupõletik ja ta lamas valudes. Ema ei praganud pojaga, et too polnud tema peale mõelnud; ta polnud tige, et poeg oli käitunud mõtlematult ja hoolimatult, vaid hoopis tänulik, et saab olla oma pojaga, kelle Jumal talle andnud oli. Ta püüdis hoolitseda lapse tervise eest, kelle maailma toomise pärast ta oma Taevase Isaga partnerlusleppe oli sõlminud. Poiss oli muuseas umbes kuueteistkümneaastane, kuid ikkagi tema laps. Ta püüdis poega julgustada, rääkides talle asju, mis tõid talle rõõmu ja rahulolu, pakkudes talle võimalusi, millest ta võib terveks saades osa saada. Mure ja ahastuse asemel, mis enne ema saabumist palatit täitsid, peegeldusid poisi näoilmes nüüd täiuslik valgus, rahu ja õnn, kui ta vaatas ema poole, kes oli nõus andma oma elu, et poeg võiks sündida, ning kes oli läbinud nüüd pika maa, et tema kõrval istuda ja teda uuesti elule põetada.

Mind paneb vahel mõtlema, et kas need emad ikka mõistavad, kui imelised nad sellistel juhtudel oma laste silmis on. Ema polnud jõudnud seal eriti kaua ollagi, kui poeg oli juba otsustanud, et pole enam iial emale sõnakuulmatu, et ta ei suhtu enam iial mõtlematult sellesse, mida ema talle andnud on, vaid otsustas, et ta hoiab talle auga antud nime au sees nii kaua, kui ta elab.¹⁶ [Vt 5. soovitus lk 216.]

Ma palvetan, et armastus meie Issanda evangeeliumi vastu põleks meie hinges ja rikastaks meie elu, ning et tänu Jeesuse Kristuse evangeeliumile, mis on armastuse ja heasüdamlikkuse evangeelium, oleksid mehed naiste ja naised meeste, vanemad laste ja lapsed vanemate vastu kenamad.¹⁷

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk v–vii.

Lugege lugu sellest, kuidas George Albert Smith väsinud töölistele morssi valmistas (lk 209). Millal olete teie näinud heasüdamliku teo südantpehmendavat toimet? Milliseid probleeme saaks lahendada „armastuse ja heasüdamlikkusega kõigi vastu”?
President Smith õpetas vältima karmi kriitikat ja et peaksime olema seeläbi „kogu maailmas suurimaks eeskujuks” (lk 211). Tooge näiteid olukordadest, kus me saame olla selliseks eeskujuks? Miks on teie arvates karm kriitika ja vigade otsimine kahjulikud?
Lk 211–212 räägib president Smith kuidas vanem Francis M. Lyman oma vendadele kiitust jagas. Kuidas on kellegi siiras kiitus teid mõjutanud? Mõelge hetkeks kellelegi, keda teie peaksite kiitma.
President Smith õpetas, et „heasüdamlikkus on vägi, mille Jumal on meile andnud, et avada kalgid südamed” (lk 212). Millised lood meenuvad teile pühakirjades, mis seda põhimõtet illustreerivad? (Näidete leidmiseks vt Mt 9:10–13; Al 20:1–27.)
Sirvige lugu emast, kes läks haiglasse oma poega vaatama (lk 213–215). Miks on vahel raske reageerida loos mainitud ema kombel, kui laps on õigelt teelt kõrvale kaldunud? Mõtisklege palvemeelselt, kuidas heasüdamlikkus ja kannatlikkus saaksid parandada teie suhteid pereliikmetega.

Samateemalised pühakirjakohad: Õp 15:1; Mt 18:15; Jh 8:2–11; Ef 4:29–32; 3Ne 12:22–24; ÕL 121:41–46

Abiks õpetamisel: Väikesed vestlusrühmad „annavad suurele arvule inimestele võimaluse õppetunnis kaasa lüüa. Inimesed, kes tavaliselt osalema ei kipu, võivad jagada väikeses rühmas mõtteid, mida nad terve rühma ees ei avaldaks” (Teaching, No Greater Call, lk 161).

„Vanaisa tegi vaikselt veidi morssi, pani klaasid ja kannu kandikule ning viis selle õue vaeva nägevatele meestele.”

„Elage armastuse ja heasüdamlikkusega nii, et teie kodudes oleks ühtaegu rahu, armastus ja tänumeel.”