1. peatükk

Usu kaudu õppimine

„Jätkakem, vennad ja õed, tööd Issanda, oma Jumala nimel; kogugem päev päeva järel tarkust ja arukust, et iga ilmnev asjaolu võiks tuua meile head.”

Lorenzo Snow’ elust

Kui noor Lorenzo Snow ei olnud hõivatud oma ülesannetega pere talus, peitus ta raamatutesse, nagu tema pere tavatses öelda. Oma õe Eliza sõnul oli ta „alati õpilane, nii kodus kui koolis”.¹ Tema õpihimu kasvas koos temaga. Ta on isegi öelnud, et haridus oli tema elu „juhtivaks täheks”.² Pärast riigikoole õppis ta 1835. aastal Ohio osariigi erakoolis Oberlini kolledžis. 1836. aastal, enne kirikuga liitumist, kolis ta Eliza kutsel Ohio osariiki Kirtlandisse, kus õppis koos prohvet Joseph Smithi ja paljude apostlitega heebrea keelt.

Pärast tema ristimist ja liikmeks kinnitamist hakkas Vaimu õpetus³ teda rohkem huvitama kui raamatute õpetus.⁴ Selles harrastuses ei kaotanud ta kunagi oma õpijanu. 80-aastasena, teenides Kaheteistkümne Apostli kvoorumi juhatajana, seisis ta pühade ees 1894. aasta sügisesel üldkonverentsil. Mõtiskledes varem sellel päeval esinenud vähem kogenud kaaslaste kõnede üle, ütles ta: „Siin avaldati mõningaid ideid, millele ma pole varem mõelnud, ja ma leidsin need olevat väga kasulikud.”⁵ Kuus aastat hiljem, olles Kiriku president, osales ta pühapäevakooli konverentsil. Olles ära kuulanud teiste kõned, tõusis ta viimaks ise poodiumile ja ütles: „Ma olen täiesti vaimustunud ja üllatunud sellest, mida olen kuulnud ja näinud. … Võin nimelt öelda, et mind on õpetatud; ja kui mulle, kaheksakümne kuue aastasele mehele on võimalik midagi õpetada, siis ei näe ma põhjust, miks ei võiks kõik täiskasvanud teie koosolekutel osalemisest saada nii kasu kui ka naudingut.”⁶ (Vt 1. soovitust lk 40.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Õppimiseks on vaja usku, pingutamist ja visadust.

Selles ususüsteemis, mille teie ja mina oleme vastu võtnud, on midagi suurt ja imelist, ning midagi uut ja väärtuslikku on võimalik õppida iga päev. Ja neid asju vastu võtta ja uusi ideid ammutada pole mitte ainult meie õigus, vaid ka vajadus.⁷

Mormoonluse mõte on vaimne, füüsiline, moraalne ja hingeline enesearendamine. Viimse aja pühale ei kõlba poolik haridus.⁸

Kasulik on elada maa peal kaua ja saada sellega seonduvaid kogemusi ning teadmisi: Issand on meile öelnud, et teadmised, mida me saame selles elus, tulevad meiega kaasa pärast ülestõusmist, ja mida rohkem teadmisi ja arukust saab inimene selles elus, seda suurem on tema edumaa järgmises elus (ÕL 130:18–19).⁹

On inimesi, kes ei õpi ega arene nii kiiresti, kui nad võiksid, sest nende silmad ja südamed ei ole pööratud Jumala poole; nad ei mõtiskle, neil pole ka teadmisi, mis neil võiksid olla; nad jäävad ilma paljust, mis neil oleks võinud olla. Me peame saama teadmisi enne, kui võime saavutada püsiva õnne; me peame olema Jumala asjades ärkvel.

Kuigi me võime praegu jätta hooletusse oma aja väärtustamise ja oma intellekti arendamise, peame millalgi seda siiski tegema. Me peame läbima teatud maa, ning kui me ei liigu edasi täna, peame homme läbima pikema maa.¹⁰

Me peame oma vaimsete võimetega tööd tegema, rakendama andeid, mille Jumal meile on andnud; me peame neid kasutama. Siis, olles Püha Vaimu annist ja väest valgustatud, võime saada ideid ja arukust ning õnnistusi, mis on vajalikud, et meid ette valmistada tulevikuks, sündmusteks, mis on ees.

Sama põhimõte käib kõikide Jumala asjadega seotud tegude kohta. Me peame end rakendama. … Pole mingit kasu sellest, kui me seisame jõude ega kaasa ennast tegevusse; erapooletuks jäädes ei saavuta me midagi. Iga põhimõte, mis taevast ilmutatakse, on meile kasuks, kasulik meie eluks, meie päästeks ja meie õnneks.¹¹

Me arvame vahel, et võib-olla ei ole vaja pingutada, et teada saada, mida Jumal meilt nõuab, või teisisõnu, otsida põhimõtteid, mida Jumal on ilmutanud ja mille järgi elades võime saada väga tähtsaid õnnistusi. On ilmutatud lihtsad ja selged põhimõtted, mis ülendavad viimse aja pühasid ja hoiavad neid suure vaeva ja meelehärmi eest, kuid kuna meil napib visadust õppida ja nendega kohaneda, jääme ilma õnnistustest, mis sõltuvad meie kuulekusest neile põhimõtetele.¹²

Jätkakem, vennad ja õed, tööd Issanda, oma Jumala nimel; kogugem päev päeva järel tarkust ja arukust, et iga ilmnev asjaolu võiks tuua meile head ning suurendada meie usku ja arukust.¹³ (Vt 2. soovitust lk 40.)

Vaimu õpetused väärivad meie täielikku tähelepanu.

On olemas õpetus, mis väärib kõikide täielikku tähelepanu ja millest kõik peaksid osa saama – see on Vaimu õpetus.¹⁴

Natuke vaimseid teadmisi on palju parem kui lihtsalt arvamused, arusaamad ja ideed või isegi väga põhjendatud väited; saada natuke vaimseid teadmisi on väga oluline ja me peame seda tõsiselt kaaluma.¹⁵

Me ei tohiks maiseid rikkusi otsides unustada ennast vaimselt täiustada. Meie kohus on teha kõik selleks, et edendada ennast valguse ja teadmiste põhimõtetes ning samuti et rohkendada enda ümber ilmalikke õnnistusi ja selle elu mugavusi.¹⁶

Kui meie meeled on liiga ühekülgsed, kui pöörame liialt tähelepanu maiste asjade omandamisele ja jätame hooletusse vaimsed rikkused, ei ole me targad sulased.¹⁷ (Vt 3. soovitust lk 40.)

Meile tuleb kasuks kuulda evangeeliumi põhimõtteid üha uuesti ja uuesti.

Te olete ehk kuulnud [mõningaid põhimõtteid] sadu kordi, kuid tundub olevat vajalik, et neid õpetatakse meile üha uuesti. Midagi sarnast olen kogenud Õpetuse ja Lepingute raamatu lugemisel. Iga kord, kui ma loen sellest raamatust mõnd ilmutust, saan mõne uue idee, kuigi ma olen lugenud sedasama ilmutust juba mitu korda. Eeldatavasti olete kogenud sama, aga kui see ei ole nii, siis on teie kogemus minu omast väga erinev.¹⁸

Meiega on sama lugu nagu lapsega, kes õpib tähti. Õpetaja ütleb lapsele: „See täht on A, püüa see meelde jätta!” Laps vastab: „Jah, ma püüan selle meelde jätta.” Õpetaja võtab järgmise tähe ja ütleb: „See täht on B, kas sa vaatad seda ja püüad selle meelde jätta?” „Muidugi,” ütleb laps. Siis näitab õpetaja uuesti tähte A. „Mis täht see on?” Lapsel ei ole meeles. Õpetaja seletab lapsele veel kord, et see on A. Ta läheb B-tähe juurde tagasi ja avastab, et laps on ka selle unustanud ning talle tuleb B-tähte uuesti õpetada. Nii on hommikul. Pärastlõunal kutsutakse laps uuesti õpetaja juurde ja õpetaja küsitleb last ning leiab taas, et laps on tähed unustanud ja talle tuleb neid uuesti õpetada. Ja nii kordub õppetund mitu korda, ja kui õpetajal ei oleks sel alal kogemusi ja ta ei teaks, mida on oodata, oleks ta kindlasti meeleheitel. Nii on lood ka viimse aja pühadega. Kuigi me võime väsida kuulmast kõike mitu korda, on kordamine vajalik, et me võiksime need tõed põhjalikult selgeks saada. Me peame need selgeks saama. Ma tean, et viimse aja pühad õpivad lõpuks tundma kõiki Jumala seadusi ja käske ning õpivad neid rangelt järgima. Aga me ei ole veel selleni jõudnud.¹⁹ (Vt 4. soovitust lk 40.)

Kui me koguneme õppima evangeeliumi, vajavad Vaimu juhatust nii õpetaja kui õppija.

Kui [õpetaja] seisab inimeste ees, peaks ta endale aru andma, et ta seisab nende ees selleks, et anda neile teadmisi, et nad võiksid tõde oma hinges vastu võtta ja saada täiendatud õigemeelsuses, saades juurde valgust, jõudes edasi pühaduse põhimõtete õppimises.

Seda ei saa teha muul viisil kui vaimutöö kaudu, ammutades energiat usust ja otsides kogu südamest Issanda, meie Jumala Vaimu. Kuulajatega on nii, et kui need, kes siin poodiumil seisavad, ei pööra aeg-ajalt erilist tähelepanu sellele, mida neilt oodatakse, ja kui inimesed ise ei ole vaimses töös usinad ega palveta kogu jõust Issanda poole, siis ei saa nad kuuldust sellist kasu, mida võiksid saada.²⁰

Ma soovin viimse aja pühadelt, et konverentsi ajal, kui vanemad tulevad meie ette kõnelema, oleksime oma usus ja palvetes iga kõnelejaga, et ta võiks öelda asju, mis oleksid meile kõigile kasulikud, ning et meil oleks Vaimu, et neid vastu võtta. See on meie eelis ja meie kohus. Me ei tulnud siia kogemata, oleme tulnud sellele konverentsile lootuses kuulda midagi, mis on meile kasulik.²¹

Te peaksite paluma Issandal lasta [kõnelejatel] öelda midagi, mida te tahate teada, et nad võiksid soovitada teile midagi, millest oleks kasu. Kui teil on soov teada midagi, mida te ei mõista, siis palvetage, et [nad] võiksid öelda midagi, mis valgustaks teie meeli selles küsimuses, mis teil oli. Nii muutub meie suur ja võimas konverents paremaks kui kunagi varem. Nii veider, kui see võib tunduda, näib meie viimane konverents alati olevat parim, ja olgu nii ka seekord. Ja teie, vennad ja õed, laske oma südamel tõusta Issandani ja rakendage usku, kui meie vennad teile kõnelevad. Meie ei pea pettuma ja teie ei lahku konverentsilt teadmiseta, et teid on rohkelt õnnistatud.²²

Ma arvan, et paljud publiku seast on tulnud kaugelt, et kohtuda meiega sellel üldkonverentsil, ja et kõiki meid on siia kokku toonud üllas eesmärk parandada ja täiustada ennast asjades, mis puudutavad meie osa Jumala kuningriigis. Et me ei peaks pettuma, on vajalik, et me valmistame ette oma südamed Vaimu vastu võtma ja saama kasu Vaimu juhatusest, mida konverentsi jooksul antakse meile kõnelejate sõnumite kaudu. Olen alati olnud seda meelt, et meie ülendus ei sõltu niivõrd kõnelejatest kui meist endist.²³

Kui me kokku tuleme … , on meil eelis saada juhatust inimestelt, kes meile kõnelevad. Kui kõik öeldu meid külmaks jätab, siis on see üldjuhul meie enda viga.²⁴

Olen märganud inimeste juures üht iseärasust, mida pean suureks nõrkuseks. Mõned tulevad kokku selleks, et hinnata kõneleja kõnepidamise oskust ja imetleda tema kõne stiili, või siis kogunevad selleks, et kõnelejat näha ja saada tunnistust tema isikuomaduste kohta, … aga mitte selleks, et saada juhatust, mis oleks neile kasulik ja tugevdaks neid õigsuses. …

… Kui me ei kasuta meile antud võimeid ja meil pole Issanda Vaimu, ei saa me kõnelejate kuulamisest mingit kasu isegi siis, kui nad räägivad meie jaoks väga vajalikest ja väärtuslikest asjadest. Samuti võib kõneleja esineda väga halvasti, aga kui inimesed Vaimu kaasluse saamiseks natukenegi pingutavad, … ei lahku nad kunagi üheltki koosolekult, ilma et oleksid õppinud kõnelejalt midagi väärtuslikku.²⁵

Jutluse pikkusest ei olene, kui palju kasulikku viimse aja pühad jutlusest leiavad. Aga iga jutluse teemade ringist võime saada mõne idee, või saame järsku nagu välgatusena aru mõnest põhimõttest, mis hiljem meile kasulikuks osutub.²⁶

Me oleme kokku kogunenud selleks, et kummardada Jumalat ning tegeleda asjadega, mis on vajalikud tõe edendamiseks maa peal. Meile antava juhatuse iseloom sõltub suuresti meie meeleseisundist. Seepärast peaksime peast heitma kõik maised mured ja pühendama oma tähelepanu selle konverentsi eesmärgile.²⁷

Me sõltume informatsiooni ja vaimsete teadmiste saamisel täielikult Issandast. Me saame teadmisi Issanda teenijate kaudu vastavalt sellele, kuidas me oma usku rakendame. … Ta pöördub meie poole oma teenrite kaudu, kes kõnelevad meile üritustel, kui oleme kogunenud Jumalat kummardama.²⁸ (Vt 5. soovitust lk 40.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del V–VIII.

Vaadake lk 33, kus kirjeldatakse mõningaid president Snow’ eluaegseid õpipüüdlusi. Mis aitab inimesel õppida terve nende eluaja? Mõtisklege, kuidas teie lähenete õppimisele, ning püüdke leida viise, kuidas võiksite jätkata õppimist terve elu.
Uurige president Snow’ nõuannet visaduse ja pingutuse kohta evangeeliumi õppimisel (lk 35–36). Kuidas muutub teie isiklik õppimisviis, kui pingutate? Kuidas saame aidata lastel ja noortel õppimisel rohkem pingutada?
President Snow julgustas pühasid otsima „Vaimu õpetusi” (lk 36–37). Mida see teie jaoks tähendab? Mis võib juhtuda, kui meie haridus keskendub liialt maailma rikkustele?
Kuidas on lapse tähestiku õppimine (lk 37–38) seotud meie evangeeliumi õppimisega? Kas olete muistsete ja viimse aja prohvetite sõnu uurides leidnud nende õpetustes sarnasusi?
Mis viisil võime oma südant ette valmistada, et Kiriku tundides ja koosolekutel õppida? Kuidas võime endid sundida õppima isegi siis, kui me lihtsalt kuulame sakramendi- või konverentsikõnet? (Vt näiteid lk 38–40.)

Samateemalised pühakirjakohad: 2Ne 9:28–29; 28:30; Mo 2:9; ÕL 50:13–22; 88:118, 122; 136:32–33

Abiks õpetamisel: „Aitamaks meil õpetada pühakirju ja viimse aja prohvetite sõnu, on Kirik andnud välja õpikuid ja muid materjale. Täiendavate kommentaaride või teatmete hankimiseks puudub eriline vajadus” (Teaching, No Greater Call: A Resource Guide for Gospel Teaching, 1999, lk 52).

Kogu oma elu otsis president Lorenzo Snow teadmisi „nimelt õppimise ja samuti usu kaudu” (ÕL 88:118).

„Valmistame ette oma südamed vastu võtma ja saama kasu” sõnumitest üldkonverentsil ja teistel koosolekutel.

„Vaimu õpetus” väärib meie „täielikku tähelepanu”.